Kommunistlik diktatuur Angolas

Keerulise koloniaalminevikuga endine Portugali asumaa Angola on olnud 1960ndatest sisesõdade võitlusväljaks. Koloniaalvõimuvastasest relvastatud vabadusliikumisest välja kasvanud poliitiliste rühmituste vahel puhkes ülemvõimutaotluste ja ideoloogiliste erinevuste tõttu 1975. aastal kodusõda. Marksistlik-leninistliku, NSV Liidu, Kuuba ja Varssavi pakti maade sõjalisele abile tuginenud MPLA (Angola Vabastamise Rahvaliikumine), pagulasvalitsuse loonud, Zairele ja Kongole toetunud FNLA (Rahvarinne Angola Vabastamiseks) ja esialgu Hiina RVle, hiljem USAle ja LAVile toetunud ideoloogiliselt mauistliku UNITA (Angola Täieliku Vabanemise Rahvuslik Liit) vaheline kodusõda muutus üheks ohvriterohkeimaks rahvusvaheliseks külma sõja aegseks varisõjaks, mille käigus 1975 - 2002 hukkus hinnanguliselt kuni 1,4 – 1,5 ja muudeti sisepõgenikeks 4, 28 miljonit inimest.

Kodusõjaaegse keskvalitsuse moodustas MPLA, mis kehtestas sõjaterrori ja asus stalinismi eeskujul ellu viima repressioone, hävitades teisitimõtlejaid ning hukates partei puhastuste käigus tuhandeid MPLA liikmeid.  1976. aastal kuulutati välja sotsialistliku arengutee valimine ja viidi veel 1960ndatel edukas olnud majandus raskesse kriisi – riigistati erapangad ja tööstus ning konfiskeeritud suurmaavaldustes rajati riigimajandid. Administratiivsete raskuste ja sõjaseisukorra tõttu ei suudetud kollektiviseerimist lõplikult läbi viia. Siiski kasutati endises peamiselt põllumajanduslikul maal poliitilistel eesmärkide saavutamiseks nälga, mille ohvrite arv ei ole teada. UNICEF-i 1987. aasta alguse hinnangu järgi oli eelneva aasta vältel nälga surnud paarkümmend tuhat last. Elanike sundmobilisatsioon ja massiline deporteerimine ning purustuste- ja ohvriterohke kodusõda jätkus vahelduva eduga kuni 26. juunil 1989 sõlmitud vaherahuni, mille alusel MPLA nõustus UNITA kuulumisega valitsusse.

1990. aastate alguses võeti suund turumajanduse ja poliitilise pluralismi kehtestamisele, mis tõi 1992. aasta valimistel kaasa UNITA kaotuse ja 1993. aastal MPLA ja UNITA vahelise sõjategevuse, mis kestis vaheaegadega 2002. aastani. Vaatamata vaherahudele ja võõrvägede lahkumisele suri UNICEFi hinnangul 1990ndatel sõjategevuse tulemusena keskeltläbi 1000 inimest päevas. ÜRO hinnangul puudus veel 2003. aastal 80% angoolalastest juurdepääs elementaarsele arstiabile, 60% puudus puhas vesi ja 30% lastest suri enne 5-aastaseks saamist, keskmine eluiga küündis 40 aastani. Human Rights Watchi andmetel paigaldasid sõjajõud 2002. aastaks sõjakolletesse ligikaudu 15 miljonit maamiini, mille ohvritest moodustasid  75% sisepõgenikud. Nii UNITA kui ka valitsus kasutasid tuhandeid lapssõdureid ja sooritasid arvukalt sõjakuritegusid.