Punane terror Eesti Vabadussõjas. Intervjuu Taavi Minnikuga

Portaal communistcrimes.org käivitas vestlussarja „Punanurk“, mille raames uurib Eesti Mälu Instituudi juhatuse liige Sergei Metlev ajaloolastelt, uurijatelt ja arvamusliidritelt kommunistlike režiimide pärandi kohta. Sarja teine vestlus käsitleb Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel aastatel 1918-1920 toimunud Vabadussõja vähem tuntud külge. Ajaloolane ja ajakirjanik Taavi Minnik jagab oma teadmisi enam kui 700 inimese elu nõudnud punaterrorist, mida pandi toime okupeeritud Eesti territooriumil.

Vaata või loe – igale videovestlusele lisame usutluse teksti.

Sergei Metlev: Viibime Eesti Sõjamuuseumis, mis asub Eesti Sõjavägede Ülemjuhataja kindral Johan Laidoneri Viimsi mõisas. Kindral Laidoner oli represseeritud 1940. aastal Nõukogude võimu poolt. See on ilmselt väga sobiv koht selleks, et rääkida Vabadussõjast. Täpsemalt, Vabadussõja ajal Eesti territooriumil aset leidnud punaterrori kuritegudest.

Kutsusin sellel teemal oma teadmisi jagama ajakirjaniku ja ajaloolase Taavi Minniku, kes on muu hulgas kaitsnud magistritöö teemal „Terror ja repressioonid Eesti Vabadussõjas“. Tere!

Taavi Minnik: Tere ka minu poolt.

Nõukogude Venemaa ründas Eesti Vabariiki 28. novembril 1918. Kohe järgmisel päeval kuulutati Narvas välja Eesti Töörahva Kommuun. Seda saab ilmselt pidada riigitaoliseks moodustiseks Eesti territooriumil. Mida see kommuun endast kujutas ja kes seda juhtisid?

Selles on nähtud – ja bolševikud kahtlemata tahtsid, et selles nähtaks – riiklikku moodustist. Kui vaatame selle moodustise ajalugu, siis peame minema sama kuu keskpaika, kui Punaarmee 7. armee juhid tegid vastava korralduse. Nad teatavasti juba valmistusid Eesti territooriumile tungima ja tegid ettevalmistusi – käis vägede koondamine. Nende korraldus oli moodustada ka tsiviiladministratsioon Punaarmee tagalas. Tegelikult see oli väga levinud praktika. Kui vaatame näiteks Poola-Nõukogude sõda, siis selle konflikti alguses loodi Polrev Sovjet, mis pidi olema samamoodi revolutsiooniline valitsus, Nõukogude-Poola esindaja, mida juhtis Feliks Edmundovich Dzierzynski, kes on läinud ajalukku kui Tšekaa (vene k. чрезвычайная комиссия, lühend ЧК ehk Nõukogude poliitiline politsei – toim.) looja. Sarnaselt igasugustele teistele bolševike poolt loodud marionettmoodustistele, peale vastupanu allasurumise ja kohaliku elanikkonna terroriseerimise muid funktsioone nendel nukuvalitsustel ei olnudki.

Muidugi, sel teemal on palju kirjutatud. On ka kirjutatud, et Lenini valitsus andis kohe Eesti Töörahva Kommuunile 10 miljonit rubla laenu ja tunnustas seda. Aga esiteks – kuidas saab kehtida sellise riikliku moodustise tunnustus, keda keegi teine maailmas ei tunnusta? Teiseks – 10 miljonit rubla oli toona reaalselt väärt sama palju kui paber, millele see oli trükitud. 1918. aasta lõpuks oli meie suurtööstus ja keskmine tööstus juba üle pooleteise aasta seisnud. Meie põllumajandus tegeles sellega, et toota iseenda tarbeks. Seega ei olnudki palju natsionaliseerida. Üldiselt nimetaksin punast terrorit erioperatsiooniks, mis viidi läbi Punaarmee tagalas. Põhimõtteliselt see oligi ainukene funktsioon, mida toona Eesti Töörahva Kommuun teostas.  

Kui tuua või otsida näiteks paralleele tänapäevast, siis väga sarnane on olukord nende moodustistega, mis tänapäeval eksisteerivad Ida-Ukrainas, mis ei suudaks kahte-kolme nädalatki ilma Venemaa toeta vastu pidada. Täpselt samamoodi oli ka Eesti Töörahva Kommuuniga, mis ei oleks mitte mingisugusel juhul suutnud ilma Vene armeeta eksisteerida.

