Kommunistlik terror Afganistanis

Selle Kesk-, Lõuna- ja Lääne-Aasia ristteele jääva riigi keerulist ajalugu on kujundanud etniline killustumine, Islam ja suurriikide lakkamatu sekkumine siseasjadesse. Afganistan on kuulunud suurriikide huvisfääri alates III aastatuhandest e.m.a., ühtse riigina määratleti end esmakordselt 1747. aastal ja riik iseseisvus Briti Impeeriumist 1919. aastal. Afganistani ajalugu on mõjutanud tugevalt nii kommunism kui Islami fundamentalism.

Afganistan jäi Teisest maailmasõjast puutumata ning alates 1949. aastast võis seal täheldada teatud liikumist demokratiseerumise suunas, ent riik ei suutnud vältida hõimutülidest ja majanduslikust ebastabiilsusest tingitud sisekonflikte ega ka Nõukogude Liidu sekkumist oma sisepoliitikasse. Lühike konstitutsioonilise monarhia periood lõppes 1973. aastal vasakpoolse riigipöördega, mis kulmineerus 1978. aastal võimu haaramisega NSVL-le lojaalse kommunistliku režiimi poolt.

Enne Afganistani sõda ei dokumenteeritud NSVL sekkumist Afganistani siseasjadesse, vasakpoolsete grupeeringute repressioone ega kättemaksuaktsioone, ent konservatiivsete hinnangute järgi on sõjaeelsete kommunismiga seotud surmajuhtumite arvuks 50 000.

Pärast seda, kui Punaarmee 25. detsembril 1979 kohalike kommunistide toetamise ettekäändel riiki tungis, on järgnenud kümnendil väldanud sissisõda nõudnud vähemalt 1 miljonit inimelu; võimalik, et selle käigus hukkunud afgaanide arv ulatub 1,5 – 2 miljonini, kellest 90% moodustavad tsiviilisikud.

Kommunismist tingitud sõjas, mis kõigele lisaks põhjustas ka hilisajaloo suurima põgenikekriisi, sai haavata või sandistus 4–6 miljonit afgaani. Afganistani sõjaeelsest elanikkonnast (15 miljonit) on sõja tagajärjel põgenenud naaberriikidesse rohkem kui 5 miljonit inimest.