Eesti

Kuni 1917/1918. aastani oli Eesti Vene impeeriumi osa, iseseisvus kuulutati välja 24. veebruaril 1918. Varem oli Eesti territoorium jaotatud nelja kubermangu vahel. Eestimaa kubermang oli tänane Põhja-Eesti, mis jagunes neljaks maakonnaks. Neli Lõuna-Eesti maakonda ja Saaremaa kuulusid koos tänase Põhja-Lätiga Liivimaa kubermangu. Narva oli 1918. aastani Peterburi kubermangus. 1920–1944 kuulus Eestile Petserimaa, mis varem oli Pihkva kubermangus.

1920–1944 oli Eesti pindala 47 549 km2, tänapäeval on see 45 339 km2.

Eesti rahvaarv: [1]

Aasta	Rahvaarv	Eestlasi	Aasta	Rahvaarv	Eestlasi
1881	881 455	89%	1959	1 196 791	75%
1897	958 351	91%	1970	1 356 079	68%
1922	1 107 059	88%	1979	1 464 476	65%
1934	1 126 413	88%	1989	1 565 662	62%
1941	1 017 475	90%	2011	1 294 455	69%

 

Liivi-, Eesti- ja Kuramaa olid Venemaa Läänemere kubermangud, kus kehtis oma õigussüsteem. Ametlik keel kuni venestamiseni 1890. aastatel oli saksa keel. Kohalik võim linnades kuulus kuni 1877. aastani baltisaksa suurkaupmeeste gildide, väiksemates linnades ka käsitööliste tsunftide valitud raadidele. Maal kuulus kohalik võim kuni 1917. aastani baltisaksa aadli rüütelkondadele. Pärisorjus kaotati 1816–1819, kuid talupojaseisuse väikemaaomand ja omavalitsus (vallad) sätestati mitme seadusega 1850.–1860. aastatel. 1877. aastal laiendati Läänemere kubermangudele Vene linnaseadus ja tsensusvalimistel valitavad linnavolikogud (linnaduumad) asendasid seisulikud raed. Absoluutne enamus eestlastest ja sakslastest oli luteri usku hoolimata keskvõimu katsetest eesti ja läti talupoegi Vene õigeusku üle minema meelitada. Venemaa oli seisuslike, usuliste ja rahvuslike piirangute ja privileegidega ühiskond kuni seisuste kaotamiseni 1917. aasta märtsis veebruarirevolutsiooni ajal.[2]

Enamlased, vähemlased ja esseerid

Kommunistlikul liikumisel on ühised juured teiste sotsialistlike liikumiste ja erakondadega. „Kommunistliku partei manifesti“ (1848) tõlkis eesti keelde Hans Pöögelmann 1917. aastal, Karl Marxi „Kapitali“ I köite Otto Sternbeck prantsuse keelest 1910. ja 1914. aastal. Kogu „Kapital“ jõudis eesti keelde 1936. aastal Nigol Andreseni tõlkes. Enne 1918/1920. aastat olid Eesti ametlikeks ning gümnaasiumi- ja kõrghariduse keelteks saksa, alates 1890. aastatest vene keel ning sotsialistide, marksistide ja enamlaste tekste loeti ka originaalis.

Marksism, sotsialism ja enamlus olid töölisklassi ideoloogiad. Tööstuse areng Eestis algas 19. sajandi II poolel. Esimesi suurtööstusi oli Kreenholmi puuvillamanufaktuur (1857–2010) Narvas. 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses rajati puidu- ja paberitööstusi ning peamiselt Tallinna suured masina- ja laevaehitustehased. Nende kiirele kasvule andis lisatõuke Vene Balti laevastiku uputamine Vene-Jaapani sõjas 1905. aastal ning Peterburi kaitseks mõeldud Peeter Suure merekindluse suurtükipositsioonide ja sadamate ehitamine enne I maailmasõda. Eestisse tulvas töölisi mujalt Vene impeeriumist, sest nõnda suurte ettevõtete jaoks nappis Eestis vaba inimressurssi ja oskustöölisi.

Sotsialistlikud ja marksistlikud ideed jõudsid Eestisse Saksamaalt. Eesti „sotsialismi isaks“ peetakse maalermeister Mihkel Martnat (1860–1934), kes levitas saksa kontaktide kaudu saadud sotsiaaldemokraatlikke ja töölisliikumise ideid Tallinnas ja ka Tartus eesti üliõpilaste seas juba 1880. aastatel. Ülikooli venestamine 1890. aastatel tõi Tartusse palju üliõpilasi Venemaalt, kellest paljud olid sisse võetud pahempoolsetest ideedest kuni anarhismi ja enamluseni. Immuunseks ei jäänud ka eesti ja läti üliõpilased, kelle enamik oli pärit talupojaseisusest ja linna alamkihtidest nagu nende Venemaalt tulnud kommilitoonidki. Seesama kehtib Tallinna jt suuremate linnade tööliskondade kohta. Samuti levisid sotsialistlikud ideed eesti ja läti algkooliõpetajate seas.