Eesti Töörahva Kommuun erineb oluliselt Eesti Ajutisest Valitsusest. Kui vaatame Eesti Vabadussõja ajalugu, siis põhimõtteliselt eestlased vabastasid oma maa 1919. aasta kevadeks ja pidasid vastu Vabadussõja kõige rängemad momendid enne välisabi saabumist. Tegelikult, nagu me teame, tuli hiljem kohale jõudnud välisabi eest loomulikult ka maksta ja selles mõttes see polnudki abi, kuid kahtlemata oli see selles olukorras äärmiselt oluline toidu- ja relvaabi. Eesti noor riik pidas kõige raskemad ja kriitilisemad momendid vastu ka ilma välisabita, mida Eesti Töörahva Kommuun poleks mitte iialgi suutnud teha.

Eesti Töörahva Kommuun moodustas sellise organi nagu kontrrevolutsiooniga võitlemise komisjon, mis põhimõtteliselt oli Tšekaa kloon ning millel olid regionaalsed osakonnad. Narva osakonnas koostati selline dokument nagu „Arreteeritud valgekaartlaste, spekulantide, röövlite ja teiste isikute nimekiri“. Kas te saaksite seda pealkirja natuke dešifreerida? Keda ja mille eest poliitilistel kaalutlustel bolševikud Vabadussõja ajal tsiviilisikutest hukkasid?

Pean tunnistama, et ma ei ole kunagi näinud oma silmaga ühtegi varem ette valmistatud mahalaskmisnimekirja, kuigi olen kohanud Eesti toonases ajakirjanduses 1918 detsembris teateid näiteks sellest, et Jõhvis olevat kinni võetud enamlane Ants Lauk, kes hiljem muutis oma nime Richard Majakuks.

Ta on tuntud ka kui parteiajaloolane hilisemast ajast ja parteiarhiivi juhataja. Tema käest olevat üks selline nimekiri kätte saadud. Toonitan veel kord – ma ei ole seda nimekirja kunagi oma silmaga näinud. Isiklikult kahtlustan, et neid nimekirju ei pruukinud füüsiliselt valmis olla, kuigi ei saa kahelda, et enamlastel ja nende valitsusel oli kavatsus oma vastaseid füüsiliselt hävitada.

Terror ongi selline asi, mida kasutavad ainult nõrgad. Kui enamlastel oleks olnud mingisugused teised moodused elanikkonna veenmiseks, siis kahtlemata oleksid nad neid kasutanud, aga neil ei olnud tollel hetkel kasutada midagi muud peale toore vägivalla. Seda nad ka tegid ja neil olid selleks olemas sobivad kaadrid lumpenproletariaadi ja marginaalsete elanikkonnakihtide näol, kes muidugi kasutasid olukorda rõõmuga ära, et röövida, tappa ja varasemate „solvangute“ eest kätte maksta.

Kui pöördume tagasi kategooriate juurde – keda taga kiusati ja represseeriti –, siis tuleks alustada arvudest. Minimaalne arv, palju punase terrori läbi aastatel 1918–1919 Eestis hukkus, on 700 inimest. See on arhiivimaterjalide põhjal kinnitatav. Kui vaatame eraldi ka näiteks kirikuraamatuid, otsime toonasest ajakirjandusest, kasvõi mälestustest, siis jõuame selleni, et neid inimesi, kes punaste käe läbi hukkus oli Eestis kahtlemata rohkem kui 700.

Vähemalt nimekirjade põhjal on teada, et Eesti punased arreteerisid 1918/1919. aastal 2500 inimest. Kui rääkida kategooriatest, siis siinsed punased kasutasid sama metoodikat, mida kasutasid nende suuremad vennad Petrogradis ja Moskvas 1918. aasta sügisel, kui päästeti valla nn suur terror. Väga paljud neist olidki siia komandeeritud juba 29. novembril Moskva ja Petrogradi Tšekaast. Neil oli kogemus, nad olid seda näinud, nad ei kartnud inimesi tappa, nad olid täiesti halastamatud. Neil see mingeid süümepiinasid esile ei kutsunud ja nad olid täiesti õiged inimesed sellise asja tegemiseks, kui end niimoodi väljendada.

