Raudse eesriide taga. Piirirežiimi regulatsioon ja kontroll Eesti NSV-s. I osa

Indrek Paavle kaheosaline artikkel käsitleb Eesti NSV näitel NSV Liidu riigipiiri, mis koos passirežiimiga oli osa süsteemist, millega kontrolliti elanike liikumist ja paiknemist riigi territooriumil. Artikli esimene osa keskendub piiritsooni ja -režiimi kehtestamisele, piirivööndi ja -tsooni ulatusele ning piiritsooni sisenemise ning seal elamise reeglitele.

Hiljem avaldatav teine osa kirjeldab kontrolli teostamist piiritsoonis, piirivalvurite ja kohalike elanike suhteid ning piiritsooni likvideerimist.

Artikkel on varem ilmunud mälestuskogumikus „Võimu meelevallas“ (2020), millesse on koondatud autori kaalukam ja parim osa tema lühematest teadustöödest. Raamatut on võimalik soetada Rahvusarhiivi e-poest, Apollo e-poest  ja Rahva raamatu e-poest.

Kommunistlike režiimide üks peamisi ühisjooni oli riigipiiride sulgemine. See ei tähendanud üksnes sissesõidu, vaid rohkemgi veel väljasõidu piiramist. Valitsused sulgesid oma kodanikud karantiini, püüdsid nad isoleerida võõrastest mõjudest, uskudes, et selleta on raske kindlustada ja säilitada oma võimupositsioone.[1]

Kui teistes riikides vajasid kodanikud passi välisriiki reisimiseks, siis NSV Liidus sai sellest üldkohustuslik dokument, mis oli vajalik ka riigisiseseks liikumiseks. Kui mujal anti viisasid riiki külastavatele välismaalastele, siis NSV Liidus oli viisat tarvis ka riigist välja sõitmiseks.

Eriti paranoiliselt suhtus režiim võõrastesse mõjudesse Stalini valitsuse ajal, mil Nõukogude kodanike piiri taha pääsemise võimalused muudeti nullilähedaseks ja soov minimeerida kontrollimatuid välismaakontakte päädis 1948. a seadusega, mis keelas välisriigi kodanikega abiellumise. Keeld tühistati pärast Stalini surma, aga teised stalinismi ajal välja mõeldud ja käiku lastud kontrollivahendid, võib-olla ajuti või detailides mõnevõrra leevenedes, püsisid sovetiaja lõpuni. Piiride sulgemise meetodid polnud siin erandiks.

Keeldude müriaadile, süstemaatilisele kontrollile ja karistustele vaatamata leidus ikka ja jälle julgeid või meeleheitele viidud inimesi, kes üritasid sotsialistlikust paradiisist põgeneda. Aastatest 1947–1989 on teada vähemalt 15 edukat Eestist Läände põgenemise juhtu, milles osales vähemalt 45 inimest.[2] See arv pole kindlasti lõplik ning nii põgenemiste kui ka põgenemiskatselt tabatute hulk ootab veel selgitamist.[3] Et enamikku seni teadaolevatest põgenemistest on kirjanduses käsitletud, siis selles artiklis neil põhjalikumalt ei peatuta.[4]

Peaaegu üldse pole aga käsitletud selle valdkonna riiklikku reguleerimist. Käesoleva artikli eesmärk on selgitada Eesti NSV näitel NSV Liidus kehtinud piirirežiimi korraldust. Selle aluseks oli mitu üleliidulist ja kümmekond liiduvabariiklikku alusdokumenti, mida pidevalt täiendati ning rakendati suure hulga salajaste või ametkondlike käskkirjade ja instruktsioonidega.

Eesmärgiks on valdkonda reguleerinud õigusaktide kronoloogia abil analüüsida süsteemis toimunud muudatusi, nende põhjusi ja mõju elanikkonnale. Allikate pakutavate võimaluste piires käsitlen ka normatiivide rakendamist ehk piirirežiimi loapoliitikat, kontrollimeetodeid ja karistuspraktikat.

Uurimuse allikalise baasi moodustavad õigusaktid ja ametkondlikud instruktsioonid ning ENSV partei ja riigiasutuste kirjavahetus piirirežiimi küsimuses. Kasutatud on ka MVD, KGB ja miilitsavalitsuse statistikat ja aruandlust. Kõige suuremaks takistuseks teema põhjalikul käsitlemisel on KGB ja piirivalvevägede dokumentide vähesus Eesti arhiivides.

Aastatest 1954–1958 on säilinud ENSV KGB 2. osakonna aruanded, mis vastuluureosakonnana tegutses aktiivselt ka piiritsoonis, eesmärgiga ära hoida „nõukogudevastaste elementide karistamatu lahkumine ENSV territooriumilt“.[5]

Hilisematest aastatest on arhiivis üksikuid KGB juhiseid ja kirjavahetust, piirivalvevägede tegevuse tagajärjel tekkinud dokumente aga Eesti arhiivides peaaegu pole. Lünki on püütud täita mälestuste abil. Piiritsooni teemal on seni avaldatud üks mälestustekogumik, üks publitsistlik ülevaade ning üks piiritsooni tutvustav lühikäsitlus.[6]
 

Piirirežiim NSV Liidus 1920.–1930. aastatel

Bolševike võimu esimestel aastatel kodanikele üldkehtivaid liikumispiiranguid ei seatud. Seda kuulutati ka spetsiaalse 24. jaanuari 1922. a dekreediga, mis andis kõigile Vene NFSV kodanikele õiguse vabalt liikuda kogu riigi territooriumil. Esimesed piirangud tulid siiski juba järgmisel aastal, kui sätestati, et piiripunktidesse sõit on lubatud ainult ametialase komandeeringu korral kubermangu täitevkomitee loal.[7]

1927. a kehtestatud riigipiiri kaitse määrustikuga hakati piiri läheduses elamist ja liikumist juba tõsisemalt kitsendama ning „riigipiiri kaitse eesmärgil“ võeti kasutusele mõiste piirivöönd (пограничная полоса). Maismaapiiril oli neli vööndit, vastavalt laiusega 4 m, 500 m, 7,5 km ja 22 km, ning merepiiril kaks – vastavalt 7,5 ja 22 km maksimaalsest tõusujoonest maismaa poole ja maksimaalsest mõõnajoonest avamere poole. Eriti range kontrolli alla võeti maismaapiiri kaks esimest vööndit. 7,5 km vööndisse sisenemiseks vajasid inimesed, kes seal ei elanud, nüüdsest OGPU või liiduvabariigi NKVD eriluba. Samad organid võisid piirata ka sisenemist 22-kilomeetrisesse vööndisse. Erandi moodustasid mereäärsed linnad, suvila- ja kuurortrajoonid.[8]

Kui 1933. a hakati NSV Liidus kehtestama ühtset passisüsteemi, otsustati, et 100 km laiune vöönd piki NSV Liidu läänepiiri kuulub täielikule pasporteerimisele.[9] See tähendas, et passita seal elada või sinna sõita ei tohtinud. 1940. a passimäärustik laiendas sellise korra kogu riigipiirile. Kuna passe polnud esialgu enamikul kodanikest – nende väljastamist alustati suurlinnadest ja üldine pasporteerimine viidi läbi alles 1980. aastate alguseks –, siis oligi piirivööndisse sisenemine automaatselt muutunud väheste privileegiks.

1935. a määrus „Piirivööndisse sõitmise ja seal elamise kohta“ tühistas 1927. a määrustiku vastava punkti, sõnastas piirangud ümber eesmärgiga sisse seada „karmim kontroll“ ning režiimi rikkumine kriminaliseeriti.[10] 1927. ja 1935. a aktid jäid piirirežiimi alusdokumendiks 1960. aastani ning nende alusel toimus piirirežiimi kehtestamine ka annekteeritud Baltikumis.
 

Piiritsooni kehtestamine Eesti NSV-s

Välismaale lahkumist hakati takistama kohe pärast Eesti okupeerimist 1940. a suvel. 21. ja 29. juulil kuulutas siseminister Maksim Unt kehtetuks kõik välispassid ning kohe seejärel ka diplomaatilised passid.[11] Samal ajal, juuli viimasel dekaadil, võtsid Eesti piiri oma kontrolli alla NKVD piirivalveväed ning algas Eesti piirivalve likvideerimine.[12]

Juba augustis püüdis Nõukogude piirivalve Eestist paadiga põgenevaid inimesi ja hiljemalt oktoobris hakkas takistama rannakalurite merelepääsu. Sellest puhkes segadus ja võimudele langes kaela rannarahva kirjade laviin. Kaevati piirivalve peale, kes oli keelanud suurema osa randumiskohtade kasutamise. Eriti keeruliseks kujunes olukord Kolga rannas, mis Balti ringkonna piirivalvevägede ülema kindralmajor Konstantin Rakutini sõnul oli piiri valvamise seisukohalt üks keerulisemaid kohti ja kust oli juba ette võetud mitmeid põgenemisi.[13]

Septembris algas piiritsooni kehtestamine 1935. a üleliidulise määruse alusel. Esimene kohalik õigusakt, mis seda viitas, oli 26. septembri 1940. a ENSV NKVD miilitsavalitsuse määrus, millega keelati „piiriäärsetesse ja keelatud maaaladesse“ ilma miilitsa loata sisenemine ning kästi piirkonna alaliste elanike isikutunnistustesse lüüa sissesõiduloana toimiv tempel.[14]

Kuna miilitsavalitsusel puudus õigus kehtestada üldkehtivaid normatiive ning nimetatud määruse koostamise asjaolud ja tagajärjed pole selged, on õigem piiritsooni ametlikuks sünnipäevaks lugeda 29. novembril vormistatud ja 12. detsembrist jõustunud ENSV Rahvakomissaride Nõukogu (RKN) otsust.[15]

See dokument sündis piirivalvevägede staabis, kooskõlastati Balti laevastikuga ja saadeti ENSV RKN-i esimehele Johannes Lauristinile rahvakomissaride nõukogus vastuvõtmiseks ning parteijuht Karl Särele ja siseasjade rahvakomissar Boriss Kummile tutvumiseks.

Pärast määruse vastuvõtmist tekkis diskussioon määruse „täiesti salajase“ staatuse üle. Nimelt tegi Rakutin ettepaneku dokument lahti salastada ja kohalikes lehtedes avaldada ning kohustada kohalikke võime rahvast teavitama ja miilitsavalitsust loaplanke koostama ning eeskirjade rikkumisi menetlema. Lauristin ei pidanud määruse tervikuna avaldamist võimalikuks, sest see sisaldas punkte, kus olid kirjeldatud kõik ENSV salajaste objektide asukohad.[16]

Kokkuvõttes muudeti enamik dokumendist avalikuks (salajaseks jäeti kaks punkti kolmeteistkümnest) ja avaldati kohalikes ajalehtedes. Kahe punkti väljajäämist varjati ülejäänute numeratsiooni muutmisega.[17]

Määrus käsitles piirivalverežiimi Soome lahe rannikul, laevasõitu ja kalapüüki ENSV territoriaalvetes ning loetles piirkonnad, kuhu sisenemine oli kitsendatud või suisa keelatud. „Piirivalve režiimi“ loomise ettekäändel määratleti „keelatud tsoonidena“ kõik Eesti meresaared, Pakri poolsaar kuni Vasalemma jõeni, Põllküla–Madise ja Laoküla–Kersalu maanteed ning Suurupi poolsaare põhjaosa koos Viti ja Muraste mõisatega.

Tsooni sisenemiseks oli vaja miilitsa luba ning pärast sisenemist tuli ennast 24 tunni jooksul registreerida. Selle kohustuse nägid ette ka 1941. a alguses kehtestatud kohustusliku sissekirjutuse nõuded, millega hakati sisse viima ühtset passisüsteemi.[18] Kohalikel elanikel polnud luba vaja, aga neil pidi olema isikutunnistuses vastav tempel.

