Nii sakslased kui ka ustašid aeti Bosniast ja Hertsegoviinast välja 1945. aasta maikuus. Kogu sõja jooksul (1941-1945) peeti vabariigi territooriumil raskeid lahinguid.

Kuigi partisanide liikumises osalesid algselt peamiselt serblased, püüdis juhtkond tagada kõigile kolmele Bosnia and Hertsegoviina rahvale võrdsed õigused. Bosnia ja Hertsegoviina Vabastamise Antifašistliku Nõukogu (ZAVNOBiH) asutamine toimus 26.–27. novembril 1943 Mrkonjić Gradi linnas. 29. novembril 1943 anti teada, et Bosniast ja Hertsegoviinast saab omaette territoorium. Selle territoriaalse üksuse ja Bosnia moslemite tunnustamine oli oluline samm mõlema jaoks, kuigi moslemeid ei nimetatud eraldi rahvana ega religiooni kandjana. Kommunistide edu ja populaarsust näitab ka see, et 1945. aasta novembrikuus toimunud Asutava Assamblee valimistel osales salajasel hääletusel vaid 5% elektoraadist; teistes vabariikides oli see 10%.

Pärast sõda peeti hoolega silmas kõikide rahvaste proportsionaalset esindatust vabariigi võimuorganites. Siiski olid erandiks sõjavägi ning julgeolekustruktuurid, kus domineerisid serblased, eriti endised partisanid, kes olid pääsenud Iseseisva Horvaatia Riigi repressioonidest liitudes Tito vägedega. Bosnia hüüdnimeks oli „väike Jugoslaavia”.

Üheks Jugoslaavia Kommunistliku Partei võimu legitimeerimise tähtsaimaks loosungiks oli „vendlus ja ühtsus”, mis tähendas rahvaste ühes riigis kooseksisteerimist. Aastatel 1941–1945 tapeti relvakonfliktides 15% kohalikest serblastest ja suur osa moslemitest. Seepärast surus partei maha igasugused natsionalismi ilmingud. Kommunistide võimuhaaramisele aitas kaasa ka Bosnia ja Hertsegoviina rahvaste vähene kodaniku- ja poliitiline aktiivsus.

Horvaadid moodustasid rahvastikust 22%, kuid vaid 11% parteilastest. Moslemeid oli rahvastikust 38,5% ja veidi üle 23% partei ridades. Serblaste osakaal rahvastikus oli algselt 40%, hiljem 37%, kuid Bosnia ja Hertsegoviina kompartei liikmete hulgas oli neid üle 50%. Vabariigi tuntuimad poliitikud Branko Mikulić ja Hamdija Pozderac ei tegutsenud oma rahva positsiooni tugevdamise nimel; pigem püüdsid nad iga natsionalismi ilmingu juba eos hävitada.

Pärast Kominformi resolutsiooni avaldasid mõned parteilased, näiteks Rodoljub Čolaković, Hasan Brkić, Uglješa Danilović, Pašaga Mandžić ja Nika Jurinčić seisukohta, et nad oleksid pidanud Bukaresti kohtumisel osalema ja etteheiteid kuulama, kuna pidasid neid osaliselt õigustatuks. Skeptikuid veensid vaid kõnelused Jugoslaavia Kommunistliku Partei juhtide Đilasi ja Kardelj’iga.

Kuigi kommunistid tõrjusid ja represseerisid moslemite asutusi 1940ndate aastate teisel poolel, oli moslemite üldine vabanemine siiski ilmne. 1953. aasta rahvaloendusel märkis üle 90% moslemitest, et on „määratlemata rahvusega jugoslaavlased”, mitte horvaadid või serblased (vaid 5,5% moslemitest valis ühe neist kahest).

Moslemeid tunnustati rahvusena 1968. aastal ning seda sätestas 1974. aasta põhiseadus. Moslemid olid entusiastlikud Jugoslaavia toetajad. Jugoslaavia identiteet tulenes segaabieludest, see oli kitsamast rahvuslikust identiteedist tugevam. Vaid 7,9% vabariigi elanikest nimetas 1981. aasta rahvaloendusel rahvuslikku identiteeti. Linnades oli segaabielusid lausa 40%.

Bosnia ja Hertsegoviina kommuniste, näiteks Branko Mikulićit, Todo Kurtovićit ja Hamdija Pozderaci peeti kogu riigis kõige suuremateks dogmaatikuteks. Kui mõned nooremad poliitikud, nagu Hajro Kapetanović ja Avdo Humo ning Hispaania kodusõja veteran Čedo Kapor 1974. aastal protestisid viimasegi vabaduse äravõtmise vastu, visati nad parteist välja.

1984. aasta taliolümpia Sarajevos oli propaganda tipptase. Piotr Żureki teatel läks mängude korraldamine nii palju maksma, et Sloveenia oli nende vastu.

1987. aasta augustis šokeeris kogu vabariiki firma Agrokomerc afäär. Pärast seda, kui ettevõttes puhkes tulekahju, viis julgeolek läbi uurimise ning tuvastas, et ettevõtte direktor Fikret Abdić oli omastanud ettevõtte kasumit. Abdić oli Bosnia ja Hertsegoviina Kommunistide Liiga Keskkomitee liige ja föderatsiooni presiidiumi liikme Hamdija Pozderaci lähedane kaastöötaja. Viimane oli sunnitud selle tõttu ameti maha panema.

Lääne-Bosnia Velika Kladuša linnas asunud ettevõte oli Jugoslaavia suurimaid toiduainete tootjaid ning sellega sündinu ei olnud kaugeltki üksikjuhtum – paljusid sarnaseid ettevõtteid süüdistati katteta vekslite väljaandmises. Fikret Abdić visati keskkomiteest välja ja Pozderaci poliitiline karjäär leidis sellega lõpu, kuigi ta oleks eeldatavasti vaid aasta hiljem saanud föderatsiooni presiidiumi esimeheks.

1989. aasta suur majanduslangus tõi kaasa streigilaine üle kogu Bosnia ja Hertsegoviina.

Esimesed vabad valimised toimusid Bosnias ja Hertsegoviina 18. novembril 1990 ja võitjaks osutusid rahvuslikud parteid. Valimistulemused näitasid, et vaatamata kommunistide aastakümnete pikkustele jõupingutustele ei õnnestunud neil natsionalismi ilminguid maha suruda. Alija Izetbegovići Demokraatlik Aktsiooni Partei võitis enim kohti, teiseks jäi  Radovan Karadžići Serbia Demokraatlik Partei ja kolmandaks Horvaatide Demokraatlik Liit. Vaatamata Bosnia moslemite ja horvaatide jõupingutustele vabariigi parlamendis Sarajevos, keeldus Karadžić otsesõnu Izetbegovići ettepanekust säilitada riigi ühtsus. Tema meelest oleks see viinud riigi kodusõja äärele, mille käigus moslemid oleksid peaaegu kindla hävingu osaks saanud.

Üldlevinud on arvamus, et märtsis 1991 toimunud Serbia presidendi Slobodan Miloševići ja Horvaatia presidendi Franjo Tuđmani salakohtumisel räägiti ka Bosnia võimalikust jagamisest. 1991. aasta lõpul hakkasid horvaadid ja serblased kujundama oma territoriaalseid üksusi Bosnia ja Hertsegoviina territooriumil.