Nüüd ma jõuangi lõpuks nende kategooriateni. Bolševikud vahetasid välja tavapärase kohtupidamise praktika ja kodifitseeritud õigluse. Nad vahetasid selle välja häguste, ümmarguste kategooriatega: kontrrevolutsionäär, valgekaartlane, must sõdalane, spekulant jne. Nende kategooriate alla võisid teoreetiliselt langeda ükskõik kes. Loomulikult olid nad juba enne seda, kui nad Eesti territooriumile sisenesid, andnud välja rea dekreete Nõukogude Venemaa eeskujul. Nad olid kuulutanud lindpriideks nii mõisnikud kui Eesti Ajutise Valitsuse toetajad. Suletud olid igasugused poliitilised organisatsioonid ja ajalehed. Inimesed, kes olid nendega seotud, oleksid pidanud end loomulikult ohustatuna tundma. Nagu ma ütlesin, olid need kategooriad väga hägused ja universaalsed. Need olidki meelega jäetud väga „venivateks“, et vajadusel hävitada ja likvideerida, keda parasjagu bolševikel tarvis oli.

Ka näiteks Feliks Edmundovich Dzierzynski on 1918. aasta lõpus öelnud, et teie räägite mulle mingisugusest uurimisest, juurdlusest, kohtust, aga andke andeks – te saate täiesti valesti aru – Tšekaa ei ole selleks, et midagi uurida või juurelda, vaid ikkagi selleks, et partei vaenlasi hävitada. Kui vaatame eraldi ohvrite gruppe, siis näiteks Eesti Töörahva Kommuuni ohvriks langes nii õigeusu- ja luterivaimulikke kui kohalikke mõisnikke, keda neil õnnestus tabada. 1918. aasta detsembris ja 1919. aasta jaanuaris-veebruaris lasti põhimõtteliselt kõik Eesti sõjaväelased, kes langesid punaste kätte vangi, Tšekaa poolt kohe maha.

Bolševike valitsus pidas Eestis väga jõhkrat võitlust salaviina müügi ja salaviina-ajajate vastu. See on täiesti omaette kategooria. Teatavasti oli kuiv seadus samal ajal ka Eesti Vabariigis, aga loomulikult nii drastilisi vahendeid ei kasutatud. Kui Eesti Vabariigis jäi keegi salaviina müügi ja –ajamisega vahele, siis tavaliselt oli tulemuseks ikkagi trahv. Samas, nn Eesti Töörahva Kommuuni aladel oli puhtalt komissaaride otsustada, kes elab ja kes mitte. Põhilise osa ohvritest moodustasid ikkagi tavalised inimesed, kes ei olnud eriti rikkad ega haritud – kõige tavalisemad Eesti inimesed. Ja mitte ainult Eesti inimesed – need, kes langesid 1918-1919 Eesti enamlaste ohvriks.

Te mainisite, et mahalaskmisnimekirju kui selliseid te ei ole näinud ühtegi. Millised on siis ajaloolasele kõige tähtsamad arhiiviallikad, mis võimaldasid kokku panna punaterrori ohvrite nimekirja Vabadussõja aegu?

Meil on Riigiarhiivis olemas Töörahva Kommuuni fond, mille all on kõik see, mis on säilinud enamlaste kontrrevolutsiooni vastu võitlemise komisjonide tööst. Seal muuhulgas on ka nimekirjad arreteeritutest ja mahalastutest, mis aga ei ole täielikud. Nende nimekirjade põhjal saame kokku umbes 500 nime, kuid nagu ma juba ütlesin, ei ole see täielik nimekiri.

Peale selle alustasid Eesti Vabariigi võimud vabastatud aladel koostöös kolme erineva ministeeriumi ja prokuratuuriga enamlaste kuritegude uurimist. Pilt, mis avanes näiteks Palermos, Rakveres või Kreenholmis sibiaukude juures Narvas, oli vapustav. See ei vapustanud mitte ainult Eesti avalikkust, vaid uudised ja fotoülesvõtted sellest jõudsid Eesti diplomaatide kaudu toonastesse Saksa, Itaalia, Prantsuse ja Inglise lehtedesse. Isegi lääne lugeja jaoks oli see jõhkrus ja sadism, mida nad nägid, midagi täiesti vapustavat.

Kuidas suuremad hukkamispaigad päevavalgele tulid? Kas Eesti Vabariik viis läbi korraliku kriminaaluurimise ja kas suudeti tuvastada ka süüdlasi?

