Nõukogude vihakeele mõisted. Lühisõnastik

Rohkem kui 70-aastase eksistentsi käigus töötas kommunistlik Nõukogude võim välja erilisi mõisteid, mida kasutati reaalsete, oletatavate ja väljamõeldud ideoloogiliste vaenlaste tembeldamiseks ning ühiskonna viha üleskütmiseks nende vastu. Neid termineid võis kohata regulaarselt Nõukogude massimeedias ja Kommunistliku Partei juhtide kõnedes. Neid on kasutatud sadades tuhandetes kriminaaltoimikutes ja määrustes. Kui inimene sai sellise sildi külge, siis kas ta oli juba arreteeritud või see oli tal varsti ees. „Templiga“ inimesi ootas enamasti küüditamine, vangilaager või mahalaskmine. Nimetame ja selgitame kõige levinumaid Nõukogude poliitkeele vaenutermineid, mille tagant paistab ideoloogiline fanatism ja absurd ning miljonid hävitatud elud. Loetelu koostamisel on kasutatud peamiselt „Sovetismide seletav sõnaraamat“ (V. Mokijenko, T. Nikitina, Peterburi, 1998).

Sotsiaalselt võõras element (vene k. социально чуждый элемент) – üldistav termin isikute ja tervete ühiskonnagruppide kohta, keda peeti Nõukogude Liidu ühiskonda mittesobivaks, mille tõttu neilt võeti ära kodanikuõigused, töö ja survestati ning represseeriti. Nende hulka arvati erinevate religioonide esindajaid, ettevõtjaid, väikekauplejaid, talupidajaid, käsitöölisi, vabakutselisi jt.    

Nõukogudevastane element (vene k. антисоветский элемент) – isikud  või isik, kes tegutses minevikus või parasjagu tegutseb Nõukogude Liidu ametliku ideoloogia või režiimi vastu. Selliselt nimetati ka isikuid, kes aktiivseid samme Nõukogude korra vastu ei astunud, kuid kes kujutasid Nõukogude võimu arvates (potentsiaalset) ohtu tulenevalt mineviku tegevusalast või sotsiaalsest staatusest (näiteks mittekommunistlike parteide liikmed, välismaaga seost omavad isikud jne). Nõukogude Liidu okupeeritud territooriumitel laiendati seda peaaegu automaatselt okupeeritud riigi avaliku võimu ja kodanikuühiskonna esindajatele. „Nõukogude julgeolekuorganite ees seisab ülesanne hävitada halastamatult kogu see nõukogudevastaste elementide bande (...)“. NSV Liidu Siseasjade rahvakomissari operatiivkäsk nr 00447, 30.07.1937 Moskvas.

Kulak (otsetõlge: rusikas, vene k. кулак) – Nõukogude Liidus jõukas talupoeg-omanik, kes kasutab oma majandustegevuses võõrast tööjõudu. Kulakuks liigitati paljusid talupidajaid ka teistel põhjustel nagu isiklikud veendumused, soovimatus loovutada oma vara kommunistlikule võimule või lihtsalt edukas üksiku talu pidamine. „Kulakud on kõige julmemad, jõhkramad, metsikumad ekspluataatorid“. Vladimir Lenin, Kogutud teosed (1948, Moskva), köide 37, lk 40.

Kulaku käsilane (otsetõlge: rusikaalune, vene k. подкулачник) – Nõukogude poliitilises kõnepruugis kulaku kasuks tegutsenud või teda toetanud talupoeg. Samas tähenduses kasuti „kulaku sabarakk“ (vene k. кулацкий прихвостень). „(...) termin, mille mõtles välja Nõukogude propaganda, et määratleda neid vaeseid, kes keeldusid vägivaldse kollektiviseerimise ajal osalemast „kulakute“ majapidamiste rüüstamises või kes sattusid mingil teisel põhjusel Nõukogude võimu meelepaha alla“.  J. Rossi, Gulagi käsiraamat (1991, Moskva), köide 2, lk 289.

