10. aprillil 1941 loodi natsi-Saksamaa võimu all olev marionetlik Iseseisev Horvaatia Riik, mille eesotsas oli ustašide liikumise juht Ante Pavelić, kes laskis ennast kutsuda poglavnikuks. Kuni 1943. aastani koosnesid partisanide üksused peamiselt serblastest, kes olid Pavelići repressioone ja genotsiidi pooldava poliitika vastu. Horvaatia Vabastamise Antifašistlik Nõukogu (ZAVNOH) moodustati 1943. aastal partisanide ajutise võimuorganina. Nõukogu liikmete hulgas oli ka palju mitte-kommuniste, sh sõdadevahelisel perioodil kõige populaarsema Horvaatia Talupoegade Partei esindajad.

Vaatamata sellele, et Vladimir Nazor oli sõltumatu poliitik ja kirjanik, määrati ta ZAVNOHi presidendiks. Ivo Goldstein selgitab, et taolise võimustruktuuri eesmärgiks oli hoida selle tegevus täielikult kommunistide kontrolli all. Selleks pandi ZAVNOHi asepresidendi ametisse kommunist Andrija Hebrang. Pärast Dalmaatsia vabastamist sakslaste käest 1944. aasta lõpul viidi ZAVNOHi peakorter Šibeniki linna, et seal teha ettevalmistusi võimu ülevõtmiseks Zagrebis.

Aprillis 1945 kogunes ZAVNOHi presiidium Splitis, kus moodustati Horvaatia Rahvavabariigi  Täitevnõukogu ja nimetati selle presidendiks Vladimir Bakarić (1912-1983), kellest sai oluline poliitikategelane sõjajärgses Horvaatias. Bakarić juhtis Horvaatia valitsust aastatel 1945-1953, oli aastatel 1953-1963 parlamendi esimees ja Jugoslaavia Presiidiumi liige aastatel 1971-1983.

Pärast vabastamist 1945. aasta maikuus sai Horvaatia Rahvavabariigist kommunistide võimu all oleva Jugoslaavia föderatsiooni liige. Selle käigus sai Horvaatia endale Dalmaatsia ja Istria alad, mis olid varem kuulunud Itaaliale. Ajaloolane Tihomir Cipek kirjutab, et kommunistlik režiim sai palju suurema toetuse osaliseks kui varasem Karađorđevićite dünastia. Horvaatia rahvastikust 10-15% moodustanud serblased olid parteis ja selle allorganisatsioonides enamuses. Samuti oli serblaste esindatus suurem ohvitserkonnas ja julgeolekuteenistuses. Dennison Russinow selgitab seda asjaoluga, et kuna partisanid olid pikka aega pidanud lahinguid peamiselt serblastega asustatud Dinaari mägedes, siis eelistasid nood liituda partisanidega, mitte aga oodata, et ustašid neid maha notiksid.

1945. aasta juulikuus Zagrebis toimunud ZAVNOHi neljandal kogunemisel muudeti selle nimi Horvaatia Rahva Parlamendiks. Sõjategevus oli lõppenud ning oli võimalik hakata ajama rahuaja poliitikat.

Juulis 1946 võttis Horvaatia Rahvavabariik ilma muudatusteta vastu föderatsiooni põhiseaduse. Kuni 1950ndate aastateni valitses tugev tsentraliseeritus ning vabariigi pädevusse kuulusid vaid haridus, sotsiaalkindlustus ja kultuur. 1946. aasta lõpul toimusid Horvaatia Parlamendi valimised ning 18. jaanuaril 1947 võeti vastu ka vabariigi põhiseadus. Kuigi põhiseaduses kinnitati riigi suveräänsust Jugoslaavia osana, toimus tegelikkuses kõik aga ikkagi föderatsiooni seaduste järgi. Näiteks ei suutnud Vladimir Nazori juhitav parlament mitte mingites olulistes küsimustes kokkuleppele jõuda.

Kommunistlik elukorraldus kehtestati Horvaatias 1946. aasta detsembris vastu võetud ja 1948. aastal muudetud natsionaliseerimise seadusega. Horvaatia Parlament võttis föderaaltasandi seadused ilma muutmata üle.

Alates 1960ndate aastate algusest hakkasid Horvaatia poliitikud tungivalt nõudma vabariigile suuremat autonoomiat, eriti rahaasjades. 1963. aasta põhiseadusega ning selle 1960ndate lõpul ja 1970ndate alguses tehtud parandustega sai Horvaatia tõepoolest vabadusi juurde.        

Pärast Aleksandar Rankovići vallandamist 1966. aastal muutus ka ühiskondlik ning poliitiline elu vabamaks. 1960ndate aastate teisel poolel kerkis esile noor poliitikute põlvkond, näiteks föderaalvalitsuse liige Miko Tripalo ja Horvaatia kompartei asepresident Savka Dabčević Kučar. Neil õnnestus vaatamata suurele vastuseisule haarata juhtohjad kohalikes kompartei organites. Nõuti föderatsiooni põhimõttelist ümbersõnastamist, et see oleks kõikide Jugoslaavia rahvaste riik, mitte aga vabariikide üle valitsev organ. Samuti nõuti mitmes vabariigis suuremat majandusvabadust, õigust jätta teenitud tulu vabariigi käsutusse, piirata föderaalametite võimu ja vähendada vaesematele piirkondadele kohustuslikus korras makstavat toetust.

Tekkis aktiivne ühiskondlik liikumine kultuuriasutustele suurema autonoomia saavutamiseks, sh kuulsaima, rahvuspärandi säilitamise asutuse Matica hrvatska toetuseks. Esitati mitmesuguseid nõudmisi ja esile kerkis igasuguseid tegelasi. Kõige aktiivsemad olid liberaaldemokraadid ja rahvuslik liikumine; viimane saigi kogu protsessi eestvedajaks.

Kõige radikaalsemalt hakkasid komparteilaste ideedele vastu tudengiaktivistid. Kujunes välja horvaatia kevade liikumine, mille nimi viitab selgelt 1960ndate lõpul Tšehhoslovakkias toimunud ümberkorraldustele. Teiste vabariikide poliitikute ja Horvaatia Kommunistide Liiga reformivastaste liikmete survel otsustas Tito kõik reformimeelsed kommunistid parteist välja heita. Puhastus toimus Horvaatia Kommunistide Liiga Keskkomitee XXIII istungil 12. detsembril 1971.

Horvaatia kevade mahasurumisest kuni 1980ndate aastate lõpuni kestnud perioodi nimetatakse „Horvaatia vaikivaks ajastuks”. Aeglane, kuid pidev majanduskasv tagas selle, et kuni 1980ndate lõpuni oli olukord Horvaatias suhteliselt stabiilne. Poliitiline elu oli üsna uimane; pärast horvaatia kevade nurjumist oli parteis üha rohkem kommunistlikku ideoloogiat dogmaatiliselt mõtestavaid oportuniste. Taolisi tegelasi oli eriti palju just nende hulgas, kes said võimule horvaatia kevade mahasurumise tõttu, näiteks Horvaatia Kommunistide Liiga Keskkomitee esimees Milka Planinc, samuti Jakov Blažević, Jure Bilić ja Dušan Dragosavac. Nende võim hakkas tasahilju vähenema alles 1980ndatel aastatel.

1989. aasta vahetusel andsid kommunistid poliitilistele rühmitustele õiguse moodustada ametlikke organisatsioone. Esimene selline organisatsioon oli Jugoslaavia Demokraatliku Algatuse Ühendus (UJDI), mis loodi kohe 1989. aasta alguses, kuid millest ei kasvanudki välja parteid. Siiski koondas ta aktiviste, kelle eesmärgiks olid demokraatlikud ümberkorraldused riigis. Peatselt loodi ka natsionalistlik Horvaatia Demokraatlik Liit (HDZ) ja Horvaatia Sotsiaalliberaalne Partei (HSLS).

1990. aasta jaanuaris toimunud Jugoslaavia Kommunistide Liiga XIV kongressil oli märke riigi peatsest kokkuvarisemisest. Horvaatia ja Sloveenia poliitikud lahkusid kongressilt, protestiks katsele naasta tsentraliseeritud riigikorra juurde. Horvaatia kommunistid valmistusid juba 1990. aasta aprillis toimuvateks valimisteks.

19. mail toimus referendum, kus rahvalt küsiti, kas Horvaatia peaks lahkuma Jugoslaaviast. Suur enamus (üle 90%) valis iseseisvuse. Serbia vähemus boikoteeris referendumit, sest kardeti natsionalistlike ilmingute tugevnemist. Nendele hirmudele andis hoogu HDZi esimehe Franjo Tuđman retoorika, millega ta püüdis vähendada Teise maailmasõja ajal serblaste suhtes toime pandud kuritegude tähtsust. Tema arvates tuli nüüdsete iseseisvuspüüdluste puhul eeskujuks võtta Iseseisev Horvaatia Riik ning oma kõnedes materdas ta sageli serblastest vähemust. 25. juulil 1990 muudetud põhiseadusega anti serblastele „konstitutsioonilise rahvuse” asemel „vähemusrahvuse” staatus. Slobodan Milosević kasutas Tuđmani tegevust ära selleks, et Horvaatia serblasi hirmutada.