Erinevate Eesti Vabariigi sõjaväeüksuste juurde olid 1918.-1919. aasta kevadtalvel moodustatud erakorralised sõjaväljakohtud, mille alla anti ka mõned kohalikud enamlased, keda süüdistati selles, et nad olid osa võtnud Eesti Töörahva Kommuuni aladel tegutsenud karistussalkadest, olid kellegi peale kaevanud, aidanud kedagi represseerida või taga kiusata. Selliseid juhtumeid kahtlemata oli, kuid suured süüdlased pääsesid kõik paraku pakku Nõukogude Venemaale.

Kui vaadata Tartu rahu erinevaid sätteid, siis Tartu rahuga mõlemad pooled loobusid pretensioonidest. Tartu rahus on punkt, mille järgi loobutakse vastaspoolel võidelnute vastutusele võtmisest, millest Nõukogude Venemaa, hilisem Nõukogude Liit, ei pidanud tegelikult kinni. Nagu on teada, kasutasid seda Eesti ohvitserid, kes langesid 1940.-1950. aastatel NKVD (ja hiljem selle järglaste, nt NGB) hammasrataste vahele ja üritasid kasutada seda oma kaitsena. „Tooge mulle Tartu rahu tekst,“ ütles ka näiteks Johan Laidoner, kui teda süüdistati kontrrevolutsioonilises tegevuses aastatel 1918–1920. Tartu rahu oleks pidanud mõlemale poolele pakkuma kaitset.

Väga paljud jätkasid oma tegevust Tšekaas, aga ka Nõukogude Venemaa välisluureorganites. Põhimõtteliselt sai nendest tulevane Tšekaa kaader, kes olid ajutiselt komandeeritud Eestisse ja jätkasid teisel pool Narva jõge sama tegevusega, millega olid tegelenud Eestis. Keegi nendest kahjuks Eesti Vabariigi kohtu ette kunagi ei jõudnud.

Olen uurinud nende elulugusid endises Nõukogude parteiarhiivis, mis asub Moskvas ja mille lühend on RGASPI (Venemaa Riiklik Sotsiaal-Poliitilise Ajaloo Arhiiv). Seal on võimalik tutvuda nende inimeste elulugudega, mis nad on ise kirja pannud. 1920. aastatel oli Nõukogude Liidus selline asi nagu Vanade Bolševike Klubi. Sinna kuulumine andis soodustusi ja oli ka prestiiži küsimus. Nende elulugude ja edasise saatuse põhjal saame öelda, et ega keegi neist õnnelikuks ei saanud.

Alates 1936. aastast langesid nad sellesama masina hammasrataste vahele, mida nad ise olid kunagi käitanud. Ellu ei jäänud neist Nõukogude Venemaal praktiliselt keegi. Mõned neist jõudsid enne 1936.-1938. aastat, kui igal pool hakati nägema spioone, kahjureid ja välisvaenlast, surra loomulikku surma. Paljud neist olid võõral maal, ei osanud korralikult kohalikku keelt ega sulandunud sinna – neist said alkohoolikud. Kokkuvõtvalt võib öelda, et keegi neist õnnelikuks ei saanud.

Stalin käsitles neid ilmselt vana Lenini kaardiväe liikmetena ja üritas neid süsteemist välja puhastada ja oma uusi inimesi asemele panna. Kuna nad mingil hetkel ilmselt adusid, et kui mitte täna, siis ilmselt homme saabub minu lõpp läbi armsa Nõukogude riigi käe, siis kas olete pannud mälestustes või muudes fragmentides tähele ümberhindamisi oma tegevuse kohta? Või ei leia seda sealt kunagi?

Ma ei ole ajaloolasena mitte kunagi midagi sellist kohanud. See on tegelikult väga harv juhus, kus inimesel on julgust tunnistada, et ta on eksinud, midagi valesti teinud. Kui vaatame kasvõi II maailmasõja aegseid kurjategijaid, siis ka nende hulgas oli kahetsejaid väga vähe. Enamasti otsiti ikkagi põhjendusi oma tegevusele, otsiti süüdlasi teiste hulgast. Täpselt samamoodi on ka nende puhul. Vastupidi – niipalju kui olen ka hilisemalt KGB struktuurides töötanud inimestega kokku puutunud, siis tegemist on ikkagi auasjaga. Kui olen kuulanud mälestusi vanadest tšekistidest, kes 1930ndatel Nõukogude Venemaal tegutsesid ja peale 1940. aastat ka Eestisse tulid, või nende kolleegide mälestusi, siis see, et kulakutele ja pursuidele lasti kuul pähe, oli toona nende jaoks suur auasi. See kaader töötas ENSV-s kuni 1960.-1970. aastateni. Kes polnud ennast põhja joonud, saadeti pensionile. Mingisugust kahetsust ma nende inimeste puhul ei ole kunagi kohanud. 

