Bulgaaria kuulutas välja oma täieliku sõltumatuse Otomani impeeriumist aastal 1908. Bulgaaria Kuningriik kuulutati välja konstitutsioonilise päriliku monarhiana, kus valitsemisvormiks on mitmeparteiline parlamentaarne demokraatia ning riigiusuks õigeusk. Aastatel 1912-1913 osales Bulgaaria Balkani sõdades. Hiljem võttis Bulgaaria osa ka Esimesest maailmasõjast keskriikide poolel. Sõjad laastasid Bulgaariat nii demograafiliselt kui ka materiaalselt. 1919. aastal sõlmitud rahuleppe tulemusena kaotati ka märkimisväärselt suured territooriumid. Lisaks riik desarmeeriti ning sunniti maksma reparatsioone.

Sõjajärgset Bulgaariat iseloomustasid ebastabiilsus ning korruptsioon. Aastatel 1919-1923 juhtis valitsust A. Stambolyski, selle aga kukutas kindral A. Tsankov. 1930ndate keskel toimus järgmine riigipööre, mille käigus tõusis võimule tsaar Boris III. Demokraatlike vabadusi hakati piirama ja esile hakkasid tõusma autoritaarsed ilmingud.

Sõjajärgne kriis andis hoogu äärmuslikele vaadetele. 1919. aastal asutati marksismi-leninismi alustel põhinev Bulgaaria Kommunistlik Partei (BKP). See võrsus Bulgaaria Sotsiaaldemokraatlikust Töölisparteist (nn kitsad sotsialistid), mis oli asutatud 1903. aastal bolševistlikul platvormil ja mis tunnustas Bulgaaria venemeelset suunda. Bulgaaria komparteist sai koheselt Kominterni aktiivne liige ja seega kasulik tööriist nõukogude välispoliitikale. Kohe pärast asutamist organiseeris BKP ulatusliku streikide laine, mis ulatus sadadesse ja  millega saavutati ühiskondlik toetus ning sellega koos kohad parlamendis 1920. aastal. Pärast 1923. aasta valimisi sai temast tugevuselt teine erakond Bulgaarias.

Septembris 1923 organiseerisid kommunistid, kes algselt olid Tsankovi sõjaväelisse valitsusse suhtunud neutraalselt, koos Rahvusliku Agraarliidu ja anarhistidega ülestõusu. Mäss suruti halastamatult maha ja 1924. aastal kompartei keelustati. Umbes 2 000 kuni 3 000 BKP juhti ja toetajat põgenes Nõukogude Liitu, nende hulgas tulevased liidrid Georgi Dimitrov ja Valko Tšervenkov. Hoolimata repressioonidest jätkas BKP tegutsemist ühiskondlikus elus, sulandudes seaduslikessee organisatsioonidesse ja võttes osa parlamendivalimistest. Samal ajal osalesid mõned kompartei aktivistid režiimivastases terroristlikus liikumises. 1925. aastal tapsid nad ühe kindrali ning õhkisid Püha Nedelja kiriku, kus peeti kindrali matuseteenistust, lootuses tappa tsaar Boris III. Üle 200 inimese sai surma ja üle 400 vigastada, aga tsaar pääses elusana.

Valitsuse vahetuse ja poliitika liberaliseerumise tulemusena hakkasid kommunistid eelistama seadusega lubatud poliitilist tegevust. 1927. aastal asutasid nad seadusliku Töölispartei, mis 1931. aasta parlamendivalimistel saavutas 31 kohta. 1932. aastal eemaldati nad valitsuse korraldusel Rahvusassambleest ning 1934. aastal keelati partei tegevus. 1934. aasta poliitiline kriis viis veretu riigipöördeni, mida toetas tsaar. Viimane organiseeris kohe uue pöörde ning võttis taas kogu võimu.

1930ndate lõpuaastatel sulandusid kompartei ja Tööliste Partei üheks Bulgaaria Töölisparteiks (BRP). Aastal 1938 said kommunistid osana suuremast opositsiooni rühmitusest parlamendis 63 kohta.