Määruse salajane punkt loetles kohad, mida nimetati samuti „keelutsooniks“, aga kuhu erinevalt ülejäänud keelutsoonist oli eraisikute sisenemine täielikult keelatud. Sellesse erikeelutsooni kuulusid Soome lahe suuremad saared: Osmussaar, Suur-Pakri, Naissaar, Aegna, Prangli ja Aksi. Teine salajane punkt lisas, et laevad peavad hoiduma loetletud saartest vähemalt ühe kilomeetri kaugusele ega tohi ka ületada endist NSV Liidu–Eesti riigipiiri.[19]
 

Piirirežiimi väljakujunemine esimestel sõjajärgsetel aastatel 1944–1947

1944. a sügisel, jätkuva Nõukogude okupatsiooni esimestel kuudel piirati seoses sõjaseisukorraga inimeste liikumist mitmel moel. Kaks oktoobris antud määrust reguleerisid üle ENSV piiri liikumist, lubasid üle maakonnapiiri liikuda ainult miilitsa lubadega ning kehtestasid Randvere–Kohila–Velise–Pärnu joonest lääne poole jäävatel aladel (sh Tallinna ja Pärnu linnad) erikorra, kus teise valda minemiseks oli vaja täitevkomitee esimehe luba. Määrused kehtestasid ka üleüldise komandanditunni.[20]

Piirtsooni de facto taastamine algas 1944. a sügisel Punaarmee initsiatiivil, kes kaevas piki Eesti põhja- ja läänerannikut kraavid, rajas tulepesad ning tähistas kogu rannikuriba piiritsoonina. Kraavid ja ehitustööd õhutasid kuulujutte ameeriklaste ja inglaste peatsest tulekust või sakslaste naasmisest.

Kavandati aga veelgi kaugemaleulatuvaid meetmeid – novembris käivitati plaan kahekilomeetrise rannikuvööndi puhastamiseks püsielanikkonnast kogu ranniku ulatuses. Operatsioon algas armee direktiividega ja päädis ENSV RKN-i määrusega, mis nõudis mereäärsete maakondade võimudelt elanike ümberasustamist 1. jaanuariks 1945 (asenduspinda inimestele tavaliselt ei pakutud ja uue elukoha pidid kodudest välja aetud inimesed ise leidma).

Nii kiiresti polnud seda võimalik teha, 1945. a veebruari keskpaigaks oli mandril ümber asustatud 227 perekonda nõutud 538-st, Hiiumaal oli korraldus täidetud 30–50% ulatuses ja Saaremaal täielikult vaid Sõrve poolsaarel, mis oli niikuinii inimtühi, sest sealse elanikkonna olid evakueerinud 1944. a lahingute ajal juba sakslased.[21]

Ambitsioonikast plaanist hiljem, Euroopa sõja lõppedes, siiski loobuti.[22] Enamasti võisid minema aetud inimesed hakata koju tagasi tulema, ehkki paljudes kohtades oli äraoldud mõne kuu jooksul sõjavägi nende majad maha lõhkunud, minema vedanud või lagastanud.[24]

1946. a sügisel jõuti piirirežiimi uute alusdokumentide koostamiseni. Varem puudus selleks vajadus, sest formaalselt kehtis 1940. a ENSV RKN-i otsus ning üleliidulistesse normatiividesse polnud vahepeal muudatusi tehtud. Pealegi kehtis kuni 4. juulini 1946 Eestis sõjaseisukord, mis iseenesest liikumisvabadust piiras.

Vajadus tekkis, kui sõjaseisukord kaotati ja NSVL MN andis 29. juunil 1946. a uue piirirežiimi alusmääruse. Uue olukorra fikseerimiseks anti esmalt, 28. septembril 1946 EK(b)P KK ja ENSV MN ühismäärus passisüsteemi kehtestamisest NSVL rannapiiri keelualadel.[25] Pasporteerimine algas oktoobris ja pidi teostatama kahe kuuga, aga venis siiski 1947. a alguskuudeni.

ENSV MVD hinnangul pidi kampaania käigus passi saama 60 000 inimest, sh 12 000 Virumaal, 8000 Harjumaal, 27 000 Saaremaal ja 13 000 Läänemaal (koos moodustamisel oleva Hiiu maakonnaga). Passide väljastamisel löödi neisse koos sissekirjutusega ka piirivööndis elamist tõendav nõutav tempel. Ühtlasi tuli aktsiooni käigus välja selgitada ja piirivööndist välja saata isikud, kellel oli vastavalt passimäärustikule piiritsoonis elamine keelatud. Selle ebasoovitava kontingendi hulka kuulusid eelkõige karistatud.[26]

26. oktoobril 1946 vormistati ENSV MN määrus „Eesti NSV suletud rannapiirivööndi ja selle režiimi kohta“, mis vahetas välja senise alusdokumendi 1940. aastast. Peamise uuendusena oli piirivöönd nüüd määratletud administratiivüksuste järgi, hõlmates Viru, Harju ja Lääne maakondade mereäärsed külanõukogud ning kõik NSV Liidule kuuluvad Läänemere saared.

Vööndisse sisenemine oli võimalik üksnes miilitsa poolt väljastatud loaga, aga alalised elanikud eriluba ei vajanud, kui neil oli olemas pass spetsiaalse templiga ning sissekirjutus vööndis asuvasse asustatud punkti.[27] Selle täiesti salajase määruse teksti refereeriti osaliselt maakonnatäitevkomiteede üldkohustuslikes otsustes, mis avaldati kohalikus ajakirjanduses. Viimastes sisaldus ka mõningaid täiendavaid keelde-kohustusi, näiteks öösel rannas tule tegemise keeld ja rannikul asuvate majade kohustus pimendada merepoolsed aknad.[28]

Piirirežiimi kujundamine kulmineerus 1947. a kevadel EK(b)P KK aparaadis valminud põhjaliku otsusega piirirežiimi „tugevdamisest“. Selle eesmärk oli kontrolli tugevdamine piiritsoonis toimuva üle, millele pidi kaasa aitama ka sealse elu paremaks muutmine. EK(b)P KK büroos arutati seda otsust 19. aprillil, kui nihutati kaugemale ebareaalseid tähtaegu.[29]

Määrusega parteiaparaadile, maakonnavõimudele ja paljudele riiklikele keskasutustele jagatud ülesanded hõlmasid kõiki eluvaldkondi ja sisaldasid rohkelt konkreetseid tähtaegu. Kogu piiritsoon pidi teiste piirkondade arvelt saama parima võimaliku kaadri – vallapartorgid, täitevkomiteede ametnikud, keskasutuste kohalikud esindajad, kooliõpetajad, hävituspataljonide võitlejad – kogu see kaader tuli üle kontrollida ja sobimatud inimesed välja vahetada.

Kohaliku elanikkonna seas tuli hoolega kasvatada „armastust nõukogude kodumaa vastu“ ja „revolutsioonilist valvsust“ ning tõhustada koostööd piirivalveosadega. MVD ja MGB said oma ülesande: piirivööndist välja saata „nõukogudevastane element“.

Piirivööndisse tuli rajada uusi rahvamaju ja raamatukogusid ning saata sinna rohkem raamatuid ja ajalehti. Glavlit sai ülesande puhastada sealsed raamatukogud esimeses järjekorras „vaenulikust kirjandusest“. Tuli organiseerida alalisi ja suunata küladesse liikuvaid kinosid ning tagada valdades kinoseansid vähemalt kolm korda kuus.

Edendada tuli ehitustegevust, suunates tsooni rohkem ehitusmaterjali, ja asuda välja arendama alevikke. Et nõuti ka talumaade ümberkorraldamist ja sovhooside rajamist esimeses järjekorras piirivööndis, näitab, et eesmärk oli asuda likvideerima raskesti kontrollitavat hajaasustust ning elanikkonda asulatesse koondama.

Palju tähelepanu pöörati kommunikatsioonidele. Eraldi punkt nõudis piiritsooni elektrivarustuse parandamist, milleks koostati plaan mitme uue elektrijaama ehitamiseks. Teed ja sillad tuli korda teha, kõik külanõukogud telefonidega varustada, vallavalitsused radiofitseerida ja parandada sidet perifeeriaga. Parandada tuli bussiühenduste olukorda ja praamiühendust saartega, sh organiseerida alaline regulaarliin Virtsust Kuivastusse ja suvised regulaarliinid Hiiumaale ja Vormsile. Eraldi punktid käsitlesid veel kohaliku tööstus-, kaubandus-, haridus- ja tervishoiusüsteemi ülesandeid jne.[30]

Kui kõik need ülesanded oleks täidetud, oleks elu piiritsoonis tõepoolest läinud paremaks kui mujal. Aktiivselt tegeldi kaadri puhastamisega. Juuli alguseks oli vallandatud või sisemaale suunatud Harjumaal 9, Läänemaal 17, Hiiumaal 14, Saaremaal 17 ja Virumaal 10 kooliõpetajat.[31] Lahti lasti mitu partorgi, näiteks Harku vallapartorg Karl Kivistik ja hulk väiksemaid ametnikke, ning puhastati hävituspataljone (näiteks Harjumaal kõrvaldati 13 võitlejat).[32]

Suuremate ülesannete täitmine läks vaevalisemalt. Järgnevatel kuudel nõuti maakondadest ja piirivalvelt aruandeid määruse täitmise kohta ning veel aasta lõpul polnud suurt midagi tehtud. Olukord oli rahuldav üksnes teede ja sildade kordategemise alal. Ilmselt sel määrusel siiski oma mõju oli ja kõige rohkem võitis sellest Hiiumaa. 1946. a moodustati Hiiumaal omaette maakond, mille vajadust avalikult põhjendati saare „töörahva sooviga“, ametkondlikes dokumentides aga vajadusega suurendada keskvõimu kontrolli saarel toimuva üle. Enne seda kuuldus Tallinnas või Haapsalus paiknevatelt võimuesindajatelt kurtmist, et saarele ei pääse, informatsiooni napib ja kavandatud ettevõtmisi ei suudeta õigeaegselt läbi viia.

Partei juhtkond oli iseseisva maakonna loomise vajaduses samuti veendunud, leides, et „saar asub Läänemaast kaugel, mis tekitab suuri raskusi poliitilises ja majanduslikus juhtimises, eriti talvel“.[33] Kindlasti aitas piiriäärne asend küsimuse otsustamisele kaasa. Eelkirjeldatud ühismääruses nõuti Hiiumaale lisaks praamiühendusele ja sadamate kordaseadmisele ka raamatupoe ja kino avamist Kärdlas ning Balti laevastikult kiiremas korras Kärdla kultuurimaja loovutamist.

Lisaks nõuti Hiiumaale telefoniühendust Tallinnaga, kaubabaasi, autobaasi, tekstiilivabrikut ning masina-traktorijaama. Osa eesmärkidest täideti pikema aja jooksul, näiteks MTJ asutati 1949. a, päris oma autobaas rajati 1957. a jne. Osa taotlusi, näiteks 1941. a maha põlenud Kärdla kalevivabriku taastamine, jäigi unistuseks.

Ehkki piiritsooni „poliitiline ja majanduslik tugevdamine“ ei edenenud soovitud kiirusega, võib 1946.–1947. aastat pidada piirirežiimi väljakujunemisel otsustavaks perioodiks. Lisaks alusdokumentide koostamisele algas 1946. a piirivalvekordonite ja sidevõrkude väljaehitamine ning regulaarne patrullimine. ENSV MN määrusega detsembrist 1946 fikseeriti suure hulga objektide üleminek piirivalve käsutusse.[34] Kehtestati ühtne piirivalvekorraldus ja piiri valvamine läks täielikult üle piirivalvevägedele, kuna enne seda valvasid piiri osaliselt tavalised laskurväeosad.

Tehniliste võimete arenemise ja piirivalve väljaarendamise tõttu muutus meritsi Eestist põgenemine varasemaga võrreldes oluliselt raskemaks. Neil aastatel alusmäärustesse kirjutatud põhimõtted aga kehtisid kuni 1980. aastate lõpuni, ehkki uusi alusmäärusi sündis ridamisi. Neid järgnevalt vaatlemegi.
 

Piirirežiimi alusdokumentide kronoloogia

Aastatel 1946–1987 vormistati piirirežiimi reguleerimiseks 15 alusmäärust ning ridamisi nende muudatusi ja täiendusi (vt Tabel 1). Uute alusdokumentide koostamise põhjused võib jagada kolmeks, mis tavaliselt olid kombineeritud. Esiteks, uute üleliiduliste õigusaktide kehtestamine, millega kohalik määrus tuli vastavusse viia. Suuri muudatusi ei pruukinud seejuures ENSV jaoks olla ja tegu oli formaalse vajadusega viidata õiget juhtdokumenti. Muidugi kasutati uut määrust ka vahepealsete väiksemate muudatuste sisseviimiseks.

