Propagandavale: Ukraina riigi rajas Lenin

communistcrimes.org, 06. Aprill 2022

Ajaloo tundmise olulisus sai taaskord kinnitust sõja eelõhtul, kui Venemaa president Vladimir Putin pidas tunnipikkuse kõne, milles esitas Kremli nägemuse Ukraina ajaloost ja püüdis pseudoajalooliste argumentide toel õigustada oma sissetungi Ukrainasse. Lisaks paljudele teistele propagandavaledele rääkis Putin oma kõnes, et Ukraina riik oma praegusel kujul on täielikult Venemaa või täpsemalt bolševike loodud.

f
Ukrainlased on ümbritsetud bolševike (põhjas, mees viisnurgaga), valgekaartlike jõudude (idas, mees kotkalipuga) , Poola ja Ungari vägede (roosas vormiriietuses) ning Rumeenia sõdurite poolt, 1919. Allikas: Vikipeedia.


Putin väitis, et tänapäeva Ukraina riigi "asutas Venemaa, veelgi täpsemalt bolševikud, kommunistlik Venemaa. See protsess algas peaaegu kohe pärast 1917. aasta revolutsiooni…”. "Lenin ja tema kaasvõitlejad tegid seda Venemaa enda suhtes väga karmil viisil – temast osa tema enda ajalooliste territooriumide eraldamise, lahutamise arvel,” ütles president oma kõnes. Putini arvates seesuguse “bolševistliku poliitika tagajärjel tekkiski Nõukogude Ukraina, mida võib meie päevil täiesti põhjendatult nimetada „Vladimir Iljitš Lenini nimeliseks Ukrainaks“. Tema on selle autor ja arhitekt.”  

Neid Venemaa presidendi väiteid ei saa tõeseks pidada. Ukraina kujunemise ja riikluse tekkimise lugu ulatub palju kaugemasse aega. Ukrainlaste iseseisvuspüüdlused päädisid 1917. aastal demokraatliku Ukraina Rahvavabariigi väljakuulutamisega, mida tunnustas ka bolševike juhitud Venemaa Nõukogude Vabariik. See aga ei takistanud bolševikke hiljem Ukraina riiklust likvideerimast, mistõttu jäi Ukraina Nõukogude Liidu koosseisu kuni iseseisvumiseni 1991. aastal.

Kui uskuda Putinit, siis sai Ukraina eraldumine Nõukogude Liidust võimalikuks tänu leninlikele riigi ülesehitamise põhimõtetele. Nimelt tulnud Leninil teha raskel kodusõja perioodil Ukraina natsionalistidele järeleandmisi, et vastloodud Nõukogude Liidu territoriaalne ühtsus tagada. Kui Stalin oli teinud ettepaneku ehitada üles ühtne riik, siis Lenin oli pooldanud konföderatiivse riigikorralduse ideed ning loosungit rahvaste õigusest enesemääramisele kuni eraldumiseni välja (vähemalt nominaalselt oli 1922 loodud Ukraina NSV-l olemas eraldumisõigus). See oli Putini sõnul hullumeelsus, märksa hullem kui viga, mis sai lõplikult selgeks alles 1991. aastal. Pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist pole "Ukrainal sisuliselt iialgi olnud püsivat oma ehtsa riikluse traditsiooni," ütles Putin. 

On selge, et tegemist on pseudoajaloolise lähenemisega. Sellele pole aga keeruline vastu seista, kui Ukraina ajalukku natukenegi süveneda. 

Ideest iseseisva riigini

Ukraina rahvusluse algus ulatub tunduvalt varasemasse aega. Ukraina aadli esindajate seas on rahvusliku kultuurielu elavnemine täheldatav kogu Ukrainas juba 18. sajandi lõpus. Sel ajal kuulus suurem osa Ukraina aladest Vene tsaaririigi koosseisu. Ülejäänud aga jagunesid Austria-Ungari, Poola-Leedu ja Osmanite riigi vahel. 19. sajandil takistasid rahvuslikku liikumist venestamiskatsed, kuid huvi ukraina keele, kultuuri ja ajaloo vastu püsis.

