Rahvusvahelist kommunismiohvrite mälestusmuuseumit on vaja kogu maailmale

Muuseumi, mis räägiks kommunismist ja selle kuritegudest eri riikides, on tervele maailmale vaja. Patarei, kuhu on plaanis vastav asutus luua, kannaks oma ajalooga seda rolli väärikalt välja.

23. augustil avatud Eesti kommunismiohvrite memoriaalist Maarjamäel kujuneb midagi suurt ja tähtsat. Esiteks on tegemist suurejoonelise ja väärika kompleksiga, teisalt on sellel aga lootus saada märgiliseks vaatamisväärsuseks mitte ainult eesti-, vaid ka välismaalaste seas. See tähendab aga kahtlemata seda, et memoriaali sõnum jõuab tavalisest märksa enamate inimesteni ja just seda on meil tegelikult vaja.

Memoriaali vajadusest räägiti juba enne Eesti taasiseseisvumist ja selleni jõudmine oli väga pikk protsess. Veetnud memoriaalil ja seda külastanud inimeste seas avamispäeval terve päeva, võib julgelt kinnitada, et see, mis lõpuks valmis, läheb inimestele korda ja puudutab sügavalt nende hinge. Miks see nii on?

Ilma oma juuri ja identiteeti teadmata oleks aga end iseseisvana määratleval ühiskonnal tervikuna väga raske ellu jääda.

Sama kaua, kui on räägitud mineviku mäletamise tähtsusest, on räägitud ka selle unustamise vajadusest. Tõsi on, et ilma minevikupärandi ja -kogemusteta indiviidid saavad kenasti hakkama sellises ühiskonnas, kus ülejäänud seda pärandit tallel hoiavad. Ilma oma juuri ja identiteeti teadmata oleks aga end iseseisvana määratleval ühiskonnal tervikuna väga raske ellu jääda.

Rahvuslikku traumat ei tohi mälust kustutada

Eestlase identiteedist võiks kirjutada ja arutleda väga pikalt, alustades taara tammikutest ja lõpetades sellega, millest siinkohal on juttu – kommunismiohvrite memoriaalist. Pole võimalik mööda vaadata faktist, et eestlaseks olemist tähistab osaliselt just okupatsioonikuritegude ohvriks olemine. Samas tuleb arvesse võtta, et meie pole ainsad kannatajad ja meiega toimunut tuleb näha osana suurest pildist. Mitmed eelkõige noorema põlve ajaloolased on rääkinud sellest, et on aeg eestlase kui kannataja identiteedist loobuda ja võtta laiem perspektiiv. Inimsusevastased kuriteod on kuriteod kogu inimkonna vastu. Oma kogemuse põhjal saame asuda kannataja asemel õpetaja ning teenäitaja positsioonile ja olla eeskujuks teistele.

Me ei saa oma ühiskondlikust mälust välja lõigata küüditamisi, arreteerimisi, hukkamisi. Kui me seda üritaks, oleks see samaväärne Nõukogude võimu katsega meie ühiskondlikust mälust Eesti Vabariiki ja sellega seonduvat kustutada. Me ei suuda ja me ei tohigi seda teha. 23. augustil külastasid memoriaali kogu päeva vältel sajad inimesed – nii noored kui ka vanad, ning pea kõik nendest otsisid mälestustahvlitelt tuttavaid nimesid. Mitmed avastasid, et nad näevad oma vanaisa või vanaema nime esmakordselt kirjapildis alles memoriaalil, kuna oma hauakive Siberi kaugustes surnutel pole. Tahvlite all süüdatud küünlad, asetatud lillekimbud ja veel enamad liigutus- kui ka valupisarad näitasid aga seda, et meil oli ja on seda memoriaali väga vaja. Inimesed võtsid selle kohe omaks. Selle teemaga tegelemise järele on vajadus ja me ei peatu siin. Me töötame edasi.

Tahvlite all süüdatud küünlad, asetatud lillekimbud ja veel enamad liigutus- kui ka valupisarad näitasid aga seda, et meil oli ja on seda memoriaali väga vaja.

Kommunistliku režiimi kuriteod Eesti ühiskonna ja inimeste vastu on, nagu üks eesti mõtleja on sõnastanud, rahvuslik psühhotrauma. Niisugust kogemust ei saa ega tohi mälust lihtsalt ära kustutada. Selgemast selgem on, et punaterrori kogemus vajab uurimist, mõtestamist ja seda unustada ei saa. Püüda seda unustada tekitaks täiendava trauma ja seda ei peaks me proovimagi, sest eludega ei mängita.

Järgmiseks Patarei

Memoriaalist üle Tallinna lahe asetseb Patarei vangla – eestimaalaste jaoks nõukogude poliitilise terrori üks tugevamaid sümboleid. Ehitatud on Patarei küll merekindluseks, kuid meie ühiskond ja inimesed ei hakka sellest mitte kunagi kõnelema teisiti kui kannatuste sümbolist. See valu ei unune. Tähtis on aga, et me leiaks Patareile väärika ja hariva kasutuse, mis aitaks ajalugu paremini mõista, sellega elada ja selle kordumist vältida.

