Estonia

1940–1952: Eestimaa Kommunistlik (bolševike) Partei, ÜK(b)P Eesti NSV haruorganisatsioon

1952–1990: Eestimaa Kommunistlik Partei, NLKP Eesti NSV harurorganisatsioon

EKP-s oli enne Eesti okupeerimist 1940. aastal 133 liiget. Seejärel kasvas partei liikmete arv kiiresti. Liitusid töölised, ametiühingutegelased, maatöölised, hulk pahempoolseid haritlasi jt. Neid ajendas vastasseis eelnenud autoritaarse valitsemiskorra ajastu vaimsusega, siiras usk kommunistlikesse ideaalidesse ja propaganda mõju või ka oportunism ja karjäärihimu.

8. oktoobril 1940 liideti EKP Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Parteiga (ÜK(b)P) selle Eesti osakonnana. Sel ajal kuulus parteisse 2285 liiget, neist üle 90% oli parteisse astunud pärast Eesti okupeerimist. 1. juulil 1941 oli EK(b)P nimekirjas 3751 inimest. Paljud osalesid 1941. aasta küüditamise läbiviimisel ja liitusid pärast sõja algust NKVD hävituspataljonidega. Peaaegu kõik Saksa okupatsiooni ajaks Eestisse jäänud või „põrandaalusele tööle“ jäetud kommunistid langesid Saksa julgeolekupolitsei kätte ja hukati.

NSV Liidu tagalasse evakueeritud eesti kommunistid mobiliseeriti Punaarmee eesti rahvusüksustesse või tegutsesid tagalas tsiviilametikohtadel. 1942. aasta lõpus formeeritud Punaarmee 8. eesti laskurkorpusesse kuulusid lisaks 1941. aastal Eestist mobiliseeritud meestele ka enne 1940. aastat NSV Liidus elanud eestlased ja teiste NSV Liidu rahvaste liikmed. Laskurkorpuses värvati kommunistideks tuhandeid eestlasi. Korpus kandis lahingutes raskeid kaotusi, kuid korpust käsitati lisaks tema sõjalisele rollile ka väljaõppinud inimmaterjalina Eesti sovetiseerimise jätkamiseks pärast sõja lõppu. 1945. aasta juulis oli eesti laskurkorpuse parteiorganisatsioonides 4765 liiget.

EK(b)P nimekirjas oli 1. jaanuaril 1945 ainult 2409 liiget. 1946. aasta lõpuks eesti laskurkorpus demobiliseeriti, samuti tuli NSV Liidu tagalast Eestisse tagasi suur osa sinna evakueeritud inimestest. Eestisse tuli ka hulk Venemaa eestlasi ja teiste NSV Liidu rahvaste liikmeid. 1953. aasta 1. jaanuaril oli EK(b)P nimekirjas 22 320 ja 1959. a. 1. jaanuaril 30 516 liiget. NSV Liidus peeti statistikat nii sotsiaalse staatuse kui ka rahvuse järgi. 1959. aastal oli partei liikmetest töölisi 35,2% ja talupoegi 13,6%; ülejäänud olid ametnikud, haritlased jt. Eestlasi oli EKP-s pärast sõda alla poole, 1959. aastal 47,8%. Ei ole teada, kui suur osa neist olid liidueestlased. Ülejäänutest moodustasid enamiku venelased (42,1% koguarvust), järgnesid ukrainlased, juudid ja valgevenelased. Hiljem oli eestlasi veidi üle poole: 1988. aastal 112 925 liiget, sh 50,2% eestlasi.[1] EKP jäi lõpuni kommunistliku režiimi usaldusväärseks käepikenduseks annekteeritud territooriumil; EKP liikmete enamik ei olnud Eestist pärit.

EKP oli Eesti ühiskonna tasalülitamise üks tööriistu. Ühiskonnas, mida kontrollis jäägitult kommunistlik partei ning kus ei olnud eraomandit, eraettevõtlust ega ka erainitisiatiivil sündinud haridus- ja kultuuriasutusi, eeldas juba põhikooli direktori ametikoht parteisse kuulumist. Enamik juhtivaid ametikohti kuulus niinimetatud nomenklatuuri ehk nimekirja ametikohtadest, mille täitmise otsustas vastavalt tähtsusele NLKP KK, EKP KK või linna või rajooni komitee. Enamik eestlastest EKP liikmetest astus liikmeks pragmaatilistel kaalutlustel, mitte siirast veendumusest kommunismiidee õigsuses. Seda näitab EKP eestlastest liikmete massiline väljaastumine parteist 1990. aastal, enne Eesti iseseisvuse taastamist, ning EKP ideeliste pärijate marginaalne toetus hilisematel valimistel.

