Kommunistlik terror Kreekas

Kommunistlik partei asutati Kreekas 1918. aastal ning aja jooksul kujunes sellest Nõukogude Liidu ja Kolmanda Internatsionaali põhimõttelisemaid toetajaid regioonis. 1930. aastatel üritasid kommunistid Kreekas vägivaldseid meetodeid kasutades võimu enda kätte haarata, kuid said lüüa. Kuigi kommunistide mõju oli tunduvalt vähenenud, jätkasid nad ometi tegevust, kutsudes Stalini otsuste mõjul näiteks kreeka sõdureid 1940. aastal mitte võitlema fašistliku Itaalia rünnaku vastu ning muutma alanud sõda kodusõjaks.

Pärast Kreeka okupeerimist natsionaalsotsialistliku Saksamaa poolt, kujunes kommunistidest aga kandev jõud partisanisõja organiseerimisel sissetungijate vastu. Võites sel teel kreeklaste sümpaatiat, olid kommunistid halastamatult oma konkurentide, Kreeka seaduslikku valitsust toetavate partisanide vastu.

Teise maailmasõja lõppedes üritasid kommunistlikud partisanid kogu Kreekat oma kontrolli alla saada, kuid löödi Suurbritannia jõudude ning rahvuslike partisanide poolt tagasi. Sõlmitud vaherahu ei püsinud siiski kaua, sest kommunistid võtsid kursi vägivaldsele võimuhaaramisele.

Puhkes verine kodusõda, milles hukkus kümneid tuhandeid inimesi. Oma võimu kinnitamiseks rakendasid kommunistid ulatuslikku terrorit. Nende suurimaks kuriteoks oli ligi 30 000 lapse röövimine vanematelt ning küüditamine sotsialismimaadesse. Oma lapsi päästa püüdnud vanemad lasti kommunistide poolt maha. Seda kuritegu käsitletakse N. Cage tunnustatud raamatus „Eleni”. Kuigi kommunistide vastupanu suruti lõpuks maha, jäi kodusõjast tekkinud lõhe Kreeka ühiskonda veel pikalt püsima.