1940. aastal lükkas Bulgaaria valitsus tagasi nõukogude ettepaneku sõlmida vastastikuse sõpruse ja abistamise pakt, mis oleks võimaldanud Nõukogude Liidul luua sõjaväebaasid Bulgaarias, mille vastutasuks pakuti mõnesid maa-alasid Rumeenias, mida Bulgaaria pidas oma okupeeritud  territooriumideks. Teise maailmasõja alguses jätkas Bulgaaria oma neutraalset hoiakut. Bulgaaria ühines teljeriikidega 1941. aastal. Olles sõjas USA ja Suurbritanniaga jäädi Nõukogude Liidu suhtes neutraalseks. Pärast Saksamaa rünnakut NSV Liidu vastu hakati üle kogu maa BRP juhtimisel organiseerima kommunistlikku vastupanuliikumist.

Seega laienes kommunistlik relvastatud vastupanu üle kogu maa. 1942. aastal asutas BRP NSV Liidust saabunud käsu korras Isamaarinde (OF). Esialgu oli see lai poliitiline platvorm, mis koondas paljude erinevate vaadetega inimesi. Neid ühendas soov võidelda valitseva režiimi vastu, kehtestada demokraatlik kord ja lahkuda Saksamaa juhitud teljeriikide hulgast. Isamaarinde programm loeti maha Moskva raadios. Septembris 1944 katkestas Bulgaaria valitsus diplomaatilised suhted Saksamaaga ja NSV Liit kuulutas Bulgaariale sõja. Bulgaaria valitsuse ja lääneliitlaste vahelised läbirääkimised kukkusid läbi. Järgnes streikide ja meeleavalduste laine, mis kujunes lõpuks ülestõusuks.

1944. aasta oktoobris toimunud Moskva konverentsil otsustati, et Bulgaaria jääb nõukogude mõjusfääri. 8. septembril 1944 ületas punaarmee Bulgaaria piiri. Päev hiljem oli riigipööre toimunud. Isamaarinnet kattevarjuna kasutades haarasid kommunistid oma liitlaste, partisaniüksuste ja nõukogude armee toel võimu, et kokku panna uus valitsus. Juba mõne kuuga suutsid kommunistid teiste poliitiliste parteide mõju elimineerida ning muutuda ise juhtivaks jõuks Bulgaaria poliitikas. Isamaarinne, mis oli alguses olnud erineva ühiskondliku baasi, ideoloogia ja programmiga poliitiliste parteide ühendus, kujundati ümber kommunistide kontrolli all olevaks monoliitseks organisatsiooniks.

Lõpuks kõrvaldasid kommunistid oma teelt kõik sõltumatud poliitikategelased ja saavutasid praktiliselt piiramatu võimu, kasutades selleks peamiselt okupatsiooniväe tuge, nõukogude stiilis terrorit, propagandat ja oskuslikku opositsiooni lõhestamise taktikat. Nüüd ei takistanud enam miski kommunistidel poliitikat, majandust ja ühiskondlikku elu nõukogude malli järgi ümber kujundamast. Septembris 1946 kaotati monarhia ja kuulutati välja Bulgaaria Rahvavabariik. 1947. aastal vastu võetud konstitutsiooni kohaselt kuulus võim kompartei juhtkonnale (1948. aastast oli selle nimi Bulgaaria Kommunistlik Partei) ning parlamendi ja valitsuse ülesanne oli partei otsuseid lihtsalt ellu viia. 

Oktoobris 1944 sõlmiti Bulgaaria ja NSV Liidu vahel vaherahu ja 1947. aasta veebruaris kirjutati alla rahulepingule. Bulgaaria säilitas oma 1941. aastal kehtinud piirid ning samuti kontrolli Lõuna-Dobrudža üle.