NLKP Eesti haru juhtkonna liikmed olid kuni EKP lõpuni NSV Liidus üles kasvanud, hariduse omandanud ja seal töötanud mehed. Karl Säre, EKP KK I sekretär 1940–1941, jäeti Eestisse põrandaalust võitlust organiseerima, langes peagi sakslaste kätte ja suri 1945. aasta alguses Saksamaal koonduslaagris.

Tema ametikoha võttis üle II sekretär, Nikolai Karotamm, kes oli 1920. aastatel Eestist Hollandi kaudu NSV Liitu läinud. 1940. aastate II poolel kuulus Eesti NSV juhtkonda palju nn vanglakommuniste (mehed ja naised, kes olid kommunistliku õõnestustegevuse eest Eestis vangis olnud) ja 1940. aastal kohe pärast Eesti okupeerimist EKP-sse astunud nn juunikommuniste, sh endised pahempoolsed sotsialistid Hans Kruus, Nigol Andresen jt. ÜK(b)P KK poliitbüroo otsustas 1940. aastate lõpul Eesti NSV juhtkonna välja vahetada.

Vahetus tehti EK(b)P KK VIII pleenumil 1950. aasta märtsis ning enamik juhtivaid ametikohti läks liidueestlaste ja mujalt NSV Liidust saadetud parteitöötajate kätte. Karotamm asendati Johannes (Ivan) Käbiniga, kes juhtis EKP-d kuni 1978. aastani. Tema järeltulijaks sai samuti liidueestlane Karl Vaino (ametis 1978–1988). Mihhail Gorbatšov määras vanameelse Vaino asemele Eestis sündinud, õppinud ja kasvanud Vaino Väljase, kes juhtis parteid kuni 1990. aastani. Alates 1950. aastate lõpust hakkas partei linna- ja rajoonikomiteede ning EKP keskkomitee juhtkonnas kohalike inimeste osakaal tasapisi suurenema.[2]

Kommunistliku terrori ohvriks langes Eesti ühiskonna eliit alates poliitikutest, riigiametnikest, ohvitseridest ja politseinikest kuni ettevõtjate, taluomanike, haritlaste ja seltskonnategelasteni. Esimeste seas arreteeriti ka Eestis elanud Vene valgekaartlike organisatsioonide liikmed ja 1939–1940 Eestisse tulnud Poola kodanikud. 1940. aasta juunist kuni 1941. aasta sügiseni vangistati Eestis üle 6000 inimese ja saadeti 1941. a. kevadel ja suvel GULAGi vangilaagritesse Venemaale. Umbes 400 inimest hukati kohapeal. 14. juunil 1941 küüditati Venemaale veel 10 000 inimest, kelle seast juba raudteejaamades eraldati perekonnapead ja saadeti GULAGi; naised, lapsed ja vanurid viidi sundasumisele.

Poliitiliste süüdistustega vangistatute karistused määras enamasti NKVD Balti ringkonna vägede sõjatribunal, pärast sõja algust Saksamaaga 1941. a. juunis ka Eestis paiknevate Punaarmee väekoondiste ja Balti laevastiku sõjatribunalid, GULAGi laagrites jätkasid süüdimõistmise menetlust kohalikud tribunalid või ka NKVD erinõupidamine Moskvas. Küüditamise aluseks ei olnud ei tribunali ega ka kohtu individuaalne otsus, vaid ÜK(b)P KK ja NSV Liidu rahvakomissaride nõukogu salajane ühismäärus, s.o haldusotsus.