Teiseks, muudatused haldusjaotuses või ametikohtade struktuuris: piiritsooni kuuluvad haldusüksused pidid olema määruses loetletud ning tihti tuli uuendada loata piiritsooni pääsevate ametikohtade loetelu. Kolmanda põhjusena tuleb kõne alla sisuline vajadus, kui piirivalvevägede staabis või KGB-s oli jõutud äratundmisele, et kontroll vajab tõhustamist.

Tabel 1. Piirirežiimi ENSV alusdokumentide kronoloogia 1940–1987[35]

	Normatiiv	Kuupäev	Juhtdokument	Muudatused
1	ENSV RKN-i otsus 34	29.11.1940	NSVL KTK ja RKN 17.07.1935	m 172 (06.10.1944); m 188 (13.10.1944)
2	ENSV MN m 058	26.10.1946	NSVL MN m 1435-63cc, 29.06.1946	m 019 (11.04.1949); m 032 (08.05.1950)
3	ENSV MN m 07	14.02.1955	NSVL MN m 2666-1124c, 21.10.1953	k 05 (01.04.1955); k 196-кc (20.02.1957)
4	ENSV MN m 385-22c	30.11.1957	NSVL MN m 2666-1124c, 21.10.1953	–
5	ENSV MN m 160-14c	30.04.1959	NSVL MN m 2666-1124c, 21.10.1953	k 1249-рсс (05.09.1960)
6	ENSV MN m 91-10	01.03.1961	NSVL MN m 847-349, 05.08.1960	m 302-23 (12.06.1963); m 384-23 (17.08.1964)
7	ENSV MN m 255-12	01.06.1966	NSVL MN m 847-349, 05.08.1960	–
8	ENSV MN m 216-13	24.05.1967	NSVL MN m 847-349, 05.08.1960	m 361-30 (04.08.1970); m 169-18 (17.04.1972)
9	ENSV MN m 223*	29.05.1967	üleliiduline käskkiri	m 7 (10.01.1968)
10	ENSV MN m 236*	21.05.1969	üleliiduline käskkiri	m 294 (16.06.1970)
11	ENSV MN m 296-14	21.06.1973	NSVL MN m 847-349, 05.08.1960	m 389-28 (25.07.1977)
12	ENSV MN m 297*	21.06.1973	üleliiduline käskkiri	–
13	ENSV MN m 348*	29.07.1976	üleliiduline käskkiri	m 578 (28.11.1977); m 201 (18.04.1979); m 202 (18.04.1984)
14	ENSV MN m 453-33	28.07.1983	NSVL MN m 163-88, 17.02.1983
15	ENSV MN m 654**	25.12.1987	–

1955. a ENSV alusmääruse andmise tingis uus üleliiduline alusmäärus 1953. aastast, ühtlasi andis see võimaluse uuesti kirjeldada piirivööndi ulatust, võttes arvesse 1950. a haldusreformi tagajärgi, millega maakondade ja valdade asemele moodustati rajoonid. 1957. ja 1959. a määrustes oli varasemaga võrreldes vähe muudatusi, sh uuendati piirivööndisse pääsevate ametiisikute ja piirivööndi haldusüksuste nimekirja.

1960. a kehtestati uus üleliiduline piirikaitse põhimäärus, mis vahetas välja 1927. a piirikaitse määrustiku ja 1935. a piirivööndi regulatsiooni, ning rakendati NSVL MN määrusega 5. augustist 1960.[36]

Viimase alusel anti 1961. a välja määrus „Piiritsooni režiimist ENSV piires“, mis võrreldes varasemate normatiividega oli täiesti uus tekst paljude uuendustega. Uue mõistena võeti kasutusele piiritsoon (пограничная зона), mis määrati kindlaks kogu NSV Liidu riigipiiriga külgneva rajooni, linna, küla või alevi töörahva saadikute nõukogu territooriumi ulatuses. Seni oli samas tähenduses kasutusel mõiste piirivöönd (пограничная полоса), mis nüüd sai uue sisu, sest nii hakati tähistama kitsamat ala piiritsooni sees, mille laius ei tohtinud ületada 2 km ja kus võrreldes piiritsooni režiimiga nähti ette täiendavad piirangud. Piiritsoonis mitte elavatel isikutel oli sinna sisenemine miilitsa loata keelatud (v.a erandid). Piirivööndisse sisenemine ja seal elamine oli aga lubatud ainult piirivalvevägede loal.[37]

1966. a määrusega muudeti jälle peamiselt loata tsooni pääsevate ametiisikute nimekirja, kuna vahepeal oli laiali saadetud paar selleteemalist üleliidulist käskkirja. Järgmise, 1967. a määruse kehtestamise vähem kui aasta pärast eelmist tingis piirivalvurite ettepanek hakata piirirežiimi reguleerimiseks koostama kahte eraldi määrust, millest üks – „Piiritsooni režiimist ENSV piires“ – oli endistviisi salajane, aga teine – „Piiritsooni sisenemise korrast ENSV piires“ – oli mõeldud ametkondlikuks kasutamiseks.

Viimast peeti vajalikuks, et piletikassades, bussiparkides, lennujaamades, kohalikes täitevkomiteedes, vabrikutes jm oleks dokument, millest juhinduda. Mittesalajasse määrusse paigutati sealtpeale piiritsoonis asuvate raudtee- ja lennujaamade ning sadamate nimekiri (aga mitte piiritsooni kuuluvate haldusüksuste loetelu), tsiviiltranspordikorraldus, loata tsooni pääsevate ametiisikute nimekiri, suvituskohtade loetelu ning juhised komandeeringute, sanatooriumide, pioneerilaagrite jms. kohta, mis puudutasid suurt osa elanikkonnast.[38]

1973. a salajane määrus „Piiritsoonist ja selle režiimist ENSV territooriumil“ lähtus piirivalvevägede staabist, kust see saadeti kooskõlastamiseks partei keskkomiteesse, siseministeeriumi ja KGB-sse. Uut alusdokumenti vajati piirivalvurite sõnul seetõttu, et kodanike valduses olevate veesõidukite hulk oli viimastel aastatel jõudsalt kasvanud ja nõuetekohaselt valvatavaid sildumiskohti väheks jäänud, seda eriti „mittevalvataval rannikul“.

Selles nähti peapõhjust, miks eelneval kahel aastal oli toimunud mitu põgenemiskatset isiklike või varastatud alustega. Uute põgenemiste ärahoidmiseks nõudsid piirivalvurid karmimat korda ja määrus kehtestaski mõned uued piirangud.[39]

1. märtsist 1983 jõustus seadus NSV Liidu riigipiiri kohta, tühistades senise, 1960. aastast pärineva üleliidulise piirikaitse põhimääruse. Seaduse rakendamiseks andis NSVL MN 17. veebruaril 1983 välja oma määruse ja selle alusel koostati uueks kohalikuks alusdokumendiks ENSV MN määrus 28. juulist 1983.[40] Muudatusi oli võrreldes senise korraga vähe ja uut alusdokumenti iseloomustab pigem varasemast suurem täpsus ja detailirohkus. Säilisid piiritsooni ja piirivööndi mõisted, aga viimase osas kaotati senine kahe-kilomeetri-maksimum. Ka sissesõidu eeskirjad mõlemasse jäid samaks, küll aga suurenesid piirivalvevägede õigused piirirežiimi kontrollimisel.

Piirirežiimi regulatsioon

Piirivööndis ja -tsoonis elamise ja sinna sisenemise kord muutus vähe. Näiteks kui võrrelda NSVL KTK ja RKN-i määrust 1935. aastast NSVL MVD instruktsiooniga 1983. aastast, siis on need pea identsed selles, mis puudutab piirialadele sisenemist või seal elamist. Ligi poole sajandi jooksul oli tekst lihtsalt muutunud juriidiliselt täpsemaks.

Põhiline oli väga lihtne – piiriäärsetel aladel elamiseks oli vaja passi koos sissekirjutusega mõnda piiritsoonis või -vööndis asuvasse punkti ning passis pidi olema ka vastav tempel. Kohalikud elanikud pidid tsoonis liikudes passi alati kaasas kandma.

Mujal elavad inimesed pidid piiritsooni sõitmiseks taotlema oma elukohajärgsest miilitsajaoskonnast loa ning sõidu vajadus pidi olema dokumentaalselt tõendatud. Piirivööndis või -tsoonis asuvad asutused ei tohtinud tööle võtta inimesi, kellel luba polnud, samuti nagu sealsed elanikud ei tohtinud loata inimesi enda juurde elama võtta.

Uute määruste koostamisel lisati neisse üha uusi täpsustavaid punkte, sh pikenes nende tegevuste loetelu, mida tsoonis teha ei tohtinud või mille tegemiseks oli vaja luba. Ranged piirangud seati kõigele, mis puudutas meresõitu, reglementeeritud oli jahipidamine, spordi- ja muude ürituste korraldamine jne.

1955. a peeti vajalikuks eraldi lisada, et loata topogeodeetilised tööd, pildistamine ja filmimine on tsoonis keelatud. Muuseas oli keelatud ka tuvide pidamine. 1959. a lisandus punkt, mis puudutas tsoonis alaliselt elavaid, kuid mujal õppivaid õpilasi ja tudengeid, kes said õiguse koju sõita üliõpilaspileti ja külanõukogu tõendiga.

1961. aastast tulid mõned märkimisväärsed uuendused. Määrus lisas, et passis piiritsooni templit („ЗП“) omavad kodanikud võivad liikuda piiritsoonis Eesti NSV piires.[41] Samal ajal lisati alusmäärussesse sealt alates 1946. aastast puudunud klausel, mis nõudis registreerimist 24 tunni jooksul pärast piiritsooni sisenemist.

See ei tähenda, et nimetatud nõue poleks vahepeal kehtinud. Nimelt kehtestas 1940. a passimäärustik üldise kohustusliku sissekirjutuse 24 tunni jooksul mis tahes punkti asumisel. Hiljem vastav klausel mõnevõrra leevenes, pikendades sissekirjutuse tähtaega, aga piiritsooni puhul jäi 24 tunni nõue kehtima sovetiaja lõpuni. Siseasjade organitest väljastatud piiritsooni luba tuli aga registreerimisel võtta ära, kui see oli ühekordne, või hoiule, kui see oli korduv. Siseturismi ja komandeeringute lihtsustamiseks võimaldati ka grupiviisiline registreerimine.

1970. aastatest täpsustati lubade taotlemise korda ja kirjeldati detailselt, millised juhtumid on loa saamise eelduseks. Luba anti reeglina ühele isikule, kindlasse asustuspunkti sisenemiseks ja oli ühekordne.

Mitmesse punkti või koguni terve rajooni ulatuses kehtivaid lube anti erandkorras näiteks teatud ametialade esindajatele, kes pidid palju ringi sõitma. Korduvkasutatavaid lube kuni üheks aastaks võis anda piiritsoonis elavate sugulaste külastamiseks. Kodanikele, kes asusid piiritsooni ajutiselt elama, võis loa anda kuni 45 ööpäevaks, hiljem kuni kolmeks ja siis kuueks kuuks.

54 b, c. Väljavõte majaraamatust Muhu saarel. Piiritsooni sugulastele külla saabunud külalised kirjutati 1969. aastal kohemajaraamatusse sisse. Foto: erakogu.

Määruste rakendamiseks andsid MVD, KGB jt asutused tohutul hulgal käskkirju ja instruktsioone, millest enamik pole paraku kättesaadavad. Arhiivis on säilinud instruktsioonid 1983. aastast, mis avavad sel ajal kehtinud korraldust detailsemalt, käsitledes ka valdkondi, nagu lubade väljaandmise ja sellele eelnenud erikontrolli kord, loa saamist välistavad tegurid jm.[42] Meie käsutuses olevad õigusaktid näitavad, et üldised reeglid olid ka varasematel aastatel samasugused, seega olid seda tõenäoliselt ka nimetatud detailid.