Bosnia ja Hertsegoviina iseseisvusreferendum toimus 29. veebruaril ja 1. märtsil 1992. 62% rahvast oli iseseisvuse poolt, vastu olid peamiselt serblastest vähemuse esindajad. 1. märtsil tapeti Sarajevos üks isa oma poja pulmas.

Iseseisvuse väljakuulutamisega 1. aprillil 1992 Sarajevos algas kodusõda, mis kestis kuni 1995. aastani.

Stevan Pavlovići väitel pärineb jugoslavismi idee 19. sajandi esimesest poolest. 1830. aastal saavutas Serbia Otomani impeeriumi sees suurema autonoomia ning püüeldes täieliku iseseisvuse poole, soovis ehitada üles tugevad riiklikud struktuurid.  Suurt huvi tunti Bosnia ja Hertsegoviina, Makedoonia, Põhja-Albaania ja eriti Montenegro alade vastu. Montenegrolased pidasid ennast keskaegse serbia kultuuri pärijaiks, rõhutades, et neid ei vallutanud kunagi türklased. 

19. sajandi esimeses pooles tekkis Horvaatias illürismi nimeline liikumine, mille otseseks eesmärgiks oli koondada kõik slaavlased Habsburgi monarhia alla.  1860ndatel aastatel hakati vaimulike Franjo Rački ja Josip Juraj Strossmayeri eestvedamisel rõhutama lõunaslaavlaste ühiseid juuri, ning seda vaatamata lõhele kristlikus kirikus.

1906. aastal võitis Horvaatia parlamendi (Sabori) valimised horvaatide ja serblaste koalitsioon. Serblased lubasid austada horvaatide ajaloolist õigust kõikide horvaatide maade ühendamisel, vastutasuks nõuti serblaste võrdväärse staatuse tunnustamist.  Esimese maailmasõja eelõhtul olid Horvaatial tihedad sidemed ning tugev koostöö- ja ühinemissoov Serbiaga.

1917. aastal, kui Esimene maailmasõja hakkas lõppema, allkirjastati Korfu deklaratsioon. Osaliselt oli selle põhjuseks Londonis tegutsenud Jugoslaavia komitee tegevus. Komiteed juhatas Splitis sündinud poliitik Ante Trumbić, kes esindas horvaatide ja serblaste koalitsiooni. Deklaratsiooniga avaldati serblaste soovi ühendada kõik serblaste ja horvaatide poolt asustatud lõunaslaavi alad, sest usuti, et ühtse riigina oleks neil Habsburgide monarhias Austria ja Ungariga samaväärne staatus.  Oktoobris 1918 loodi Zagrebis Sloveenide, Horvaatide ja Serblaste Rahvusnõukogu, kavatsusega luua lõunaslaavlaste riik. Pärast Austria-Ungari ja liitlaste vahelise vaherahu sõlmimist avaldasid Rahvusassamblee liikmed soovi ühineda Serbia ja Montenegroga. 1. detsembril 1918 tegid nad vastava ettepaneku Serbia kuningale Aleksandar Karađorđevićile, mille tagajärjel sündis Serblaste, Horvaatide ja Sloveenide Kuningriik.

Serblaste, Horvaatide ja Sloveenide Kuningriik (mis 1929. aastal nimetati ümber Jugoslaavia Kuningriigiks) ei saanud rahvusvahelisel areenil eriti sooja vastuvõtu osaliseks. Erandiks oli Serbia, mida valitses Karađorđevići dünastia. Teise maailmasõja ajal kerkisid esile uued vastuolud eri etniliste rühmade vahel. Iseseisev Horvaatia Riik rakendas oma territooriumil serblaste suhtes genotsiidipoliitikat, kuna vastupanuliikumises osalesid peamiselt serblased. Kuigi Draža Mihajlovći juhitud tšetnikud väitsid end kaitsvat kogu Jugoslaaviat, võitlesid nad siiski pigem Serbia eest. Nagu tšetnikud soovisid ka partisanid Jugoslaavia taastamist, kuid nende motiivid erinesid kardinaalselt.

Alates 1921. aastast, mil Jugoslaavia Kommunistlik Partei (CPY) keelustati, sõltus tema tegevus täielikult NSV Liidust. Milan Gorkić (tuntud ka kui Josip Čižinski) sai kompartei juhiks 1932. aastal ning juba kaks aastat hiljem värbas ta parteisse Tito.

Tito oli Austria-Ungari armee sõdur, ta oli 1915-1920 sõjavangis ning hiljem elas vaba mehena NSV Liidus. Jugoslaaviasse naastes astus ta kommunistlikku parteisse, kuid 1928. aastal arreteeriti relvade ja propagandamaterjalide omamise eest ning pärast seda hoidus poliitikasse sekkumast. Ta oli kuus aastat vangis, kus hakkas uurima kommunismi. Varsti pärast vabanemist läks ta Moskvasse (1934-1936). Vene keele oskuse tõttu oli ta nõukogude riigi pealinnas üsna populaarne. Tito ja Gorkić said ülesandeks luua Rahvarinne ja leida vabatahtlikke Hispaaniasse saatmiseks. Kommunistliku informatsioonibüroo (Kominform) Rahvarinnet puudutavad uued suunised muutsid täielikult CPY poliitikat. Selle asemel, et teisi rahvaid rõhuva riigi lagunemise nimel tegutseda, hakkasid nad nüüd toetama kõiki rahvaid rahuldava föderatsiooni loomist. Tito ja Gorkići vahelisest võimuvõitlusest väljus lõpuks võitjana Tito, kes 1937. aasta lõpul naasis Jugoslaaviasse. Tito uuteks koostööpartneriteks said Milovan Đilas, Ivo Lola Ribar, Alexandar Ranković ja Edvard Kardelj.

Augustist 1938 kuni jaanuarini 1939 püüdis Tito saada Moskvalt heakskiitu oma poliitikale ja lõpuks tal see ka õnnestus. Jugoslaavias oli tema tegevus suunatud partei organisatsiooni tugevdamisele ja vastaste kõrvaldamisele.

Jugoslaavia okupeerimine algas aprillis 1941, kui Itaalia, Albaania, Bulgaaria ja Ungari okupeerisid Jugoslaavia ja jagasid riigi alad omavahel. Selle tagajärjel tekkis fašistlik Iseseisev Horvaatia Riik ja Serbias Saksamaa sõjaväe võimu all olev territoorium, mida juhtis Milan Nedić.

Kui 22. juunil 1941 puhkes sõda Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel, pidi Tito omal jõul toime tulema, panema aluse tulevasele valitsusele ja ootama võiduka Punaarmee saabumist Jugoslaaviasse. 1941. aasta sügisel pidas ta kõnelusi Draža Mihailovićiga, mis tulemusi ei andnud, sest Tito süüdistas tšetnikuid okupantidega koostöö tegemises. Selle asemel, et järgida NSV Liidu juhtnööre Rahvarinde loomiseks, asutas ta Rahvusliku Vabastuskomitee ning võitles tšetnikute vastu. Selleks loodi 1942. aastal Rahvusliku Ühtsuse Rinne, mis koondas kõiki antifašistlikke organisatsioone ja mida kontrollis CPY. Novembris 1942 loodi Bihaći linnas Jugoslaavia Vabastamise Antifašistlik Nõukogu (AVNOJ).

