Nõukogude korra varjatud ebavõrdsus

"Nomenklatuuri palgad, suurem lubatud korteri ruutmeetrite arv inimese kohta jpm eelised olid sätestatud dokumentidega, mis olid rangelt salastatud."

Laialt on levinud käsitlus või vähemasti käibefraas Nõukogude ajast kui võrdsustavast ning see mõjutab tänapäevani meie poliitikakujundamist, pärssides ühiskondlike lõhede mahendamist, kuna see oleks võrdsustamine, võrdsustamine aga oli omane Nõukogude korrale, Nõukogude kord oli halb, järelikult need kihistumist kahandavad meetmed on halvad.

See, et varanduslik kihistumine kahjustab ühiskonda tervikuna, peaks olema niigi selge: siis kahaneb ühiskondlik sidusus, tõusevad pinged, kasvab kuritegevus ja narkomaania, kahaneb ühiskonna talendibaas mitmesugusteks ametiteks jne ja see on kokkuvõttes kõigile kahjulik. Vaadelgem aga eespool toodud süllogismi komponenti, mille järgi Nõukogude kord oli võrdsustav.

See väide on nii ilmselgelt väär, et kutsub uurima, kust selline seisukoht pärineb, pidades silmas, et tegemist pole nii kauge minevikuga ning et suurel osal elanikkonnast, siinkõneleja kaasa arvatud, on isiklik kogemus kõnealusest ajastust. Kas tõesti on hakanud inimesed, kes Nõukogude ajal olid immuunsed ametliku propaganda suhtes, nüüd tõe pähe võtma juttu „tööliste ja talupoegade riigist“, tootmisvahendite ühisomandist, kõigi kodanike võrdsusest jne?

Peaks ju olema kõigile teada, et sellisel propagandal polnud tegeliku eluga mingisugust pistmist ning et Nõukogude ühiskond jagunes kaheks klassiks: valitsev klass, mida tuntakse nomen­klatuurina, ja valitsetav tavainimeste klass.¹ Kui me räägime ebavõrdsusest, siis esiteks olid valitseval klassil olulised majanduslikud eelised.

Kõigepealt oli muidugi juba nende ametlik palk palju kõrgem tavainimese omast, aga see oli vaid üks privileeg paljude teiste kõrval: laia tootevalikuga eripoed (samal ajal kui tavakodanik oli silmitsi tühjade lettidega), erisööklad ja -restoranid, (nõukogude mõistes) head autod, suured korterid (kui tavakodanikud elasid kitsikuses üksteise kukil),² tasustatud puhkused nomenklatuuri sanatooriumides, välismaavisiidid (kuhu minemisest tavakodanik võis vaid unistada), teenijad, kokad, autojuhid ja muu abipersonal (riigis, kus nendesamade tunnuste alusel kunagi inimesi maha lasti või Siberisse viidi) ja palju muud. Ütelda, et nomenklatuur oli teistega võrdne, tähendab üllatavat ajaloolist naiivsust.

Seda muidugi toetab osalt asjaolu, et just nimelt ideoloogilistel põhjustel ei olnud eliidile kohane oma privileege afišeerida, mistõttu see jäi tavainimesele paljuski nägemata. Nomenklatuuri palgad, suurem lubatud korteri ruutmeetrite arv inimese kohta jpm eelised olid sätestatud dokumentidega, mis olid rangelt salastatud.³ Ometi ei olnud Nõukogude ajal keegi nii naiivne arvamaks, et parteiboss elab kahetoalises Lasnamäe korteris ja lippab defitsiitkauba jahil mööda poode.

Majanduslikus plaanis oli kolhoosnike, kellele ei olnud pikka aega üldse palka ette nähtud, ebavõrdsus mis tahes palgasaajaga (ammugi siis nomenklatuuriga) võrreldes matemaatiliselt võttes lõpmatu (nõnda nagu nulli ja mis tahes arvu vaheline erinevus on lõpmatus).

Kuna nomenklatuur kontrollis kogu poliitilist elu, siis polnudki neil tarvis oma hoiukassa arvele hiigelsummasid korjata, kui nad said niisamagi kasutada riiklikke hüvesid – s.t hüvesid, mis olid toodetud töörahva lisaväärtusega ja mille eliidiklass omastas. Lisaks ei tule Nõukogude süsteemis vaadata ainult ebavõrdsust palkades, vaid ka tarbimises – mis kapitalismiga harjunud inimesele tundub kummaline, sest seal langevad need kaks kokku: ma saan tarbida nii palju, kui mul on raha (või krediiti). Nõukogude süsteemis aga kontrolliti inimesi ka tarbimise kaudu: isegi kui sul oli raha, siis ei tähendanud see, et sa võisid osta auto, süüa kalamarja ja käia Vahemere ääres suvitamas, vaid kõik see oli riiklikult reguleeritud: autoostuload, tavapoodide alavarustatus, väljasõiduload jne.