Piiritsooni luba ei tohtinud anda välisriigi kodanikule ega kodakondsuseta isikule (siseasjade organil oli siiski õigus teha erandeid). Julgeoleku ja siseasjade organitel oli õigus keelata piiritsooni minek ka isikutele, kelle puhul see polnud soovitav „operatiivkaalutlustel“.

Erireeglid olid karistatute jaoks. Karistusasutusest vabanejale andis igasuguse elamisloa, sh õiguse siseneda piiritsooni, karistusasutuse asukoha siseasjade organ, kes pidi kontrollima karistatu õigust piiritsooni minna, st kas vabanenu elas seal varem või kas seal elasid endiselt tema lähedased.

Sihtkoha siseasjade organ pidi andma oma hinnangu ja võis vabanenu piiritsooni elama asumise ära keelata. Teatud karistused tõid kaasa sissekirjutuspiirangu, mis oluliselt raskendas piiritsooni elama asumist kuni sovetiaja lõpuni. 1940. aastast kehtinud kord loetles kontrrevolutsioonilised ja kriminaalkuriteod, huligaansuse (kuni 1952. aastani) ja ühiskondlikult kasuliku tööga mittetegelemise.

1974. aastast olid sissekirjutuspiirangud eriti ohtlikel retsidivistidel ja isikutel, kes olid kandnud karistust vabaduskaotuse või asumiselesaatmise näol eriti ohtlike riiklike kuritegude eest (nende alla liigitus omakorda 10 paragrahvi, sh nõukogudevastane agitatsioon ja propaganda, kodumaa reetmine jm). Loetelus sisaldus veel rida raskeid isikuvastaseid ja majanduskuritegusid, aga ka „riiklikku või ühiskondlikku korda halvustavate teadvalt valede väljamõeldiste levitamine“. Erandite tegemine oli ka siin siiski võimalik ja seda rakendati päris palju.

Mitte ainult karistatud, vaid enam-vähem kõik, kes piiritsooni luba taotlesid, olid allutatud erikontrollile. Loa saamiseks pidi kodanik esitama hiljemalt 10 päeva enne sõitu kirjaliku avalduse ja dokumendid, mis tõendasid sõidu eesmärki (tõend sugulaste elamise kohta tsoonis, asutuse kutse tööle, kutse õppustele vm).

Järgnes erikontroll, mida liiduvabariigi (ANSV, oblasti, krai) keskuses elava inimese puhul teostasid aadressbürood ja vastava julgeolekuorgani 10. osakond.[43] Mujal elavate isikute puhul oli kontroll pealiskaudsem ja suuremat tähelepanu tuli pöörata siis, kui esmasel kontrollil ilmnes kompromiteerivaid andmeid. Tuusikute ja komandeeringutega sõitjaid kontrolliti vajadusel ja alaealisi ei kontrollitud.

Julgeolek pidi kontrolli teostama ja oma vastuse teatama 2–3 päeva jooksul, kui polnud just tegu matustele või raskesti haige juurde sõiduga – siis kohustas instruktsioon kontrolli „kohe“ läbi viima. Eitava vastuse puhul ei pidanud organid oma motiive avaldama.[44]

Piirivööndi ja -tsooni ulatus

1940. a loeti „keelatud tsooni“ kuuluvaks kõik Eesti rannikuvetes asuvad saared, Paldiski poolsaar kuni Vasalemma jõeni, Põllküla–Madise ja Laoküla–Kersalu maanteed ning Suurupi poolsaare põhjaosa. 1946. a määratleti piirivööndisse kuuluvateks „kõik NSV Liidule kuuluvad Läänemere saared“ ning Eesti põhja- ja looderanniku 21 valla 36 külanõukogu.

Järgnevatel aastatel tehti piiratud juurdepääsuga ala kirjeldusse muudatusi, millest enamik olid tingitud haldusüksuste ümberkorraldustest. Külanõukogude arv näiteks vähenes 40 aasta jooksul üle kolme korra.[45] 1955. a määrus võttis arvesse 1950. a suure haldusreformi tagajärgi, mille käigus olid maakondade ja valdade asemele moodustatud rajoonid. Nüüd kuulus ENSV mandriosas piirivööndisse Narva-Jõesuust Matsalu laheni kokku seitsme rajooni 24 külanõukogu. 1961. a vähenes piiritsooni külanõukogude arv 23-ni, 1963. a 21-ni ja 1983. a 19-ni (vt Lisa 1).

Ükski neist muudatustest ei tähendanud piiritsooni kitsenemist, vaid pigem vastupidi – väikeste külanõukogude likvideerimine ja suuremate moodustamine tähendas ka piiritsooni mõningast laienemist. Samas olid kõik need muudatused formaalsed, järgides põhimõtet, et merega kokku puutuv haldusüksus peab kuuluma piiritsooni.

Täpselt samamoodi oli see ka mujal NSV Liidus. Näiteks Lätis kuulus 1983. a piiritsooni kolme läänerannikul paikneva rajooni 13 külanõukogu ja mõned alevikud ning Leedus nelja mereäärse rajooni 9 külanõukogu, Palanga linna põhjaosa ja Neringa linn (st terve Nida poolsaar).[46]

Piiritsooni laienemine polnud suur, aga puudutas sellegipoolest valusalt inimesi, kellel karistatuse tõttu lasusid passirežiimist tulenevad elukohapiirangud ja kes piiritsooni laienedes pidid korduvalt kolima. Eriti puudutas see Harjumaad, sest Tallinna lähiümbrusesse oli elama asunud märkimisväärne hulk neid, kellel linna territooriumil elamine oli keelatud.

Näiteks 1955. a vangilaagrist vabanenud Ageeda Paavelit ei lubatud elama asuda endisse elukohta Tallinnas ja sissekirjutus õnnestus tal saada Keila külje alla Valingule. 1955. a aga sissekirjutus tühistati, sest piirimuudatuste tõttu laienes sinna piirirežiim.[47]

Eelnevat loetelu tuleb mõista nii, et piiratud oli eelkõige nendesse külanõukogudesse elama asumine, st sissekirjutamine. Samas ei pruukinud see alati tähendada ranget sisse- või läbisõidu kontrolli kohe külanõukogu piiril. Kontrollpunkt koos tõkkepuuga pandi sinna kuhu vaja, või kus seda lihtsam teha oli.

Palju sõltus kohaliku piirivalvesalga suvast, kes rakendasid erinevat praktikat. Näiteks piiritsooni külanõukogusid läbiva Tallinna–Narva maantee ääres olid piiritsooni sildid põhja keeravate teede ristmikel, lõunasse suunduvad teed polnud tavaliselt tähistatud ja seda ala eriti ei kontrollitud. Viimsi külanõukogu piiritsooni tahvlid paiknesid teedel kohe külanõukogu ja Tallinna linna piiril.

Seal kontrolliti piiriületajate dokumente vahetevahel ja enamasti pääses sealt loata läbi, küll aga olid paar-kolm kilomeetrit poolsaare tipu poole tõkkepuud, kust ilma loata enam kuidagi edasi ei pääsenud.

Linnad reeglina piiritsooni ei kuulunud, aga erandi moodustas Paldiski, mis oli tsiviilelanikkonnale sisuliselt suletud kogu sovetiaja jooksul. 1964. a anti linnale ja tervele Pakri poolsaarele eristaatus, sest seal asus NSVL Kaitseministeeriumile kuuluv „objekt 346“. Piirkond kuulutati „suletud tsooniks“ (закрытная зона), kus ei kehtinud ainult piirirežiim, vaid lisaks oma erirežiim.[48]

Ilmselt oli see Eestis ainuke sellises eristaatuses piirkond, sest ehkki sõjaväe käsutuses olevaid suletud piirkondi oli palju, ei kaasnenud nendega mingit juriidilist staatust, neisse sisenemine oli lihtsalt keelatud ja vastavalt tähistatud. Erirežiim tähendas, et Balti laevastiku juhataja käskkirjaga kinnitati eraldi nimekiri ametiisikutest, kes võisid ametiülesannetes sõita Pakri poolsaarele ilma eriloata. Nimekiri algas NLKP KK liikmetega ja lõppes Harju rajooni asutuste tegelastega.[49]

Teise kinnise linnana loetleti 1961. aastast piiritsooni kuuluvate haldusüksuste nimekirjas ka Sillamäe, millele 1957. a oli antud vabariikliku alluvusega linna staatus. See täiendus oli formaalne, sest asudes rannikul, kuulus Sillamäe niikuinii piiritsooni ja legaalselt võis sinna siseneda ainult lubadega.[50]

1946. a haudus ENSV juhtkond plaani ka Tallinn piiritsooni koosseisu lülitada, lootes nii tagada linnas paremat korda ja saada lisavahendit võitlemaks Venemaalt tulevate illegaalsete sisserändajate hordidega. Ettepanekut toetas ka Balti laevastiku sõjanõukogu, kelle arvates vääris Tallinn rannikuäärse piirilinna ja Põhja-Balti laevastiku[51] peabaasi asukohana karmimat režiimi, sarnaselt teistele laevastikubaasidele (Poljarnõi, Pillau, Sevastoopol, Vladivostok).

EK(b)P Keskkomitees valmistati ette NSVL RKN-i määruse projekt, mis nägi ette piiritsooni kehtestamise Tallinnas koos ümbritseva 50-kilomeetrise raadiusega alaga, kus võivad elada vaid NSV Liidu kodanikud (v.a soome, rootsi ja saksa rahvusest inimesed), kuhu kirjutatakse sisse ainult MVD loal ja kuhu lubatakse sisse sõita üksnes riiklike organite kutsel komandeeringu alusel. Pered, kes neile tingimustele ei vastanud, tulnuks määruse projekti järgi linnast välja saata.[52]

Kiri jäi Moskvasse saatmata, aga arvatavasti konsulteeriti Moskva võimudega, sest 1947. a alguses pandi kava kalevi alla. Nii ehk naa poleks see palju juurde andnud, sest sissesõit Tallinna kui liiduvabariigi pealinna oli passirežiimi tõttu niikuinii piiratud. Igaks juhuks lisati 1946. a alusmäärusesse ka klausel, mis ütles, et sissesõit Tallinna linna on vaba.

Kord jäi selliseks sovetiaja lõpuni, ehkki väike mööndus tehti 1977. a, kui Tallinna linna piiridesse kuuluv Kakumäe poolsaar kalasadamast Tiskre ojani lülitati piiritsooni koosseisu. Poolsaarel säilis siiski avalik rand, mida linnakodanikel oli suvitushooajal õigus kasutada.

Piiritsoonis asus ka Aegna saar, mis alates 1975. aastast kuulus Tallinna administratiivpiiridesse. Soome lahe saared tühjendati 1950. aastate alguseks püsielanikkonnast, mis jäi alles ainult Pranglile. Meresaartele pääsemine oli mujal elava tavakodaniku jaoks ilma loata täiesti võimatu kuni 1961. aastani. Siis tekkis selleks üle pika aja esimene võimalus, sest seesama Aegna saar kuulutati suvituspiirkonnaks.[53] Kui esialgu oli teoreetiline võimalus suvel omal käel saart külastada kõigil ENSV kodanikel, siis aastail 1973–83 oli see õigus üksnes Tallinna ja Harjumaa sissekirjutusega inimestel – see oli üks piirivalvevägede ettepanekutest, millega loodeti piirirežiimi kontrolli tõhustada. Ülejäänud inimesed pääsesid saarele vaid puhkekodu tuusikuga või ekskursioonigrupi koosseisus.

Veel üks oluline muudatus tehti ka 1966. aastal, kui piiritsoonist arvati välja Kihnu saar.[54] Praktikas ei tehtud vähemalt 1970.–1980. aastatel takistusi ka Väinameres paiknevate mandri-lähedaste laidude (näiteks Hobulaid) külastamiseks, kus asusid asutuste puhkekodud.

Erandid. Normatiivid nägid alati ette erandeid selliste piiritsooni piirkondade näol, kuhu pääsemine oli prii. Erandeid oli mitut liiki. Esiteks olid suuremad asulad, mille puhul erand kehtis alaliselt (näiteks Keila ja Kunda linn, Kallavere, Viivikonna jt). Nimekiri muutus pidevalt, aga sageli oli ühe või teise asula lisamise või eemaldamise põhjuseks lihtsalt haldusjaotuse või asula staatuse muutumine (külast töölisasulaks, sellest omakorda linnaks vms).