Natsionalistlike meeleolude tõus muutus märgatavamaks 1905. aasta revolutsiooni päevil. 1917. aastal hoogustusid need veelgi seoses veebruarirevolutsiooni sündmustega. Ukrainlased, nagu paljud teisedki Vene tsaaririigi koosseisu kuulunud rahvad, võtsid sel ajal suuna omariiklusele.

Võitlus omariikluse eest

See oli segane ajajärk, mil Ukraina oli seotud erinevate konfliktidega: esimese maailmasõjaga (1914-1918), Vene kodusõjaga (1917-1922) ja Poola-Nõukogude sõjaga (1919-1921). Ukraina ajalookirjutuses tuntakse seda perioodi Ukraina iseseisvussõja nime all (1917-1921).

Pärast tsaari kukutamist moodustati endise Vene impeeriumi aladel Ukraina Keskraada, mida juhtis Ukraina ajaloolane ja poliitik Mõhhailo Gruševskõi. Esialgu peeti võitlust Ukrainale suurema autonoomia saavutamiseks, kaugemaks eesmärgiks oli aga riigi iseseisvumine. Algas rahvusväeosade moodustamine, mis pidi panema aluse loodavale rahvaarmeele. Autonoomiat pooldasid ka paljud talupojad, sest sellega pidi kaasnema maareformi käivitamine.

Ukrainlaste iseseisvuspüüdlused sattusid ohtu, kui 1917. aastal tulid vägivaldse riigipöörde tulemusena Petrogradis võimule bolševikud. Umbes samal ajal püüdsid bolševikud ka Kiievis võimu haarata, kuid edutult. Mõni nädal pärast neid sündmusi kuulutati välja Ukraina Rahvavabariik. Vastloodud riiki tunnustasid peagi de jure ka paljud teised selle piirkonna riigid, sealhulgas Nõukogude Venemaa.

Pärast riigipöördekatse ebaõnnestumist Kiievis hakati nõukogude võimu kehtestama Harkovis. Detsembris 1917 kuulutasid bolševikud välja Ukraina Nõukogude Rahvavabariigi. 1918. aasta alguses marssisid Ukraina bolševike ja neid toetava Nõukogude Venemaa Punaarmee väed rivaalitseva riigi lipu all Kiievi peale. Vastusena bolševike tegevusele kuulutas Keskraada välja demokraatliku ja Venemaast sõltumatu Ukraina Rahvavabariigi. See aga bolševike pealetungi ei heidutanud.

Järgnevalt alustasid saksa väed pealetungi, okupeerides lühikese ajaga Ukraina. Enamlik Venemaa sõlmis Saksamaaga 1918. aasta märtsis Brest-Litovski rahulepingu, mille kohaselt pidi Venemaa muu hulgas loovutama Ukraina alad. Saksa okupatsioonivägede toetusel kukutati Ukraina RV Keskraada ja loodi asemele marionettriik hetman Pavlo Skoropadski juhtimisel. 

Saksa okupatsioon ei kestnud pikalt. Kui Saksamaa väljus esimesest maailmasõjast novembris 1918, tuli saksa vägedel Ukrainast lahkuda. Seejärel kisti Ukraina Venemaa kodusõtta. Võim riigis läks Ukraina Rahvavabariigi Direktooriumile, mis tegutses iseseisvuse säilitamise nimel. Austria-Ungari keisririigi alla kuulunud ukrainlased kuulutasid välja Lääne-Ukraina Rahvavabariigi. Hiljem Ukraina Rahvavabariik ja Lääne-Ukraina Rahvavabariik ühinesid. 

5
Ukraina valitsus keelustas Nõukogude sümboolika 2015. aasta mais. Alates 2013. aasta lõpust on Ukrainas maha võetud umbes 1000 Lenini kuju. Allikas: Vikipeedia.


Lenini-nimeline Ukraina

Kui lühidalt kokku võtta, siis Ukraina püüdis erinevatel viisidel iseseisvust saavutada: loodi demokraatlikud Ukraina Rahvavabariik, Ukraina Rahvavabariigi Direktoorium ja Lääne-Ukraina Rahvavabariik. Seega väide nagu oleks Ukraina riik bolševike loodud mõistagi absurdne.  Samas ei saa kuidagi alahinnata bolševike tegevust Ukraina noore riikluse hävitamisel.