See suurendas veelgi lõhet kahe klassi vahel. Sõltuvalt piirkonnast võis sellele lisanduda veel ka lihtlabane korruptsioon ja ametikohtadega hangeldamine, mis Nõukogude Liidu lõunavabariikides oli ilmselt rohkem levinud kui näiteks Baltikumis. Ja muidugi leidus ka Nõukogude korra ajal privilegeerituid, kes jätsid meelega oma privileege kasutamata: nõnda oli mu klassivenna isa suure tehase direktor, aga nad elasid kaunis tagasihoidlikus kolmetoalises korteris, kuigi oleksid ilmselt saanud hankida suurema.

Mis aga teeb Nõukogude süsteemi eriti ebavõrdsuslikuks, on muidugi toosama poliitiline kontroll, mida eliit oma struktuuride, eeskätt NLKP kaudu teostas. Kõige äärmuslikum oli see muidugi Stalini ajal. Majanduslikus plaanis oli kolhoosnike, kellele ei olnud pikka aega üldse palka ette nähtud, ebavõrdsus mis tahes palgasaajaga (ammugi siis nomenklatuuriga) võrreldes matemaatiliselt võttes lõpmatu (nõnda nagu nulli ja mis tahes arvu vaheline erinevus on lõpmatus). Ja veel enam, eksistentsiaalses plaanis võib samamoodi ütelda, et NKVD-lane või talle korraldusi andev parteilane, kes su maha laseb, on sinuga lõpmatu ebavõrdsuse positsioonis (elu ja surma erinevus).

Kuigi pärast Stalinit see ebavõrdsus muidugi kahanes, kolhoosnikud hakkasid palka saama ja inimesi enam hulgakaupa ei hukatud, siis see lõhe jäi püsima. Nomenklatuur kontrollis ühiskonda sõjaväe ja salateenistusega, külvates hirmu nendesse, kes iganes nende võimu küsimuse alla tahtsid seada või sellele vastu astusid. See asjaolu tõttu annab pelgalt majandusliku ebavõrdsuse kirjeldamine toonasest koguebavõrdsusest moonutatud pildi.

Nõukogude vägivallaaparaadiga seotud ebavõrdsus on põhimõtteliselt teistsugune kui demokraatlikus ühiskonnas, kus politseil on samuti õigus inimene kinni võtta, aga kus jõustruktuurid vastutavad avalikkuse ees ja alluvad kindlatele reeglitele, mis ei pea silmas üksnes ühe klassi võimu, vaid (vähemasti idee järgi) kogu ühiskonna õiguslikkust. Tõsi, Nõukogude nomenklatuur erines kastisüsteemist selle poolest, et sinna oli põhimõtteliselt võimalik ligi pääseda, aga tee sinna oli palju kitsam kui demokraatlikus ühiskonnas, minna tuli läbi ainupartei ridade, kusjuures see tõus võis nõuda ka moraalseid kompromisse südametunnistusega, mitte ainult selle poolest, et pidi näitama lojaalsust ja nõustuma lihtrahva rõhumisega, vaid ka seoses lipitsemise ja intriigitsemisega, millele sedalaadi suletud süsteemid on vältimatult eriti altid. Ja peale selle kaldus nomenklatuur Nõukogude perioodi jooksul muutuma järjest suletumaks..

Kui räägitakse sellest, et Nõukogude ajal vägivaldselt võrdsustati, siis see väide tuleb lõpuni mõtelda: vägivaldne võrdsustaja ise on ju ilmselgelt vägagi ebavõrdsel positsioonil võrreldes oma tegevuse objektiga. Seepärast ei ole ka tõsi, et Nõukogude ajal tehti kõik ühesuguseks – sest need, kes teisi „ühesuguseks“ tegid, s.t need, kelle käes oli poliitiline võim, olid ühesugustatud lihtrahvaga võrreldes hoopis teistsugused: nagu irooniliselt üteldi, et „kõik on võrdsed, aga mõned on võrdsemad“. Ja „võrdsem“ ei tähendanud muidugi seda, et nad eriti hoolikalt võrdsust järginuksid, vaid risti vastupidi, need võrdsematest võrdsemad olid lihtsalt ebavõrdsed, teistega võrreldes igas mõttes palju paremas positsioonis.