Vahetult pärast 1944. aasta riigipööret tõusid antikommunistlikud põrandaalused jõud (nn Goryani ehk Bulgaaria metsavennad) relvile kommunistliku režiimi vastu. Aktiivne võitlus hõlmas kogu riiki ja seda toetasid erinevad rahvarühmad, eriti maarahvas. Võideldi sovetiseerimise, natsionaliseerimise, kollektiviseerimise, repressioonide ja kommunistliku rahvuspoliitika (nn makedoniseerimise) vastu. Liikumine suruti jõhkralt maha ning viimased vastupanuvõitlejad tapeti 1950ndatel aastatel.

Destaliniseerimine toimus Bulgaarias aeglaselt ja piiratud ulatuses, ilma ühiskonda kaasamata. Muudatused puudutasid peamiselt kõrgemaid valitsusringkondi. Tollast Bulgaaria Kommunistliku Partei peasekretäri Valko Tšervenkovit, hüüdnimega väike Stalin, süüdistati isikukultuses ning ta asendati NSV Liidu täielikul heakskiidul Todor Živkoviga.

Pärast peasekretäri vahetust naasid Moskvasse ka mõned kurikuulsaimad nõukogude nõuandjad, kes olid Bulgaaria sovetiseerimisprotsessi juhtinud.  Järgnevatel aastatel kindlustas Živkov oma positsiooni. Ta oli Nõukogude Liidu lojaalseim liitlane ja toetaja idabloki kriiside ajal ning lähendas Bulgaariat majanduslikult ja poliitiliselt veelgi enam NSV Liidule. Näiteks koolitati Bulgaaria erivägede juures terroriste, kelle teeneid soveedid oma poliitilise mõju laiendamiseks kasutasid.

Jõhkrate repressioonide ja tohutu nuhkimise tõttu ei olnud kuni 1980ndate aastate keskpaigani Bulgaarias organiseeritud dissidentlikku liikumist. Opositsiooni teket soosivad tingimused kujunesid välja ühelt poolt tänu kriisidele ja teiselt poolt tänu veidi suuremale vabadusele. Vaatamata repressioonidele kerkis väga lühikese ajaga esile terve hulk mitmesuguseid mitteametlikke organisatsioone, näiteks Želju Želevi asutatud perestroika ja glasnosti toetamise klubi.

Živkovi tegevust opositsiooni mahasurumisel 1989. aasta oktoobrikuus Sofias toimunud rahvusvahelise keskkonnafoorumi (Ökofoorum) raames märkas ka ajakirjandus ning see süvendas kriisi Bulgaaria Kommunistlikus Parteis ja kiirendas kommunismi kokkukukkumist riigis. Novembris 1989 võtsid kommunistid Živkovi maha. Toimusid massimeeleavaldused, kus rahvas nõudis mitmeparteilist demokraatiat. Opositsioon moodustas Demokraatlike Jõudude Liidu, mille etteotsa asus Želev.

Jaanuaris 1990 algasid ümarlauakõnelused. Kommunistid ja opositsiooni esindajad otsustasid korraldada demokraatlikud valimised. Juunis 1990 toimunud mitmeparteilistel valimistel saavutas võidu kompartei järeltulija. 1992. aastal sai Želevist esimene demokraatlikult valitud president.

Kommunistid hakkasid oma poliitilisi vastaseid kõrvaldama kohe pärast 1944. aasta riigipööret. Hirm ja terror valitses kogu riigis. Bulgaaria võimude korraldatud massilised puhastusaktsioonid olid kõige jõhkramad terves idablokis. Sügisel mõrvati ilma kohtuta 20 000-40 000 inimest. Nende hulgas oli kohaliku omavalitsuse ja avaliku elu tegelasi, õpetajaid, õigeusu preestreid ja kaupmehi. Kõikidelt valitsustasanditelt vallandati ametnikke, süüdistusi oli igasuguseid, alates vanadest pattudest kuni „fašismi toetamiseni”. Juba 9. septembril 1944 vahistati osa eelmise valitsusega seotud ametnikke ja küüditati NSV Liitu.