Pärast Jugoslaavia Rahvaarmee rünnakut kuulutas Horvaatia Parlament 25. juunil 1991 välja iseseisvuse. Kuid kodusõda kestis 1995. aastani.

 

Jugoslaavia idee ja poliitiline areng

Stevan Pavlovići väitel pärineb jugoslavismi idee 19. sajandi esimesest poolest. 1830. aastal saavutas Serbia Otomani impeeriumi sees suurema autonoomia ning püüeldes täieliku iseseisvuse poole, soovis ehitada üles tugevad riiklikud struktuurid.  Suurt huvi tunti Bosnia ja Hertsegoviina, Makedoonia, Põhja-Albaania ja eriti Montenegro alade vastu. Montenegrolased pidasid ennast keskaegse serbia kultuuri pärijaiks, rõhutades, et neid ei vallutanud kunagi türklased. 

19. sajandi esimeses pooles tekkis Horvaatias illürismi nimeline liikumine, mille otseseks eesmärgiks oli koondada kõik slaavlased Habsburgi monarhia alla.  1860ndatel aastatel hakati vaimulike Franjo Rački ja Josip Juraj Strossmayeri eestvedamisel rõhutama lõunaslaavlaste ühiseid juuri, ning seda vaatamata lõhele kristlikus kirikus.

1906. aastal võitis Horvaatia parlamendi (Sabori) valimised horvaatide ja serblaste koalitsioon. Serblased lubasid austada horvaatide ajaloolist õigust kõikide horvaatide maade ühendamisel, vastutasuks nõuti serblaste võrdväärse staatuse tunnustamist.  Esimese maailmasõja eelõhtul olid Horvaatial tihedad sidemed ning tugev koostöö- ja ühinemissoov Serbiaga.

1917. aastal, kui Esimene maailmasõja hakkas lõppema, allkirjastati Korfu deklaratsioon. Osaliselt oli selle põhjuseks Londonis tegutsenud Jugoslaavia komitee tegevus. Komiteed juhatas Splitis sündinud poliitik Ante Trumbić, kes esindas horvaatide ja serblaste koalitsiooni. Deklaratsiooniga avaldati serblaste soovi ühendada kõik serblaste ja horvaatide poolt asustatud lõunaslaavi alad, sest usuti, et ühtse riigina oleks neil Habsburgide monarhias Austria ja Ungariga samaväärne staatus.  Oktoobris 1918 loodi Zagrebis Sloveenide, Horvaatide ja Serblaste Rahvusnõukogu, kavatsusega luua lõunaslaavlaste riik. Pärast Austria-Ungari ja liitlaste vahelise vaherahu sõlmimist avaldasid Rahvusassamblee liikmed soovi ühineda Serbia ja Montenegroga. 1. detsembril 1918 tegid nad vastava ettepaneku Serbia kuningale Aleksandar Karađorđevićile, mille tagajärjel sündis Serblaste, Horvaatide ja Sloveenide Kuningriik.

Serblaste, Horvaatide ja Sloveenide Kuningriik (mis 1929. aastal nimetati ümber Jugoslaavia Kuningriigiks) ei saanud rahvusvahelisel areenil eriti sooja vastuvõtu osaliseks. Erandiks oli Serbia, mida valitses Karađorđevići dünastia. Teise maailmasõja ajal kerkisid esile uued vastuolud eri etniliste rühmade vahel. Iseseisev Horvaatia Riik rakendas oma territooriumil serblaste suhtes genotsiidipoliitikat, kuna vastupanuliikumises osalesid peamiselt serblased. Kuigi Draža Mihajlovći juhitud tšetnikud väitsid end kaitsvat kogu Jugoslaaviat, võitlesid nad siiski pigem Serbia eest. Nagu tšetnikud soovisid ka partisanid Jugoslaavia taastamist, kuid nende motiivid erinesid kardinaalselt.

Alates 1921. aastast, mil Jugoslaavia Kommunistlik Partei (CPY) keelustati, sõltus tema tegevus täielikult NSV Liidust. Milan Gorkić (tuntud ka kui Josip Čižinski) sai kompartei juhiks 1932. aastal ning juba kaks aastat hiljem värbas ta parteisse Tito.

Tito oli Austria-Ungari armee sõdur, ta oli 1915-1920 sõjavangis ning hiljem elas vaba mehena NSV Liidus. Jugoslaaviasse naastes astus ta kommunistlikku parteisse, kuid 1928. aastal arreteeriti relvade ja propagandamaterjalide omamise eest ning pärast seda hoidus poliitikasse sekkumast. Ta oli kuus aastat vangis, kus hakkas uurima kommunismi. Varsti pärast vabanemist läks ta Moskvasse (1934-1936). Vene keele oskuse tõttu oli ta nõukogude riigi pealinnas üsna populaarne. Tito ja Gorkić said ülesandeks luua Rahvarinne ja leida vabatahtlikke Hispaaniasse saatmiseks. Kommunistliku informatsioonibüroo (Kominform) Rahvarinnet puudutavad uued suunised muutsid täielikult CPY poliitikat. Selle asemel, et teisi rahvaid rõhuva riigi lagunemise nimel tegutseda, hakkasid nad nüüd toetama kõiki rahvaid rahuldava föderatsiooni loomist. Tito ja Gorkići vahelisest võimuvõitlusest väljus lõpuks võitjana Tito, kes 1937. aasta lõpul naasis Jugoslaaviasse. Tito uuteks koostööpartneriteks said Milovan Đilas, Ivo Lola Ribar, Alexandar Ranković ja Edvard Kardelj.

Augustist 1938 kuni jaanuarini 1939 püüdis Tito saada Moskvalt heakskiitu oma poliitikale ja lõpuks tal see ka õnnestus. Jugoslaavias oli tema tegevus suunatud partei organisatsiooni tugevdamisele ja vastaste kõrvaldamisele.

Jugoslaavia okupeerimine algas aprillis 1941, kui Itaalia, Albaania, Bulgaaria ja Ungari okupeerisid Jugoslaavia ja jagasid riigi alad omavahel. Selle tagajärjel tekkis fašistlik Iseseisev Horvaatia Riik ja Serbias Saksamaa sõjaväe võimu all olev territoorium, mida juhtis Milan Nedić.

Kui 22. juunil 1941 puhkes sõda Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel, pidi Tito omal jõul toime tulema, panema aluse tulevasele valitsusele ja ootama võiduka Punaarmee saabumist Jugoslaaviasse. 1941. aasta sügisel pidas ta kõnelusi Draža Mihailovićiga, mis tulemusi ei andnud, sest Tito süüdistas tšetnikuid okupantidega koostöö tegemises. Selle asemel, et järgida NSV Liidu juhtnööre Rahvarinde loomiseks, asutas ta Rahvusliku Vabastuskomitee ning võitles tšetnikute vastu. Selleks loodi 1942. aastal Rahvusliku Ühtsuse Rinne, mis koondas kõiki antifašistlikke organisatsioone ja mida kontrollis CPY. Novembris 1942 loodi Bihaći linnas Jugoslaavia Vabastamise Antifašistlik Nõukogu (AVNOJ).

Teherani konverentsil lepiti kokku, et Jugoslaavia partisanidest moodustub legitiimne vastupanuliikumine Jugoslaavias. 29.-30. novembril 1943 pidas AVNOJ oma teise istungi Jajces, mille käigus kuulutati see kõrgeima seadusandliku võimu kandjaks ning valiti Jugoslaavia Vabastamise Rahvuskomitee, millest sai ajutine valitsus. Tito nimetati Jugoslaavia marssaliks. Tulevasest Jugoslaaviast pidi saama võrdsete rahvaste föderatsioon, mille poliitilise süsteemi kujundavad vabade rahvaste demokraatlikult valitud esindajad.

Tito 1944. aasta septembrikuise Moskva-visiidi ajal veensid sovetid teda sõlmima kokkulepet Jugoslaavia rojalistidest eksiilvalitsusega. 16. juunil 1944 jõudis Tito kokkuleppele Ivan Šubasićiga, keda kutsuti ka viimaseks baniks (asekuningas), ning kes kuulutas välja koalitsioonivalitsuse. 20. oktoobril 1944 marssisid nõukogude väed Belgradi ja 1. novembril leppisid Šubašić ja Tito kokku tulevase riigi toimimise põhimõtetes: taastatakse föderatsioon, poliitilise süsteemi üle otsustab rahvas referendumil, ametisse määratakse Regentnõukogu, mida kontrollib AVNOJ. Kuningas Peter II soostus leppega 1945. aasta jaanuaris. Uus valitsus tuli kokku märtsis 1945.