Järgnes Punaarmee pealetung ja Kiiev langes 1919. aasta veebruaris enamlaste kätte. 1920. aastaks oli Punaarmee vallutanud suurema osa Ukrainast, mis liideti kommunistliku Venemaaga. Vähem kui kolmandik Ukrainast läks Poolale, väiksemad alad ka Rumeenia ja Tšehhoslovakkia koosseisu. Hoolimata Lenini ja bolševike pealtnäha soosivast suhtumisest rahvaste enesemääramisõigusesse, näitas nende tegevus Vene kodusõja ajal, et nad püüdsid võimu enda kätte haarata ja endise impeeriumi alasid nii palju koos hoida, kui vähegi suutsid. Selle tulemusel inkorporeeriti Ukraina sunniviisiliselt, misjärel sai sellest Ukraina Nõukogude Sotsialistlik Vabariik. 

Lenin oli tõepoolest NSV Liidu (sh Ukraina NSV) loomisel kesksel kohal, kuid seda alles pärast demokraatliku Ukraina riigi likvideerimist. Oma kõnes on Putin maha vaikinud Ukraina omariikluse ajaloo, mis eelnes Nõukogude Liidu loomisele 1922. aastal.

Järgnevad aastakümned Nõukogude Liidu koosseisus kujunesid Ukraina jaoks rängaks. Nõukogude Ukrainas nagu mujalgi pandi toime stalinlikke õudusi. Suure näljahäda ehk Golodomori ajal 1930. aastatel suri vähemalt neli miljonit inimest. Vahepeal asendus punavõim saksa okupatsiooniga, millele järgnes taas nõukogude korra kehtestamine. Okupatsioon tõi kaasa uusi kannatusi, sh 1986. aastal toimunud Tšornobõli tuumaavarii.

1991 ja hilisem aeg

Püsiva omariikluseni jõudis Ukraina pärast Nõukogude Liidu lagunemist. Ukraina iseseisvus taas 24. augustil 1991. 1. detsembril 1991 toimunud iseseisvusreferendumil, kus osales 84,2 protsenti Ukraina elanikest, toetas Ukraina riiklikku iseseisvust 90,3 protsenti. Praegu Venemaa okupatsiooni all olevates Donetski ja Luganski oblastites oli mõlemas toetus iseseisvusele üle 80 protsendi. Sellega kinnitati rahva poolt Ülemraadas 24. augustil 1991 vastu võetud iseseisvusdeklaratsioon. 

Seda kommenteerinud Venemaa president ütles, et “sealjuures hakkasid Ukraina võimud alguses, tahan seda rõhutada, just esimestest sammudest ehitama oma riiklust kõige eitamisele, mis meid ühendab.” Näib, nagu oleks Venemaa president "unustanud", et rahvas nii ülekaalukalt Ukraina iseseisvust pooldas.

Putini kõnes segunevad vaikimised, pooltõed ja suisa valed. Venemaa mõjutustegevuste eesmärgiks on iga hinna eest ja sõltumata tagajärgedest oma režiimi kindlustada ning ideoloogiliste argumentidega Ukraina iseseisvust õõnestada.  Väärinfo leviku pidurdamine on vähim, mida on võimalik teha Ukraina heaks ja Kremli propagandamasina ohjes hoidmiseks.

Kasutatud kirjandus

Edele, Mark. The Soviet Union: A Short History. Hoboken, NJ: Wiley-Blackwell, 2019.

Geoffrey Hosking. A History of the Soviet Union, 1917-1991: Final Edition. London: Fontana Press, 1992.

Kappeler, Andreas. The Russian Empire: A Multiethnic History. Translated by Alfred Clayton. Halow, England: Pearson Education, 2001.

Plokhy, Serhii. The Gates of Europe: A History of Ukraine. New York: Basic Books, 2015.

President of Russia. “Address by the President of the Russian Federation”. Published February 21, 2022. http://en.kremlin.ru/events/president/news/67828