Paar aastat pärast seda, kui Hirvepargis räägiti kommunismiohrvite memoriaali vajadusest, kirjutati esimest korda Patareist kui kommunistliku režiimi kuritegudele pühendatud muuseumist. Aastakümneid on möödunud, memoriaal on avatud ja nüüd on järg Patarei käes. Justnimelt muuseumina, et ta meenutaks nii meile kui meie sõpradele väljaspool Eestit, mis juhtub, kui ühiskond kaotab valvsuse ja  inimvaenulikud ideoloogiad haaravad võimu. Kawe kelder kui punaterrori sümbol on kadunud, Pagari tänava «õuduste» maja keldris on küll säilinud kuus kunagist kongi ja kaks koridori, kuid sellest ei piisa, et edasi anda kommunismikuritegude täit mastaapi, mõju ja tagajärgi. Patarei nii oma füüsilises suuruses kui ka ajalookihtide rohkuses on Eesti suurim ja ainulaadseim mälumaamärk ning ainult sellisena saabki seda käsitleda. Mälupaiga ja haridusasutusena toetab Patarei kommunismiohvrite memoriaalile kantud inimeste väärikat mäletamist.

Valitsuse otsustele tuginev Eesti Mälu Instituudi plaan rajada Patareisse rahvusvaheline kommunismiohvrite mälestusmuuseum ainus väärikas lahendus nii meie endi tuleviku jaoks kui ka maailmale õpetussõnade jagamiseks.

Värskelt oma uksed avanud Vabamu on võtnud Eesti lähiajalugu käsitleda läbi taasiseseisvumise ja vabaduse prisma. Muudes muuseumites on okupatsioonirežiimide kuritegusid käsitletud killustatult, kuid mitte tervikuna. Seepärast on valitsuse otsustele tuginev Eesti Mälu Instituudi plaan rajada Patareisse rahvusvaheline kommunismiohvrite mälestusmuuseum ainus väärikas lahendus nii meie endi tuleviku jaoks kui maailmale õpetussõnade jagamiseks.

See on koht, mis juba enam kui kolmveerand sajandi vältel on meie teadvuses kinnistunud inimvaenulike režiimide kantsina. Tehkem sellest nüüd sarnaste režiimide tõrjumise kants! Kui me enda rahva kallal toime pandust ei kõnele ja seeläbi maailma vabadust hoidma ei manitse, ei tee seda ka keegi teine. Kes seda peakski, peale nende hirmutegude kordasaatja, kelle huvides nendest kõnelemine paraku kindlasti pole. Meie teame omast kogemusest, et vabadus võib meil käest libiseda väga kiiresti ja ilusate lubaduste saatel. Memoriaalil nimetatud enam kui 22 000 inimese saatus on tunnistuseks, mis juhtub, kui totalitarismi ilmingutele ei reageerita. Ja see on ainult Eesti näide.

Muuseum nii Eestile kui ka maailmale

Patareisse rajatavat muuseumi toetavad paljud silmapaistvad isikud, erinevad mäluasutused ja muuseumid kõikjalt maailmas, kellega koostöös luuakse kommunismi globaalses mõõtmes käsitlev ekspositsioon. Me ei loo muuseumi, mis kõneleb ainult Eesti keerulisest lähiminevikust, vaid haridus- ja teadusasutust, mis tutvustab lisaks Eestile ka teiste rahvaste lugusid ja elusaatusi, mis kommunistliku ideoloogia inimvaenulikkust ja selle ideoloogia vaimus juhitud režiimide kuritegelikkust veelgi tõendavad.

Kahe suure totalitaarse võimu olemust ja terroritegusid tuleb lahata ilma kaksikmoraalita.

Tunnustatud ajaloolased ja ühiskonnategelased on nentinud, et sellist muuseumi, mis räägiks kommunismist ja selle kuritegudest eri riikides, on tervele maailmale vaja. Meie eesmärk on, et kommunismikuriteod oleksid rahvusvaheliselt samavõrd teadvustatud, kui natsismi kuriteod täna on. Kahe suure totalitaarse võimu olemust ja terroritegusid tuleb lahata ilma kaksikmoraalita. Nende kuritegelikku ja inimsust hävitavat olemust peavad inimesed mõistma ühtviisi nii siin, kus see on omast kogemusest teada, kui seal, kus nendega otsest kokkupuudet pole olnud või nendest rääkimine on endiselt tabu. Me ei ole ainus kannatanud rahvas maailmas, kuid saame olla teenäitaja – uurides ja tutvustades oma valusat ajalugu, et oleksime täna targemad ja oskaksime vältida sarnaseid tragöödiaid tulevikus. See muuseum saab olema otsekui elamata elude pelgupaik, tagamaks, et meie järeltulevad põlved ei peaks meile endile memoriaale rajama. Muuseum õpetab ja hoiab ning üle lahe olev memoriaal mäletab ja mälestab.

Nende kahe kantsi kindlustamiseks on vaja, kallid Eesti inimesed, teie kõigi abi. Lausefragment memoriaali seinal ütleb: «Ja hoiame nõnda ühte.» Ilma esemete, dokumentide, fotode ja ka mälestusteta on võimatu ajalugu tutvustada. Rahvusvaheline kommunismiohvrite mälestusmuuseum ei tohi olla vaid rida sädelevaid ekraane ja arvuteid, see peab sisaldama päris asju – meie inimeste asju. Midagi hingestatut, millel on oma lugu rääkida. Sest Eesti loo saame me vaid ise kirja panna.

Eesti Mälu Instituut palub kõikide inimeste abi, kellel on loodava muuseumi heaks jagada ja annetada, kas iseenda või oma pereliikmete-sõprade mälestusi, dokumente, fotosid ja esemeid, mis aitaks meil rääkida maailmale ja meie endi lastele kommunistlikust terrorist ja nende ohvritest.

Artikkel ilmus ajalehes Postimees.