Esimesed surmaotsused langetati 1940. aasta lõpus ja nende täideviimist alustati 1941. aasta alguses. Enamik 1941. aastal GULAGi saadetutest hukati või suri vangilaagris, sundasumisel oli ellujääjaid rohkem. 1941. aasta juulist oktoobrini mõrvati ja langes sõjategevuse ohvriks veel umbes 2000 inimest.[1]

1941. aastal okupeeris Eesti Saksamaa. Saksa okupatsiooni ajal mõrvati Eestis umbes 8000 Eesti kodanikku ja elanikku, kelle seas olid kõik 1000 Eestisse jäänud juuti ja üle 300 mustlase. 3/4 ohvritest olid eestlased, kellest valdavat enamikku süüdistati kommunistlikku parteisse või NKVD hävituspataljoni kuulumises, kommunistlikus meelsuses, koostöös Nõukogude salapolitseiga või küüditamisel osalemises.[2] Tuhandeid inimesi vangistati ja osa neist saadeti Saksamaale koonduslaagritesse.

1944. aasta sügisel põgenes naasva Punaarmee eest Eestist umbes 70 000 inimest.

Koos 1944. aastal naasnud Punaarmeega tulid Eestisse ka NSV Liidu julgeolekuasutused NKVD ja NKGB (alates 1946. a. MVD ja MGB), Punaarmee ja laevastiku „Smerši“ osakonnad, väekoondiste ja mitmesuguste asutuste tribunalid jm. Lisaks ideoloogiliselt motiveeritud terrori jätkamisele võitlesid nad ka relvastatud eesti vastupanuliikumisega. 1944–1953 vangistati Eestis poliitiliste süüdistustega üle 35 000 inimese, kelle enamik saadeti GULAGi laagritesse Venemaal ja Kasahstanis. Neile lisanduvad 1945. aastal Siberisse küüditatud 407 sakslast ja perekonnaliiget, 1949. aastal küüditatud ligi 21 000 peamiselt maapiirkondade elanikku ning 1951. aastal küüditatud 282 Jehoova tunnistajat jpt. Üle jõu käivate normide eest vangistatud taluomanike arv ei ole teada. Nemad kandsid oma karistust enamasti Eesti vanglates ja vangilaagrites.

Pärast II maailmasõja lõppu paranesid vangistustingimused ja toitlustamine vangilaagrites ja sundasumisel ning suremus kahanes. Kuid kuni surmanuhtluse ajutise kaotamiseni 1947. aastal hukati Eestis ja GULAGi laagrites sadu siin poliitilistel põhjustel vangistatud inimesi.

Pärast Stalini surma vähenes poliitiliste süüdistustega vangistamine – aastatel 1954–1990 oli vangistatuid kokku alla tuhande. See ei tähenda, et Nõukogude võim oleks hakanud vastupanuliikumist tolereerima: ühelt poolt oli selleks ajaks suur osa vastupanust jõuga maha surutud, teisalt aga nägid eestlased, et Nõukogude võimu alt vabanemist niipea oodata ei ole. Alates 1954. aastast hakati poliitvangide ja küüditatute kinnipidamisaegu lühendama ja neid järk-järgult vabastama. 1960. aastate alguseni pöördus kodumaale tagasi ligi 28 000 Eestist vangistatud ja küüditatud inimest. Viimased 1950. aastatel 25 aastaks vangi mõistetud eesti poliitvangid said aga kodumaale naasmise õiguse alles 1980. aastate lõpul.[3]

Eesti annekteerimise järel algas kiire sovetiseerimine, mille katkestas Saksa okupatsioon. Sovetiseerimist jätkati kohe pärast Eesti taasvallutamist 1944. aastal ja see lähtus kommunistliku ühiskonna ülesehitamise kolmest dogmast: industrialiseerimine, kollektiviseerimine ja kultuurirevolutsioon. Eesti lülitati ülejäänud NSV Liidu käsu- ja plaanimajanduse viisaastakutakti.

Industrialiseerimine seisnes tööstuse eelisarendamises võrreldes teiste majandus- ja ühiskonnaelu valdkondadega. Eestis oli hakatud tööstuse arendamisele suuremat tähelepanu pöörama 1930. aastate autoritaarse valitsemiskorra ajal, mille katkestas II maailmasõda ja Eesti okupeerimine NSV Liidu poolt. Eesti eeliseks võrreldes ülejäänud NSV Liiduga oli rahva kõrge haridustase, puuduseks aga maavarade ja rasketööstuse traditsiooni ning rohkearvulise tööliskonna puudumine. Aga just rasketööstust käsitati industrialiseerimise tugisambana. Eesti asukoht NSV Liidu läänepiiril tingis kõrge militariseerituse ja koos sellega ka sõjaliste vajaduste rahuldamiseks mõeldud tööstusharude eelisarendamise.