Teiseks eksisteeris ametlik suvituskohtade nimekiri, mille koostas kohalik täitevkomitee koos piirivalvega. Seal võisid „ENSV kodanikud“ – st Eestis alalise sissekirjutusega inimesed – käia „suvitushooajal“, mis määrati juba 1946. aastal 1. maist 1. oktoobrini. 1961. a toodi hooaja algus ühe kuu võrra ettepoole ja 1983. a lisati klausel, et „puhata ja supelda“ võib korraga järjest kolm päeva. Muutumatult kehtis aga tingimus, et mere ääres tohib viibida vaid valgel ajal ehk kell 07:00–22:00 (seda ka piiritsoonist väljas ehk Tallinna randades).

Kolmanda erandite kategooria moodustasid sanatooriumid jm puhke- või raviasutused, kuhu pääses asutuse tuusiku või arsti saatekirjaga. Samuti pioneerilaagrid, kuhu lapse laagris oleku ajal võisid tõendi alusel sõita ka vanemad. Kui alguses piisas laagrit haldava asutuse tõendist, siis hiljem oli vaja see hankida nii vabariiklikust ametiühingukomiteest kui pioneerilaagri administratsioonist.

Ning lõpuks olid veel erandid, mis kehtisid mõnel väiksemal alal ja ainult kohaliku elanikkonna jaoks. Asulate nimekirja, mida see säte puudutas, pidid kehtestama ja teatavaks tegema rajooni täitevkomiteed koos piirivalveorganitega. Esimesi erandeid kirjeldas 1946. a määrus, mis lubas tallinlastel (st neil, kes olid linna sisse kirjutatud) suvehooajal puhkamas käia Viimsi külanõukogu territooriumil. Loata lubati ka Viimsi mõisa[55] ning „suvitus- ja kuurordikohtadesse“, nagu Narva-Jõesuu, Oru, Toila, Võsu, Käsmu, Loksa jt. Kuressaarde võisid sõita need, kes läksid sanatooriumisse.

Need mööndused tundusid piirivalvele kohe ohtlikena, mistõttu kehtestati 1949. a Soome lahe ranniku suvila- ja kuurortpiirkondadesse minemise keeld ning Harjumaal määratleti piirivöönd asulaid pidi jooksva joonena, mitte külanõukogude kaupa. Piiranguid põhjendati sellega, et Harju- ja Virumaal oli pääs piirivööndisse kohati liiga lihtne, mida kasutavat ära poliitiliselt kahtlane element. Veidi varem oli piirivalve kaevanud, et Eesti põhjarannikule kogunevad Leningradi linnast ja oblastist välja saadetud soomlased ja ingerlased, mis andis lisaargumendi piirangute taaskehtestamiseks.[56]

Selline kord jäi kehtima ka 1950. aastaks, seejärel pöörduti tagasi senise praktika juurde ning edaspidi oli suvituskohtadesse minemine jälle vaba. Kõigis alusmäärustes anti edaspidi ka erandasulate ja suvituskohtade loetelu, mis aegamööda pikenes (vt Lisa 2).

Nende asulate nimekiri, kus asusid avaliku otstarbega asutused (haiglad, koolid, suvilapiirkonnad, turud vms) ja kuhu teatud tingimusil pääsesid loata ka väljaspool piiritsooni elavad inimesed, lisati alusmäärusele esmakordselt 1961. a. Näiteks Narva elanikud võisid minna Vodavasse, kus oli aianduskooperatiiv,[57] ümbruskonna inimesed võisid minna Sillamäele turule jne. 1967. aastast lubati kõigil Viivikonna ja Sirgala sissekirjutusega kodanikel loata linna sisenemine. Tegelikult oli Sillamäele minek ka muulaste jaoks lihtne, sest läbi linna serva kulgeb Tallinna–Narva maantee, linn polnud aiaga ümbritsetud ega sissesõit tõkkepuudega takistatud.[58]

Lisaks eranditele tuli ette ajutisi anomaaliaid. 1953. a, pärast Stalini surma, algatas Lavrenti Beria süsteemi liberaliseerimise, mille osana kavandati ka passisüsteemi leevendamist, ja kuulutati välja amnestia. Kaotati rida elukohapiiranguid, sh 100 km ulatusega alas piki NSV Liidu piiri, mis Beria sõnul oli piiri valvamise seisukohalt praktilise tähenduseta.[59]

Beria liberaliseerimiskatsetele tõmmati kohe pärast tema mahavõtmist pidurit ja juba samal sügisel kinnitati uus passimäärustik, mis taastas senised piirangud. Beria liberaliseerimiskatsete ja amnestia mõju väljendusid Eestis aga piirivööndi lubade väljastamise statistikas, sest lühiajaliselt tõusis lubade arv mitmekordseks (vt Tabel 3).

Kui Karotamm ja Veimer oli omal ajal teinud katse Tallinn piiritsooni koosseisu arvata, siis 1956. a sügisel algatasid nende järglased Ivan Käbin ja Aleksei Müürisepp vastupidise protsessi, tehes NSVL siseministrile ettepaneku Tallinna lähiümbruse külanõukogud piirivööndist välja arvata. Piirivöönd algas kohe linna servast ja tallinlastel oli vähe suvitusvõimalusi. Pealegi oli NSVL MN määrusega ette nähtud 300 suvila ehitamine ja müük linlastele ning piirivööndis asus ka pioneerilaagreid ja puhkekodusid.[60] Vahepealne asjade käik pole teada, aga igatahes anti veebruaris 1957 ENSV MN korraldus, mis arvaski piirivööndist välja Harku, Viimsi, Keila ja Klooga külanõukogud ehk täpselt selle ala, mis oli sisaldunud ka ettepanekus. Sama aasta novembris antud uue piirirežiimi alusmäärusega olid need külanõukogud aga piirivööndi koosseisus tagasi.[61]

Võimalik, et ENSV juhtkond olid tegutsenud ilma Moskva heakskiiduta ja kiirustades. Tõenäolisem on siiski, et kooskõlastus saadi, aga mõisteti peagi, et piiritsooni kitsendamisega oli mindud liiale. Viimasel juhul võis otsustavat mõju avaldada 1957. a augustis toimunud Eugen Adriku põgenemine purjekaga Rootsi, millest tuleb juttu edaspidi.

Ametikohad, mis võimaldasid piiritsooni minna ilma loata, moodustasid eraldi erandite grupi. 1946. aastast hakati määrustes loetlema ametikohti, kellel piiritsooni sõitmiseks polnud luba vaja. Nimekirjad tuginesid üleliidulistele nimekirjadele, mis tavaliselt kehtestati mitme asutuse juhi ühise käskkirjana, kellest üks oli alati siseminister või KGB esimees. Suures osas nomenklatuursete ametikohtade loeteluga kokku langevad nimekirjad jagunesid – sarnaselt nomenklatuurile – mitmeks tasemeks.[62] Esimese taseme nimekirja ei lisatud ENSV määrusele, vaid selles üksnes viidati mõnd üleliidulist dokumenti.[63]

Madalama taseme ametikohti kirjeldati liiduvabariiklikes alusmäärustes või nende lisades. Nimekirju uuendati tihti ja need muutusid üha pikemaks, koosnedes lõpuks kümnetest lehekülgedest ja sadadest ametiinimestest.[64] Seda mitte seetõttu, et sissesõidutingimused oleks läinud leebemaks, vaid üha keerulisemaks muutus ametkondlik struktuur ja üha pikemaks nomenklatuursete ametikohtade loetelu.

Esimese taseme moodustasid ametikohad, mis tagasid „vaba“ sissepääsu[65] kogu NSV Liidu riigipiiri ulatuses; järgmise need, kellel polnud vaja miilitsa luba ja piisas isikut tõendavast dokumendist;[66] kolmanda need, kellel oli lisaks passile vaja komandeeringutunnistust; ja neljanda need, kellele miilits väljastas pikaajalise (6-kuulise, hiljem aastase) loa (vt Tabel 2). Viimast said teatud asjaoludel taotleda ka tavakodanikud. Madalamad nimekirjad jagunesid omakorda: nendeks, kelle õigus kehtis vastavalt kas kogu NSV Liidu, ainult oma liiduvabariigi (ANSV, oblasti, krai) või üksnes oma rajooni piires.

Transpordikorralduse osas olid piiritsoonis samuti erireeglid. Alusmäärustega kehtestati piiritsooni läbivate maanteede ja raudteede nimekiri, samuti tsoonis asuvad raudteejaamad, sadamad ja lennuväljad. Sellistest raudteejaamadest võis läbi sõita, aga väljuda ei tohtinud ja loetletud jaamadesse piletit ostes pidi olema ette näidata luba, kus oli kirjas ka sihtjaam.[67]

Lisaks olid mõned kohalikud erandid, näiteks võisid Vasalemma elanikud loata sõita Tallinnast Põllküla, Klooga ja Niitvälja jaamadesse ning tagasi. Samamoodi oli asi bussiliinidega. Piiritsooni läbivatel Tallinna–Narva ja Tallinna–Haapsalu maanteedel sõitmine oli kõigile vaba, aga piiritsooni loata liiklejad ei tohtinud tsooni ulatuses peatuda muidu kui avarii korral.

Tabel 2. Nomenklatuuri privileegid piiritsooni sisenemisel[68]

Piiritsooni sisenemise protseduur	Ametikohad
Sisenevad „vabalt“ NSV Liidu kogu riigipiiri ulatuses	NSV Liidu	Poliitbüroo, Ülemnõukogu ja valitsuse liikmed, NLKP ja ÜLKNÜ KK liikmed ja kandidaadid, KK revisjonikomisjoni liikmed, ministrid, riiklike komiteede ja komisjonide esimehed, rahvakontrolli, riigipanga ja ülemkohtu esimehed, statistika keskvalitsuse ülem, peaprokurör, NSVL marssalid ja admiralid, a/ü KK esimehed, ...
	ENSV	ÜN ja valitsuse liikmed, EKP ja ELKNÜ KK liikmed ja kandidaadid [nimekiri on täielik – I.P.]
sisenevad passi alusel oma vastutuspiirkonna (NSVL, ENSV või rajoon) ulatuses	NSV Liidu	ÜNP sekretariaadi ülem, ÜNP esimehe abid, NLKP KK ja MN asjadevalitsejad, NLKP KK osakondade ja sektorite juhatajad, MN peavalitsuste ülemad, marksismi-leninismi instituudi direktor, Teaduste Akadeemia president, TASS-i peadirektor, prokuratuuri uurijad, ülemkohtu liikmed ja rahvakaasistujad, ...
	ENSV	EKP ja ELKNÜ KK ja sekretäri ja osakonnajuhatajad, ÜNP sekretariaadi ülem, ÜNP osakonnajuhatajad, MN asjadevalitseja, ülemkohtu esimees, liikmed ja rahvakaasistujad, ENSV prokurör, teaduste akadeemia president, vabariiklike pankade juhatajad, ETA direktor, KGB operatiivkoosseis, ...
	rajooni	partei ja komsomoli rajoonikomiteede sekretärid ja liikmed, TK esimees, rajooniprokurörid ja uurijad, rahvakohtunikud, kohtutäiturid, ...
sisenevad passi ja komandeeringu alusel oma piirkonna ulatuses	ministrite asetäitjate abid, plaanikomitee ametnikud, tolliametnikud, tsensuuriametnikud, mitmesuguste üleliiduluste keskasutuste kohalikud esindajad, ...
miilits väljastab aastase loa liikumiseks ENSV piires	ministeeriumite riiklike keskasutuste osakonnajuhatajad, trustide juhatajad, ETKVL-i valitsuste juhatajad, pea- ja vanemagronoomid, energeetikavalitsuse võrguteenistuse ülemad, riigipanga vabariikliku kontori vanemreviisor, pearaamatupidaja ja peakassiir, kinoinspektorid, ...
miilits väljastab aastase loa liikumiseks rajooni piires	rajoonitäitevkomiteede osakonnajuhatajad, instruktorid, inspektorid, insenerid; rajooniarhitektid, rajooni peaarstid, rahvakontrolli rajooniinspektorid, EPT jaoskondade ja kaubabaaside juhatajad ja insener-tehnilised töötajad, kalakaitse rajooniinspektorid, ...