Kas nad omasid väga suurt initsiatiivvälja ja ei sõltunudki väga palju Nõukogude Venemaa keskvõimust või tulid sealt otsesed korraldused, mis olid täitmiseks kohustuslikud?

Esiteks arvan, et kui vaatame Nõukogude süsteemi 1918.-1919. aastal, siis selle suutlikus ei olnud kõike kontrollida ja igal pool olla. Paratamatult oli kohapeal väga palju vabadust. See puudutab ka Eesti enamlasi, eelkõige seda, keda nad siin hukkasid ja kinni pidasid. Selleks ei tulnud suuniseid Moskvast või Petrogradist. Samad inimesed, kes olid siit 1918. aasta algul, jaanuaris-veebruaris, sunnitud põgenema, tulid tagasi sooviga kõigile kätte maksta. Seda nad üritasid siin ka teha. Ainult see, et Eesti territoorium õnnestus nii kiiresti vabastada, päästis sadades inimesi.

Kui 1918. aasta sügisel oli Loodearmee pealetung Petrogradile teist korda nurjunud ja Nõukogude armee ehk Punaarmee oli uuesti Eesti piiridel, siis Lenin kirjutas, et on vaja tungida Eesti territooriumile, puua siin üles mõisnikke ja rikkaid talupoegi. Kogu süsteem, mis oli peale oktoobripööret loodud, oligi brutaalne ja jõhker. Need inimesed, kes olid selle juures olnud, tõid automaatselt need praktikad, mis olid Moskvas ja Petrogradis kasutusel olnud ka Eesti linnadesse – Narva, Tartusse, Võrru ja Rakverre.

Töörahva Kommuun koos abijõududega asus okupeeritud aladel kohe varasid sundnatsionaliseerima, keelama igasuguseid kogunemisi ja loomulikult ka usuelu. See ei päädinud alati otsese füüsilise vägivallaga. Küll aga kasutati jõhkraid administratiivseid meetodeid, mida tolleaegse Eesti Vabariigi seaduste järgi pidi käsitlema kui inimeste vabaduste lubamatut riivet. Kas saaksite neid episoode natuke rohkem analüüsida? Täpsemalt huvitab tolleaegse Eesti ühiskonna see osa, kes sattus okupatsiooni alla. Mis oli nende suhtumine ja meeleolud? Kas seda on üldse uuritud? Kas olete kokku puutunud vastavate mälestustega?

Seda ei ole väga palju uuritud, sest nagu me teame, on Eesti riik väike ja meil on vähe ressursse. Võib-olla suur osa ühiskonnast ei oleks sellega ehk nõus, kuid meil on vähe ka ajaloolasi, kes võiksid selliste teemadega tegeleda. Uurimist on palju. Näiteks Tartust on enamlaste võimu ajast säilinud sellised mälestused, mille kohaselt esimestel nädalatel jätkus elu vanaviisi. Seejärel, 1919. aasta jaanuaris, toimus murrang. Inimesi hakati massiliselt arreteerima. Hakkasid levima igasugused jutud. Kahtlemata ei saanud varjata, et Emajõe jää peal püssitulega inimesi tapetakse ja topitakse jääaukudesse. Sellised asjad ei jäänud kindlasti märkamata.

Mis puudutab enamlaste toetust, siis see oli kahtlemata Eesti aladel seniidis 1917. aasta sügisel, kui olid valimised Venemaa Asutavasse Kogusse, kus enamlased said kõigist valijate häältest umbes 40%. Edaspidi hakkas see pidevalt kahanema. 1918. aasta jaanuaris olid välja kuulutatud Eesti Asutava Kogu valimised, mille needsamad enamlased katkestasid, kui nad nägid, et nad ei suuda seal enamust saada.

