Kommunistlik terror Colombias

Lõunapoolkera üks vanemaid demokraatlikke riike ja endine Hispaania koloonia Colombia, mis saavutas iseseisvuse 19. sajandil, on püsinud konservatiivsete ja liberaalsete jõudude vahelise verise kodusõja haardes 1940. aastast alates.

La Violencia (Vägivald) nime kandnud liikumise käigus loodi 1960. aastatel riigis arvukalt marksistlik-leninlikke ekstremistide gruppe, kes moodustasid Colombia Kommunistliku Partei relvastatud tiiva. Colombia üliõpilased, kes olid saanud oma hariduse Kuubal, asutasid Rahvusliku Vabastusarmee (Ejército de Liberación Nacional - ELN). Colombia Revolutsiooniliste Relvajõudude (Fuerzas Armadas Revolucionarias de Colombia - FARC) moodustamist mõjutasid valdavalt Nõukogude-meelsed jõud. Ekstremistlikud grupeeringud kosusid 1980. aastatel jõudsalt narkokaubanduse toel ning tegutsevad tänaseni aktiivselt riigi kaguosa džunglites Andide jalamil. Hetkel tegutseb Colombia ja naaberriikide erinevatel „rinnetel“ aktiivselt 10 000–20 000 relvastatud sissivõitlejat.

Paramilitaarsete organisatsioonide ja valitsusvastaste ideoloogiliste organisatsioonide poolt toime pandud kuritegude loetelu on ulatuslik. Kommunistlikke reforme suruvad peale mõlemad – nii Colombia Revolutsioonilised Relvajõud (FARC) kui ka Rahvuslik Vabastusarmee (ELN). Nende sooviks on maa ümberjagamine demokraatia ja riigi destabiliseerimise kaudu. Samas on mõlemad liikumised määrinud oma maine terroriaktide, tsiviilisikute mõrvade, poliitiliste sihtmärkide vastu suunatud relvastatud rünnakute, inimröövide, pantvangide võtmise ja narkokaubandusega.

Ajavahemikus 1970.–1990. aastate lõpuni langes sissivõitlejate, valitsusvägede ja paramilitaarsete organisatsioonide ohvriks enam kui 200 000 inimest. Neist enam kui 35 000 hukus viimase 15 aasta jooksul. Surmade arv Colombias on võrreldav Jugoslaavia etnilise puhastuse ohvrite arvuga. Poliitiliste konfliktide tagajärjel kaotab Colombias iga päev elu 10 inimest. Inimröövide arvukus on viimasel ajal langenud (3 700 aastal 2000 vs 800 aastal 2005), mõrvade arv perioodil juuli 2002–mai 2005 on vähenenud 48%. Sissivõitlejate arv on langenud 16 900 mässuliselt 8 900 mässuliseni. Konflikti käigus on ümber paigutatud 1,3 miljonit põgenikku.

Sisside ja valitsusvägede vahel neli aastakümmet hõõgunud konflikt eskaleerus 1990. aastatel ning 1999. aastal alanud rahukõneluste käigus sündinud hapra tasakaalu lõhkusid 2002. aastal toimunud revolutsiooniliste relvajõudude rünnakud. Riiklikult juhitud konflikti vahendamise protsess peatus kuni 2006. aastani, mil mitme väiksema sissiorganisatsiooniga saavutati viimaks uued kokkulepped.