Alates detsembrist 1944 kuni juunini 1945 viidi läbi umbes 130 näidisprotsessi, mida kutsuti „rahvatribunalideks”, kus sageli pidasid kohtunikuametit ilma mingi juriidilise hariduseta isikud. Süüdistus esitati ligikaudu 10 000 inimesele, sh valitseva dünastia liikmetele, õuenõunikele, peaaegu kõigile 1941. aasta valitsuse liikmetele, parlamendiliikmetele, ohvitseridele, linnapeadele, ärimeestele, advokaatidele, kohtunikele, ajakirjanikele jne jne. Umbes 2 700 inimest sai surmanuhtluse, üle 1 200 inimese eluaegse ja 1 600 inimese pikaajalise vanglakaristuse.

Poliitiliste oponentide kõrvaldamiseks kasutati ka julgeolekuorganeid. Need olid loodud nõukogude malli järgi ja said toetust NKVDlt ja nõukogude sõjaväe vastuluurelt. Kui kommunistid olid võimu oma kätte haaranud, hakkasid nad elimineerima antikommunistlike ja mittekommunistlike parteide aktiviste. Neile esitati mitmesuguseid valesüüdistusi, näiteks koostöö „fašistliku põrandaaluse liikumisega” või „vandenõu kavandamine sõjaväes” ning mõisteti näidisprotsessidel süüdi. Puhastus ei läinud mööda ka kompartei enese liikmetest.

Bulgaaria oli esimeste Ida-Euroopa riikide hulgas, kus tehti sunnitöölaagrid. 1944. aasta detsembrikuus võeti vastu seadus, millega laagrid, ametliku nimega töökasvatuskeskused (TVO) loodi. Kokku oli umbes 90 laagrit ja sunnitööliste kinnipidamiskeskust. Nn poliitiliselt ohtlik element suunati neisse ilma kohtuta ja tähtajatult. Sarnaselt NSV Liiduga olid poliitvangid koos kriminaalidega. Tänagi ei ole täpselt teada, kui palju inimesi neist orjalaagritest aastatel 1944-1962 läbi käis. Erinevatel andmetel 25 000- 184 000.

Aastatel 1953-1956 oli repressioone veidi vähem. Destaliniseerimise algust märkis 1953. aasta juulikuus poliitvangidele antud amnestia. NSV Liidu Kommunistliku Partei 20. kongress tõi Bulgaariale vaid ajutise vabanemise. 1956. aasta oktoobrikuus Poolas ja Ungaris alanud sündmused tõid kaasa rahutused ka Bulgaarias. Kartes olukorra kontrolli alt väljumist, keerasid võimud kohe kruvid jälle kinni. Pärast NSV Liidu Kommunistliku Partei 22. kongressi vabastati Bulgaarias taas poliitvange. 1960ndatel aastatel ei olnud repressioonid enam nii massilised, kuid siiski surusid võimud maha igasugused vastupanuilmingud.

1980ndate aastate teisel poolel alanud Bulgaaria moslemite sundassimileerimise kampaania viis etnilise puhastuseni. Paari kuu jooksul olid sajad tuhanded sunnitud emigreeruma, 40 inimest tapeti ning 5 000 vangistati.

Bulgaaria ei saanud sõjas nii palju kannatada kui teised Balkanimaad. Suurimaks sõjajärgseks koormaks olid nõukogude vägede kohalviibimise ja pealinna taastamisega seotud kulud. Bulgaaria pidi Kreekale reparatsioonidena tasuma 45 miljonit dollarit.

Kuni 1944. aastani oli Bulgaaria agraarriik paljude väikemaaomanikega, kes harisid maad traditsiooniliste meetoditega. Pärast võimuletulekut püüdsid kommunistid allutada kogu majanduse riigi täielikule kontrollile ja kehtestada nõukoguliku plaanimajanduse. Bulgaaria majanduse struktuur muutus täielikult tänu sundnatsionaliseerimisele ja -kollektiviseerimisele, kiirele industrialiseerimisele ja elektrifitseerimisele ning linnastumisele.