Teherani konverentsil lepiti kokku, et Jugoslaavia partisanidest moodustub legitiimne vastupanuliikumine Jugoslaavias. 29.-30. novembril 1943 pidas AVNOJ oma teise istungi Jajces, mille käigus kuulutati see kõrgeima seadusandliku võimu kandjaks ning valiti Jugoslaavia Vabastamise Rahvuskomitee, millest sai ajutine valitsus. Tito nimetati Jugoslaavia marssaliks. Tulevasest Jugoslaaviast pidi saama võrdsete rahvaste föderatsioon, mille poliitilise süsteemi kujundavad vabade rahvaste demokraatlikult valitud esindajad.

Tito 1944. aasta septembrikuise Moskva-visiidi ajal veensid sovetid teda sõlmima kokkulepet Jugoslaavia rojalistidest eksiilvalitsusega. 16. juunil 1944 jõudis Tito kokkuleppele Ivan Šubasićiga, keda kutsuti ka viimaseks baniks (asekuningas), ning kes kuulutas välja koalitsioonivalitsuse. 20. oktoobril 1944 marssisid nõukogude väed Belgradi ja 1. novembril leppisid Šubašić ja Tito kokku tulevase riigi toimimise põhimõtetes: taastatakse föderatsioon, poliitilise süsteemi üle otsustab rahvas referendumil, ametisse määratakse Regentnõukogu, mida kontrollib AVNOJ. Kuningas Peter II soostus leppega 1945. aasta jaanuaris. Uus valitsus tuli kokku märtsis 1945.

Uut riiki juhiti tsentraliseeritult. Parteil ja poliitbürool oli piiramatu võim. Loosung „vendlus ja ühtsus” viitab ühelt poolt rahvaste vastastikusele leppimisele ja teiselt poolt juhtrollis oleva kommunistliku partei ühtsusele. Algselt ei toimunud parteis jagunemist föderatsiooni koostisosade vahel, kuna kommunistid pidi säilitama ühtse terviku.

Kolmandal AVNOJ konverentsil, mis toimus 1945. aasta augustis Belgradis, muudeti selle nimi Demokraatliku Föderatiivse Jugoslaavia Ajutiseks Valitsuseks. Ratifitseeriti Jalta konverentsil kokkulepitu ja ÜRO Harta, lisaks loodi presiidium ja riigile vajalikud organind. Võeti vastu resolutsioon, millega anti Jugoslaaviale tagasi maad, mis olid olnud võõraste kontrolli all alates 1918. aastast (näiteks Istria, Zadar ja Kvarneri saared). Valimisõiguse said kõik täiskasvanud kodanikud, sh naised. Alla 18-aastased partisanid said samuti õiguse valida, mitte aga nende vastu võidelnud kollaborandid. Selle otsuse järel astusid tagasi kõik mittekommunistidest ministrid. Pärast taolisi arenguid boikoteerisid mittekommunistlikud parteid 1945. aasta novembrikuiseid valimisi. Kuid siiski oli võimalik hääletada salajasel hääletamisel („ćorava kutija”). Valimisaktiivsus oli 88% ja Rahvarinne sai üle 90% häältest.

11. novembril 1945 valitud Rahvusassamblee kuulutas juba oma esimesel istungil 29. novembril 1945 kuningavõimu kehtetuks. 31. jaanuaril 1946 võttis parlament ühehäälselt vastu uue põhiseaduse, mis oli koostatud nõukogude malli järgi. Nõnda kuulutatigi välja Jugoslaavia Föderatiivne Rahvavabariik. Rahvusassamblee presiidiumist sai kõrgeim riigivõimu organ. Tito nimetati peaministriks ja kaitseministriks.

1946. aasta põhiseaduse alusel koosnes föderatsioon kuuest vabariigist ja kahest autonoomsest piirkonnast. Määratleti ka võimude otsustamisprotsessid, kuid kohtuvõimu seadusandlikust võimust ei lahutatud. Parlamendi kõrgeim organ oli presiidium, mis koosnes föderatiivvalitsuse ministritest ja vabariikide peaministritest. Keskne põhiseaduslik organ oli Ministrite Nõukogu.

Juba mõne kuu pärast algas poliitiliste oponentide süstemaatiline tagakiusamine, ning ei piirdutud vaid kollaborantidega, vaid ka partisaniliikumises osalenutega ning kõigiga, kes olid kuidagi uue režiimi vastu. Märtsis 1946 peeti kinni Draža Mihailović; kolme kuu pärast toimus „näidispoomine” – kohus, mis ta süüdi mõistis. Kohtu alla anti ja mõisteti partisanidega koostöö eest süüdi ka Horvaatia Talupoegade Partei väljapaistev liige August Košutić. Samuti esitati süüdistus Talurahvapartei juhtivale liikmele Dragoljub Jovanovićile ning kollaboratsionismi süüdistusega anti kohtu alla kardinal Aloysius Stepinac.

28. juunil 1948 visati Jugoslaavia Kominformist välja. Stalin püüdis idablokki konsolideerida ning kuulutas Jugoslaavia sisevaenlaseks. Kuigi Jugoslaavia Kommunistlik Partei oli 1948. aasta juulikuus toimunud viiendal plenaaristungil Nõukogule Liidule truudust vandunud, alustati sama aasta lõpupoole nõukogudevastaste propagandakampaaniatega.

Teisel CPY plenaaristungil, mis toimus 28.-30. jaanuaril 1949 tehti ettepanek tugevdada riigi kontrolli Kominformi vastases võitluses. Leiti, et partei peab tõhusamalt võimu teostama, mis kujutas endast praktiliselt täielikku monopoli, vaatamata sellele, et kohalikke parteirakukesi kutsuti üles initsiatiivi näitama.

Paradoksaalsel kombel saavutasid Jugoslaavia kommunistid võimu suurima tsentraliseerituse aastatel 1948-1953: kogu riiki juhiti ülimalt tsentraliseeritult, viidi läbi karme poliitilisi repressioone ja seda vaatamata lubadusele mitte pöörduda tagasi kahe maailmasõja vahelisel ajal kasutusel olnud võtete juurde. Teisalt aga osutas edasiste kümnendite tsentraliseerimine omaenese võimu ja poliitilise süsteemi legitimeerimisele, sest oli see ju loodud nii Jugoslaavia Kuningriigi kui ka stalinismi vastu võitlemiseks. „Marxi õpetuse ülelugemine” oli võtmetähtsusega, kuna selle kaudu jõuti 1950ndatel aastatel tööliste enesejuhtimise kuulutamiseni ning nõukogude „bürokraatlike perverssustele” vastandumiseni. Teoorias tähendas taoline tõlgendus tõelist kommunismi, kus tööliste abil juhitakse vabrikuid. Selleks, et võimuorganite tegevust veelgi legitimeerida nimetati Jugoslaavia Kommunistlik Partei 1952. aastal ümber ja sellest sai Jugoslaavia Kommunistide Liiga (LCY) – see oli selge viide 1848. aasta Kommunistlikule Liigale.