1940. aastate teisel poolel jätkati Saksa okupatsiooni ajal kiiresti arendatud põlevkivikaevandamist ja õlitootmist Kirde-Eestis. Uue impulsi selleks andis tuumavõidujooksu algus. Koos põlevkivilademetega leiduv diktüoneemakilt sisaldab väikeses koguses uraani. Pärast II maailmasõda puudusid NSV Liidul uraanileiukohad ning Sillamäele rajati uraanirikastuskombinaat diktüoneemakildast eraldatud uraani rikastamiseks. Peagi sai NSV Liit oma kontrolli alla rikkama maagisisaldusega uraanileiukohad ning kaevandamine Sillamäel lõpetati.[1] Eesti põlevkivi kasutati esialgu põlevkivigaasi utmiseks, millega hakati kütma Leningradi (torujuhe valmis 1948), ning 1953. a. ka Tallinna.

„Kommunism võrdub Nõukogude võim pluss elektrifitseerimine,“ kõlas Leninile omistatud lause. Ka Eesti NSV-d hakati kiiresti elektrifitseerima. Eesti sai osaks Loode-Venemaa energiavõrkudest. Siia rajati kaks suurt põlevkivielektrijaama, Balti SEJ (1959) ja Eesti SEJ (1969). Need iseenesest positiivsed ettevõtmised tõid kaasa negatiivseid tagajärgi, esiteks keskkonna saastamine ja teiseks massiline tööjõu sissevool teistest NSV Liidu osadest, mis jättis eestlased Kirde-Eestis vähemusse. Tallinnas pandi uuesti tööle masinaehitus-, elektroonika- ja raadiotehnikatehased ning rajati uusi. Tallinna lähedal Maardus käivitati suur keemiakombinaat, mille tooraineks oli kohalik fosforiit. Lisaks senistele suurtele tekstiiliettevõtetele – Kreenholmi manufaktuur, Balti manufaktuur jt – rajati rida uusi.

Toitlusolukorra halvenemine alates 1970. aastatest tõi kaasa toiduainetetööstuste, sh lihatööstuse arendamise, mille peamiseks turuks olid Venemaa suurlinnad. Traditsiooniliselt oli Eestis tugev metsa- ja paberitööstus. Tööstuse arendamisel oli hulk miinuseid: esiteks oli suur osa sellest orienteeritud põhjatu NSV Liidu turu ja sõjaliste vajaduste eelisjärjekorras rahuldamisele, mis jättis tähelepanuta kohalikud vajadused. See tõi kaasa ka tootmise teaduslik-tehnilise taseme ning kvaliteedi languse, sest puudus koostöö ja konkurents ülejäänud maailmaga. Teine probleem oli mitte-eesti tööjõu kontrollimatu sissevool ja kolmandaks suured keskkonnakahjud.[2]

Põllumajandus kollektiviseeriti kiiresti alates 1949. aastast, pärast märtsiküüditamist. Üksiktalude maa, loomad ja põllumajandustehnika liideti kolhoosidesse. Esialgu kolhoosid kiratsesid – põhjuseks oli nii küüditamise šokk, vägisi kolhoosidesse liidetud põllumeeste soovimatus asja kaasa teha, jäik plaanimajandus, mis ei arvestanud kohalikke loodus- ja ilmaolusid ning oskamatu juhtimine. Kolhoosiesimeesteks suunati sageli põllumajanduskogemuseta, kuid partei usalduse pälvinud inimesi, kelle ülesandeks oli tagada riiklike plaanide vastuvaidlematu täitmine. Kolhooside majanduslik olukord hakkas paranema 1950. aastate teisel poolel.

Senised ühe-küla-kolhoosid liideti suuremateks, paranes juhtide pädevus. 1951. aastal Tartu ülikooli põllumajandusteaduskonna baasil asutatud Eesti Põllumajanduse Akadeemia eesmärk oli varustada majandid väljaõppinud kaadriga. 1970. ja 1980. aastatel oli Eestis juba ühismajandeid, mille töötajate sissetulek ületas mäekõrguselt Eesti keskmise. Sellest hoolimata oli eestlase toidulaud 1980. aastatel üsna üheülbane, sest suur osa toodangust oli läks teiste NSV Liidu piirkondade vajaduste rahuldamiseks.[3]

1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses lagunesid ühismajandid kiiresti ning maad tagastati nende sõjaeelsetele omanikele või nende pärijatele. Väiketalude-Eesti siiski ei taastunud: 1990. aastate teisest poolest alates ehitati üles moodne mitmesuguste omandivormidega suurpõllundus.