Uut riiki juhiti tsentraliseeritult. Parteil ja poliitbürool oli piiramatu võim. Loosung „vendlus ja ühtsus” viitab ühelt poolt rahvaste vastastikusele leppimisele ja teiselt poolt juhtrollis oleva kommunistliku partei ühtsusele. Algselt ei toimunud parteis jagunemist föderatsiooni koostisosade vahel, kuna kommunistid pidi säilitama ühtse terviku.

Kolmandal AVNOJ konverentsil, mis toimus 1945. aasta augustis Belgradis, muudeti selle nimi Demokraatliku Föderatiivse Jugoslaavia Ajutiseks Valitsuseks. Ratifitseeriti Jalta konverentsil kokkulepitu ja ÜRO Harta, lisaks loodi presiidium ja riigile vajalikud organind. Võeti vastu resolutsioon, millega anti Jugoslaaviale tagasi maad, mis olid olnud võõraste kontrolli all alates 1918. aastast (näiteks Istria, Zadar ja Kvarneri saared). Valimisõiguse said kõik täiskasvanud kodanikud, sh naised. Alla 18-aastased partisanid said samuti õiguse valida, mitte aga nende vastu võidelnud kollaborandid. Selle otsuse järel astusid tagasi kõik mittekommunistidest ministrid. Pärast taolisi arenguid boikoteerisid mittekommunistlikud parteid 1945. aasta novembrikuiseid valimisi. Kuid siiski oli võimalik hääletada salajasel hääletamisel („ćorava kutija”). Valimisaktiivsus oli 88% ja Rahvarinne sai üle 90% häältest.

11. novembril 1945 valitud Rahvusassamblee kuulutas juba oma esimesel istungil 29. novembril 1945 kuningavõimu kehtetuks. 31. jaanuaril 1946 võttis parlament ühehäälselt vastu uue põhiseaduse, mis oli koostatud nõukogude malli järgi. Nõnda kuulutatigi välja Jugoslaavia Föderatiivne Rahvavabariik. Rahvusassamblee presiidiumist sai kõrgeim riigivõimu organ. Tito nimetati peaministriks ja kaitseministriks.

1946. aasta põhiseaduse alusel koosnes föderatsioon kuuest vabariigist ja kahest autonoomsest piirkonnast. Määratleti ka võimude otsustamisprotsessid, kuid kohtuvõimu seadusandlikust võimust ei lahutatud. Parlamendi kõrgeim organ oli presiidium, mis koosnes föderatiivvalitsuse ministritest ja vabariikide peaministritest. Keskne põhiseaduslik organ oli Ministrite Nõukogu.

Juba mõne kuu pärast algas poliitiliste oponentide süstemaatiline tagakiusamine, ning ei piirdutud vaid kollaborantidega, vaid ka partisaniliikumises osalenutega ning kõigiga, kes olid kuidagi uue režiimi vastu. Märtsis 1946 peeti kinni Draža Mihailović; kolme kuu pärast toimus „näidispoomine” – kohus, mis ta süüdi mõistis. Kohtu alla anti ja mõisteti partisanidega koostöö eest süüdi ka Horvaatia Talupoegade Partei väljapaistev liige August Košutić. Samuti esitati süüdistus Talurahvapartei juhtivale liikmele Dragoljub Jovanovićile ning kollaboratsionismi süüdistusega anti kohtu alla kardinal Aloysius Stepinac.

28. juunil 1948 visati Jugoslaavia Kominformist välja. Stalin püüdis idablokki konsolideerida ning kuulutas Jugoslaavia sisevaenlaseks. Kuigi Jugoslaavia Kommunistlik Partei oli 1948. aasta juulikuus toimunud viiendal plenaaristungil Nõukogule Liidule truudust vandunud, alustati sama aasta lõpupoole nõukogudevastaste propagandakampaaniatega.

Teisel CPY plenaaristungil, mis toimus 28.-30. jaanuaril 1949 tehti ettepanek tugevdada riigi kontrolli Kominformi vastases võitluses. Leiti, et partei peab tõhusamalt võimu teostama, mis kujutas endast praktiliselt täielikku monopoli, vaatamata sellele, et kohalikke parteirakukesi kutsuti üles initsiatiivi näitama.

Paradoksaalsel kombel saavutasid Jugoslaavia kommunistid võimu suurima tsentraliseerituse aastatel 1948-1953: kogu riiki juhiti ülimalt tsentraliseeritult, viidi läbi karme poliitilisi repressioone ja seda vaatamata lubadusele mitte pöörduda tagasi kahe maailmasõja vahelisel ajal kasutusel olnud võtete juurde. Teisalt aga osutas edasiste kümnendite tsentraliseerimine omaenese võimu ja poliitilise süsteemi legitimeerimisele, sest oli see ju loodud nii Jugoslaavia Kuningriigi kui ka stalinismi vastu võitlemiseks. „Marxi õpetuse ülelugemine” oli võtmetähtsusega, kuna selle kaudu jõuti 1950ndatel aastatel tööliste enesejuhtimise kuulutamiseni ning nõukogude „bürokraatlike perverssustele” vastandumiseni. Teoorias tähendas taoline tõlgendus tõelist kommunismi, kus tööliste abil juhitakse vabrikuid. Selleks, et võimuorganite tegevust veelgi legitimeerida nimetati Jugoslaavia Kommunistlik Partei 1952. aastal ümber ja sellest sai Jugoslaavia Kommunistide Liiga (LCY) – see oli selge viide 1848. aasta Kommunistlikule Liigale.

1953. aastal saadeti presiidium laiali ja asendati kolmekümneliikmelise Föderatiivse Täitevnõukoguga (SIV), mida juhtis president. Föderatsiooni kuuluvatel vabariikidel oma presidente ei olnud, see tiitel omistati vaid kogu föderatsiooni juhile. Josip Broz Tito oli nii riigi president, SIVi juht kui ka Jugoslaavia Kommunistide Liiga peasekretär.

1958. aastal Ljubljanas (viimast korda toimus kongress väljaspool Belgradi) võeti Jugoslaavia Kommunistide Liiga seitsmendal kongressil vastu uus partei programm. Selles rõhutati enesejuhtimise tähtsust ning hakati lubama kriitikat riigi poliitika suhtes – seda ei peetud enam tabuteemaks.

1963. aastal võeti vastu uus põhiseadus, nimega „Enesejuhtimise harta” ja Jugoslaavia Föderatiivne Rahvavabariik nimetati ümber Jugoslaavia Sotsialistlikuks Föderatiivseks Vabariigiks.

1960ndatel aastatel hakkasid ülemvõimu saavutama föderalismi pooldajad ning tsentraliseerimise eest võitlejad jäid vähemusse. Esmakordselt arutati erineval majanduslikul järjel olevate vabariikide ühetaolisest kohtlemisest tulenevaid ohte Jugoslaavia Kommunistide Liiga 8. kongressil 1964. aastal.

Jugoslaavia Kommunistide Liiga reorganiseeriti 1966. aastal: täitevnõukogu liikmete arvu vähendati üheteistkümneni ning sellele anti nii täidesaatva kui ka haldusorgani volitused. Riigi poliitikat hakkas kujundama vastloodud Jugoslaavia Kommunistide Liiga Keskkomitee Presiidium.

1960ndatel aastatel ei olnud kompartei liikmeid eriti palju; seda peeti ühiskondliku ja poliitilise stabiilsuse märgiks. Samas käisid ikkagi arutelud selle üle, kuidas jagada otsustusõigust ja pädevusi vabariikide ja föderatsiooni tasandi vahel. 1966. aastal toimunud Jugoslaavia Kommunistide Liiga Keskkomitee plenaaristungil kaotas usalduse ja visati parteist välja Aleksandar Ranković, mees, kes oli ise varem juhtinud parteisse värbamist ning riigi jõustruktuure.

Sellele järgnes märkimisväärne ühiskondliku ja poliitilise elu liberaliseerimine. Vabariikides tõstsid üha julgemalt häält põhjalike reformide toetajad: nii toimus see Sloveenias, Horvaatias (eriti horvaatia kevade liikumine), Serbias (serbia liberalism) ja Makedoonias. Seetõttu tehti 1960ndate lõpul ja 1970ndate alguses põhiseaduses mitmeid muudatusi, mis suurendasid vabariikide õigusi täitevvõimu rakendamisel. Kuna föderaaltasandi võimu domineerimisele hakkasid vastu vabariikide õiguste pooldajad, siis otsustas Jugoslaavia liider 1972. aastal korraldada puhastuse ja kõrvaldada võimult reformimeelsed poliitikud. Tema eesmärgiks oli säilitada nii partei kui ka riigi ühtsus.