Kuni 1905. aastani oli Venemaal igasugune poliitiline tegevus keelatud. Sotsialistlikud-marksistlikud rühmad tegutsesid põranda all, neid jälitas politsei ja salapolitsei. Sotsialistlik kirjandus oli keelatud.

Enamlus mis seadis eesmärgiks võimuhaaramise vägivaldsel teel, sündis enne 1905. aasta revolutsiooni. Enamlaste agitaatorid tegutsesid Eestis suuremates tööstuskeskustes Narvas ja Tallinnas ning Tartu ülikooli üliõpilaste seas. 20. sajandi alguses tekkis Venemaa Sotsiaaldemokraatlikus Tööliste Parteis (VSDTP) enamlaste ja vähemlaste kõrvale kolmas vool, föderalistid, kelle eesmärk oli Venemaa ümberkujundamise föderatiivseks vabariigiks ja vähemusrahvuste autonoomia. Kui tsaar Nikolai II andis 1905. aastal puhkenud revolutsiooni ohjeldamiseks 17. (31). oktoobri 1905. a. manifestiga alamatele kodanikuõigused, asutasid föderalistid esimese Eesti sotsialistliku partei, Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Ühisuse. Eesti enamlased ja vähemlased jätkasid VSDTP-s. Nad asutasid 1907. aastal VSDTP Eesti allorganisatsiooni, millest pärast enamlaste lahkumist sai iseseisva Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Partei (1917) eelkäija.

Eesti enamlaste juhid 1905. a. revolutsiooni ajal olid Aleksander Keskküla ja Hans Pöögelmann. Keskküla kutsus 1905. aasta detsembris talurahvast ja töölisi üles aadli vastasele terrorile (mõisate põletamisele maal). Vastureaktsiooniks oli karistussalkade ja nende sõjavälikohtute terror. Hukati mitusada talurahva seast mõisate põletamisega kaasa läinud inimest, veel suurem hulk sai avaliku peksukaristuse. Enamik enamlaste liidreid, nende hulgas Keskküla ja Pöögelmann, põgenesid välismaale. Keskkülast sai I maailmasõja ajal eksiilis üks Lenini lähikondlasi, kuid ta ei pöördunud enam kunagi Venemaale tagasi. Välismaale põgenesid ka VSDTP aktivistid, sh Mihkel Martna ja hilisem Eesti riigipea August Rei, föderalistide juht Peeter Speek jt. Kaks kodanlikku radikaali, samuti hilisemad riigipead Konstantin Päts ja Jaan Teemant, mõistis välikohtus tagaselja surma.

Paljude revolutsioonist ja mässumeelsusest haaratud noorte vaated muutusid pärast I maailmasõda ja Eesti iseseisvumist mõõdukamaks: mässumehest Otto Sternbeckist sai Eesti sõjaväe kindralmajor ja teedeminister, tema võitluskaaslasest Mart Lepast aga eesti muinasusuliikumise, taaraliikumise üks eestvedajaid. Kuid nende nooremast kaaslasest Hella Murrikust sai Soome kirjanik ja suurettevõtja Hella Wuolijoki, kes säilitas oma kommunistlikud vaated ning kontaktid Nõukogude diplomaatide ja luurajatega kuni surmani, aga võis oma sõbraks pidada ka Eesti liberaalsete rahvuslaste juhti ja mitmekordset riigipead Jaan Tõnissoni. Hella õde Salme abiellus Briti kommunistliku partei ühe juhi ja ideoloogi Rajani Palme Duttiga ning kuulus partei liidrite sekka.

Föderalistide liikumine lakkas pärast 1905. a. revolutsiooni. Eesti enamlaste etteotsa tõusid Peterburis õigusteadust õppinud Viktor Kingissepp ja Jaan Anvelt, Johannes Käspert jt. 1912–1914 avaldasid enamlased Narvas põrandaalust ajalehte Kiir. I maailmasõja ajal tugevnes Venemaal kolmas sotsialistlik partei, sotsialistid-revolutsionäärid (esseerid). Nemad otsisid 19. sajandi vene narodnikute ideeliste järeltulijatena talurahva toetust, kes moodustasid absoluutse enamiku Venemaa ja Eesti elanikest. Eesti esseeride juhid olid ajaloolane Hans Kruus ning kirjanikud Johannes Semper, Jaan Kärner, Gustav Suits jt.