1953. aastal saadeti presiidium laiali ja asendati kolmekümneliikmelise Föderatiivse Täitevnõukoguga (SIV), mida juhtis president. Föderatsiooni kuuluvatel vabariikidel oma presidente ei olnud, see tiitel omistati vaid kogu föderatsiooni juhile. Josip Broz Tito oli nii riigi president, SIVi juht kui ka Jugoslaavia Kommunistide Liiga peasekretär.

1958. aastal Ljubljanas (viimast korda toimus kongress väljaspool Belgradi) võeti Jugoslaavia Kommunistide Liiga seitsmendal kongressil vastu uus partei programm. Selles rõhutati enesejuhtimise tähtsust ning hakati lubama kriitikat riigi poliitika suhtes – seda ei peetud enam tabuteemaks.

1963. aastal võeti vastu uus põhiseadus, nimega „Enesejuhtimise harta” ja Jugoslaavia Föderatiivne Rahvavabariik nimetati ümber Jugoslaavia Sotsialistlikuks Föderatiivseks Vabariigiks.

1960ndatel aastatel hakkasid ülemvõimu saavutama föderalismi pooldajad ning tsentraliseerimise eest võitlejad jäid vähemusse. Esmakordselt arutati erineval majanduslikul järjel olevate vabariikide ühetaolisest kohtlemisest tulenevaid ohte Jugoslaavia Kommunistide Liiga 8. kongressil 1964. aastal.

Jugoslaavia Kommunistide Liiga reorganiseeriti 1966. aastal: täitevnõukogu liikmete arvu vähendati üheteistkümneni ning sellele anti nii täidesaatva kui ka haldusorgani volitused. Riigi poliitikat hakkas kujundama vastloodud Jugoslaavia Kommunistide Liiga Keskkomitee Presiidium.

1960ndatel aastatel ei olnud kompartei liikmeid eriti palju; seda peeti ühiskondliku ja poliitilise stabiilsuse märgiks. Samas käisid ikkagi arutelud selle üle, kuidas jagada otsustusõigust ja pädevusi vabariikide ja föderatsiooni tasandi vahel. 1966. aastal toimunud Jugoslaavia Kommunistide Liiga Keskkomitee plenaaristungil kaotas usalduse ja visati parteist välja Aleksandar Ranković, mees, kes oli ise varem juhtinud parteisse värbamist ning riigi jõustruktuure.

Sellele järgnes märkimisväärne ühiskondliku ja poliitilise elu liberaliseerimine. Vabariikides tõstsid üha julgemalt häält põhjalike reformide toetajad: nii toimus see Sloveenias, Horvaatias (eriti horvaatia kevade liikumine), Serbias (serbia liberalism) ja Makedoonias. Seetõttu tehti 1960ndate lõpul ja 1970ndate alguses põhiseaduses mitmeid muudatusi, mis suurendasid vabariikide õigusi täitevvõimu rakendamisel. Kuna föderaaltasandi võimu domineerimisele hakkasid vastu vabariikide õiguste pooldajad, siis otsustas Jugoslaavia liider 1972. aastal korraldada puhastuse ja kõrvaldada võimult reformimeelsed poliitikud. Tema eesmärgiks oli säilitada nii partei kui ka riigi ühtsus.

1974. aastal vastu võetud põhiseaduses olid tagatised riigi järjepidevuse säilitamiseks juhuks, kui Josip Broz Tito ükskord sureb. Uue põhiseaduse kohaselt koosnes Jugoslaavia Presiidium kaheksast liikmest – üks igast vabariigist või piirkonnast. Tito kuulutati põhiseadusega eluaegseks presidendiks. Föderaaltasandi pädevused hõlmasid välispoliitikat, majandust ja riigikaitset. Järjekordne tõend süsteemi allakäigust oli 1976. aastal vastuvõetud ühistöö seaduse (The Law on Associated Labour) alusel algatatud reformi läbikukkumine, mille eesmärgiks oli reformida tööliste enesejuhtimise süsteemi, tekitades nõnda illusiooni ühiskondlikust subjektiivsusest.

Pärast Tito surma 4. mail 1980. aastal läks võim presiidiumile, kuid see ei olnud suuteline läbi viima vajalikke muutusi vabariikide laiaulatuslikes pädevustes. Üha rohkem räägiti lahkulöömisest, eriti Kosovo albaanlaste seas. Tito-taolise karismaatilise juhi puudumisel hakkasid vabariigid keskenduma oma huvidele, mitte föderaalriigi omadele. Arvestades Jugoslaavia keerukat riiklikku struktuuri, olid eri piirkondade huvid sageli üksteisega vastuolus.

1990. aastal toimunud Jugoslaavia Kommunistide Liiga (LCY) 14. kongressil lükati Serbia võimude ettepanekud tagasi, Sloveenia ja Horvaatia delegaadid lahkusid kongressilt sootuks, ning Bosnia ja Hertsegoviina ning Makedoonia ei olnud nõus ettepanekuga naasta tsentraliseeritud juhtimise juurde. Sedamööda, kuidas olukord maailmas muutus ja vabanemistuuled hakkasid puhuma Kesk- ja Ida-Euroopas, ei vaadelnud ka maailma suurriigid Jugoslaaviat enam ühtse riigina. 1991-1992 lagunes kogu riik, vabariigid saavutasid iseseisvuse, kuid sellega kaasnes kodusõda Horvaatias ning Bosnias ja Hertsegoviinas.

Teise maailmasõja lõpul ja vahetult pärast seda tapsid partisanid Gackos, Hertsegoviinas 323 serblast. Järgmiseks mõrvati Siroki Brijegi kloostris 12 frantsiskaani kooli õpetajat ning sama palju munkasid.

1946. aastal peeti kohut noorte moslemite grupeeringu üle, kelle hulka kuulus ka tulevane president Alija Izetbegović. Tema mõisteti kolmeks aastaks vanglasse. Hiljem kirjutas ta raamatu „Islam ida ja lääne vahel”, millele järgnes 1983. aastal „Islami deklaratsioon”. Viimane sai aluseks tema kontseptsioonile riigist – moslemid, kui domineeriv rahvas ühes riigis. Nn Sarajevo kohtuprotsessi käigus määrati Izetbegovićile karistuseks 14-aastane vangistus, millest ta viis aastat ära istus.

1984. aastal mõisteti „riigivastase tegevuse” eest süüdi Sarajevo ülikooli õigusteaduskonna lektor Vojsilav Seselj. Pärast kaheaastase karistuse ära kandmist läks ta Belgradi, liitus esialgu dissidentidega, kuid 1990ndate alguses said temast Serbia natsionalistide radikaalseima tiiva eestvedaja.

Kuna võimude eesmärgiks oli kaotada igasugune vastuhakk kogu ühiskonnas, siis enne 1980ndaid aastat opositsioon ja dissidentlus praktiliselt puudus.

Kui 1972. aastal imbusid Jugoslaaviasse radikaalsed horvaadi natsionalistid, kes püüdsid Hertsegoviina traditsiooniliselt natsionalistlikus horvaatidega asustatud piirkonnas ärgitada ülestõusu, siis kohalikud ei julgenud sellega repressioonide kartuses ühineda.