1974. aastal vastu võetud põhiseaduses olid tagatised riigi järjepidevuse säilitamiseks juhuks, kui Josip Broz Tito ükskord sureb. Uue põhiseaduse kohaselt koosnes Jugoslaavia Presiidium kaheksast liikmest – üks igast vabariigist või piirkonnast. Tito kuulutati põhiseadusega eluaegseks presidendiks. Föderaaltasandi pädevused hõlmasid välispoliitikat, majandust ja riigikaitset. Järjekordne tõend süsteemi allakäigust oli 1976. aastal vastuvõetud ühistöö seaduse (The Law on Associated Labour) alusel algatatud reformi läbikukkumine, mille eesmärgiks oli reformida tööliste enesejuhtimise süsteemi, tekitades nõnda illusiooni ühiskondlikust subjektiivsusest.

Pärast Tito surma 4. mail 1980. aastal läks võim presiidiumile, kuid see ei olnud suuteline läbi viima vajalikke muutusi vabariikide laiaulatuslikes pädevustes. Üha rohkem räägiti lahkulöömisest, eriti Kosovo albaanlaste seas. Tito-taolise karismaatilise juhi puudumisel hakkasid vabariigid keskenduma oma huvidele, mitte föderaalriigi omadele. Arvestades Jugoslaavia keerukat riiklikku struktuuri, olid eri piirkondade huvid sageli üksteisega vastuolus.

1990. aastal toimunud Jugoslaavia Kommunistide Liiga (LCY) 14. kongressil lükati Serbia võimude ettepanekud tagasi, Sloveenia ja Horvaatia delegaadid lahkusid kongressilt sootuks, ning Bosnia ja Hertsegoviina ning Makedoonia ei olnud nõus ettepanekuga naasta tsentraliseeritud juhtimise juurde. Sedamööda, kuidas olukord maailmas muutus ja vabanemistuuled hakkasid puhuma Kesk- ja Ida-Euroopas, ei vaadelnud ka maailma suurriigid Jugoslaaviat enam ühtse riigina. 1991-1992 lagunes kogu riik, vabariigid saavutasid iseseisvuse, kuid sellega kaasnes kodusõda Horvaatias ning Bosnias ja Hertsegoviinas.

Horvaatia kommunistid alustasid massiliste repressioonidega 1945. aasta aprilli lõpus ning need kestsid kuni sama aasta lõpuni. 1950ndatel aastatel repressioonid küll veidi vähenesid tüli tõttu Staliniga. Ivo Goldsteini andmetel anti Horvaatias ainuüksi 1945. aastal kohtu alla 5 200 inimest, kellest 1 500 mõisteti surma. Aastatel 1945-1947 tegutses Horvaatias umbes 3 500-4 500 varjatult tegutsevat nn ristisõdalast, kes olid seotud ustaši liikumisega.

Pärast sõda represseeriti enim just ustaši liikumises osalenuid ja nendega koos tegutsenuid. Sageli fabritseerisid kommunistid valetõendeid, et süüdistada inimesi koostöös ustašidega. Kui partisanid tulid Zagrebi peale, siis põgenes suur osa Iseseisva Horvaatia Riigi (NDH) vägedest koos taganevate sakslastega Austriasse.

1945. aasta maikuu keskel võitlesid nad partisanide vastu Sloveenia aladel. 14.-15. mail 1945 jõudsid nad Austria Bleiburgi linna, kus briti väed nad partisanidele üle andsid. Umbes 20 000-25 000 sõduril õnnestus Austriasse jääda, kuid enamik vahistati ja kas lasti partisanide poolt kohapeal maha või viidi vangidena ülekuulamiseks Sloveeniasse. Suurimateks reeturiteks peetud isikud lasti kohtuta maha Sloveenias, Maribori lähedal. Paljud saadeti Vojvodina vangilaagritesse.

Neid sunniti sinna kogu tee jalgsi minema, saadetuna Jugoslaavia Rahvaarmee kohutavast kohtlemisest. Horvaatide hulgas hakati neid rännakuid kutsuma „Kolgata teeks”. Suurem osa neist sõduritest saadeti kas vangilaagrisse või sunnitöölaagrisse. Vladimir Žerjevići andmetel tapeti „Kolgata teel” 70 000 inimest, kellest 50 000 olid horvaadid. 1945. aasta suvel mõisteti surma endine minister Mile Budak, ka frantsiskaani munk Miroslav Filipović-Majstroović serblaste vastu toime pandud kuritegude eest Banja Luka piirkonnas ja Jasenovaci koonduslaagris, Iseseisva Horvaatia Riigi peaminister Nikola Mandić ja ustašide armee esimene komandör Juco-Juraj Rukavina. Maha lasti ka usujuhte, näiteks Zagrebi mufti Ismet Muftić, evangeelse kiriku piiskop Philipp Popp ja Horvaatia õigeusu kiriku metropoliit piiskop Grigorij Ivanovič Maksimov Germogen.

1947. aastal hukati utsašide kõrgemad ohvitserid, sh Slavko Kvaternik (Pavelići asetäitja), rahandusminister Vladimir Košak, välisministeeriumi kõrge ametnik Mehmet Alajbegović ja ülemjuhataja Miroslav Navratil. Samas tuleb rõhutada, et Iseseisva Horvaatia Riigi poliitikutel, kes olid otseselt seotud genotsiidiga, näiteks Ante Pavelić ja propagandaminister Eugen Kvaternik, õnnestus põgeneda, peamiselt Lõuna-Ameerikasse.

Pärast Itaalia kapituleerumist 1943. aastal represseeriti Istria piirkonnas fašiste ja nende kaasajooksikuid – vahel õiglaselt, vahel mitte. Peaaegu kogu selle piirkonna itaallastest elanikkond lahkus. Sellele järgnes alates 1947. aastast kuni 1950ndate aastate keskpaigani massiline rahvastiku ümberasustamine koos maa ja vara konfiskeerimisega.

Pärast 1945. aastat represseeriti ja sunniti kollektiivselt vastutama Međimurje piirkonna ungarlasi, sest neid süüdistati koostöös vaenlasega. 

1948. aastal sattus löögi alla sõjaeelse aja populaarseim partei – Horvaatia Talupoegade Partei, kelle 12 liiget anti valesüüdistuse alusel kollaborantidena kohtu alla. Nende hulgas oli ka Tomo Jančiković, kes tõenäoliselt vanglas mõrvati.

1948. aasta tõi NSV Liiduga tekkinud tüli tõttu kaasa uue repressioonide laine. Horvaatias asus kõige kurikuulsam koonduslaager nendele, kes asusid tülis Stalini poolele. Ajaloolase Martin Previsići andmetel mõisteti Jugoslaavias kokku süüdi 15 700 inimest, neist 13 000 Horvaatias asuvates Goli Otoki ja Sveti Grguri laagrites. Koonduslaagrites tegutses Jugoslaavia julgeolek, kes lõi vangide hulgas samasuguse hierarhia nagu Gulagis.

Kõrgemal positsioonil olevad vangid omasid kontrolli alama astme vangide üle. Sellise tegevuse eesmärgiks oli vangid „ümber õpetada” ja sundida neid aktsepteerima Jugoslaavia kommunismi ametlikku doktriini. Kinnipeetute tahte murdmiseks kasutati sunnitööd ja füüsilist vägivalda. Enamikku kiusati seni, kuni nad „süü omaks võtsid”, siis said nad vabaks. Kuid lahkumisel pidid endised vangid allkirjastama dokumendi, milles kohustusid mitte kunagi oma koonduslaagri kogemustest rääkima ja koheselt teavitama julgeolekut sellest, kui on kokku puutunud mõne Stalinismi toetajaga.

Enim tähelepanu pälvinud kriminaalasi oli seotud kõrge poliitikategelase Andrij Hebrangiga (1899-1949), keda süüdistati Stalini toetamises. Ta oli oma kommunistliku tegevuse eest vangis aastatel 1929-1941. Ustašid vahistasid ta 1942. aastal, kuid vabastasid taas partisanide ja ustašide vangide vahetuse käigus. 1943. aastal sai temast Jugoslaavia Kommunistide Liiga Poliitbüroo liige. 24. aprillil 1946 aga heideti parteist välja ja sama aasta juunis võeti ka tööstusministri kohalt maha.

Kuna ta Titot avalikult kritiseeris uue riigi eri rahvastele vähese tähelepanu pööramise pärast, jäi ta järjest kõigist oma ametitest ilma. Stalin aga nägi Hebrangis võimalikku riigipea kandidaati Tito asemel ning seetõttu sattus ta taas löögi alla, vahistati ning mõrvati. Koos rahandusminister Sreten Žujovićiga edastas Hebrang Nõukogude saatkonnale Jugoslaavia Kommunistide Liiga Keskkomitee 1948. aasta märtsikuu koosoleku protokolli selle kohta, kuidas Tito teavitas komparteid oma süvenevast tülist Staliniga. Talle esitati valesüüdistus sõjaaegse koostöö kohta ustašidega, vahistati 7. mail ja mõrvati kas 1949. või 1950. aastal. Žujović pääses vabadusse 1952. aastal.