Meresõidureeglid kui piirirežiimi seisukohalt väga oluline valdkond muutus aja jooksul üha detailsemaks ja rangemaks. Juba 1940. a sügisel sätestati, et kõik Soome lahel seilavad kalapüügi-, spordi- ja huvireisilaevad, sõltumata suurusest, mahust ja võimsusest, tuleb registreerida kohalikes valitsusorganites või nende olemasolul sadamavalitsustes.

Kõik alused pidid saama numbri ja tunnistuse ning selle kohe elukohajärgses piirivalveosas registreerima. Aluseid võis hoida vaid piirivalve poolt määratud kohtades, kuskil mujal ei tohtinud ka maabuda ega lastida. Kõik sadamas seisvad alused pidid olema lukustatud ja valvatud. Kõik ujuvabinõud võisid kalapüügi, majandus- ja teadustegevuse otstarbel sõita igal ajal merel rannikust 12 meremiili ulatuses, huvireisi- ja spordialused aga ainult päevasel ajal 3 miili ulatuses ja piirivalve lubadega. Mereleminek ja maabumine pidid toimuma piirivalvurite juuresolekul.

1946. aastast pidid kõik ujuvabinõud olema registreeritud kindlaks määratud sadamas või randumiskohas. Paatide puhul lisandus nõue hoida aere, tulle ja purjeid sadamas eraldi ning alused lukustada. Kalapüügilube hakati nüüd väljastama üheks hooajaks (mai–detsember; jaanuar–aprill). Harrastajad võisid kala püüda ainult päevasel ajal.

1955. a muudeti kutseliste kalurite elu veidi lihtsamaks, lubades saagi äraandmiseks maabuda kõigis vastavates kohtades, sõltumata aluse registreerimiskohast. Erandina ei tohtinud seda teha Paldiski lahes, kuhu kalalaevadel või muudel tsiviilalustel üldse asja polnud. 1973. a sai Kingissepa rajoonikomitee ettepanekul samasuguse piirangu ka Mõntu sadam Saaremaal.

1957. a võeti ette purjesportlased. Põhjuseks oli Eugen Adriku, Avo Pruuli ja Hilda-Helene Vainola põgenemine VSÜ „Kalev“ jahiga „Muhu“ Rootsi, olles saanud loa seilata Tallinnast Klaipėdasse. Delikaatseks tegi juhtumi asjaolu, et jahi kapten Adrik, NSVL meistersportlane purjetamises, oli laskurkorpuse veteran, Võidu Ordeni kavaler ja endine julgeoleku agent.[69]

Põgenikele mõistis ENSV Ülemkohus tagaselja 10 aastat vabaduskaotust. Asi jõudis otsaga EKP Keskkomiteesse ning ENSV KGB 4. osakonna ülem Leonid Burdin sai noomituse ja esimehe asetäitja Gavriil Starinov hoiatuse, mispeale asuti ruttu abinõusid rakendama. Purjekatel keelati edaspidi territoriaalvetest väljumine ja öine avamerepurjetamine ning purjetajate üle kehtestati erikontroll.[70]

1960. aastatel tulid uued sätted, mis puudutasid eelkõige kalalaevu ja mida piirivalve põhjendas varasemate laevade või laevapere liikmete välismaale põgenemistega. Kõigepealt kehtestati ja tähistati 1960. a Riia lahest väljuvatele ja sinna sisenevatele laevadele Irbe väinas kitsas sissepääsuvärav. Järgmisel aastal keelati alustel üksi kalale minna, st minekuks pidi olema vähemalt kaks alust koos.

Miinimumnõuded seati ka meeskonnaliikmete arvule – merele minekuks pidi olema traaleritel vähemalt viis ja paadis vähemalt kaks inimest. Hiljemalt neli tundi enne väljumist tuli piirivalvele teada anda, kuhu minnakse ja millal tullakse. Harrastuskalurite maksimaalne lubatud kaugus rannikust vähenes kahele meremiilile, aga 1963. a lubati rannast kuni 500 meetri kaugusele saata üksikuid paate 2–3 inimesega angerja ja lesta püügiks võrkudega. 1966. a kinnitati üle, et püügile minekuks peab olema koos vähemalt kaks alust ja need peavad püsima üksteise nägemisulatuses (suurematele laevadele see nõue siiski ei laienenud, juhul, kui neil oli olemas raadioühendus kaldaga).

Järgmine oluline uuendus tuli 1967. a, kui kogu ujuvvahendeid ja kalapüüki puudutav reeglistik laienes nendele Liivi lahe ja Väinamere ranniku aladele, mida piirivalve ei valvanud. Sisuliselt kehtestati sellega osa piirirežiimi reeglitest seal, kus piiritsooni polnud. Kasutusele võeti ka spetsiaalne mõiste „valveta rannik“, mille osas tehti edaspidi (peamiselt piirivalvevägede ettepanekul) uusi kitsendusi.

1973. a näiteks sätestati, et valveta rannikult Väinamerele väljuvad üksikud alused ei tohi enam ületada Hobulaid–Rukkirahu–Papilaid–Viirelaid joont. Kingissepa rajooni komitee ettepanekul lisati ka täiendav tingimus, et kõik alused tuli igal aastal uuesti registreerida (tähtajaga 1. maiks). Üldisena kehtestati, et kodanikele kuuluvad ujuvabinõud kogu ENSV rannikul ja piiritsooni siseveekogudes ei tohi omada võimsamat mootorit kui 20 hobujõudu. Nn rippuvatele paadimootoritele kehtestati nende eraldi hoidmise nõue, nagu see oli aerude puhul juba 1946. aastast.

Meresõidu- ja kalapüügireeglite osas, aga mõnevõrra ka muudes detailides, andsid omakorda kohandusi kohalikele oludele rajoonide täitevkomiteed oma otsustega.[71] Ka need olid salajased, mida tuli elanikkonnale vajalike punktide teatavaks tegemiseks omakorda refereerida üldkohustuslikes otsustes või muul moel ajakirjanduse kaudu. Näiteks määras Haapsalu rajooni TK piirivalve nõusolekul kindlaks harrastuskalapüügiks avatud ala Haapsalu lahes jms.
 

Lubade väljastamine

Kui piirirežiimi kontrollimisel lasus suurem koormus piirivalvuritel ja miilitsa osa oli väiksem, siis lubade väljastamisel sinnasõiduks tegid suurema osa tööst ära miilitsaorganid. Miilitsa ametkondlik statistika on selle kohta säilinud 1945. aastast ja alates 1952. aastast (vt tabel 3). 1945. aasta jooksul väljastas ENSV NKVD miilitsavalitsus üle 39 000 sellise loa.[72]

Lubade koguarv üldiselt kasvas. Eriliseks oli 1954. a rohkem kui 80 000 loaga, mis illustreerib nn Beria amnestiast tingitud elukohapiirangute vähendamist. Aastatel 1976–1980 toimunud languse puhul võib oletada XXII olümpiamängude Tallinna purjeregati mõju, millega seoses karmistati mõningaid elukoha- ja liikumispiiranguid, saadeti Tallinnast välja „ebasobivat elementi“ jms. 1984. a toimunud hüppelist kasvu seletas MVD uue piirirežiimi määrustikuga, mis lihtsustas piiritsooni lubade taotlemist.

Tabel 3. Piiritsooni lubade väljastamine ENSV miilitsaorganite poolt aastate lõikes (tuhandetes)[73]

1952	17	1958	39	1964	43	1970	82	1976	95	1982	92
1953	16	1959	33	1965	44	1971	90	1977	88	1983	118
1954	80	1960	31	1966	47	1972	99	1978	88	1984	134
1955	25	1961	36	1967	51	1973	103	1979	90	1985	148
1956	31	1962	42	1968	61	1974	110	1980	100	1986	167
1957	37	1963	38	1969	74	1975	110	1981	118	1987	94*

Lubade liike aruanded enamasti ei näita. 1953. a moodustasid komandeeringu alusel ja eraasjus antud ajutised load võrdses mahus u 80% kõigist lubadest (ülejäänud pidid seega olema antud alalistele piirivööndi elanikele).[74]

Aastatel 1984–1986 oli piiritsoonis alaliselt elavatele inimestele väljastatud lubade osakaal 16–21% kõigist lubadest. Arvude suurenemist mõjutasid piiritsooni mõningane laienemine ja rahvaarvu kasv, aga üldisemalt võime siin näha ka režiimi hoiakut, mis muutus inimeste mere äärde lubamise suhtes aja jooksul leplikumaks.

Artikkel on varem ilmunud mälestuskogumikus „Võimu meelevallas“ (2020), millesse on koondatud autori kaalukam ja parim osa tema lühematest teadustöödest. Raamatut on võimalik soetada Rahvusarhiivi e-poest, Apollo e-poest  ja Rahva raamatu e-poest.

Indrek Paavle sündis aastal 1970, lõpetas 1998. aastal cum laude Tartu ülikoolis ajaloo eriala, kaitses aastal 2003 magistrikraadi tööga teemal "Valla institutsioon Eestis 1940–1941" ning 2009. aaastal doktorikraadi uurimusega "Kohaliku halduse sovetiseerimine Eestis 1940–1950". Viimase eest pälvis ta aastal 2010 Lennart Meri teadustöö auhinna. Aastal 2012 pälvis riigikantselei stipendiumi väärtusega 15 000 eurot Otto Tiefi akadeemilise biograafia koostamiseks. Ta on töötanud riigiarhiiivis, Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Sihtasutuses ja Eesti Mälu Instituudis. Indrek Paavle hukkus traagilises liiklusõnnetuses 2015. aastal.

 

Kasutatud kirjandus ja allikad

[1] Robert Service, Seltsimehed. Maailma kommunismi ajalugu (Tallinn: Varrak, 2010), 422–436.

[2] Jaak Pihlau, „Eestlaste põgenemised Läände: kaks laevahõivamisjuhtumit,“ Tuna, nr 4 (2002), 74. Umbes pooled põgenemistest toimusid meritsi ning pooled maitsi üle NSV Liidu–Soome piiri.

[3] Põgenemisi püüti enamasti avalikkuse eest varjata ja neid menetles partei kõige kõrgem ladvik ning kitsas ring julgeoleku- ja piirivalveohvitsere. Ka paljud põgenikud ise hoidsid välismaal aastakümneid madalat profiili, kartes põhjustada kannatusi Eestisse jäänud lähedastele.

[4] Jaak Pihlau, „Lehekülgi Eesti lähiajaloost. Maapõgenemised okupeeritud Eestist,“ Tuna, nr 3 (2001), 57–71; Jaak Pihlau, „Lehekülgi Eesti lähiajaloost. Merepõgenemised okupeeritud Eestist,“ Tuna, nr 2 (2001), 68–81.

[5] Aruanne ENSV Ministrite Nõukogu juures asuva Riikliku Julgeoleku Komitee 2. vastuluureosakonna tööst ajavahemikul 1. IV 1954 – 1. IV 1955 (Tallinn: Rahvusarhiiv, 1997), 99.

[6] Nõukogude piir ja lukus elu. Meie mälestused, koostanud Enno Tammer (Tallinn: Tammerraamat, 2008); Virkko Lepassalu, Riigipiir (Tallinn: Pegasus, 2010); „Restricted access border zones of the Estonian Soviet Socialist Republic,“ The Estonian Green Belt, edited by Kalev Sepp (Tallinn: The Estonian University of Life Sciences, 2011), 12–16.

[7] Об изменении ст. 2 декрета о предоставлении всем гражданам права передвижения по всей территории Р.С.Ф.С.Р. Декрет ВЦИК от 28 марта 1923 года, http://www.dekrets.ru/doc.php?docid=03733, 23. veebruar 2012.

[8] NSVL RKN-i ja KTK määrus „Положения об охране государственных границ Союза ССР“, 15.6.1927, Справочник по законодательству для судебно-пркурорских работников, Том 1 (Москва: Государственное издательство юридической литературы, 1949), 278–282.