Kuigi kirik oli ametlikult riigist lahutatud, ja põhiseaduse järgi tuli kõigile tagada usuvabadus, rikuti seda nõuet süstemaatiliselt.

1952. aastal võeti vastu seadus usukogukondade õigusliku seisundi kohta Jugoslaavias. Bosnias ja Hertsegoviinas toetas võime ja osales valimistel kõikidest vabariikidest kõige rohkem vaimulikke (75-80%).

Nii katoliku kui ka õigeusu kirik said suurte kannatuste osaliseks. Denis Bećirovići hinnangul kaotas õigeusu kirik umbes 80% kirikumaadest. Samas olid õigeusklike suhted võimudega teistest paremad, sest enamus nende vaimulikke avaldas kommunistidele toetust.

1950ndate aastate alguses suleti moslemi vähemuse medresed, naistel ei lubatud kanda traditsioonilist näokatet. Jugoslaavia Kommunistide Liiga 6. kongressil 1952. aastal öeldi esmakordselt välja, et kompartei liikmelisus ei sobi kokku usuga.

Põllumajandusreformi ja koloniseerimise seadus andis suurele hulgale,  mõne hinnangu kohaselt isegi kuni 85 000 inimesele, võimaluse asuda ümber Vojvodinasse ja võtta üle varem sakslastele kuulunud viljakad maad. Kuna enne sõda oli Bosnias ja Hertsegoviinas vaid kaks protsenti selliseid inimesi, kellele kuulus enam kui 5 hektarit maad, tähendas koloniseerimine paljudele head võimalust. Bosnia maaomanikud ei pidanud kartma, et kollektiviseerimise käigus oma talud kaotavad. Kollektiviseerimine tipnes aastal 1950, mil asutati üle 1 500 põllumajanduskooperatiivi ja millele aastail 1950-1951 kuulus 350 000-450 000 hektarit maad.

Tööliste initsiatiivil alustati 1946. aastal 92 km pikkuse Brčko-Banovici raudteeliini ehitamist. Noortööliste brigaadid ehitasid 1947. aasta aprillist novembrini 242 km raudteed Šamaci ja Sarajevo vahele. Majandusteadlaste arvates ei aidanud üldisele majanduse arengule eriti palju kaasa mitmesugused valitsuse kavad rahva mobiliseerimiseks, et maa taas üles ehitada pärast Teise maailmasõja purustusi. Nende kavade tegelik eesmärk oli elanikkonda kommunismi vaimus kasvatada. Bosniast sai alguse nn lööktööliste kultus – need olid eriti kõrge tööviljakusega töölised, kelle sümboolseks kehastuseks oli Alija Sirotanovići nimeline kaevur.

1946. aastal alanud esimese viisaastakuplaani eesmärgiks oli investeerida kõige enam mahajäänud vabariikide industrialiseerimisse kõige rohkem. Ka Bosnia ja Hertsegoviina kuulusid nende hulka. Selle plaani kohaselt pidi Bosnia tööstusest 77% olema suunatud toorainele ja vähem kui veerand töötlevale tööstusele. Bosnial ja Hertsegoviinal ei õnnestunud majandustulemusi eriti parandada madala tööviljakuse, kohalike toodete vähese konkurentsivõime ja ka muude põhjuste tõttu.

Pärast sõda kasvas Bosnia ja Hertsegoviina rahvaarv hämmastava kiirusega. 1948. aastal oli vabariigis elanikke  2,5 miljonit, 1981. aastal aga 4,1 miljonit. Serblaste arv vähenes oluliselt (esimestel sõjajärgsetel aastatel moodustasid nad elanikkonnast 40%, 1980ndate lõpul aga veidi üle 30%, põhjuseks peamiselt emigreerumine Serbiasse). Moslemikogukond aga kasvas tänu suuremale sündimusele ja sisserändele moslemitega asustatud Serbia Sandžaki piirkonnast.

Kuni kestis tüli Kominformiga, oli Bosnia ja Hertsegoviina eriti privilegeeritud seisundis. Kuna kardeti rünnakuid välismaalt, viidi osa strateegilisi tööstusi üle Bosnia mägede vahelistesse orgudesse. Tollal ehitati tohutuid tehaseid, eriti Sarajevosse (Energoinvest, PRETIS, FAMOS), aga ka Zenicasse (metallurgiatööstus), Tuzjasse, Banja Lukasse ja Mostarisse. Igal aastal kasvas tööstustoodang keskmiselt 9%. Neven Andjelići andmetel oli enne 1941. aastat vaid 2% täiskasvanud elanikkonnast hõivatud tööstussektoris ning vaid 17% inimesi elas linnades. 

Kuigi riik maksis alates 1960. aastast Bosniale ja Hertsegoviinale toetusi vähemarenenud piirkondade toetamise fondist, ei suudetud saavutada enimarenenud vabariikidega võrreldavat arengutaset. 77% investeeringutest läks toorainetööstuse arendamiseks ning töötlev tööstus oli praktiliselt olematu. Nii said rikkamad vabariigid osta odavat toorainet, samuti müüdi seda kuni 1970ndate aastate keskpaigani Vastastikuse Majandusabi Nõukogu liikmetele. Samal ajal kasutasid bosnialased ja veelgi suuremal arvul hertsegoviinalased võimalust töötada välismaal. Alates 1960ndate aastate keskpaigast emigreerus hulk kodanikke tööotsinguil läände, 1980. aastaks oli umbes 113 000 inimest nõnda lahkunud. See osutus võimalikuks tänu ühiskondliku ja poliitilise elu liberaliseerimisele, aga põhjuseks oli ka 1965. aasta nurjunud reform.

1970ndatel aastatel arendati teedevõrku (näiteks marsruutidel Banja Luka-Mostar ja Bugojno-Bihać). Aastatel 1965-1985 kasvas maanteede kogupikkus 1 500 kilomeetrilt 9 000 kilomeetrini.

Poliitikutest dogmaatikud propageerisid ühelt poolt isemajandavat Bosnia ja Hertsegoviinat, teisalt aga ei tahtnud loobuda föderatsiooni-sisestest majandussidemetest. Bosnia sai vähemarenenud piirkondade toetamise fondist toetusi ja ilma Horvaatia ja Sloveenia abita oleks tekkinud raskusi ja kohaliku tooraine müügiga. 1970ndatel aastatel sai võimule uus põlvkond ning nende eesmärgiks oli võtta üle tähtsaimad ettevõtted ning liita need suurfirmadeks. Nõnda saavutati see, et igal aastal oli neli Bosnia ja Hertsegoviina firmat  (Energoinvest, Unis ja Sipad Sarajevost ning RMK Zenicast) riigi kümne rikkaima äri hulgas. Nende ettevõtete juhid olid samas ka Bosnia ja Hertsegoviina Kommunistide Liiga Keskkomitee liikmed.

Industrialiseerimise ühe tagajärjena vähenes põllumajandussektori osa majanduses: kui 1948. aastal moodustas selle osa rahvamajanduse kogutoodangust (RKT) 27,2%, siis 1983. aastal 13,7%.