Rahvavaenlane (vene k. враг народа, ka revolutsiooni vaenlane, klassivaenlane ja ideeline vaenlane) – halvasti määratletud, paljusid mõisteid hõlmav süüdistus Nõukogude Liidus. Tegu oli laial levinud sildiga, mida kasutatid represseerimise põhjendamiseks ning elanikkonnas poliitilise sallimatuse üleskütmiseks sildistatavate isikute või gruppide vastu. Sageli vaenlaseks olemist eeldati näiteks isiku eluloo põhjal. „Parteiliini vastased olid paljastatud kui rahva vaenlased“. NSV Liidu Kommunistlik Partei resolutsioonides (1954, Moskva), köide 3, lk 335.

Spioon (vene k. шпион) – isik, kes tegeleb informatsiooni (peamiselt salajase) varjatud hankimisega võõrriigi huvides. Eriti stalinistlike repressioonide käigus kasutas Nõukogude julgeolekuteenistus rohkesti võltssüüdistusi teise riigi kasuks spioneerimises paljude isikute süüdimõistmise ja mõrvamise alusena, käsitledes spioneerimisena igasuguseid kontakte välisriikide kodanikega. „Neid „veendi“, veendi teatud võtetega selles, et nad on...spioonid“, NLKP XXII kongressi materjalid (1961, Moskva).

Pursui (tuleneb prantsuse k. bourgeois, eesti k. kodanlane, vene k. буржуй) – Nõukogude ametlikus sõnapruugis kapitalistliku ühiskonna valitseva klassi, kodanluse esindaja, kes kaitseb ja põlistab tööliste ekspluateerimist. Sõna originaaltähendus on seotud vara, rahalisi vahendeid ja muud majandusliku mõju omavate isikutega. Kommunistliku õpetuse kohaselt on tegemist tööliste kõige suurema vaenlasega klassivõitluses, keda tuleb täielikult ühiskonnast eemaldada. Tegemist on mõistega, mille abil dehumaniseeriti oma tegevuse ja töö tulemusel paremale järjele jõudnud kodanikke.

Kontrrevolutsionäär (vene k. контрреволюционер) – revolutsiooni vastane. Nõukogude Liidus 1917. aasta oktoobrirevolutsiooni käigus võimule tulnud bolševike režiimi vastane. Tegelikkuses anti see staatus isikule, grupile või organisatsioonile sageli tühiste tegude, päritolu või valekaebuse alusel.  Kontrrevolutsiooniline tegevuse laialivalguv ja julgeolekuteenistusele pea piiramatut voli andev definitsioon on antud Vene NFSV kriminaalkoodeksi (1926) paragrahvis 58-1: „Kontrrevolutsiooniliseks tunnistatakse iga tegevus, mis on suunatud tööliste ja talupoegade nõukogude võimu ja nende poolt NSV Liidu ja liiduvabariikide Põhiseaduse alusel valitud NSVL, liiduvabariikide ja autonoomsete vabariikide töölis-talupoegade valitsuste kukutamisele, õõnestamisele, nõrgendamisele või NSV Liidu välisturvalisuse ja põhiliste proletariaatliku revolutsiooni majanduslike, poliitiliste ja rahvuslike saavutuste õõnestamisele.“

Endised inimesed (vene k. бывшие люди) – Oktoobripöörde tulemusel oma staatuse ja sageli ja elatusallika kaotanud isikud. Eelkõige vaimulikkond, ohvitserkond, aristokraatia, bürokraatia, kauplejad, jõukad talupidajad, ettevõtjad jt. „Endiste inimeste“ üle pidas Nõukogude julgeolek arvestust ning nemad langesid esimestena massirepressioonide ohvriks, kui ei jõudnud enne riigist põgeneda.