Pärast Eesti okupeerimist NSV Liidust Eestisse suunatud kommunistlikud haridus- ja kultuuriametnikud kavatsesid alustada kirjaoskamatuse likvideerimisest. Neile oli Eesti täielik kirjaoskus ja moodne haridussüsteem üllatuseks. 1944. aastast jätkati Eesti hariduse ja kultuuri surumisega sovetlikkesse raamidesse. Ennekõike puudutas see vene keele õpetamist ja marksismi-leninismi kursuste sisseviimist kõigil haridusastmetel.

Vene keelest tõlgiti või kirjutati uued kooliõpikud, koolid ja kõrgemad õppeasutused puhastati õpetajatest ja õppejõududest, keda ei peetud usaldusväärseks. 1940. aastatel ühtlustati Eesti haridussüsteem ühtlustatud NSV Liidus kehtivaga: 7-klassiline kohustuslik mittetäielik keskkool ja sellele järgnev 3-klassiline keskkool. 1960. aastate alguses mindi Eestis ja teistes Balti riikides üle 8+3 koolisüsteemile. Ülikoolides jt kõrgemates õppeasutustes säilis eestikeelne õpe, vene emakeelega üliõpilaste jaoks avati mõnel erialal venekeelsed osakonnad.[1]

Propaganda halvustas nii rahvuslikke kultuurisaavutusi (haritlasi ja kunstnikke ähvardas süüdistus „kodanlikus natsionalismis“) kui ka „manduva Lääne ees lömitamist“. Üle viie tuhande nimetuse enne 1944. aastat ilmunud raamatuid keelati ja suleti erifondidesse või hävitati; raamatukogudest kõrvaldati kokku ligi pool miljonit köidet. Ajakirjandusele, perioodikale, kirjandusele ja kunstiloomingule kehtis totaalne eeltsensuur, mis kaotati järk-järgult aastatel 1987–1990.[2]

Ainukehtiv kunstivool oli sotsialistlik realism, sovetlik edasiarendus 19. sajandi lõpu kriitilisest realismist, kuid skemaatiline ja võimutruu. 1940. aastate lõpul algas esimene venestuslaine, muuhulgas suleti Tartu ülikoolis mitu eesti erialade kateedrit (Eesti ajalugu, arheoloogia jm, aga ka nt klassikaline filoloogia). Teisalt oli üks kommunistliku propaganda postulaate „rahvuskultuuride ennenägematu õitseng sotsialismi tingimustes“. Selle valgel edendati peamiselt folkloori, aga ka kirjandust, kunsti ja arhitektuuri, mis pidi olema „sisult sotsialistlik, vormilt rahvuslik“. Alates 1950. aastate teisest poolest lasti tsensuuriohjad lõdvemaks nii kujutava kunsti kui ka kirjanduse vallas.

Alates 1950. aastatest said esimesed inimesed sõita turismireisile välismaale, välisturistid külastasid ka Eestit. 1955. aastal alustas Eesti Televisioon, kuid eestlaste aknaks Euroopasse sai Soome Televisioon, mille saateid sai parteiametnike meelehärmiks vaadata ka Põhja-Eestis.[3] Pärast 1977. aasta NSV Liidu konstitutsiooni vastuvõtmist, mis muuhulgas kehtestas kommunistliku partei juhtiva rolli ühiskonnas ja Nõukogude rahva loomise, võeti viimase eesmärgiga seoses uuesti kurss vene keele osatähtsuse suurendamisele ühiskonnas, mis tõi kaasa protestiliikumise ja haritlaste pahameele.[4] Kommunistlik režiim ei suutnud Eestis saavutada sisult sotsialistliku, vormilt rahvusliku kunsti, kirjanduse jm loomingu sündi. Ka haridussüsteem jäi eestikeelseks ja eestikeskseks ning vene keele oskus ei edenenud vaatamata võimude jõupingutustele.[5]

Sovetlik režiim kohtles enam-vähem kuulekaid teadlasi ja loomeinimesi heldelt, nende palgad ja honorarid olid kõrged võrreldes keskmise palgaga. Kunstilooming oli tähtis nii sise- kui ka välispropagandaks, aga ka „auru välja laskmiseks“, ning tippteadus oli vajalik riigi majandusliku ja sõjalise võimsuse arendamiseks. Oma roll oli ka „töölisparadiisi“ juhtide alaväärsuskompleksil teadlaste, kirjanike, kunstnike, heliloojate, arhitektide jt loomeinimeste ees. See on omane ka poliitikale üldisemalt.