[9] Vt selle kohta Indrek Paavle, „Ebaühtlane ühtne süsteem. Sovetliku passisüsteemi kujunemine, regulatsioon ja rakendamine Eesti NSV-s,“ Tuna, nr 4 (2010), 37–53.

[10] NSVL piiriäärsetele maa-aladele ja keelatud piirkondadesse sõitmise ja ajutise peatumise määrused, Rahvusarhiiv (edaspidi RA), ERA.R-34.1.9b, pagineerimata.

[11] Siseministri määrus, 21.7.1940, Riigi Teataja, 1940, 79, 757; Siseministri määrus, 29.7.1940, Riigi Teataja 1940, 87, 841; Välisministri teadaanne, 30.7.1940, Riigi Teataja 1940, 87, 843. Esimese määruse kuupäev pole kindel, sest avaldamisel (25. juulil) oli see dateeritud 21. juuliga, muutmisel (29. juulil) aga 23. juuliga. See detail pole tähtsusetu, sest määrus jõustus allakirjutamise hetkest.

[12] Olavi Punga, „NSVLi julgeolekuväed Eestis aastail 1940–1941,“ KVÜÕA toimetised, nr 11 (2008), 186.

[13] Kirjavahetus NKVD piirivalvevägede valitsuse, parteikomiteede jt piirirežiimi ning kalapüügile ja meresõidule kehtestatud piirangute küsimuses, 1940, RA, ERAF.1.1.318. Kolga ranna all peeti silmas Juminda poolsaare Kolga-Aabla, Kiiu-Aabla, Leesi, Tammiste, Juminda, Tapurla ja Virve külasid.

[14] ENSV TT Miilitsavalitsuse määrus, 26.9.1940, RA, ERA.R-64.1.5, 1–3. Dokumendi sõnastus oli võetud 1935. a määruse äärmiselt konarlikust tõlkest, mis pealekauba sisaldas nõudeid, mida Eestis polnud võimalik täita – näiteks räägiti seal külanõukogudest kui endistest vallavalitsustest (külanõukogude moodustamiseni jõuti ENSV-s 1945. a ja valdade kaotamiseni veel viis aastat hiljem).

[15] ENSV RKN-i otsus nr 34, 29.11.1940, RA, ERA.R-1.5.10, 244–247.

[16] Rakutin Lauristinile, 12.11.1940 ja 3.12.1940; Säre RKN-ile, 14.11.1940; Lauristin Rakutinile, 6.12.1940, RA, ERA.R-1,5.10, 252–257.

[17] Saarte Hääl, 23. detsember 1940.

[18] Venekeelsetes dokumentides esinevate või nende vahendusel eestikeelsetesse tekstidesse tõlgitud kohanimede tuvastamine sarnaneb kohati keskaegse käsikirja dešifreerimisele. Kõnealuses määruses esinev „Türsa rannik“ (venekeelses määruses Тюрса) on selle kohta hea näide. Olen seda ühes artiklis ekslikult seostanud Türsamäe külaga Vaivara vallas (Indrek Paavle. „Ebaühtlane ühtne süsteem. Sovetliku passisüsteemi rakendamine Eesti NSV-s, II,“ Tuna, nr 2 (2011), lk 47). Et määruse ühes mustandis on selle asemel kohanimi Тюресаль ning Muraste ja Viti mainimine tähendab, et tegu oli hoopis Türisaluga ja suletuks kuulutati seega suur osa Suurupi poolsaarest.

[19] ENSV RKN-i määrus ENSV territooriumil TT miilitsaorganites elanike kohustusliku sisse- ja väljakirjutamise kohta nr 47, 8.1.1941, ENSV Teataja 1941, 5, 63.

[20] ENSV RKN-i otsus nr 34, 29.11.1940, RA, ERA.R-1.5.10, 244–247.

[21] ENSV RKN-i määrus nr 172 „Avaliku korra kohta Saksa okupatsioonist vabastatud ENSV territooriumil“, 6.10.1944; ENSV RKN-i määrus nr 188, 13.10.1944, RA, ERA.R-1.5.90, 19, 26–28. Need määrused väärivad siin mainimist, kuna tühistati formaalselt alles 1946. a sügisel antud piirirežiimi määrusega.

[22] 8. armee sõjanõukogu kiri ENSV RKN-i esimehele, 14.2.1945, RA, ERAF.1.3.500, 4–5.

[23] ENSV RKN-i määrus nr 029, 21.12.1944, RA, ERA.R-1.5.90, 106. Vt ka Kaljo-Olev Veskimägi, Kuidas valitseti Eesti NSV-d (Tallinn: Varrak, 2005), 124–125.

[24] Endel Saar, Hiiumaa – kiviajast tänapäevani (Kärdla: E. Saar, 2004), 132–138.

[25] ENSV MN ja EK(b)P KK määrus „О введении паспортной системы в местностях, включенных в запретную береговую пограничную полосу СССР“, 28.9.1946, RA, ERAF.1.4.322, 206–207. Määruse rakenduskäskkirja oli ENSV siseminister allkirjastanud päev varem.

[26] Paavle „Ebaühtlane ühtne süsteem. Sovetliku passisüsteemi rakendamine Eesti NSV-s, II,“ 48.

[27] ENSV MN määrus nr 058 „ENSV suletud ranna piirivööndi ja selle režiimi kohta“, 26.10.1946, RA, ERA.R-1.5.118, 233–239.

[28] Saaremaa TSN Täitevkomitee üldkohustuslik otsus nr 5 „Elanike käitumise reeglitest kinnises piiriäärses rajoonis“, Saarte Hääl, 20. mai 1947. Kohalike inimeste mälestuste järgi lubati näiteks Hiiumaal uuesti väikestviisi rannas jaanituld teha alles 1960. aastate keskpaigast, vt Riho Saard, Kalana: Iidse kalaküla lugu (Kalana: Riho Saard, 2007), 33.

[29] EK(b)P KK büroo istungi stenogramm, 19.3.1947, RA, ERAF.1.4.480, 201–204. Arutelul osalesid aktiivselt EK(b)P KK I sekretär Nikolai Karotamm, II sekretär Sergei Sazonov, sõjalise osakonna juhataja Paul Štamm ja MN esimees Arnold Veimer. Kohal viibis ka Balti laevastiku ülem admiral Vladimir Tributs, kes ütles ainult ühe, aga kaaluka lause: „Siin nimetatud sadamatest pole mulle midagi tarvis.“

[30] ENSV MN ja EK(b)P KK määrus nr 020 „О мероприятиыях по политическому и хозяйственному укреплению запретной пограничной полосы, 28.3.1947, RA, ERAF.1.4.419, 12–28. Seda otsust on põgusalt vaadelnud ka Kaljo-Olev Veskimägi, kes vaatleb piiritsooni temaatikat mitmes peatükis, aga see käsitlus sisaldab ebatäpsusi, vt Veskimägi, Kuidas valitseti Eesti NSV-d, 171.

[31] Kaljo-Olev Veskimägi, Nõukogude unelaadne elu. Tsensuur Eesti NSV-s ja tema peremehed (Tallinn: Kaljo-Olev Veskimägi, 1996), 143.

[32] EK(b)P Harju maakonnakomitee kiri, 30.5.1947, RA, ERAF.1.5.24, 3–4; Karl Kivistiku isikutoimik, RA, ERAF.1.6.6221, 12–14. Partorg Kivistikku süüdistati süstemaatilises joomises ja ametikohustuste mittetäitmises, mis oli partorgide jm ametnike vallandamise levinuim põhjus ka mujal Eestis.

[33] EK(b)P KK büroo protokoll, 3.7.1946, RA, ERAF.1.4.308, 20–21.

[34] ENSV MN määrus nr 069, 18.12.1946, RA, ERA.R-1.5.118, 290–307. Ühe nimekirjaga anti Leningradi piirkonna piirivalvevägede valitsuse bilanssi 45 hoonet Tallinnas ning Harju-, Saare- ja Hiiumaal. Teise nimekirjaga anti neile „pikaajalisele tasuta rendile“ Tallinnas, Pärnus ja mereäärsetes maakondades kokku 395 hoonet. Kolmandaga kinnistati kui elamufond piirivalvevägede valitsusele 109 eluhoonet ja korterit Tallinnas, Pärnus, Rakveres, Kuressaares, Kärdlas ja Haapsalus. Määruse kõrvaleesmärk oli saada tagasi piirivalve poolt omavoliliselt hõivatud hooned, määrates, et nimekirja mitte kantud objektid „kuuluvad kohesele ning vaieldamatus korras vabastamisele“ ja lähevad kohalike riigivõimuasutuste korraldusse.

[35] Lühendi ja tähistused: m – määrus, k – korraldus; tärniga (*) on tähistatud ametkondlikuks kasutamiseks mõeldud normatiivid, kõik ülejäänud olid salajased või täiesti salajased, v.a kõige viimane, 1987. a määrus, mis oli avalik. – RA, ERA.R-1.5.10, 244–247; ERA.R-1.5.90, 26–28; ERA.R-1.5.90, 19; ERA.R-1.5.100, 124; ERA.R-1.5.118, 233–239; ERA.R-1.5.185, 113–114; ERA.R-1.5.213, 222; ERA.R-1.5.358, 20–26; ERA.R-1.5.360, 6–7; ERA.R-1.5.431, 104; ERA.R-1.5.429, 119–127; ERA.R-1.5.492, 42–51; ERA.R-1.5.528, 31; ERA.R-1.5.557, 27–39; ERA.R-1.5.617, 87–91; ERA.R-1.5.647, 140–141; ERA.R-1.5.706, 26–53; ERA.R-1.5.735, 52–70; ERA.R-1.5.802, 87; ERA.R-1.5.850, 47; ERA.R-1.5.872, 42–55; ERA.R-1.5.974, 63–69; RA, ERA.R-1.3.2213, 43–64; ERA.R-1.3.2328, 253–255; ERA.R-1.3.2554, 126–149; ERA.R-1.3.3721, 141–144; RA, ERAF.17SM.14.102, 1–4, 16–19; ERAF.17SM.14.94, 103–111; ENSV Teataja 1988, 2, 38.

[36] NSV Liidu piiri kaitsmise põhimäärus, ENSV Ülemnõukogu Teataja 1960, 29, 603–611.

[37] ENSV MN määrus nr 91-10 „Piiritsooni režiimist Eesti NSV piirides“, 1.3.1961, RA, ERA.R-1.5.557, 27–39.

[38] Spravka, märts 1967, RA, ERA.R-1.5.735, 61–63. Ametkondlik määrus kehtestati 29. mail 1967 ning selle järgmised redaktsioonid 1969., 1973. ja 1976. aastal.

[39] 106. piirivalvesalga ülem ENSV MN esimehele, märts 1973, RA, ERA.R-1.5.889, 31–31p; Справка, 12.6.1973, RA, ERA.R-1.5.872, 53–55.

[40] NSVL seadus NSV Liidu riigipiiri kohta. Ametlik tekst seisuga 1. märts 1983 (Tallinn: Eesti Raamat, 1987). Selle rakendamiseks anti NSVL MN määrus nr 163-68 „Положение о мераерах по опеспечению выполнения Закона „О государственной границе СССР“, 17.2.1983, RA, ERAF.17SM.14.102, 20–22; ENSV MN määrus nr 453-33 „О пограничном режиме в пограничной зоне на территории Эстонской ССР“, 28.7.1983, RA, ERAF.17SM.14.102, 16–19.

[41] Mujal NSV Liidus kehtis luba vastavalt ka oma ANSV, oblasti või krai piires. Varem sellekohane piirang määrustes puudus, võimalik, et olukorda täpsustati instruktsioonides, mida pole õnnestunud leida, aga tõenäoliselt tähendaski see loa kehtimist kogu NSVL piiritsoonis. Viimast on väitnud ka üle Karjala piiri Soome põgenenud inimesed, kes seda asjaolu ära kasutasid.

[42] Инструкция о порядке выдачи пропусков и разрешений на вЬезд в пограничную зону и пребывания в ней. Приложение к приказу МВД СССР № 0285, 13.10.1983, RA, ERAF.17SM.14.109, pagineerimata.