Seal oli nende toetus juba ca 35%. Oletada võib, et toetus oli kõvasti langenud ka 1918. aasta lõpuks. Kindlasti langes see Vabadussõja jooksul veelgi. Põhilised kihid, kes enamlaste võimu toetasid, olid vabrikutöölised, kes seisid toona jõude. 1917. aasta jooksul oli kogu tööstus seiskunud. Need olud olid kindlasti rasked. Selliseid elanikkonnagruppe oli lihtsam agiteerida. Kui me vaatame nende Vabadussõja järgset toetust erinevatele kommunistide variorganisatsioonidele, siis võitsid nad näiteks esimesed kohalikud valimised Tallinnas. Ka Tartus oli neil arvestatav toetus.

Kommunistide ja enamlaste toetus oli 1920. aastatel läbivalt olemas. Minu isiklik hüpotees on, et kui tuli vapside liikumine, siis n-ö linnalumpen asus suuresti uut liikumist toetama, mis ei olnudki niivõrd erinev enamlaste omast. On arutletud selle üle, et mida vapsid tahtsid – ehk see oligi n-ö rahvuslik kommunism? Isegi kui nende juhtidel oleks olnud head kavatsused, siis elektoraadi survel oleksid nad pidanud varem või hiljem oma poliitikat korrigeerima.

Mis puudutab usuvastast poliitikat, siis nagu ma juba mainisin, olid Nõukogude Venemaa eeskujul välja antud vastavad dekreedid. Kõik usulised organisatsioonid ja usuõpetused Eesti territooriumil olid keelustatud. Eesti Töörahva Kommuuni käe läbi hukkus siin 5-6 luteri ja õigeusu vaimulikku. Nende kontrolli all olevail territooriumidel lakkas usuelu olemast. Kui vaatame Filmiarhiivis ajaloolisi ülesvõtteid, näeme kuidas suured kirikud, nt Narva Aleksandri kirik, Narva Linnakirik jt, on täis riputatud punaseid lippe ja loosungeid. Kui loeme kaasaegsete mälestusi, olevat kantslis „leegitsevate“ kõnedega üles astunud toonased Eesti enamlaste juhid. Nendes tingimustes ei saanud mingisugust usuelu mõistagi olla. Kirikustruktuuridega seotus tähendas otsest ohtu inimeste eludele.

Eesti Töörahva Kommuuni majanduspoliitikat on palju analüüsitud. Siin on nähtud olulist viga, mida heitsid Eesti enamlastele ette juba Nõukogude ajaloolased. Nad ei teinud samasugust kavalat lüket kui olid teinud bolševikud Venemaal. Nad võtavad ära maa ja annavad selle (kasvõi ajutiselt) talupoegadele ära. See oli Vene kodusõjas üks määravaid momente.

Loomulikult talupojad mingisugust maad ei saanud, nagu enamlaste partei oli lubanud. See kooriti neilt pärast tagasi. Kuna nn vene valged ei olnud nõus üldse minema mingisugustele kompromissidele, oli oodata, et nende eesmärk on taastada kodusõja-eelne olukord ühes mõisnike ja tõenäoliselt ka isevalitsusega. Arvata võib, et valdav osa vene ohvitseridest olid monarhistid ja mingeid järeleandmisi ei olnud nad nõus tegema. Vene kodusõjas mängis see suurt rolli.

Midagi sellist ei olnud Eesti kommunistid 1918.-1919. aastal nõus tegema. Nad konfiskeerisid Eesti maaomandi ja üritasid hakata tegema nendest kommuune ehk kollektiivseid majapidamisi. Maa küsimuses on nähtud suurt viga. Suur osa põllumaast oli Eestis koondunud väga väikese elanikkonna osa ehk Balti aadli kätte, kuid seda ei suudetud lahendada. Selles on nähtud momenti, mis on oluliselt vähendanud maarahva toetust Eesti Töörahva Kommuunile.

Rääkisime korduvalt Eesti Töörahva Kommuunis tegutsenud inimeste poolt korraldatud terrorist. Mainiste ka seda, et Punaarmee sõdurid ja ohvitserid tegelesid kaugeltki mitte ainult puhta sõjategevusega. Kas on tuvastatud Venemaalt tulnud punaarmeelaste osalust tsiviilisikute vastases terroris?