Pärast II maailmasõda oli NSV Liit üks kahest maailma supervõimust, mille armee oli maailma suurimate seas ja kus sõjalisele võimsusele kulus suur osa sisemajanduse kogutoodangust. Eesti oli 1940. aastal okupeeritud sõjalise jõuga ähvardades. Alates 1939. aasta sügisest vastavalt pealesunnitud vastastikuse abistamise lepingule Eesti territooriumile paigutatud suured Punaarmee ja Balti laevastiku väekoondised said nüüd veel täiendust.

Senine Eesti sõjavägi võeti pärast maa okupeerimist Punaarmee ohvitseride ja poliitjuhtide kindla kontrolli alla, puhastati iseseisvusmeelsetest ohvitseridest ja allohvitseridest ning liideti territoriaalse laskurkorpusena Punaarmeega. 1941. a. suvel löödi korpus rindel puruks ja saadeti varasügisel laiali. 1941. a. suvel ning 1944. a. sügisel ja 1945. a. kevadel mobiliseeriti Punaarmeesse veel üle 50 000 Eesti elaniku. Nemad kuulusid 1942. a. lõpus formeeritud uue kahediviisilise eesti laskurkorpuse koosseisu.

Pärast II maailmasõda Balti ja Taga-Kaukaasia liiduvabariikides alles jäetud rahvusväeosad saadeti laiali 1956. aastal. Seni teenis suur osa Eesti kutsealuseid oma sundaega rahvusväeosades Eestis, kuigi tegu oli Nõukogude armee osaga, mille käsukeel oli vene keel ja mida juhtisid Nõukogude armee ohvitserid ja poliitjuhid. Alates 1956. aastast saadeti eesti noormehi sundaega teenima enamasti väljapoole Eestit. Kohustuslik ajateenistus maaväes kestis kolm ja mereväes viis (hiljem neli) aastat, alates 1968. a. maaväes kaks ja mereväes kolm aastat. Kokku läbis aastatel 1947–1991 Nõukogude armee sundajateenistuse ligi 300 000 Eesti elanikku. Tartu ülikooli ja mõne kõrgkooli juures olid sõjalise õpetuse kateedrid, kus väljaõppele pühendati kolme aasta jooksul üks päev nädalas. Selle läbinud üliõpilased said reservohvitseriks ilma sundajateenistust läbimata.

Eesti oli üks NSV Liidu läänepoolsemaid tugipunkte ja tugevasti militariseeritud. Siin paiknesid nii maaväe, õhukaitse, mereväe, merelennuväe, strateegilise lennuväe üksused kui alates 1960. aastate algusest ka neli kesktegevusraadusega tuumarakettide baasi. Pika merepiiri tõttu olid Eestis suured Nõukogude piirivalvejõud, mis allusid KGB-le. Sõjaväeüksustele lisaks oli Eestis palju sõjaväele alluvaid asutusi ja organisatsioone, mis pakkusid sõjaväele mitmesuguseid teenuseid ning NSV Liidu siseministeeriumi sõjaväeüksused (siseväed).

Eestis teeninud sõjaväelased olid pärit teistest NSV Liidu osadest. Kui sundajateenijad lahkusid pärast ajateenistuse lõppu enamasti kodumaale, siis paljud ohvitserid ja üleajateenijad jäid koos peredega Eestisse elama ja andsid oma osa mittepõliselanike osakaalu kasvu rahvastikus. Nõukogude armee käsutuses olid suured maa-alad sõjaväebaaside, lennuväljade, polügoonide, sõjaväelinnakute jm all ning sõjavägi oli suure keskkonnareostuse allikas.

Kuigi Eesti oli NSV Liidu poolt annekteeritud ligi pool sajandit ja suur osa eesti mehi oli Nõukogude armees sundaega teeninud, käsitas rahvas seda kuni NSV Liidu lõpuni okupatsiooniväena.[1]