1946. aastal võeti vastu põllumajandusreformi seadus. Selle peaeesmärgiks oli 20 hektarit ületava maa konfiskeerimine ja natsionaliseerimine. Kollektiviseerimisele tegi tee vabaks asjaolu, et maaomand oli suhteliselt killustatud. Esimene etapp toimus tasahaaval ning suhteliselt vabatahtlikult, kuid 1950. aastal muutus asi rangemaks. 1947. aastal oli kollektiviseeritud vaid 3,8% põllumaast. Aastal 1949 kuulus kolhoosidele ja sovhoosidele 11,3% põllumaast, 1950. aastal 43% ja 1958. aastal 90%.

Kuigi natsionaliseerimine kuulutati ametlikult välja alles 1947. aastal, võeti tööstusettevõtteid, pankasid ja kaubandusettevõtteid järkjärguliselt üle juba varem ning ilma mingi kompensatsioonita. 1948. aasta lõpuks oli umbes 85% tööstusest riigi käes ja 7% kontrollisid kooperatiivsed organisatsioonid. 1952. aastaks oli erasektor praktiliselt hävitatud. Enamik kauplusi kuulusid kas otse riigile või juhiti neid riiklike kooperatiivide kaudu. 1947. aastal vastu võetud uue põhiseadusega seadustati ametlikult riikliku ja kooperatiivse sektori olemasolu majanduses, samuti riiklik tsentraliseeritud juhtimine.

Industrialiseerimine algas 1947. aastal, kui kehtestati mitmeaastased plaanid. Kuid kohe tekkisid ületamatud probleemid seoses kohaliku tooraine ja kvalifitseeritud tööjõu, sh oskustööliste puudumisega. Olukorda püüti lahendada „vabatahtlike” noortebrigaadidega, kuid sellest polnud kasu. Vaatamata raskustele kasvas rasketööstuse ja mäetööstuse toodang siiski märkimisväärselt. Seda poleks olnud võimalik saavutada ilma odava tööjõu, sh poliitvangide töö kasutamiseta ning olulise nõukogude ja Vastastikuse Majandusabi Nõukogu  abita. Tööstuse massiline industrialiseerimine toimus tarbekaupade tootmise arvelt, mistõttu kannatas elanikkond.

1950ndate aastate teisel poolel püüdis Živkov oma populaarsuse kasvatamiseks inimeste elatustaset veidi parandada. 1958. aastal koostatud kolmandas viisaastakuplaanis seati prioriteetseks kergetööstus ja toiduainetetööstus. Aastatel 1964-1968 viidi läbi reforme majanduse efektiivistamiseks. Liberaliseeriti plaanimajandust ja tööstusettevõtetele anti veidi vabadust. Pärast Tšehhoslovakkia sündmusi loobus Bulgaaria oma majanduslikest eksperimentidest. 1960ndatel aastatel hakati Bulgaarias arendama ka turismi. 1970ndate aastate põllumajandusreform tõi kaasa mõnes põllumajandussektori osas hoopis tootlikkuse languse.

1970ndate lõpul ja 1980ndate alguses tuldi välja uue majanduspoliitikaga. Kuid sellest ei piisanud majanduskriisi ärahoidmiseks. Bulgaarial oli puudu loodusressurssidest ja ka välisinvesteeringutest ning raskusi oli kahjumit tootvate sektorite ülalpidamisega. Olukorra muutsid veelgi keerulisemaks looduskatastroofid, näiteks karmid talved ja põuaperioodid. Olukord toodete pakkumise osas paranes vaid ajutiselt (1980-1981). Aastane SKT kasv vähenes: 1970ndatel oli see 5-6,5%, 1980ndatel vaid 3%. Välisvõlg kasvas kiiresti: 1979. aastal 700 miljonit dollarit, 1989. aastal 4,4 miljardit dollarit. Bulgaariat ähvardas ka ökoloogiline katastroof, kuid valitsus hoidis seda rahva eest salajas.