Jah, sellised episoodid leidsid kahtlemata aset. Peame arvestama, et põhilised terrori täideviijad mahalaskjatena olid Eesti kütipolkude liikmed, eelkõige Viljandi II kütipolgu liikmed, kellest moodustati erinevaid karistussalkasid, mis tegutsesid Tartu- ja Virumaal. Mälestuste järgi viisid nad läbi mahalaskmisi ja hukkamisi. Peale seda, kui enamlased lahkusid, õnnestus Eesti võimudel tuvastada ka muid palju brutaalsemaid hukkamismeetodeid, mida kasutati näiteks kuulide kokkuhoidmise eesmärgil või puhtalt sadismist.

Mis puudutab Punaarmee kuritegusid, siis sellised episoodid kahtlemata leidsid aset. Peame endale aru andma toonastest realiteetidest ja vägivallast, millega kogu ühiskond oli kokku puutunud juba 1918. aasta suvest alates ja mis sügisel Nõukogude valitsuse dekreetidega muudeti seaduslikuks protsessiks.

Kogu ühiskond, eelkõige parteilised ja Punaarmee struktuurid, oli sellest läbi imbunud. Peame arvestama, millise seisuni oli ühiskond jõudnud ja kui palju maksis toona inimelu. Õigupoolest see ei maksnudki mitte kui midagi. Mingisuguseid karistusi röövimiste, tapmiste, vägistamiste jne eest ei olnud punaarmeelastel ega Eesti enamlastel põhjust karta. Nende kohta olid liikvel süüdistused, muu hulgas ka teiste enamlaste poolt, et nad kasutasid punast terrorit ära selleks, et omastada oma ohvrite vara.

Kui avalikkus sai lehtedest ja piltide kaudu teada, et sellised jõhkrused on kaitsetute ja relvitute inimeste vastu Tartus ja mujal toime pandud, siis milline oli valdav reaktsioon? Milline oli sellega kaasnenud poliitiline diskussioon ühiskonnas?

Ma arvan, et sellega mängisid bolševikud ja Eesti enamlased ennast lõplikult Eesti poliitikast välja. Oli selge, et pärast seda ei saa teised erakonnad ja poliitilised jõud nendega teha mingisuguseid kompromisse. Meil olid näiteks ka Eesti vasakpoolsed esseerid, kes olid neile väga lähedased, kuid üldiselt sai enamlastest Eesti territooriumil pärast neid kuritegusid persona non grata.

Toonane ajakirjandus kajastas enamlaste poolt toime pandud kuritegusid väga detailselt ja elavalt. Lehtedes avaldati nimekirju hukatutest ja tapetutest; samuti detaile, jutustusi, pealtnägijate tunnistusi. Toona olid ajalehed peamised kommunikatsioonikanalid ja internetti 100 aastat tagasi loomulikult ei olnud. Arvan, et toonastele inimestele avaldasid need äärmiselt sügavat muljet.

Kui üritada võrrelda seda, kuidas mälestati Vabadussõja-aegse punaterrori ohvreid enne Teist maailmasõda eksisteerinud Eesti Vabariigis ja nüüdses Eesti Vabariigis, mis on iseseisvuse taastanud, siis milliseid põhimõttelisi erinevusi selle teema nägemises ja arutamises me näeme?

Peame aru saama, et nendest sündmustest on möödunud juba 3-4 inimpõlve, olenevalt sellest kui pikaks keegi inimpõlve kestust loeb. Esiteks kaotavad need sündmused selle aja jooksul oma aktuaalsuse. Teiseks, 1940. ja eelkõige 1941. aastal juhtunu ning pärast seda ka 1944. aastast toimunu jättis kõik selle, mis juhtus 1918/1919. aastal, kordades varju.

Ohvrite arv ja elanikkonna osa, keda stalinlikud repressioonid puudutasid, oli oluliselt suurem kui need 2500 arreteeritut ja enam kui 700 tapetut, kes Eesti Töörahva Kommuuni ohvriks langesid, kui Kommuun 1918. ja 1919. aasta mõnede kuude jooksul Eestis tegutses. Mastaabid on täiesti erinevad. Kuna aega on nii palju möödunud, siis arvan, et ühiskonnas on need sündmused jäänud paljuski unustusse.

