Kommunistlik terror Nepalis

Vaatamata pikale iseseisvale ajaloole Hiina ja India vahel, tekkis Nepal sellisena, nagu me teda täna tunneme, alles 18. sajandi lõpus, kui suurem osa sellest kultuuriliselt ja etniliselt mitmekesisest Himaalaja riigist sattus Gorkha kuningriigi alla. 1951. aastal asendus isoleeritud väikeriigi sajandivanuse Rana dünastia autoritaarne võim parlamentaarse demokraatiaga.

Valitsus, mille demokraatliku fassaadi taga seisis absoluutne monarh, püsis 1960. aastast kuni 1990. aasta massiprotestideni, kui poliitiline rahulolematus muutus valdavaks ning riigis kehtestati konstitutsioonilise monarhia raames mitmeparteiline demokraatlik süsteem. Vaid osaline liikumine demokraatliku parlamentaarse süsteemi suunas ei rahuldanud ei mitmeparteilise konstitutsioonilise monarhia pooldajaid ega radikaalseid kommunistlikke fraktsioone, mistõttu sügavate majanduslike ja sotsiaalsete probleemide küüsis vaevlevas riigis jätkusid tsiviilrahutused.

1996. aastal lahkus Nepali Kommunistliku Partei maoistlik tiib parlamendist ja päästis valla ’feodaaljõudude’, monarhia ja Nepali peamiste poliitiliste parteide vastase ’rahva sõja’. Alustades ulatuslike demonstratsioonide ja streikidega, rakendasid maoistlikud sissid valitsuse ja maaeliidi vastu vägivallataktikat ja terrorit ning saavutasid lõpuks vaesema maarahva toetuse.

Maoiste on süüdistatud sõja ajal toime pandud inimröövides, piinamistes, mõrvades ja tsiviilisikute kadumises. Kuritegudes ja inimõiguste rikkumises on süüdistatud ka valitsusvägesid. Ühtekokku tapeti Nepalis üle 13 000 inimese (4 500 mauistide poolt ja 8 200 valitsusvägede poolt), sajad jäid teadmata kadunuks ja vähemalt 200 000 paigutati 1966–2006 toimunud Nepali kodusõja käigus ümber teistesse piirkondadesse.

Sõdivad pooled kirjutasid 2006. aasta lõpus ÜRO toel alla laiahaardelisele rahulepingule. 2006. aastal astusid maoistid peamiste poliitilist parteide ritta, kaotasid monarhia, võitsid 2008. aastal valimised ja on hetkel koalitsioonivalitsuse eesotsas. Maoistid lubavad Nepalis radikaalseid muutusi ja kinnitavad, et kommunism on tuhast tõusnud. Teised poliitilised parteid, sh. kõik koalitsiooniliitlased, süüdistavad aga maoiste vägivalla ja rahutuste jätkumises riigis.