Pärast võimuletulekut oli kommunistlik partei ühiskonnas üsna populaarne, eriti linnades elavate haritlaste hulgas. Bulgaaria Tööpartei liikmeskond kasvas vaid ühe aastaga tohutult: oktoobris 1944 oli kommuniste 15 000, aasta pärast 250 000. Kiire kasvu põhjused olid järgmised: traditsiooniline bulgaarlaste venemeelsus (mida soosis rahvusvaheline olukord), kommunistlik propaganda ning võltsloosungid demokraatia ja sotsiaalse õigluse kohta, aga osaliselt ka uute liikmete karjeristlikud ja oportunistlikud püüdlused.

Kommunistide peaeesmärkideks oli nn uue nõukogude inimese kasvatamine ja ühiskonna ümberkujundamine ning selleks oli hädasti lojaalset kaadrit vaja. Tagakiusamise, meelituste ja altkäemaksu abil õnnestus kommunistidel aastatel 1944-1947 kõrvaldada vana korra esindajad ja asendada uue eliidiga. Jõuline industrialiseerimine ja kollektiviseerimine muutis ühiskonna struktuuri ja eetilisi aluseid, ning põhjustas massilist rännet maalt linnadesse.

Kõik ühiskondliku elu valdkonnad, sh teadus, allutati kommunistide kontrollile ning sunniti järgima marksismi-leninismi ideoloogiat. Kultuur ja haridus muudeti kommunistliku propaganda vahendeiks, koolides ja ülikoolides toimusid puhastused, ebausaldusväärsed õppejõud ja õpetajad sunniti lahkuma. Rangelt kontrolliti kõrgkoolidesse sisseastujaid, kõik välismaised koolid suleti.

Religiooniõpetus kaotati kõikidest õppekavadest. Vene keele õppimine muudeti kohustuslikuks. Riik kontrollis täielikult kirjastamisalast tegevust, isegi paberivabrikud natsionaliseeriti. Kehtestati tsensuur ja hakati ümber kirjutama ja võltsima ajalugu. Igasugune kontakt vaba maailmaga oli keelatud, kuigi PRB poolt võimaldatud lühikese vabanemisperioodi vältel oli juurdepääs lääne kultuurile võimalik. Kirjanikud ja kunstnikud panid ideoloogilisele survele vastu ja lõid nii kaasaegseid kui ka Bulgaaria traditsioonidest inspireeritud teoseid.

1948. aastaks oli Isamaarinne muudetud poliitiliseks ja ühiskondlikuks massiorganisatsiooniks, mis oli nagu kõik teisedki organisatsioonid täielikult partei kontrolli all. 1980ndateks aastateks oli selle liikmete arv kasvanud nelja miljonini, see tähendas, et pea iga teine Bulgaaria elanik oli selle liige. Isamaarinde liikmeks olekut peeti vähimaks lojaalsusavalduseks režiimile. Organisatsiooni ülesandeks oli ühiskonna ümberkasvatamine nõukogude vaimus.

Bulgaaria oli mitmerahvuseline ja mitme religiooniga riik. Suur enamus olid õigeusklikud kristlased. Suurima vähemuse (umbes 10%) moodustasid peamiselt türklastest moslemid. Kristlasi kiusati taga ja kommunistliku konstitutsiooniga lahutati riik kirikust. Tegelikult rahuldus valitsus sellega, et omandas täieliku kontrolli Bulgaaria õigeusu kiriku üle, millest hiljem sai kommunistide tööriist.