Natsionalist, kodanlik natsionalist (vene k. националист, буржуазный националист hukkamõistvalt) – rahvusliku teadvuse kandja, kes vastandab rahvuslikke tundeid ja motiive Nõukogude Liidu internatsionalistlikule poliitikale, mis on suunatud rahvuslike erinevuste tasandamisele ja üheks Nõukogude identiteediks kokkusulatamisele kommunistliku klassiteooria raames. Lisa „kodanlik“ on klassivaenlase tunnus ja see tähendab, et selline „natsionalist“ on orienteeritud kapitalistlikule elukorraldusele. Natsionalistiks võidi tembeldada lihtsalt selle eest, et isik kuulus Nõukogude Liidus elava rahvusvähemuse hulka. Kodanlikeks natsionalistideks nimetati annekteeritud Balti riikides iseseisvusmeelseid isikuid ja neid, keda selles kahtlustati.

Vasaklane (vene k. левак, alandavalt) – Nõukogude sõnapruugis oportunist, kes varjab vasakpoolsete loosungitega oma bolševike vastasust. Kasutati kommunistlikus parteis ja ühiskonnas laiemalt.

Redis  (vene k. редиска) – Nõukogude kõnekeeles end ebasiiralt Nõukogude võimu pooldajaks kuulutav isik. Seest valge (vana monarhistlikku režiimi taga igatsev) ja väljast punane (näiliselt nõukogudemeelne). Põhimõtteliselt sama sisuga on mõiste „kohaneja“ (vene k. приспособленец).  

Trotskist (vene k. троцкист) –Bolševike ühe juhi Lev Trotski vaadete pooldaja. „Trotskism“ tuleneb Vladimir Lenini ja Jossif Staliniga poliitilisse opositsiooni sattunud Oktoobripöörde ühe liidri Lev Trotski (1879-1940, tapeti Mehhikos) perekonnanimest. Nõukogude võim nimetas trotskismiks leninismi vastast mõttevoolu töölisliikumise sees, mida juhtis Trotski. Stalini valitsemise ajal sai sellest laialt kasutatud termin, mida kleebiti päriselt või näiliselt opositsioonilistele parteilastele ja ka parteitutele, eriti nendele, kellel oli mingitki pistmist Trotski enda või tema toetajatega. Sellele süüdistusele järgnes reeglina arest. Riiklik propaganda lõi terve kontseptsiooni ülemaailmsest trotskistlikust vandenõust. „Trotskistid on ideetute ja printsiibitute kahjurite, luurajate, spioonide ja provokaatorite bande maailma töölisliikumises, kes tegutsevad reaktsiooniliste kodanlike valitsuste käsul“, väike Nõukogude entsüklopeedia (1955, Moskva), köide 3, lk 436.  

Ebateadlik  (vene k. несознательный, классово несознательный) – isik, kellel puudub klassiline, poliitiline teadmine kommunistliku ideoloogia tähenduses. Selliseid inimesi nimetati Nõukogude Liidus ka „poliitiliselt mahajäänuteks“. 

Sabotöör (vene k. саботажник) – tavatähenduses mingi protsessi või töö teadlik õõnestaja selle ebakvaliteetse teostamise või teostamata jätmise teel. Nõukogude kõnepruugis kutsuti nii karistamisele kuuluvaid isikuid, kelle kaela aeti Kommunistliku Partei halvasti planeeritud ja seejärel luhtunud tegevusi või kes ei teostanud ametlikku poliitikat piisava energilisusega. Samuti käis see sõna ideoloogiliselt võõraste jõudude kohta. „Me surusime maha kapitali sõjalist vastupanu ja kapitalistide saboteerivaid tegevusi“, Suur akadeemiline sõnastik / Kaasaegse vene kirjanduskeele sõnastik (1950-1965, Moskva) köide 13, lk 29.

 

Allikad:

„Sovetismide seletav sõnaraamat“ (V. Mokijenko, T. Nikitin, Peterburi, 1998). Märkus: enamus kasutatud näiteid on vahendatud ja viidatud antud sõnastikus.

NSV Liidu Siseasjade rahvakomissari operatiivkäsk nr 00447, 30.07.1937 Moskvas.

Vene NFSV kriminaalkoodeks (1926)