I maailmasõja ajal kasvas pahempoolsete toetus kiiresti. Pärast 1917. a. veebruarirevolutsiooni asutati sõjaväes soldatite komiteed, milles mõjuvõimu pärast võistlesid enamlased, vähemlased ja esseerid. 1917. aasta möödus kaksikvõimu tähe all – Ajutise Valitsuse esindaja Eestis oli kubermangukomissar Jaan Poska, suvel valiti ka kohalik esinduskogu, Ajutine Maanõukogu. Nende kõrval oli suur mõju tööliste ja soldatite saadikute nõukogudel oma täitevkomiteedega. Eestis oli pahempoolsete erakondade toetus 1917. aastal väga suur. Lisaks nimetatuile oli sel ajal sotsialistliku orientatsiooniga ka hilisema liberaalkodanliku tööerakonna eelkäija.

1917. a. novembris enamliku riigipöörde ajal Venemaal ja Eestis oli Eestis enamlaste toetus ligi 40%. Enamlaste sõja-revolutsioonikomitee võttis riigipöörde ajal võimu üle kubermangukomissar Poskalt, kuid ajutise maanõukogu demokraatlikult valitud saadikud, kodanlike, rahvuslike ja mitme pahempoolse erakonna liikmed, kuulutasid end 15.(28.) novembril 1917 kõrgemaks võimuks Eestis. Samal päeval ajasid enamlased maanõukogu laiali.[3]

Kommunistid iseseisvas Eestis

24. veebruaril 1918 kuulutas Eesti end iseseisvaks. Järgmisel päeval okupeerisid Saksa väed Tallinna, Saksamaa Eesti iseseisvust ei tunnustanud. Enamlased põgenesid Venemaale. Pärast 1918. a. novembrirevolutsiooni Saksamaal ja okupatsiooni lõppu võttis Eesti Ajutine Valitsus võimu oma kätte. Punaarmee alustas pealtungi, et tagasi vallutada endise Vene impeeriumi maad ja alustada maailmarevolutsiooni. Eestile tähendas see Vabadussõda. 1918. aasta novembrist 1919. aasta juunini tegutses Narvas ja hiljem Venemaal kommunistlik nukuvalitsus – Eesti Töörahva Kommuun – eesotsas Jaan Anveltiga, mis pidi Punaarmee rünnakust jätma mulje kui kodusõjast Eesti tööliste ja kodanlaste vahel. Kuid Eesti suutis Punaarmee rünnakud tõrjuda, kommuun saadeti laiali ja 1920. aasta veebruari rahulepinguga tunnustas Nõukogude Venemaa Eestit ja Eesti Nõukogude Venemaad.

Vabadussõja ajal nõudsid kommunistid Eesti liitumist Nõukogude Venemaaga ja jätkasid õõnestustööd ka pärast sõja lõppu. Eesti kommunistlikud organisatsioonid reorganiseeriti 1920. aastal Eestimaa Kommunistlikuks Parteiks (EKP), mis tegutses Kominterni sektsioonina Eestis põranda all. Venemaale jäänud eesti kommuniste koondasid EKP KK Venemaa büroo ning Kominterni Eesti sektsioonid Leningradis ja Moskvas. Pärast 1924. a. kommunistliku putšikatse mahasurumist ja kommunistliku põrandaaluse purustamist Eestis põgenesid EKP juhtorganid NSV Liitu. EKP oli Eestis keelatud 1918–1940.

Vabadussõja ajal sai Eesti esimese kogemuse kommunistlikust terrorist: 1918. aasta detsembrist kuni 1919. aasta kevadeni mõrvati Punaarmee kontrolli all olnud Eesti osades tšekistide poolt sadu tsiviilisikuid. Massimõrva sümboliks sai 82 punase terrori ohvriks langenud inimese ühishaud Rakvere lähedal Palermo metsas.