Väikesed protestantide ja katoliiklaste kogudused praktiliselt keelati. Esialgu võisid türklased nautida suhteliselt suurt kultuurilist ja usuvabadust. 1950ndate aastate keskel aga hakati moslemi vähemust järkjärguliselt üha rangemalt assimileerima. See poliitika väljendus ennekõike sunnitud nimedevahetuses. 1970ndatel aastatel oli assimileerimise kampaania peamiselt suunatud nn pomakite vastu – need olid Bulgaarias elavad slaavlastest moslemid. 1980ndatel aastatel pöörati seesama poliitika, mida nüüd kutsuti „taassünni protsessiks”, türklaste vastu. Igasugune vastupanu suruti jõhkralt maha. Holokausti tagajärjel oli juute järele jäänud 44 000. Kui loodi Israeli riik, lahkus suurem osa juute sinna ning Bulgaariasse jäi vaid umbes 6 000 juuti.

Kommunistliku riigipöördega võeti üle peaaegu kogu Bulgaaria kuninglik armee. Vaid üks üksus oli okupatsioonijõudude koosseisus Makedoonias ja Serbias. Septembris 1944 allutati kõik 700 000 Bulgaaria sõjaväelast punaarmeele ja suunati Saksamaa vastu. 8. oktoobril alustas Bulgaaria sõjavägi esimest rünnakut sakslaste vastu.

Kommunistide kaks eesmärki olid likvideerida olemasolev armee ja kujundada see ümber uueks, nõukogude stiilis sõjaväeks. Kohe pärast 1944. aasta riigipööret hakkasid kommunistid imbuma Bulgaaria armeesse ja seal oma „kasvatustööd” tegema. Üksuste juurde määrati komissarid, kes teostasid protsessi üle järelevalvet ning viisid ohvitseride hulgas läbi puhastust.

Endise režiimi toetajaid peeti poliitiliselt ebausaldusväärseteks ning nad asendati kiiresti endiste partisanide või värskelt värvatutega, kel sageli puudus igasugune juhtimiskogemus. Järgnenud puhastuse käigus kõrvaldasid kommunistid ametist suure hulga ohvitsere ning haarasid 1946. aastal enda kätte ka kaitseministeeriumi, omandades veelgi suurema mõjuvõimu relvajõududes. Aastaks 1948 oli 59,7% ohvitseridest parteis ja 16,3% kuulus kommunistlikku noorsoo organisatsiooni. Sovetiseerimine hõlmas ka sõjalist doktriini, sõjaväe struktuuri, relvastust, vorme ja auastmeid.

1947. aastal otsustas NSV Liit oma väed Bulgaaria territooriumilt välja viia. Leiti, et Bulgaaria armee, mis nimetati ümber Bulgaaria Rahvaarmeeks, suudab režiimi stabiilsust iseseisvalt tagada. Ajateenistus oli kohustuslik ning see andis veel ühe täiendava võimaluse kogu ühiskonna arengut kontrollida. 1950ndatel aastatel kasutati BNAd selleks, et maha suruda põrandaalune antikommunistlik vastupanuliikumine. Ka kasutati sõjaväge moslemi vähemuse protestide mahasurumiseks 1960ndate, 1970ndate ja 1980ndate aastate assimileerimise kampaaniate ajal. 1980ndate aastate keskel toimunud Kǎrdžali piirkonna etniliste türklaste külade rahustamine oli Bulgaaria vägede suurim sõjaline operatsioon pärast Teist maailmasõda.

1940ndatel aastatel toetas Bulgaaria Kreeka kodusõja ajal kommunistide jõude. Umbes 10 000 kommunistist võitlejat said varustust, majutust ja väljaõpet. Mais 1955 ühines  Bulgaaria Varssavi paktiga. Živkovi režiim toetas kindlalt 1968. aastal Tšehhoslovakkiasse tungimist, kuid ise saatis vaid kaks suurtükiväe üksust (12. ja 22. polk, kokku umbes 2 000 meest). Bulgaaria tegeles ka relvaekspordiga, toetas Põhja-Vietnami ja saatis sõjalisi nõuandjaid missioonidele Alžeeriasse, Jeemenisse, Liibüasse, Iraaki ja Süüriasse.