Tuntud on ka Horvaatia serblastest Stalini toetajate represseerimise lugu: 1950. aastal mõisteti süüdi Horvaatia Kommunistliku Partei Keskkomitee liikmed Rade Žigić, Stanko Opačić ja Dušan Brkić.

Selsamal aastal toimus ka nn Cazini ülestõus, mis algas serblastest talupoegade protestidest Bosnia ja Hertsegoviina lääne- ja põhjaosas ning levis kiiresti Korduni piirkonda Horvaatias. Põllumeeste mäss suruti armee toel maha ja kohtud tegid nobedasti 18 surmaotsust ja saatsid sajad vangi.

1950ndate aastate teisel poolel protesteerisid Zagrebi ülikooli tudengid viletsate elutingimuste pärast, kuid sel puhul vahistati vaid mõned osalised ja muid tagajärgi polnudki.         1960ndate aastate keskel avaldas Zadari ülikooli dotsent Mihajlo Mihajlov raamatu „Moskva suvi 1964: rännumehe märkmed”. Riigi võimuorganid olid selle avaldamisele tungivalt vastu ning keelasid raamatu katkendite avaldamise ajakirjas Delo. Mihajlov vahistati ja anti kohtu alla, kuid hiljem vabastati tänu PEN-klubi presidendi Arthur Milleri sekkumisele.

Aasta hiljem püüdis Mihajlov koos endise partisaini Daniel Ivini, Belgradist pärit arhitekti Pedja Ristići ja kunstnike Leonid Sejka, Miro Glavurtići ja Franj Zenkoga hakata välja andma sõltumatut ajakirja Put, millest pidi saama vaba mõttevahetuse platvorm. Kuid Mihajlov vahistati Zadaris vahetult enne asutamiskoosolekut 1966. aasta augustikuus ning mõisteti neljaks ja pooleks aastaks vangi (hiljem vähendati karistust kolmele ja poolele aastale). Tema kohtuasi näitas, kui piiratud oli siiski vabariigis toimunud liberaliseerimine pärast Alexandar Rankovići vallandamist.

Kultuurieliit hakkas ühe enam vastu riiklikule unitarismi taotlustele. Üheks kasvava vastupanu väljenduseks oli 1967. aasta märtsikuus avaldatud „Deklaratsioon horvaatia kirjakeele nime ja staatuse kohta”. Selle dokumendiga väljendati vastuseisu 1954. aastal Novi Sadis sõlmitud kokkuleppele keelelise ühtsuse kohta, mille järgi serblastel ja horvaatidel on üks ja seesama keel. Deklaratsiooniga nõuti serbia, horvaadi, sloveeni ja makedoonia keelte võrdset kohtlemist ja selles väideti, et horvaadi keel kannatas selle tõttu, et serbia keel kehtestati riigikeelena. Deklaratsioonile olid alla kirjutanud juhtivad kultuuriasutused (näiteks Matica hrvatska, Horvaatia Kirjanike Liit, Horvaatia Filosoofiaühing, Horvaatia PEN-klubi) ning tuntud avaliku elu tegelased nagu kirjanik Miroslav Krleža, tohutut populaarsust nautiv ajaloolane Franjo Tuđman ja endine Zagrebi linnapea Većeslav Holjevac. Paljud allakirjutanud anti kohtu alla, kuid repressioonid olid siiski ajutised ning nad võisid varsti oma poliitilise tegevuse juurde tagasi pöörduda.

1971. aasta detsembrikuus tudengite poolt algatatud ulatuslikule streigile järgnesid reformimeelsete aktivistide vallandmised ja represseerimine. Miilits surus protestid jõhkralt maha. Mõne päeva jooksul võeti 866 tudengit kinni, 275 said karistuseks vangistuse või trahvi. Kõikjal Horvaatias toimusid parteikoosolekud ning 1972. aastaks oli üle 700 inimese kas vallandatud või sunnitud ametist lahkuma. Paljud juhtivad kultuuritegelased ja üliõpilasliikumise aktivistid anti kohtu alla valesüüdistuste alusel ning ja said karistuseks kaks kuni neli aastat vangistust.

„Horvaatia vaikival ajastul” jäi ühiskonna üldise apaatia tõttu repressioone üha vähemaks. Erandiks oli vaid Franjo Tuđmani ja Marko Veselica süüdimõistmine 1984. aastal: kumbki pidi istuma kaks aastat vangis selle eest, et oli Rootsi televisioonile antud intervjuus kritiseerinud Jugoslaavia poliitilist ja ühiskondlikku elu.

 

Teise maailmasõja järel oli Horvaatia majanduslik olukord niisama raske kui kogu Jugoslaavias. Dalmaatsia kannatas enim – seal valitses nälg ja piirkonna linnad, näiteks Knin, Zadar ja Slavonski Brod, said ka suuri sõjapurustusi.
ÜRO Abistamis- ja Taastamisadministratsiooni (UNRRA) abi aitas vältida näljahäda mujal Horvaatias.

1945. aasta põllumajandusreformi käigus võeti elanikkonna jõukamalt osalt ära maa, mis ületas 20-25 hektarit. Kirikumaadest konfiskeeriti 85%. Horvaatia vaeseimatest piirkondadest (peamiselt Lika ja Korduni aladelt) asustati viljakama maaga Vojvodinasse ümber 53 000 inimest, kellest 80% olid serblased. Nõnda taheti taas rahvastada alad, mis jäid tühjaks pärast sakslaste ümberasustamist, ühtlasi oli see mõeldud kollektiviseerimise kergendamiseks. Suurim sakslastest vähemuse ümber asustamine Horvaatias toimus Slavoonia piirkonnas.

1950. aasta majandusreformiga kehtestati Horvaatias enesejuhtimine. Esimene tööliste nõukogu aga loodi juba 1949. aastal Solinis. 1950ndatel aastatel Horvaatia majandus kasvas tänu rangest tsentraliseeritud juhtimisest loobumisele ja lääne rahalisele abile ning investeeringutele. Aastatel 1952-1960 oli Horvaatia majanduse kasvumäär 106% ja 1960ndatel püsis muljetavaldava 76% juures.

Većeslav Holjevac oli Zagrebi linnapea aastatel 1952-1963. Tema valitsemisajal tehti hulk investeeringuid taristusse: ehitati Vabaduse sild, uued elamurajoonid linna lõunaossa, lennujaam ning Zagrebi messi paviljon. Sellegipoolest lasti Holjevac hiljem ametist lahti, kuna teda peeti liiga iseseisvaks.

1960ndatel aastatel püüdsid just Horvaatia ja Sloveenia viia läbi majandusreforme ning nõudsid vabariikidele suuremat autonoomiat. Ivo Goldstein kirjeldab, kuidas Horvaatia majanduse edenemine aitas laiendada vabariigi teedevõrku. Ehitati Zagrebi ja Rijekat ning Zagrebi ja Ljubljanat ühendavad kiirteed, samuti Aadria maantee Rijekast Zadarini. Teedevõrk  ulatus ka vabariigi lõunaossa, kuni Dubrovnikuni. Maailmapanga laenude abil ei ehitatud mitte ainult maanteid, vaid ka raudteid ning lennujaamu, näiteks Pulas, Splitis, Zadaris ja Dubrovnikus. 1960ndate aastate lõpuks valminud parem taristu kolmekordistas Aadria mere äärde reisivate turistide arvu ning majutusasutustes registreeriti üle 28 miljoni ööbimise. Turistide arv tipnes 1970ndate aastate lõpuks, mil Horvaatia ranniku majutusasutustes registreeriti lausa 50 miljonit ööbimist.

Horvaatia majanduskasv oli kõrgeim aastatel 1962-1970. Palgad kasvasid 90%. Kuid tööpuudus oli sellegipoolest suur probleem, mis tulenes 1965. aasta majandusreformi viletsast elluviimisest. 1960ndate aastate keskel liberaliseeriti passide väljastamise süsteemi, mistõttu said horvaadid teistest Jugoslaavia rahvastest suuremad võimalused tööotsinguteks läände välja rännata. Samas hakati ka Horvaatias lääne firmade eeskujul ettevõtteid looma. Kui piirid avati, siis oli Horvaatia Sotsialistliku Vabariigi peamiseks välisvaluuta allikaks läänes töötavate inimeste sissetulekud. Läänes töötavate horvaatide poolt teenitud tulu moodustas kuni 60% kogu Jugoslaavias saadavast tulust. See oli üks põhjusi, miks Horvaatia ei olnud rahul majanduse riikliku tsentraliseerimisega ning sellega, et teenitud välisvaluuta tuli anda otse föderaalasutustele.