1919. aasta aprillis valiti Eesti Asutav Kogu, mille valimisi enamlased boikoteerisid, kuid sotsialistlikud erakonnad võitsid: 120 kohast sai ESTP 41, tööerakond 30 ja esseerid seitse mandaati. 1920. aastal võeti vastu Eesti põhiseadus. 100-liikmelise kolmeks aastaks valitava Riigikogu valimistel osalesid kommunistid variorganisatsioonidena: Tallinna ametiühingute kesknõukogu (1920), Töörahva ühine väerind (1923), Eesti Tööliste Partei (1926 ja 1929) ning Pahempoolsed töölised ja kehvikud (1932), saavutades 5–10 kohta. EKP ja selle variorganisatsioonide tegevust jälgis Eesti poliitiline politsei ning ei olnud saladuseks, et tegemist on NSV Liidu huvides tegutsevate ning sealt suunatud ja rahastatud liikumistega. Sadakond kommunistlikku aktivisti mõisteti 1924. aasta novembris pikaks ajaks sunnitööle. Nemad vabanesid 1938. aastal antud amnestiaga. Pärast 1924. a. detsembri putšikatset kaotasid kommunistid lõplikult oma toetuse Eestis. EKP variorganisatsioonide esindajate käremeelseid sõnavõtte Riigikogus käsitati naljanumbrina.

Esseeride partei lagunes 1920. aastate alguses. Selle pahema tiiva liikmed läksid põrandaaluste enamlaste leeri, parempoolsed liitusid ESTP-ga. Vasakliberaalne Tööerakond liitus 1932. a. valimisteks rahvuslik-liberaalse Rahvaerakonnaga Rahvuslikuks Keskerakonnaks. Pärast esseeride lagunemist oli Eesti ainus sotsialistlik partei ESTP, mis võitis 1932. a. valimistel 22 mandaati. Enamlaste variorganisatsioon valimisliit Pahempoolsed töölised ja kehvikud sai viis mandaati.[4]

1934. aastal kehtestas peaminister Konstantin Päts autoritaarse valitsemiskorra, et vältida paremradikaalide võitu presidendivalimistel, ja järgmisel aastal peatati kõigi erakondade tegevus. ESTP lõhenes. Nende parem tiib oli toetanud Pätsi ka sellepärast, et riigipööre tõrjus poliitilisest elust sotsialistide peamise võistleja, paremradikaalse vabadussõjalaste liikumise. Vasaku tiiva liikmed otsisid kontakte põrandaaluse EKP ja Kominterniga fašismivastase ühisrinde loomiseks ning asutasid Marksistliku Töörahva Ühenduse. Mitteametlikult tegevust jätkanud pahempoolsed sotsialistid koordineerisid tegevust Eesti enamlaste ning Kominterni esindajate ja pahempoolsete sotsialistidega Skandinaavias ja Soomes.

1930. aastate teise poole Stalini puhastuste ohvriks langes enamik NSV Liidus elanud eesti kommunistide juhte, nende hulgas Hans Pöögelmann ja Jaan Anvelt. (Viktor Kingissepa tabas Eesti kaitsepolitsei 1922. aastal ja ta hukati sõjavälikohtu otsusel.) Katkes põrandaaluse EKP side Kominterniga, mida samuti olid räsinud Stalini puhastused, lakkas rahaline toetus. Eesti kommunistide juhtorganiks sai 1933. aastast alates Rootsis ja Taanis tegutsenud EKP KK Sekretariaat (hiljem Orgbüroo), mida juhtisid NSV Liidu välisluure ja Kominterni agendid Leo Looring (alias Johannes Meerits) ja Karl Säre. 1938. aastal kasutas Säre Eestis antud amnestiat ja pöördus kodumaale tagasi, arendades juba varem loodud kontakte pahempoolsete sotsialistidega. Amnestia ei laienenud 1924. aasta detsembriputšis osalenutele ja Looring-Meerits Eestisse naasta ei saanud. 1940. aastal kästi tal Eestisse sõita, kuid ta keeldus, kartes NKVD ohvriks langemist, ja andis end üles Soome riigipolitseile. 1947. aastal andis Taani ta NSV Liidule välja, ta mõisteti surma ja hukati 1952.

1938. aasta amnestiaga vanglast vabanenud Eesti kommunistid asutasid põrandaaluse Illegaalse Büroo, mille juhtide (Johannes Lauristin, Hendrik Allik jt) suhted Karl Särega olid pinevad.[5]