1947. aasta Pariisi rahulepinguga kehtestati Bulgaaria relvajõududele mõningad piirangud. Määrati kindlaks lubatud sõjaväelaste arv (maaväes 56 800; mereväes 3 500 ja õhuväes 5 200 meest), samuti relvastuse liigid ja kogused. Kuid NSV Liidu nõusolekul ei peetud neist nõuetest külma sõja ajal sugugi kinni. Živkovi režiim arendas hoogsalt laskemoonatööstust, saades selleks Nõukogude Liidult nii tehnilist kui ka rahalist abi. 1980ndatel aastatel moodustasid kaitsekulutused 7-8% SKTst. Ametliku statistika kohaselt iseloomustasid BNAd, mis oli suuruselt vaid kuues sõjavägi Varssavi pakti liikmete hulgas,  1989. aastal järgmised arvud: 118 000 sõdurit, 2 200 tanki (peamiselt T-55), 2 400 soomukit, 70 õhutõrjesüsteemi ja 230 lennukit. Kuid varsti järgnes sõjaväelaste arvu oluline vähenemine 10% võrra: 1990. aastaks oli mehi järel vaid 107 000.

Kirjandus:

Courtois S., Werth, N., Panné J.-L., Paczkowski A., Bartosek K., Margilon J.-L., Czarna księga komunizmu. Zbrodnie, terror, prześladowania, Warszawa 1999

Crampton R. J., A Concise History of Bulgaria, Cambridge 2005

Czekalski T., Bułgaria, Warszawa 2010

Dolapchiev N., Bulgaria. The making of a satellite. Analysis of the historical developments 1944-1953, Rio de Janeiro 1971

Eyal J., The Warsaw Pact and The Balkans. Moscow’s southern flank, London 1989

Giatzidis E., An introduction to post-Communist Bulgaria. Political, economic and social transformation, Manchester, New York 2002

Högselius P., Hommels A., Kaijser A., Van der Vleuten E., The Making of Europe's Critical Infrastructure: Common Connections and Shared Vulnerabilities, Basingstoke 2013

Klein Z. Bułgaria. Szkice z dziejów najnowszych, Pułtusk 2005

Kraehe E.E., Mosely P.E., Stillman E.O., Koenig E., Spulber N., Tomasevich J., Sanders I.T., Collectivization of Agriculture in Eastern Europe, Lexington 1958

Mastny V, Byrne M., A Cardboard Castle?: An Inside History of the Warsaw Pact, 1955

Mihailov V., Wyobrażona Europa i wyobrażona Sarmacja - od geologii do ideologii, Przegląd Geopolityczny", 2015 v. 12

Pakier, M., Wawrzyniak J., Memory and Change in Europe. Eastern Perspectives, New York-Oxford, 2015

Patek A., Rydel J, Węc J.J., Najnowsza historia świata 1945-1963, v. I, Kraków 2000

Popivanov B., Changing Images of the Left in Bulgaria. The Challenge of Post-Communism in the Early 21st Century, Stuttgart, 2015

Słownik dysydentów. Czołowe postacie ruchów opozycyjnych w krajach komunistycznych w latach 1956-1989, v. 1, Warszawa 2007

Sygkelos Y., Nationalism from the Left: The Bulgarian Communist Party During the Second World War and the Early Post-War Years, London 2005

Tismaneanu V., Stalinism Revisited: The Establishment of Communist Regimes in East-Central Europe, Budapest-New York, 2009

Wädekin K.E., Agrarian Policies in Communist Europe: A Critical Introduction, London 1982

Wasilewski T., Historia Bułgarii, Wrocław 1988

Wolsza T., Od Sillamäe do Goli Otok. Obozy pracy przymusowej i NKWD w krajach nadbałtyckich, Europie Środkowo–Wschodniej i na Bałkanach po drugiej wojnie światowej. - Skala zjawiska i codzienność. DZIEJE NAJNOWSZE, XLVIII — 2016, v. 2

Znepolski I., Gruev M., Metodiev M., Ivanov M., Vatchkov D., Elenkov I., Doynov P., Bulgaria under Communism, Abingdon 2018