1963. aasta aprillis Zagrebis toimunud Jugoslaavia Majandusteadlaste Ühingu koosolekul esitlesid tuntud Horvaatia majandusteadlased Savka Dabčević Kučar, Ivo Peršin ja Jakov Sirotković nn valget raamatut „sotsialismi kohta arenenud riigis”. Nad väitsid, et majandusvabadus peaks kasvama ühes piirkonna majanduse kasvuga. See oli tüüpiline näide 1960ndate aastate aruteludest tsentraliseerimise pooldajate ja vastaste vahel. 1963. aasta põhiseadus vastas osaliselt Horvaatia püüdlustele suurema autonoomia saavutamiseks. Kuigi vabariikide staatus föderatsioonis ei muutunud, said ettevõtted, tööliste nõukogud ja kohalikud omavalitsused vabadust juurde.

Aastatel 1965-1979 arenes Horvaatia kõigist teistest vabariikidest kiiremini (SKT kasv oli igal aastal 5%), kuigi mitte nii kiiresti kui eelmisel kümnendil.

Horvaatia majanduse viletsaim aeg saabus 1980ndatel, mil kogu Jugoslaaviat haaranud kriisi tulemusel jäi Horvaatia majanduskasv vaid 0,4% juurde ning Horvaatia ja Sloveenia pidid 60% oma arengurahadest andma ära Jugoslaavia vähemarenenud piirkondadele.

Religioon

1945. aasta novembris loeti kirikutes ette piiskop Alojzije Stepinaci algatusel koostatud Jugoslaavia Piiskoppide Konverentsi karjasekiri. Kirjas nõuti võimudelt tegevusvabadust vaimulikele ning heideti ette riigi ilmalikustamist ning võimude kirikuvastast tegevust. Ainus erand oli Istria, kus kohalik vaimulik Božo Milanović lubas kommuniste toetada, kui temale garanteeritakse vastutasuks õigus oma piirkonnas tegutseda oma voli järgi. Milanović oli võimudega ühte meelt ka piirilepete osas, samas kui lääneliitlased soovisid Istria piiride kindlaksmääramist rahvahääletusega. 1946. korraldati Stepinaci asjas näidisprotsess ja ta mõisteti süüdi.

Kiriku ja riigi vahelised suhted hakkasid paranema pärast poliitilise elu liberaalsemaks muutumist ning II Vatikani kirikukogu.

Vaatamata mõningatele pingetele, mida iseloomustas näiteks Piiskoppide Konverentsi kiri kirstlaste vabaduste kohta, hakkasid Jugoslaavia ja Vatikani sidemed tihedamaks muutuma. 1970. aastal taastati diplomaatilised suhted ning 1971. aastal külastas Tito Vatikani. Katoliku ja õigeusu vaimulike vaheline dialoog aga ei edenenud kuidagi ning sai 1980ndatel aastatel hoopis kasvava vaenulikkuse sümptomiks kahe kogukonna vahel. Tüliõunaks oli katoliku kiriku õpetajate osa serblaste vastu toime pandud kuritegudes Iseseisva Horvaatia Riigi perioodil.

Kultuur

Horvaatia järgis rangelt sotsialistliku realismi doktriini, mille üks juhtivaid teemasid oli Tito kangelaslike partisanivägede kultus. Seda narratiivi toetasid Ivan Goran Kovačić ja Vladimir Nazor. Kovacić kirjeldas oma kuulsaimas  poeemis „Haud” („The Pit”) okupantide poolt ustašidest kollaborantide abiga toime pandud õudseid kuritegusid. Nazor oli Horvaatia partisanide võimuorgani juht ning kirjeldas oma kogemusi luulekogus „Koos partisanidega”  („With the Partisans”).

Tuntuim horvaadi kirjanik oli Miroslav Krleža. Teise maailmasõja ajal püüdsid ustašid tulutult saavutada tema toetust oma tegevusele. Kirjanik keeldus poliitikasse sekkumast ning elas rahulikult Zagrebis. Sõja lõpul asus ta toetama partisane. Partisanide ühe juhtiva tegelase Danijel Ivini andmetel oli Krleža mures selle pärast, kuidas tema hoiakusse suhtutakse.

Milovan Djlias oli kirjaniku toetuse suhtes väga entusiastlik ning tahtis temast teha lausa „revolutsiooni käilakuju”; see näitab, kui tähtsaks tema loomingut peeti. Kuigi Krleža kirjutas oma tähtsaimad teosed enne 1941. aastat ning polnud pärast sõda autorina enam eriti viljakas, sai temast Jugoslaavia ideoloogia peamisi pooldajaid. 1950. aastal asutas ta Zagrebis Jugoslaavia Leksikograafia Instituudi. Tema oli ka 1952. aasta kuulsa Ljubljana kõne autor, milles rõhutas loomingulise vabaduse vajadust.

1950ndatel tegi kirjanikudebüüdi Horvaatia serblane Vladan Desnica romaaniga „Talvine suvevaheaeg” („The Winter Summer Holiday”). Kirjanduskriitiku Jovan Deretići arvates seisnes Desnica stiili uudsus võrreldes tolle perioodi kirjandusega selles, et ta täielikult eiras igasugust ideoloogiat, see puudub teoses, mille tegevus toimub väga konkreetsel ajahetkel – sõja ajal Zadari linnas. Autor kasutab groteski, et kirjeldada linna- ja maarahva vahelist konflikti. Desnica küpsust näitas ka tema teine romaan „Ivan Galebi kevad” („Springtimes of Ivan Galeb”), kus ta analüüsis filosoofilises ja esseistlikus stiilis kunstniku elu.

 Zagrebis asuv Jadran Film oli Horvaatia peamine filmistuudio. Esimene film, mis stuudios valmis, kandis nime „See rahvas peab elama” („This People Must Live”). Režissööriks oli Nikola Popović ja film idealiseeris partisaniliikumist, nii nagu tollal nõuti. 1940ndate aastate lõpus tehti stuudios palju propagandistlikke dokumentaalfilme maa ülesehitamisest ning okupantide kuritegudest, eesmärgiga legitimeerida kommunistide võimu. Pärast seda, kui stuudio loobus sotsrealismist, hakati tootma suuremal arvul filme ning neist tuntuim on Dušan Vukotići juhtimisel 1961. aastal valminud „Ersatz”, mis sai parima lühijoonisfilmi Oscari.

1960ndate aastate lõpul algas kultuuris uus ärkamisaeg, mille üheks ilminguks oli „Deklaratsioon horvaatia kirjakeele nime ja staatuse kohta”. Horvaatia kevade ajal avaldasid paljud kirjanikud avalikult oma seisukohti, sh Petar Šegedin ja Miroslav Krleža; viimane tõmbus poliitikast tagasi pärast seda, kui Horvaatia juhid võimult kõrvaldati ning suri 1981. aastal.

Filosoofia alal oli üks huvitavamaid nähtusi Praxise koolkond, mis aastatel 1966-1974 andis välja samanimelist ajakirja. Leszek Kołakowski pidas seda maailma põnevaimaks marksistlikule teooriale pühendatud rühmituseks. Nad kritiseerisid leninismi ja tegelesid teemadega, mis olid tüüpilised revisionismile (võõrandumine, esemestumine, bürokraatia). Koolkonna asutajateks olid Zagrebi ja Belgradi ülikoolide teadlased Gajo Petrović, Mihajlo Marković, Svetozar Stojanović, Rudi Supek, Ljubomir Tadić, Predrag Vranicki, Milan Kangrga, Veljko Korać ja Zagorka Golubović-Pešić. Nad korraldasid iga-aastaseid kokkutulekuid Korčula saarel, kus esinesid tuntuimad sotsiaalteadlased, sh Kołakowski ja Jürgen Habermas. Jugoslaavia võimud sulgesid ajakirja 1970ndatel.

Rokkmuusika oli Horvaatias sama populaarne kui Belgradis. Kõige mõjukam Jugoslaavia rokkansambel Azra asutati 1980ndatel aastatel. Selle solist Branimir Johnny Štulić oli avalikult Jugoslaavia režiimi vastu. Rokkmuusika entsüklopeedia autor Petar Janatović kirjutab, et rock’n’roll oli üks neid väheseid valdkondi, mis võis Jugoslaavias endale suhteliselt palju lubada, kuna seda nähti võimalusena „Nõukogude Liidule keskmist sõrme näidata”.

Teise maailmasõja lõpul oli Jugoslaavia Rahvavabastusarmees (NOVJ) 800 000 sõjaväelast. Armee ülemjuhataja oli Josip Broz Tito. 1941-1945 oli armees iga tasandi üksustel kaks ülemat: komissar (politruk) ja komandör. 1945. aastal toimunud ümberkorralduste käigus vähendati koosseisu poole võrra ja armee nimetati ümber Jugoslaavia Rahvaarmeeks (YPA). See oli üks peamisi Jugoslaavia režiimi legitimeerimise allikaid.