Ehkki, kui vaadata Eesti (kohalikke) ajalehti, siis igasuguste aastapäevadega seoses on neid sündmusi (nt Tartu Krediidikassa mõrv, Palermo mõrv jne) ikkagi meelde tuletatud ja neid pole täielikult ära unustatud, kuid loomulikult on nad kaotanud oma aktuaalsuse. Võin oma isiklikust praktikast öelda, et kui ma töötasin veel ajalehes, siis peale seda, kui mingisugune materjal ilmus, leidus ikka 1-2 inimest, kes ütlesid, et minu vanaisa rääkis mulle midagi sellest või minu sugulased olid need, kes kannatasid. Võib öelda, et mingisugune suuline traditsioon vähemalt vanema põlvkonna seas veel kestab.

Kuidas teile ajaloolasena tundub, kas Vabadussõja-aegset terrorit on piisavalt uuritud? Kas meil on olemas võimalusi veelgi rohkem süvitsi minna või on võimalikud allikad juba ammendatud?

Arvan, et ei ole. Esiteks on võimalus kasutusele võtta uusi allikaid. Tänapäeval räägitakse, et iga ajaloolane teebki oma allikad ise – kes mida leiab. Kui vaatan igasuguseid mälestusi, kohalike ajaloolaste või koduloolaste tekste, siis aeg-ajalt on minu jaoks ikka mingisugust uut infot, isegi siis, kui ma seda eriliselt ei otsi. See näitab, et kindlasti on palju, mida uurida. Omal ajal uurisin ma ka Venemaa arhiivides, mis on samuti üks võimalik suund. Samamoodi on ka Läti arhiivides kõik see, mis puudutab Lõuna-Eestit ja Valga ümbrust. Toona sain väga palju olulist informatsiooni, mida ma sealt otsisin, ka kätte, kuid palju jäi läti keele oskuse puuduse taha. Kahtlemata on siin võimalusi uurimiseks. Kindlasti on veel neid inimesi, kes sellega tegelevad.

Tahan varasema küsimusega seoses öelda, et mulle väga meeldib, et seesama teema on huvi pakkunud ka kohalikele Narva ajaloo-uurijatele ja koduloolastele. Praegu käibki Narva linnas poleemika selle üle, et kuhu püstitada mälestusmärk Eesti Töörahva Kommuuni ohvritele. See Narva linn, mis eksisteerib praegu, pole päris seesama Narva linn, mis toona. Sellest hoolimata ei jäta see ükskõikseks sealset elanikkonda, kel pole selles paigas otseseid juuri. See, et paljusid narvalasi huvitab nende kodukoha varasem ajalugu ja see, mis oli enne 1944.-1945. aastat, on minu jaoks väga positiivne üllatus ja selline tendents mulle ausalt öeldes väga meeldib.

Nad pöördusid ka Eesti Mälu Instituudi poole palvega seda algatust toetada. Mälestusmärk tuleks luteri kiriku kõrvale, mille ruumides Töörahva Kommuun väidetavalt välja kuulutati. Loodetavasti see sünnib, sest üle Eesti on nii väikestesse kui suurematesse kohtadesse kohalikke mälestusmärke (Vabadussõja-aegse punaterrori ohvritele – toim.) pandud; Narva siiamaani mitte. Loodetavasti õnnestub neil, kui mitte sinna kuhu tahetakse, siis kuhugi teise nähtavasse kohta see mälestusmärk panna.

Siin me saame tallinlastena neid väga vähe aidata. Loodame, et nende algatus osutub viljakaks. Nagu sa ka ise tead, kuna oled olnud tegev kodanikuühiskonna projektides, kui on olemas aktiivne tuumik, siis võivad nad saata korda suuri asju. Kui ka Narvas leidub selline aktiivne tuumik, siis arvan, et nende pingutusi võib lõpuks edu saata. Igal juhul on see äärmiselt positiivne.

Fakt, et see mälus natuke lahustunud teema kerkis taas esile tänu Narvale on minu meelest veel üks tõend selle kohta, et Vabadussõja-aegse punaterrori temaatika pakub endiselt huvi ajaloohuvilistele. Endiselt elavad ka inimesed, kes teavad, et nende sugulased siis hukati. Meie ülesanne selle teema teadvustajatena on tähele panna, et ka enne 1940. aasta traagilisi sündmusi olid inimesed, kes sellesama ideoloogia tõttu kaotasid oma elu, tervise või vara.

Ma väga tänan, et nõustusite tulema ja sel teemal rääkima. Loodetavasti saame sellest kunagi taas rääkida mõne teise vaatenurga alt, näiteks kui ilmuvad mõned värsked tööd sellel teemal. Aitäh!

Suur aitäh kutsumast!