1970ndad aastad oli Bosnia ja Hertsegoviina majandusele suhteliselt edukad, kuid 1980ndate kriis andis vabariigile rängalt tunda. Kõige hullem oli aga Agrokomerci afäär, mis paljastas majandust kontrollivate poliitikute ebaseadusliku skeemitamise.

Bosnia ja Hertsegoviina auväärseim kirjanik oli Meša Selimović, suurimat tunnustust väärivad tema teosed „Derviš ja surm” ja „Kindlus”. Kirjeldades ammuseid Bosnia ja Hertsegoviina ajaloos toimunud sündmusi, kajastas ta tegelikult universaalseid väärtusi. Selimović oli esimene moslemist kirjanik, kelle teosed saavutasid nii suure kuulsuse oma kõrge kunstiväärtuse tõttu.

Ivo Andrići raamatutes toimus tegevus kaasaegses Bosnias ja Hertsegoviinas. Kuigi autori kujunemisaastad olid tihedalt seotud Belgradiga (enne sõda oli ta Jugoslaavia Kuningriigi suursaadik Berliinis), kumab tema 1945. aastal avaldatud teostest läbi suur armastus kodumaa vastu („Sild Drina jõel”, „Bosnia lugu” ja „Naine Sarajevost”).

Kinokunstil oli tähtis koht Bosnia ja Hertsegoviina kultuuris. Nagu teiseski vabariikides asutati ka siin oma filmistuudio (Bosnia Film). See moodustati 1. juulil 1947 Jugoslaavia Kinematograafia Komitee poolt. Ja samuti nagu teisteski vabariikides kasutati siingi filmi olulise propagandavahendina. Filmides põlistati müüti partisanidest kui üllastest sõduritest, kes võitlesid okupantide ja kollaborantide vastu. Tuntumad Sarajevo režissöörid olid Boro Čengić (Uloga moje porodice u svijetskoj revoluciji, Mali vojnici, Slike iz zivota udarnika) ja Boro Drašković (Horoskop). 1950ndatel ja 1960ndatel aastatel kogusid nad kuulsust oma dokfilmidega ning said „uue filmi” laine eelkäijaiks Sarajevos. Nad kritiseerisid oma filmides Bosnia ja Hertsegoviina väikelinnade elu ning analüüsisid süvitsi ideoloogilist lähenemist lööktöölistele, kelle olemust isiksusena ei pandud miskiks.

Sarajevo kuulsaim režissöör on Emil Kusturica, kes ütles lahti oma moslemi juurtest pärast kodusõja puhkemist 1990ndatel aastatel. Ühtedel andmetel olid tema esivanemad pöördunud islami usku, kuigi teadsid oma serbia päritolust. Tema Sarajevos loodud filmid, nagu  Kuldse Palmioksa võitnud „Kui isa oli komandeeringus” ja „Kas mäletad Dolly Belli?” tegid ta tohutult populaarseks. Ta kujutas lääne ja traditsioonilise moslemi kultuuri põrkumist Sarajevos, aga ka 1940ndate lõpus ja 1950ndate alguses Jugoslaavias toimunud sündmuste ühiskondlikku mõju.

 

Teise maailmasõja lõpul oli Jugoslaavia Rahvavabastusarmees (NOVJ) 800 000 sõjaväelast. Armee ülemjuhataja oli Josip Broz Tito. 1941-1945 oli armees iga tasandi üksustel kaks ülemat: komissar (politruk) ja komandör. 1945. aastal toimunud ümberkorralduste käigus vähendati koosseisu poole võrra ja armee nimetati ümber Jugoslaavia Rahvaarmeeks (YPA). See oli üks peamisi Jugoslaavia režiimi legitimeerimise allikaid.

Josip Broz Tito oli armee ülemjuhataja 1941-1980. Perioodil 1941-1945 oli ta Rahvavabastamise Partisaniüksuste Kindralstaabi ülem. Sellest sai hiljem Jugoslaavia Rahvavabastusarmee Peastaap. 1943. aastal toimunud AVNOJ teisel istungil valiti Tito Jugoslaavia Vabastamise Rahvuskomitee nimelise ajutise täitevorgani presidendiks.

See tagas talle NOVJ ülemjuhataja koha. 1946. aasta põhiseadusega anti parlamendile voli valida ülemjuhataja, kuid arvestades Tito egiidi all tegutseva poliitbüroo kõikvõimsust, ei olnud kahtlust, keda valida. 1953. aasta põhiseadusega sätestati, et vabariigi president on automaatselt ka vägede ülemjuhataja. Ka järgnevates põhiseadustes olid samasugused sätted, ainult selle vahega, et 1970ndatel vastuvõetud põhiseadustes oli võim antud Jugoslaavia Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi Presiidiumile, mida samuti juhatas Tito.

Pärast 1953. aastat toetasid Presiidiumi föderatsiooni kaitsesekretärid (alates 1971. aastast kaitseministrid): Ivan Gošnjak (1953-1967), Nikola Ljubičić (1967-1982), Branko Mamula (1982-1988) ja Veljko Kadijević (1988-1992). Nad andsid aru parlamendile, föderatiivtasandi võimudele (SIV) ja ülemjuhatajale. 1940ndate lõpu ja 1950ndate alguse konflikt idabloki riikidega tõi kaasa riigieelarve kaitsekulutuste tohutu kasvu: 1952. aastal kulutati riigieelarvest kaitsele 22-24%. Varsti hakkasid kulutused siiski vähenema ning 1956. aastal moodustasid kaitsekulud riigieelarvest 10,8%.

Pärast seda, kui 1950ndate aastate keskel suhted Belgrad ja Moskva vahel lahenesid, muutus sõjaline doktriin ning uueks sihiks sai riigi kaitsmine NATO eest. Järgmine suunamuutus toimus pärast seda, kui viis Varssavi pakti riiki tungisid 1968. aasta augustikuus Tšehhoslovakkiasse. Sõjalisest rünnakust Tšehhoslovakkia vastu lähtus territoriaalkaitse algatus, mille kohaselt vabariigid ise pidid organiseerima kaitset välismaiste agressorite invasiooni puhul.

Kindral Gošnjaki taktikaline plaan nägi territoriaalkaitseks ette partisaniüksuste loomise. 1968. aasta lõpul algas vabariikides rahva kaitsejõudude loomine ning föderaalse parlamendi poolt 11. veebruaril 1969 vastu võetud üldrahvaliku kaitse seadusega sai alguse kogu maa militariseerimine. Relvajõud kujundati ümber nõnda, et iga vabariigi pealinn pidi korraldama oma relvajõudude juhtimise, sest territoriaalkaitse eest vastutas iga vabariigi juhtkond.

Jugoslaavia Rahvaarmees domineerisid Serbia ja Montenegro sõjaväelased. 1953. aastal moodustasid armee kõrgematest ohvitseridest 53% serblased (kuigi kogu rahvastiku hulgas oli nende osakaal vaid 41,7%), 10,8% montenegrolased (osakaal rahvastikus 2,8%) ja 20,3% horvaadid (osakaal rahvastikus 23,5%).