Josip Broz Tito oli armee ülemjuhataja 1941-1980. Perioodil 1941-1945 oli ta Rahvavabastamise Partisaniüksuste Kindralstaabi ülem. Sellest sai hiljem Jugoslaavia Rahvavabastusarmee Peastaap. 1943. aastal toimunud AVNOJ teisel istungil valiti Tito Jugoslaavia Vabastamise Rahvuskomitee nimelise ajutise täitevorgani presidendiks.

See tagas talle NOVJ ülemjuhataja koha. 1946. aasta põhiseadusega anti parlamendile voli valida ülemjuhataja, kuid arvestades Tito egiidi all tegutseva poliitbüroo kõikvõimsust, ei olnud kahtlust, keda valida. 1953. aasta põhiseadusega sätestati, et vabariigi president on automaatselt ka vägede ülemjuhataja. Ka järgnevates põhiseadustes olid samasugused sätted, ainult selle vahega, et 1970ndatel vastuvõetud põhiseadustes oli võim antud Jugoslaavia Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi Presiidiumile, mida samuti juhatas Tito.

Pärast 1953. aastat toetasid Presiidiumi föderatsiooni kaitsesekretärid (alates 1971. aastast kaitseministrid): Ivan Gošnjak (1953-1967), Nikola Ljubičić (1967-1982), Branko Mamula (1982-1988) ja Veljko Kadijević (1988-1992). Nad andsid aru parlamendile, föderatiivtasandi võimudele (SIV) ja ülemjuhatajale. 1940ndate lõpu ja 1950ndate alguse konflikt idabloki riikidega tõi kaasa riigieelarve kaitsekulutuste tohutu kasvu: 1952. aastal kulutati riigieelarvest kaitsele 22-24%. Varsti hakkasid kulutused siiski vähenema ning 1956. aastal moodustasid kaitsekulud riigieelarvest 10,8%.

Pärast seda, kui 1950ndate aastate keskel suhted Belgrad ja Moskva vahel lahenesid, muutus sõjaline doktriin ning uueks sihiks sai riigi kaitsmine NATO eest. Järgmine suunamuutus toimus pärast seda, kui viis Varssavi pakti riiki tungisid 1968. aasta augustikuus Tšehhoslovakkiasse. Sõjalisest rünnakust Tšehhoslovakkia vastu lähtus territoriaalkaitse algatus, mille kohaselt vabariigid ise pidid organiseerima kaitset välismaiste agressorite invasiooni puhul.

Kindral Gošnjaki taktikaline plaan nägi territoriaalkaitseks ette partisaniüksuste loomise. 1968. aasta lõpul algas vabariikides rahva kaitsejõudude loomine ning föderaalse parlamendi poolt 11. veebruaril 1969 vastu võetud üldrahvaliku kaitse seadusega sai alguse kogu maa militariseerimine. Relvajõud kujundati ümber nõnda, et iga vabariigi pealinn pidi korraldama oma relvajõudude juhtimise, sest territoriaalkaitse eest vastutas iga vabariigi juhtkond.

Jugoslaavia Rahvaarmees domineerisid Serbia ja Montenegro sõjaväelased. 1953. aastal moodustasid armee kõrgematest ohvitseridest 53% serblased (kuigi kogu rahvastiku hulgas oli nende osakaal vaid 41,7%), 10,8% montenegrolased (osakaal rahvastikus 2,8%) ja 20,3% horvaadid (osakaal rahvastikus 23,5%).

Proportsioonid olid täiesti paigast ära Bosnias ja Hertsegoviinas, kus serblased domineerisid ülekaalukalt partei-, armee- ja julgeolekustruktuurides, põhjuseks üks paljudest Teise maailmasõja ajal lahendamata jäänud siseriiklikest konfliktidest. Taoline ebaproportsionaalne jagunemine ilmnes enim 1980ndatel aastatel, mil serblased ja montenegrolased moodustasid peaaegu 70% kõigist kõrgematest sõjaväelastest.

1974. aasta põhiseadus rõhutas YPA olulist rolli riigi ühtsuse kaitsmisel. Territoriaalkaitse jõududele suurema autonoomia andmine ja sellega kaasnev killustumine ei meeldinud kõrgematele sõjaväelastele.

Horvaatiast pärit serblane Branko Mamula sai 1980ndatel aastatel kaitseministriks ning püüdis hiljem territoriaalarmeed YPAle allutada, et relvajõude tsentraliseerida ning rohkem relvastusse investeerida. Ta saavutas oma eesmärgi 1987. aastal vastu võetud seadusega, mis võttis vabariikidelt territoriaalkaitse korraldamise pädevuse ning allutas selle YPA Kindralstaabile.

1990. aastal Horvaatias ja Sloveenias vastu võetud põhiseaduse parandustega anti kontroll territoriaalkaitse üle tagasi vabariikidele, põhjustades nõnda konflikti YPAga. Sloveenias ei tekkinud seoses sellega erilisi probleeme, kuna rahvastik koosnes põhiliselt sloveenidest. Kuid Horvaatias hõlmas territoriaalkaitse nii serblasi kui ka horvaate, kes teenisid külg külje kõrval. Vabariigid kuulutasid end järjest iseseisvaks ning alates 1991. aasta oktoobrist jäi YPA Serbia võimude alluvusse. Serbial ja tema autonoomsetel piirkondadel (vaatamata autonoomia kaotamisele 1989. aastal) ning Montenegrol olid endiselt esindajad Presiidiumis. Aprillis 1992 sai YPA ametikult Jugoslaavia armeeks, kus teenisid vaid serblased ja montenegrolased.

Riigi lagunemise märke nähes toetasid YPA kindralid Veljko Kadijević ja Branko Mamula tugevasti Jugoslaavia säilitamist ühtse riigina.

Niipea kui Horvaatia vastu 1991. aasta kevadel ja suvel peetud sõjas langesid esimesed Makedoonia armee sõdurid, nõudsid makedoonlased, et nad võiksid teenida ainult oma vabariigi relvajõududes. Föderaalvalitsus keeldus. Kuid sellest polnud mingit kasu, sest Makedoonia katkestas kõik sidemed Jugoslaavia sõjaväega, kui kuulutas end 1991. aasta septembris iseseisvaks ja võttis 1991. aasta novembris vastu esimese põhiseaduse. 1992. aasta veebruaris võeti Skopjes vastu sõjaväeteenistust reguleerivad seadused ning samal kuul sõlmiti kokkulepe, mille alusel YPA tõmbas oma väed vabariigist välja.

Kui puhkes sõda Sloveenias ja Horvaatias, otsustas Bosnia ja Hertsegoviina Kommunistide Liiga Presiidiumi president Alija Izetbegović septembris 1991 lõpetada uute sõdurite YPA teenistusse kutsumise. Veel novembris 1991 väitis Izetbegović, et Horvaatias käimasolev sõda ei ole seotud Bosniaga. Samas aga baseerusid Bosnias üksused, mis viisid Horvaatias läbi sõjalisi operatsioone.

Detsembris 1991 nõudis Slobodan Milošević YPA üksuste üleviimist Bosniasse ja Hertsegoviinasse. Selle tulemusena koondusid väed järkjärgult Serbia tugipunktidesse. Juunis 1992 nõudis Izetbegović, et YPA lahkuks Bosniast. YPA staatuse üle Bosnias ja Hertsegoviinas pidasid Skopjes kõnelusi föderaalriigi presiidiumi liige Branko Kostić, Bosnia ja Hertsegoviina presiidiumi liige Izetbegović ja kaitseministri kohusetäitja Blagoje Adzić. Esialgu lükati kõnelused edasi, kuid hiljem ühines nendega YPA, kes asus serblaste poolele.

 

Kirjandus:

Andjelić, N., Bosnia-Herzegovina. The end of a Legacy, London 2003.

Andrijašević Ž, Istorija Crne Gore, Beograd 2015.

Banac I., Sa Staljinom protiv Tita, Zagreb 1990.

Bilić J., ’71. Koja je to godina, Zagreb 1990.

Bougarel X., Bosnian Muslims and the Yugoslav Idea, Djokić D. (ed.), Yugoslavism. Histories of a Failed Idea 1918-1992, Madison 2003.

Cipek T., The Croats and Yugoslavism, Djokić D.(ed.), Yugoslavism. Histories of a Failed Idea 1918-1992, Madison 2003.

Clissold S., Djilas. The Progess of a Revolutionary, Hounslow, Middlesex 1983.

Cvetković S., „Kradljivci tuđih leđa“. Obračun sa anarholiberalističkim grupama u SFRJ posle 1968., „Istorija 20. veka”, br. 3/2011.

Cvetković S., Politička represija u Srbiji i Jugoslaviji 1944-1985, „Istorija 20 veka”, br. 2/2008.

Čuvalo A., The Croatian National Movement 1966-1972, New York 1990.

Ćosić- Vukić A., Časopis Javnost 1980, Beorad 2011.

Dabčević-Kučar S., Hrvatski snovi i stvarnost, Zagreb 2002.