Eesti okupeerimine ja annekteerimine

1939. aasta 23. augustil sõlmisid NSV Liidu välisasjade rahvakomissar Vjatšeslav Molotov ja Saksamaa välisminister Joachim von Ribbentrop riikidevahelise mittekallaletungilepingu, mille salaprotokolliga jagati mõjusfäärid Ida-Euroopas. 1939. a. septembris algas Saksamaa ja NSV Liidu rünnakuga Poola vastu II maailmasõda Euroopas. Pärast Poola alistamist sundis NSV Liit Balti riike sõlmima NSV Liiduga vastastikuse abistamise lepingud – Eestisse, Lätisse ja Leedusse paigutati suured Punaarmee ja Balti laevastiku väekontingendid. 1940. aasta juunis okupeeris NSV Liit sõjalise jõuga ähvardades kõik kolm Balti riiki lõplikult, senistele vägedele lisaks sisenesid Eestisse, Lätisse ja Leedusse kümned tuhanded Punaarmee ja Balti laevastiku sõjaväelased. Kõigis kolmes riigis lavastati „rahumeelsed sotsialistlikud revolutsioonid“ ja seati ametisse nukuvalitsused, mida nimetati rahvavalitsusteks. 1940. a. juulis korraldati all kõigis kolmes riigis marionett-parlamentide pseudovalimised NSV Liidu esindajate väljavalitud ühe kandidaadiga igale mandaadile. Kolm nukuparlamenti kuulutasid 21. juuli keskpäeval üheaegselt alanud istungitel oma riigid ühehäälselt Eesti, Läti ja Leedu nõukogude sotsialistlikeks vabariikideks ning palusid vastuvõtmist NSV Liidu koosseisu. Seejärel võeti vastu deklaratsioonid maa kuulutamisest kogu rahva omandiks ning pankade ja suurtööstuste natsionaliseerimise kohta. 1940. a. augusti alguse NSV Liidu Ülemnõukogu istungijärgul inkorporeeriti Leedu, Läti ja Eesti NSV Liidu liiduvabariikideks.

Esialgu püüti jätta muljet siseriiklikust protsessist ja demokraatia taastamisest autoritaarse valitsusega riikides. 1940. aasta juunis NSV Liidu emissaride (Eestis Andrei Ždanov, Lätis Andrei Võšinski, Leedus Vladimir Dekanozov) nõudmisel võimule upitatud „rahvavalitsuste“ liikmed olid enamasti pahempoolsed sotsialistid, kes olid välja valitud 1939.–1940. aastal. Eestis kuulus nukuvalitsusse rida tuntud haritlasi: peaminister Johannes Vares oli arst ja luuletaja, tema asetäitja Hans Kruus ajalooprofessor, välisminister Nigol Andresen tuntud haridustegelane ja literaat; viimasele lisaks said ministriportfelli ka kaks ülejäänud Marksistliku Töörahva Ühenduse asutajat Maksim Unt ja Aleksander Jõeäär.

Kohe legaliseeriti EKP, mille liikmed ja toetajad haarasid vähem avalikud võtmepositsioonid sisejulgeoleku, majanduse, rahanduse, propaganda, ajakirjanduse jm valdkondades. Neid suunasid Punaarmee ja Balti laevastiku üksuste poliitohvitserid ning Nõukogude salateenistuse, NKVD ohvitserid. Peagi võeti EKP liikmeks ka nukuvalitsuse liikmed. 1940. a. augustis kuulutas nukuparlament end Eesti NSV ajutiseks ülemnõukoguks, võttis vastu stalinliku konstitutsiooni ja moodustas uue valitsuse, ENSV Rahvakomissaride Nõukogu, mille liikmetena (rahvakomissaridena) jätkas osa nukuvalitsuse liikmeid koos Eesti kommunistide ja NSV Liidus elanud eestlaste seast (nn Venemaa eestlased, ka liidueestlased) välja valitud kommunistidega. ENSV Ülemnõukogu presiidiumi esimeheks sai Johannes Vares, valitsusjuhiks (rahvakomissaride nõukogu esimees) 1938. a. amnestiaga vanglast vabanenud Johannes Lauristin.

Kohe alustati Eesti forsseeritud sovetiseerimisega. Lisaks pankadele ja suurettevõtetele konfiskeeriti ka väiksemad ettevõtted, laevad, suuremad majad linnades jm. 1940. aasta novembris tühistati Eesti vääring ning kroonid vahetati röövelliku vahetuskursiga rubladeks. Detsembris kehtestati NSV Liidu seadused. Forsseeriti vene keele õpetamist, ülikoolides asutati marksismi-leninismi õppetoolid, riigiasutustesse ja ettevõtetesse suunati kas kommunistidest või NSV Liidust saadetud inimese seast leitud järelevalvajad – komissaride või asutuse juhi asetäitjatena. Eesti politsei likvideeriti ja asendati Nõukogude miilitsaga, sõjaväest vallandati hulk ohvitsere ja allohvitsere ning see liideti 1940. a. septembris pärast mõnekuulist „rahvaväe“ perioodi Punaarmeega. Eesti suleti välismaailmale.[6]