[43] NSVL KGB 10. peavalitsusele alluv ENSV KGB 10. osakond andis ka lube välismaalastele ENSV-sse sõitmiseks ja Nõukogude kodanikele välismaale sõitmiseks ning vormistas väljasõidutoimikuid. Mõlema erikontrolli protseduur oli ka üsna sarnane.

[44] Инструкция о порядке выдачи пропусков, 13.10.1983, RA, ERAF.17SM.14.109, pagineerimata.

[45] Vt lähemalt: Liivi Uuet, Eesti haldusjaotus 20. sajandil. Teatmik (Tallinn: Eesti Riigiarhiiv, 2002).

[46] Инструкция о порядке выдачи пропуск Перечень районов, городов, посёлков и сельсоветов, в пределах территории которых устанавливается пограничная зона. Приложение к приказу КГБ СССР и МВД СССР но. 0727/0321, 30.11.1983, RA, ERAF.17SM.14.109, pagineerimata.

[47] Ageeda Paavelit (snd 1930) karistati 1946. a 10 a vabadusekaotusega Tallinnas Tõnismäel asunud „Vabastajate monumendi“ õhkulaskmise eest. 1955. a õnnestus tal saada sissekirjutus Keilasse, mis piirivööndisse ei kuulunud. Tallinnasse, st koju tagasi, lubati ta alles 1959. a. – Intervjuu Ageeda Paaveliga, 1.3.2012.

[48] ENSV MN määrus nr 384-23, 17.8.1964, RA, ERA.R-1.5.647, 140–141. Paldiskis asus 93. mereväe õppekeskus (nn tuuma-allveelaevnike õppekeskus), mis asutati 1964. a ja võeti kasutusele neli aastat hiljem, vt Julius Pärn, Margus Hergauk, Mati Õun, Punalaevastik Eestis 20. sajandi lõpukümnendeil (Tallinn: Sentinel, 2006), 37.

[49] Balti Laevastiku komandöri käskkiri nr 0329, 16.8.1979, RA, ERAF.17SM.14.94, 105–109.

[50] Sillamäe eristaatuse peapõhjus oli seal paiknev salajane objekt, uraanirikastamise tehas kombinaat nr 7, mille rajamine algas 1946. a. Vt Ello Maremäe, „Sillamäe uraanitehaste asutamine ja töö aastatel 1946–1952 (1973). Eesti diktüoneemakilda kasutamine,“ Akadeemia, nr 3 (2000), 476–513.

[51] 1946. a lahutati Punalipuline Balti laevastik kaheks, Lõuna-Balti ja Põhja-Balti laevastikuks. 1947. a alguses nimetati need ümber vastavalt 4. ja 8. sõjamerelaevastikuks. 1955. a laevastikud taasühendati.

[52] Karotamm, Tributs ja Jefremov Ždanovile, dateerimata dokument [21.1.1947 arhiivi antud], RA, ERAF.1.5a.34, 1–2. Kaljo-Olev Veskimägi on dokumendi dateerinud ajavahemikku juunist oktoobrini 1946, kuna selles viidatakse juunis 1946 sündinud NSVL MN määrusele ja oletades, et kavas esitatud ettepanekud olid mõeldud lisamiseks oktoobris 1946 valminud ENSV MN määrusesse, vt Veskimägi Kuidas valitseti Eesti NSV-d, 171; David Vseviov, Nõukogudeaegne Narva. Elanikkonna kujunemine 1944–1970 (Tartu: Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riiklik Komisjon, 2001), 9–10.

[53] Samal aastal avati ka suvine Tallinna–Aegna laevaliin. Aastatel 1960–1990 oli saarel u 20 puhkebaasi.

[54] ENSV MN määrus nr 255-12, 1.6.1966, RA, ERA.R-1.5.706, 26–53.

[55] Viimsi mõisasüda läks sõjalaevastiku luurevalitsuse käsutusse, kes majutas sinna mereraadiosalga. Paraku ei läinud korda välja selgitada, millal mõis täpselt mereväe käsutusse läks, aga ligipääsu sulgemine on sellega küllap seotud.

[56] ENSV siseministri ja MVD Leningradi piirivalveringkonna vägede ülema kiri Karotammele, 25.2.1949, RA, ERAF.17SM.4.97, 50. Kuressaare lisati määrusesse seetõttu, et seal pidi kohe avatama mudaravila. Kuna see jäi venima, võeti linn piirivalve nõudel erandite nimekirjast välja.

[57] 1967. aastast hakati kooperatiivide liikmeid loata laskma aiandus- ja suvilakooperatiivide territooriumile, sissesõiduks oli vajalik pass ja kooperatiivi liikme pilet.

[58] Sillamäel üles kasvanud Andrei Hvostovi sõnutsi meelitas muulasi linna kuulujutt, et tänu eristaatusele müüakse sealsetes poodides asju, mida mujalt ei saa. Kaubareisile tulnud või läbisõitvad inimesed kasutasid sellist kavalust, et parkisid auto Sirgala tee peale, mis asus juba väljaspool piiritsooni, ja tulid linna jalgsi. Teisedki sealsed inimesed on meenutanud linnas kaubajahil käimist ja salaja linna hiilimist. – Andrei Hvostov, Sillamäe passioon (Tartu: Petrone Print, 2011), 259; Nõukogude piir ja lukus elu, 37–40.

[59] Записка Л. П. Берии, 13.5.1953, Лаврентий Берия. 1953, 45.

[60] Käbin ja Müürisepp NSVL siseministrile, 21.9.1956, RA, ERAF.1.5.405, 42–43.

[61] ENSV RKN-i korraldus nr 196-ks, 23.2.1957, RA, ERA.R-1.5.431, 104; ENSV MN määrus nr 385-22c, RA, ERA.R-1.5.429, 119–127. Ettepanekus taotleti ka luba kasutada „sportlikel eesmärkidel“ Tallinna piiresse jäävat rannikumerd kuni 2 km ulatuseni kaldast ning sooviti Kunda alevi väljaarvamist piiritsoonist. Realiseerus vaid viimane ettepanek ja Kunda, kus samal ajal käis tsemenditehase laiendus, kuulus edaspidi erandasulate hulka. Purjesportlastele kehtestati eraldi eeskirjad.

[62] Nomenklatuur oli parteikomitee poolt kinnitatav ametikohtade nimekiri. Praeguse uurimisseisu juures ei julge ma kindlalt väita, et piiritsooni eeskirjad kopeerisid nomenklatuuri nimekirju, sest väite kontrollimine eeldab erinevate nimekirjade täpset võrdlemist, mis on väga töömahukas.

[63] Näiteks 1946. a määrus viitas NSVL SARK 1939. a käskkirjale nr 001553, 1955. a määrus NSVL MVD 1954. a käskkirjale nr 0240, edaspidi olid reeglina aluseks KGB esimehe käskkirjad.

[64] Перечень должностных лиц, Приложение нр. 6 к приказу КГБ СССР, МВД СССР, МПС, Минморфлот, МГА, Минрыбхоз но. 158/ДСП/225/43/ЦЭ/248/220/ДСП/548, 30.11.1983, RA, ERAF.17SM.14.109, pagineerimata. Neli viimast asutust on Teede-, Merelaevastiku, Tsiviillennunduse ja Kalamajanduse ministeeriumid.

[65] Kuidas „vaba“ sissepääs (eeskirjades въезжают свободно) praktikas välja nägi, pole päris selge, sest KGB vm käskkirju või juhendeid, kus sellised detailid võiks olla kirjeldatud, pole õnnestunud leida. Nähtavasti ei pidanud see seltskond mingeid dokumente näitama ja sõitis kontrollpunktist peatumatult läbi.

[66] Tsiviilisiku ainuke isikut tõendav dokument oli NSVL kodaniku pass, kuhu 1974. aastani kanti ka töökoht. Pärast seda läks kontrollpunktis vaja töötõendit.

[67] Jaamade nimekiri muutus vähe. 1946. a nimekirjas olid Mereküla, Sillamäe, Aseri, Aru, Kunda, Sõrve, Niitvälja, Klooga, Põllküla, Laoküla, Paldiski; 1963. a omas Klooga, Klooga-Aedlinn, Klooga-Rand, Laoküla, Niitvälja, Paldiski, Põllküla, Aseri. 1963. a lisati määrusesse ka piiritsooni kuuluvad sadamad (Sviby, Kuivastu, Heltermaa; hiljem ka Dirhami) ning tsiviillennuväljad (Kingissepa, Kärdla, Ruhnu, Vormsi), mille osas kehtis analoogne kord.

[68] Kui konkreetsele ametikohale oli ette nähtud asetäitja(d), laienes luba ka nendele. Ametikohtade loetelu pole täielik ja kajastab 1960. aastate seisu, aga nii enne kui ka pärast seda oli pilt umbes samasugune. – Перечень лиц, имеющих право вЬезда в пограничную зону СССР без пропусков органов милиции, 6.3.1961; 11.7.1966; Перечень лиц, имеющих право вЬезда в пограничную зону по годовым пропускам органов милиции, 1.6.1966, RA, ERA.R-1.5.706, 37–48.

[69] RA, ERAF.131SM.1.375,102–104; Pihlau, Lehekülgi Eesti lähiajaloost. Merepõgenemised okupeeritud Eestist, 74.

[70] Aruanne Eesti NSV MN juures asuva RJK 2. osakonna agentuur- ja operatiivtöö kohta 1957. aastal. Aruanne Eesti NSV MN juures asuva RJK 4. osakonna agentuur- ja operatiivtöö kohta 1957. aastal (Tallinn: Rahvusarhiiv, 2002), 152–154.

[71] Kingissepa rajooni TSN TK otsus nr 011, 28.4.1959; Haapsalu rajooni TSN TK otsus nr 01, 10.7.1959, RA, ERA.R-1.5.513, 304–310, 319–324; Pärnu rajooni TSN TK otsus nr 167, 12.7.1967; Hiiumaa rajooni TSN TK otsus nr 06, 19.7.1967, RA, ERA.R-1.5.752, 85–98.

[72] Отчет об итогах работы наркомата внутренных дел Эстонской ССР за 1945-й год, 8.3.1946, RA, ERAF.17SM.4.40, 18. Lube vormistati vaatamata sellele, et kohalikud miilitsad ei osanud seda teha, sest neil polnud juhiseid. Need saadi alles 1946. a suvel, kui passiosakonna ülem palus Moskvast NSVL MVD sekretariaadist saata kiiresti 13 eksemplari NSVL MVD 1939. a käskkirja, mille alusel kohalikud miilitsaosakonnad lube pidid väljastama. – RA, ERAF.17SM.4.42, 25–26.

[73] Andmed on esitatud ümardatuna. Tärniga on esitatud esimese poolaasta andmed, RA, ERAF.18SM.1.58, 66; ERAF.18SM.1.111, 22; ERAF.18SM.1.159, 20; ERAF.18SM.1.228, 8, 13, 20; ERAF.18SM.1.267, 3, 4, 22; ERAF.18SM.1.291, 2–4; ERAF.18SM.1.312, 33; ERAF.18SM.1.341, 48–49; ERAF.18SM.1.358, 187; ERAF.18SM.1.363, 157; ERAF.18SM.1.391, 130; ERAF.18SM.1.405, 175–176; ERAF.18SM.1.416, 167; ERAF.18SM.1.429, 88, 213; ERAF.18SM.1.445, 96, 186; RA, ERAF.17SM.4.388, 84, 163; ERAF.17SM.4.388, 84, 163; ERAF.17SM.4.424, 118, 341; ERAF.17SM.4.444, 24, 284; ERAF.17SM.4.490, 115, 288; ERAF.17SM.4.568, 369; ERAF.17SM.4.568, 369; ERAF.17SM.4.622, 30; ERAF.17SM.4.623, 147; ERAF.17SM.4.677, 292; ERAF.17SM.4.678, 165; ERAF.17SM.4.748, 128; ERAF.17SM.4.810, 255; ERAF.17SM.4.870, 244; ERAF.17SM.4.941, 159; ERAF.17SM.4.1020, 75, 116; ERAF.17SM.4.1076, 12, 121; ERAF.17SM.4.1126, 20, 127; ERAF.17SM.4.1321, 211–212.

[74] Доклад по паспортно-регистрационной работе, 5.2.1954, RA, ERAF.18SM.1.111, 52.