Dimić L., Istorija srpske državnosti, Srbi u Jugoslaviji, knjiga III, Novi Sad 2001.

Dimić L., Srbi i Jugoslavija, Beograd 1997.

Djurdjev G., Wojwodina i jej dążenia do autonomii, [w:] Przemiany w świadomości i kulturze duchowej narodów Jugosławii po 1991 roku, Kraków 1999

Dorivojević I., Slika jednog društva. Životne prilike na srpskom selu 1945–1955, „Istorija 20. veka”, 2/2011.

Dobrivojević I., Život u socijalizmu. Prilog proučavanju životnog standarda građana u FNRJ 1945–1955, „Istorija 20. veka”, 1/2009.  

Dragović-Soso J., „Spasioci nacije”. Intelektualna opozicija Srbije i oživljavanje nacionalizma, Beograd 2004.

Erić Z., 50 umetnika iz zbirki Muzeja Savremene Umetnosti- jugoslovenska umetnost od 1951 do 1989 (Catalogue of the exhibition in the Museum of the Conteporary Art in Belgrade Yugoslav Art from 1951 to 1989, X-XII  2014 Belgrade), see: https://www.academia.edu/36275619/Jugoslovenska_umetnost_od_1951._do_1989._Yugoslav_Art_from_1951_to_1989

Gibianskii L., Federative Projects of the Balkan Communists and the USSR Policy during Second World War and the Beginning of the Cold War, Pavlović V., The Balkans in the Cold War. Balkan Federations, Cominform, Yugoslav-Soviet Conflict, Belgrade 2011

Goldstein I., Povijest Hrvatske, Zagreb 2008.

Goulding D. J., Jugoslavensko filmsko iskustvo 1945-2001. Oslobođeni film, Zagreb 2004.

Golubović V., S Marxom protiv Staljina. Jugoslovenska filozofska kritika staljinizma 1950-1960, Zagreb 1983.

Grunewald O., Rosenblum-Cale K., Human Rights in Yugoslavia, New York 1986.

Haug H. K., Creating a Socialist Yugoslavia. Tito, Communist Leadership and the National Question, New York 2012.

Janjatović P., Ilustrovana Yu-Rosk Enciklopedija 1960-1997, Beograd 1997.

Jelavich B., Historia Bałkanów wiek XX, t.2, Kraków 2005.

Jović D, Yugoslavism and Yugoslav Communism: From Tito to Kardelj, Djokić D. (ed.), Yugoslavism. Histories of a Failed Idea 1918–1992, Madison 2003.

Klasić H., Jugoslavija i svijet 1968., Zagreb 2012.

Kołakowski L., Główne nurty marksizmu, Warszawa 2009.

Kovačev S., Matijaščić Z., Petrović J., Vojnoindustrijski kompleks SFRJ, „Polemos” br. 17, Zagreb 2006.

Kullaa R. E., Origins of the Tito–Stalin Split Within the Wider Set of Yugoslav-Soviet Relations (1941–1948), Pavlović V., The Balkans in the Cold War. Balkan Federations, Cominform, Yugoslav-Soviet Conflict, Belgrade 2011.

Lampe J. R., Yugoslavia. Twice there was a Country, Cambridge 2007.

Małczak L., Croatica. Literatura i kultura chorwacka w Polsce w latach 1944-1989, Katowice 2013.

Marijan D., Slom Titove armije. JNA  raspad Jugoslavije 1987.-1992, Zagreb 2008.

Marković P., Radnički štrajkovi u socijalističkom i tranzicionom društvu Jugoslavije i Srbije, „Tokovi Istorije” br. 1/2014.

Marković P., Trajnost i promena. Društvena istorija socijalističke i postsocijalističke svakodnevnice u Jugoslaviji i Srbiji, Beograd 2007.

Maticka M., Agrarna reforma i kolonizacija u Hrvatskoj 1945.–1948., Zagreb 1990.

Mihaljević J., Komunizam i čovjek. Odnos vlasti i pojedinca u Hrvatskoj od 1958. do 1972. godine, Zagreb 2016.

Miloradović G., „Hegemonisti” i „revolucionari” odnos KPJ/SKJ prema kulturnoj eliti u Jugoslaviji tokom 40-ih i 50-ih godina 20. veka, „Istorija 20. veka”, br. 2/2008.

Miloradović G., Staljinovi pokloni – Tematika jugoslavenskog igranog filma 1945.–1955., „Istorija 20. veka” br. 1/2002.

Milošević S., The Role of the Yugoslav Popular Front in Implementing Communist-Style Measures in Yugoslav Rural Areas (1945–1953), Tokovi Istorije br.  3/2018.

Mirković T., Naoružavanje i razvoj, Beorad 2007.

Nikolić K., Mač revolucije. Ozna u Jugoslaviji 1944-1946, Beograd 2013.

Nikolić K., Jedna izgubljena istorija- Srbija u  20. veku, Beograd 2017.

Pavlović V., Stalinism without Stalin. The Soviet Origins of Tito’s Yugoslavia 1937–1948, Pavlović V., The Balkans in the Cold War. Balkan Federations, Cominform, Yugoslav-Soviet Conflict, Belgrade 2011.

Pavlovitch S.K., Historia Bałkanów 1804-1945, Warszawa 2009.

Pavlovitch S.K., Serbia, Montenegro and Yugoslavia, Djokić D. (ed.), Yugoslavism. Histories of a Failed Idea 1918–1992, Madison 2003.

Petnanović B., Istorija Jugoslavije  1918-1988. Treća knjiga: Socijalistička Jugoslavija 1945-1988, Beograd 1988.

Petsinis V., The Serbs and Vojvodina. Ethnic Identity within Multiethnic Region (Doctoral dissertation submitted in September 2004 at the University of Birmingham).

Pirjevec J., Tito i drugovi, Zagreb 2012.

Ponoš T., Na rubu revolucije. Studenti ‘71, Zagreb 2007.

Poulton H., Macedonians and Albanians as Yugoslavs, Djokić D. (ed.), Yugoslavism. Histories of a Failed Idea 1918–1992, Madison 2003.

Radelić Z., Hrvatska u Jugoslaviji 1918-1991, Zagreb 2006.

Radelić Z., Ozna/Udba: popisi neprijatelja i njihova kategorizacija (1940-ih i 1950-ih), „Časopis za suvremenu povijest”, br. 1/2017.

Rakonjac A., Obnova starih i uspostavljanje novih trgovinskih odnosa (1946-1947)- Jugoslavija, SSSR i strane „narodne demokratije”, „Tokovi istorije” 1/2018.

Rakonjac A., Počeci privrednog planiranja u Jugoslaviji 1946. godine- ideje, organizacija i institucionalizacija, „Tokovi istorije” 2/2016.

Russinow D., The Yugoslav Experiment 1948-74, Berkley and Los Angeles 1977.

Schuman M.A., Nations in Transition. Bosnia and Herzegovina, New York 2004.

Słownik dysydentów. Czołowe postacie ruchów opozycyjnych w krajach komunistycznych w latach 1956-1989, Tom. 1, Warszawa 2007.

Sokulski M., Mihajla Mihajlova droga od badacza literatury rosyjskiej do dysydenta (1964–1966), J. Szumski, Ł. Kamiński (ed.),  Letnia Szkoła Historii Najnowszej IPN, Warszawa 2016

Sokulski M., Previšić M., W opozycji do Moskwy. Jugosłowiańska „droga do socjalizmu” w latach 1948–1956, [w:] "Pamięć i Sprawiedliwość”, nr 2 (28), Warszawa 2016,

Spehnjak K., Cipek T., Disidenti, opozicija i otpor – Hrvatska i Jugoslavija 1945–1990, „Časopis za suvremenu povijest”  br. 2/2007.

Stawowy-Kawka I., Historia Macedonii, Wrocław 2010.

Popov N. (ed.), The Road to War in Serbia. Trauma and Catharsis, Budapest 2000.

Tomić Đ. , Atanacković P., Društvo u pokretu. Novi društveni pokreti u Jugoslaviji od 1968. do danas, Novi Sad 2009.

Tripalo M., Hrvatsko proljeće, Zagreb 2001.

Velikonja M., Slovenia's Yugoslav Century, D.Djokić (ed.), Djokić D. (ed.), Yugoslavism. Histories of a Failed Idea 1918–1992, Madison 2003.

Wróblewska-Trochimiuk E., Widmo krąży po Europie. Korczulańska Szkoła Letnia,  „Slavia Meridionalis” nr 17/2017.

Żurek P., Słowenia pod rządami Tity (1945-1980). W cieniu Jugosławii, Warszawa 2017.

 

Intervjuud:

Danijel Ivin- historian, former dissident

Petar Janjatović- journalist, musician critique

Gordan Jovanović- social activist, former dissident

Dagomir Olujić-journalist, former dissident

Predrag Ristić- architect, former dissident