Kommunistlik diktatuur Nicaraguas 

Üheksateistkümnenda sajandi esimesel poolel iseseisvunud Kesk-Ameerika suurima riigi 160-aastast ajalugu on tumestatud paljude veriste sündmustega lõppenud alalised poliitilised muudatused, mis kuni 20. sajandini piirdusid liberaalide ja konservatiivide vahelise võimuvõitlusega.

1910. aastast riigis viibinud Ühendriikide interventsioonivägede vastane sissisõda 1927 - 33 pani aluse USA sõjajõudude lahkumisele ja Somoza perekonna autoritaarse režiimi kehtestamisele 1937. aastal.  Somozade pikaajaline majanduslik ja brutaalne poliitiline diktatuur püsis 1979. aastani, mil 17 aastat kestnud kodusõda tõi võimule radikaalse, erinevatest kommunistlikest ideoloogiatest mõjutatud Sandinistliku Rahvusliku Vabastusrinde (Frente Sandinista de Liberación Nacional - FSLN). Kuubast ja NSV Liidust eeskuju võtnud vasakäärmuslik valitsus eesotsas José Daniel Ortega Saavedraga tühistas põhiseaduse, saatis parlamendi laiali, lülitas tasa Somozade-vastase koalitsiooni teised liikmed ja demokraadid ning käivitas Kuuba ja Ida-Saksa eeskujul repressiivaparaadi, terrori oma kodanike suhtes, lõi erikohtud, mis ei pööranud mingit tähelepanu üldtunnustatud kohtupidamise põhimõtetele, ja viis sisse poliitilise kriminaalkaristuse. Paralleelselt repressiivsüsteemi loomisega võttis režiim ette majanduse tsentraliseerimise: riigi kontrolli all oli peaaegu 50% tootmisvahenditest, teostati sotsialistlik maareform. 

1980. aastal Hondurases paiknenud endiste Somoza kaardiväelastega, nn. Contra´te (kontrrevolutsiooniliste jõudude) valitsusvastased rünnakud tõid kaasa ka naaberriikidesse kandunud sõja, milles võitlevad pooled tuginesid vastavalt USA (contrad) ning NSV Liidu ja Kuuba abile. 3 miljoni elanikuga riik maksis selle eest kõrget hinda. Sõjas kaotas elu umbes 45 000 - 50 000 inimest, neist enamik tsiviilelanikud. Kõikide poliitiliste rühmituste ja kildkondande vastuterrori, vägivalla või veretööde tõttu teravnenud sisesõja tulemusena põgenes Nicaraguast kodusõja lõpuks ligikaudu  400 000 inimest.  Riigi võlad kerkisid ülikõrgele ja inflatsioon jõudis 1989. aasta lõpuks 36 000%-ni. Peaaegu 50% Nicaragua eelarvest läks 1980ndatel sõjaliste kulutuste tarbeks, samal ajal kui riik ei olnud enam võimeline rahva elementaarseid vajadusi rahuldama.

Sandinistid, suutmata oma ideoloogiat püsivalt maksma panna, nõrgestatuna sisesõjast, olid sunnitud demokraatlike reeglite järgi oma võimust 1990. aastal loobuma. Sellega ei läinud Nicaragua kommunistid, erinevalt paljudest teistest kommunistlikest režiimidest, võimu säilitamiseks uute hirmutegudeni välja ja viimane organiseeritud mässuliste rühmitus saavutas valitsusega kokkuleppe aprillis 1994. 21. sajandi alguses tekitas kokkuhoiule suunatud majanduspoliitika riigis rahulolematust ning 2006. aasta presidendivalimised võitis taas J. D. Ortega Saavedra (astus ametisse 2007).