Proportsioonid olid täiesti paigast ära Bosnias ja Hertsegoviinas, kus serblased domineerisid ülekaalukalt partei-, armee- ja julgeolekustruktuurides, põhjuseks üks paljudest Teise maailmasõja ajal lahendamata jäänud siseriiklikest konfliktidest. Taoline ebaproportsionaalne jagunemine ilmnes enim 1980ndatel aastatel, mil serblased ja montenegrolased moodustasid peaaegu 70% kõigist kõrgematest sõjaväelastest.

1974. aasta põhiseadus rõhutas YPA olulist rolli riigi ühtsuse kaitsmisel. Territoriaalkaitse jõududele suurema autonoomia andmine ja sellega kaasnev killustumine ei meeldinud kõrgematele sõjaväelastele.

Horvaatiast pärit serblane Branko Mamula sai 1980ndatel aastatel kaitseministriks ning püüdis hiljem territoriaalarmeed YPAle allutada, et relvajõude tsentraliseerida ning rohkem relvastusse investeerida. Ta saavutas oma eesmärgi 1987. aastal vastu võetud seadusega, mis võttis vabariikidelt territoriaalkaitse korraldamise pädevuse ning allutas selle YPA Kindralstaabile.

1990. aastal Horvaatias ja Sloveenias vastu võetud põhiseaduse parandustega anti kontroll territoriaalkaitse üle tagasi vabariikidele, põhjustades nõnda konflikti YPAga. Sloveenias ei tekkinud seoses sellega erilisi probleeme, kuna rahvastik koosnes põhiliselt sloveenidest. Kuid Horvaatias hõlmas territoriaalkaitse nii serblasi kui ka horvaate, kes teenisid külg külje kõrval. Vabariigid kuulutasid end järjest iseseisvaks ning alates 1991. aasta oktoobrist jäi YPA Serbia võimude alluvusse. Serbial ja tema autonoomsetel piirkondadel (vaatamata autonoomia kaotamisele 1989. aastal) ning Montenegrol olid endiselt esindajad Presiidiumis. Aprillis 1992 sai YPA ametikult Jugoslaavia armeeks, kus teenisid vaid serblased ja montenegrolased.

Riigi lagunemise märke nähes toetasid YPA kindralid Veljko Kadijević ja Branko Mamula tugevasti Jugoslaavia säilitamist ühtse riigina.

Niipea kui Horvaatia vastu 1991. aasta kevadel ja suvel peetud sõjas langesid esimesed Makedoonia armee sõdurid, nõudsid makedoonlased, et nad võiksid teenida ainult oma vabariigi relvajõududes. Föderaalvalitsus keeldus. Kuid sellest polnud mingit kasu, sest Makedoonia katkestas kõik sidemed Jugoslaavia sõjaväega, kui kuulutas end 1991. aasta septembris iseseisvaks ja võttis 1991. aasta novembris vastu esimese põhiseaduse. 1992. aasta veebruaris võeti Skopjes vastu sõjaväeteenistust reguleerivad seadused ning samal kuul sõlmiti kokkulepe, mille alusel YPA tõmbas oma väed vabariigist välja.

Kui puhkes sõda Sloveenias ja Horvaatias, otsustas Bosnia ja Hertsegoviina Kommunistide Liiga Presiidiumi president Alija Izetbegović septembris 1991 lõpetada uute sõdurite YPA teenistusse kutsumise. Veel novembris 1991 väitis Izetbegović, et Horvaatias käimasolev sõda ei ole seotud Bosniaga. Samas aga baseerusid Bosnias üksused, mis viisid Horvaatias läbi sõjalisi operatsioone.

Detsembris 1991 nõudis Slobodan Milošević YPA üksuste üleviimist Bosniasse ja Hertsegoviinasse. Selle tulemusena koondusid väed järkjärgult Serbia tugipunktidesse. Juunis 1992 nõudis Izetbegović, et YPA lahkuks Bosniast. YPA staatuse üle Bosnias ja Hertsegoviinas pidasid Skopjes kõnelusi föderaalriigi presiidiumi liige Branko Kostić, Bosnia ja Hertsegoviina presiidiumi liige Izetbegović ja kaitseministri kohusetäitja Blagoje Adzić. Esialgu lükati kõnelused edasi, kuid hiljem ühines nendega YPA, kes asus serblaste poolele.

 

 

Kirjandus:

Andjelić, N., Bosnia-Herzegovina. The end of a Legacy, London 2003.

Andrijašević Ž, Istorija Crne Gore, Beograd 2015.

Banac I., Sa Staljinom protiv Tita, Zagreb 1990.

Bilić J., ’71. Koja je to godina, Zagreb 1990.

Bougarel X., Bosnian Muslims and the Yugoslav Idea, Djokić D. (ed.), Yugoslavism. Histories of a Failed Idea 1918-1992, Madison 2003.

Cipek T., The Croats and Yugoslavism, Djokić D.(ed.), Yugoslavism. Histories of a Failed Idea 1918-1992, Madison 2003.

Clissold S., Djilas. The Progess of a Revolutionary, Hounslow, Middlesex 1983.

Cvetković S., „Kradljivci tuđih leđa“. Obračun sa anarholiberalističkim grupama u SFRJ posle 1968., „Istorija 20. veka”, br. 3/2011.

Cvetković S., Politička represija u Srbiji i Jugoslaviji 1944-1985, „Istorija 20 veka”, br. 2/2008.

Čuvalo A., The Croatian National Movement 1966-1972, New York 1990.

Ćosić- Vukić A., Časopis Javnost 1980, Beorad 2011.

Dabčević-Kučar S., Hrvatski snovi i stvarnost, Zagreb 2002.

Dimić L., Istorija srpske državnosti, Srbi u Jugoslaviji, knjiga III, Novi Sad 2001.

Dimić L., Srbi i Jugoslavija, Beograd 1997.

Djurdjev G., Wojwodina i jej dążenia do autonomii, [w:] Przemiany w świadomości i kulturze duchowej narodów Jugosławii po 1991 roku, Kraków 1999

Dorivojević I., Slika jednog društva. Životne prilike na srpskom selu 1945–1955, „Istorija 20. veka”, 2/2011.

Dobrivojević I., Život u socijalizmu. Prilog proučavanju životnog standarda građana u FNRJ 1945–1955, „Istorija 20. veka”, 1/2009.  

Dragović-Soso J., „Spasioci nacije”. Intelektualna opozicija Srbije i oživljavanje nacionalizma, Beograd 2004.

Erić Z., 50 umetnika iz zbirki Muzeja Savremene Umetnosti- jugoslovenska umetnost od 1951 do 1989 (Catalogue of the exhibition in the Museum of the Conteporary Art in Belgrade Yugoslav Art from 1951 to 1989, X-XII  2014 Belgrade), see: https://www.academia.edu/36275619/Jugoslovenska_umetnost_od_1951._do_1989._Yugoslav_Art_from_1951_to_1989

Gibianskii L., Federative Projects of the Balkan Communists and the USSR Policy during Second World War and the Beginning of the Cold War, Pavlović V., The Balkans in the Cold War. Balkan Federations, Cominform, Yugoslav-Soviet Conflict, Belgrade 2011

Goldstein I., Povijest Hrvatske, Zagreb 2008.

Goulding D. J., Jugoslavensko filmsko iskustvo 1945-2001. Oslobođeni film, Zagreb 2004.

Golubović V., S Marxom protiv Staljina. Jugoslovenska filozofska kritika staljinizma 1950-1960, Zagreb 1983.

Grunewald O., Rosenblum-Cale K., Human Rights in Yugoslavia, New York 1986.

Haug H. K., Creating a Socialist Yugoslavia. Tito, Communist Leadership and the National Question, New York 2012.

Janjatović P., Ilustrovana Yu-Rosk Enciklopedija 1960-1997, Beograd 1997.

Jelavich B., Historia Bałkanów wiek XX, t.2, Kraków 2005.

Jović D, Yugoslavism and Yugoslav Communism: From Tito to Kardelj, Djokić D. (ed.), Yugoslavism. Histories of a Failed Idea 1918–1992, Madison 2003.

Klasić H., Jugoslavija i svijet 1968., Zagreb 2012.

Kołakowski L., Główne nurty marksizmu, Warszawa 2009.

Kovačev S., Matijaščić Z., Petrović J., Vojnoindustrijski kompleks SFRJ, „Polemos” br. 17, Zagreb 2006.

Kullaa R. E., Origins of the Tito–Stalin Split Within the Wider Set of Yugoslav-Soviet Relations (1941–1948), Pavlović V., The Balkans in the Cold War. Balkan Federations, Cominform, Yugoslav-Soviet Conflict, Belgrade 2011.

Lampe J. R., Yugoslavia. Twice there was a Country, Cambridge 2007.

Małczak L., Croatica. Literatura i kultura chorwacka w Polsce w latach 1944-1989, Katowice 2013.

Marijan D., Slom Titove armije. JNA  raspad Jugoslavije 1987.-1992, Zagreb 2008.

Marković P., Radnički štrajkovi u socijalističkom i tranzicionom društvu Jugoslavije i Srbije, „Tokovi Istorije” br. 1/2014.

Marković P., Trajnost i promena. Društvena istorija socijalističke i postsocijalističke svakodnevnice u Jugoslaviji i Srbiji, Beograd 2007.

Maticka M., Agrarna reforma i kolonizacija u Hrvatskoj 1945.–1948., Zagreb 1990.

Mihaljević J., Komunizam i čovjek. Odnos vlasti i pojedinca u Hrvatskoj od 1958. do 1972. godine, Zagreb 2016.

Miloradović G., „Hegemonisti” i „revolucionari” odnos KPJ/SKJ prema kulturnoj eliti u Jugoslaviji tokom 40-ih i 50-ih godina 20. veka, „Istorija 20. veka”, br. 2/2008.

Miloradović G., Staljinovi pokloni – Tematika jugoslavenskog igranog filma 1945.–1955., „Istorija 20. veka” br. 1/2002.

Milošević S., The Role of the Yugoslav Popular Front in Implementing Communist-Style Measures in Yugoslav Rural Areas (1945–1953), Tokovi Istorije br.  3/2018.

Mirković T., Naoružavanje i razvoj, Beorad 2007.

Nikolić K., Mač revolucije. Ozna u Jugoslaviji 1944-1946, Beograd 2013.

Nikolić K., Jedna izgubljena istorija- Srbija u  20. veku, Beograd 2017.

Pavlović V., Stalinism without Stalin. The Soviet Origins of Tito’s Yugoslavia 1937–1948, Pavlović V., The Balkans in the Cold War. Balkan Federations, Cominform, Yugoslav-Soviet Conflict, Belgrade 2011.

Pavlovitch S.K., Historia Bałkanów 1804-1945, Warszawa 2009.

Pavlovitch S.K., Serbia, Montenegro and Yugoslavia, Djokić D. (ed.), Yugoslavism. Histories of a Failed Idea 1918–1992, Madison 2003.

Petnanović B., Istorija Jugoslavije  1918-1988. Treća knjiga: Socijalistička Jugoslavija 1945-1988, Beograd 1988.

Petsinis V., The Serbs and Vojvodina. Ethnic Identity within Multiethnic Region (Doctoral dissertation submitted in September 2004 at the University of Birmingham).

Pirjevec J., Tito i drugovi, Zagreb 2012.

Ponoš T., Na rubu revolucije. Studenti ‘71, Zagreb 2007.

Poulton H., Macedonians and Albanians as Yugoslavs, Djokić D. (ed.), Yugoslavism. Histories of a Failed Idea 1918–1992, Madison 2003.

Radelić Z., Hrvatska u Jugoslaviji 1918-1991, Zagreb 2006.

Radelić Z., Ozna/Udba: popisi neprijatelja i njihova kategorizacija (1940-ih i 1950-ih), „Časopis za suvremenu povijest”, br. 1/2017.

Rakonjac A., Obnova starih i uspostavljanje novih trgovinskih odnosa (1946-1947)- Jugoslavija, SSSR i strane „narodne demokratije”, „Tokovi istorije” 1/2018.

Rakonjac A., Počeci privrednog planiranja u Jugoslaviji 1946. godine- ideje, organizacija i institucionalizacija, „Tokovi istorije” 2/2016.

Russinow D., The Yugoslav Experiment 1948-74, Berkley and Los Angeles 1977.

Schuman M.A., Nations in Transition. Bosnia and Herzegovina, New York 2004.

Słownik dysydentów. Czołowe postacie ruchów opozycyjnych w krajach komunistycznych w latach 1956-1989, Tom. 1, Warszawa 2007.

Sokulski M., Mihajla Mihajlova droga od badacza literatury rosyjskiej do dysydenta (1964–1966), J. Szumski, Ł. Kamiński (ed.),  Letnia Szkoła Historii Najnowszej IPN, Warszawa 2016

Sokulski M., Previšić M., W opozycji do Moskwy. Jugosłowiańska „droga do socjalizmu” w latach 1948–1956, [w:] "Pamięć i Sprawiedliwość”, nr 2 (28), Warszawa 2016,

Spehnjak K., Cipek T., Disidenti, opozicija i otpor – Hrvatska i Jugoslavija 1945–1990, „Časopis za suvremenu povijest”  br. 2/2007.

Stawowy-Kawka I., Historia Macedonii, Wrocław 2010.

Popov N. (ed.), The Road to War in Serbia. Trauma and Catharsis, Budapest 2000.

Tomić Đ. , Atanacković P., Društvo u pokretu. Novi društveni pokreti u Jugoslaviji od 1968. do danas, Novi Sad 2009.

Tripalo M., Hrvatsko proljeće, Zagreb 2001.

Velikonja M., Slovenia's Yugoslav Century, D.Djokić (ed.), Djokić D. (ed.), Yugoslavism. Histories of a Failed Idea 1918–1992, Madison 2003.

Wróblewska-Trochimiuk E., Widmo krąży po Europie. Korczulańska Szkoła Letnia,  „Slavia Meridionalis” nr 17/2017.

Żurek P., Słowenia pod rządami Tity (1945-1980). W cieniu Jugosławii, Warszawa 2017.

 

Intervjuud:

Danijel Ivin- historian, former dissident

Petar Janjatović- journalist, musician critique

Gordan Jovanović- social activist, former dissident

Dagomir Olujić-journalist, former dissident

Predrag Ristić- architect, former dissident