Nõukogude Liidu üleüldise mahajäämuse tõttu ei olnud absoluutsetes terminites nomenklatuuri heaolu nii suur kui kapitalismimaade miljardäridel, kuid ometi on kaugel tõest see, et Nõukogude ajal olid „kõik võrdselt vaesed“ ning pealegi oli nomenklatuuri suhteline ebavõrdsus tavainimesega võrreldes Nõukogude Liidus palju suurem just nimelt nomenklatuuri poliitilise võimu monopoli tõttu. Kuid, nagu öeldud, nomenklatuur elas tavainimesele suuresti nähtamatult. Seetõttu nägi tavainimene enda ümber peaasjalikult inimesi, kelle elujärg oli tõepoolest enam-vähem samasugune nagu tal endal.

Võrdsusetaju võimendas ka Nõukogude rasketööstusele orienteeritud plaanimajanduslik süsteem, mistõttu tarbekaupu toodeti väikeses sortimendis ja suures mahus, nii et inimeste materiaalne ümbrus (riided, mööbel jne) olid väga sarnased (millel põhineb ka kuulus komöödia „Saatuse iroonia“, mida ikka vana-aasta õhtul näidati, kuidas üks nõukogude inimene eksikombel läheb teises linnas korterisse, mida ta peab enda omaks, ega pane erinevust tähele, sest maja on samasugune, interjöör on peaaegu sama jne).

Oma panuse võrdsusetajusse annab seegi, et stagnaajal seati sisse Nõukogude heaoluühiskonna versioon, kus igaühele oli garanteeritud töö- ja elukoht ning väike sortiment odavaid põhitoiduaineid (leib, sai, piim). Nälga ei pidanud keegi surema ja stress oma töö- ja elukoha pärast oli tunduvalt väiksem. Ja kas selle ühiskondliku ideaali vastu, et keegi poleks näljas ega külmas, saabki kellelgi midagi olla? Muidugi on selge, et praeguses ühiskonnas ei ole võimalik neid sotsiaalseid garantiisid saavutada samade vahenditega nagu Nõukogude Liidus, kus lõviosa elamufondist kuulus riigile, samuti nagu kõik ettevõtted, nii et põhimõtteliselt võidi lihtsalt anda korraldus kellegi töölevõtmiseks ja majutamiseks.

Kuigi stagnaajal ei olnud enam stalinistlikke ebavõrdsuse äärmusi ning oli loodud mingisugune majanduslik turvavõrk, siis eespool käsitletud nomen­klatuuri majanduslik ja eeskätt poliitiline üleolek ülejäänud elanikkonnast tegi Nõukogude ühiskonna ikkagi väga ebavõrdseks. Seetõttu võib kokkuvõttes kinnitada, et praegune Eesti on palju võrdsem kui Nõukogude Eesti.

Kuid ebavõrdsus kaldub kasvama ja kui me selle mahendamisega aktiivselt ei tegele, siis me võime teiste vahenditega tekitada sama suure ebavõrdsuse kui Nõukogude ajal. Sest demokraatlikus ühiskonnas on küll niimoodi, et igaühe peamised inimõigused on seadusega kaitstud, „riigivastase“ jutu või riigijuhi kulul tehtud nalja eest vangi ei panda; samuti on igaühel võimalik oma annete ja töö varal tõusta majanduslikus süsteemis arvestatavale kohale, teha poliitilist karjääri jne. Kõigil on idee järgi võrdsed võimalused. Aga kui nende võrdsete võimaluste loomise ja alleshoidmisega pidevalt ja jätkuvalt vaeva ei nähta, siis muutuvad nad kergesti sõnakõlksuks.

Mis kasu on formaalsest võrdsusest, kui vene emakeelega perifeeriast (s.t väljaspool Tallinna ja Tartut) pärit naiste­rahvas ei saa omandada head haridust, moodustada kooli- ja ülikooliajal hilisemas elus hädavajalikku sotsiaalset võrgustikku jne? Või kui me laseksime majanduslikul võimul omandada poliitilise võimu, allutada kohtuvõimu ja meedia? Vabadus, mida tegelikkuses ei saa realiseerida, on vabadusetuse praktiline ekvivalent. Alam- ja ülemklass on kerged tekkima ja hermetiseeruma, moodustamani Nõukogude korraga analoogse olukorra, kus ülemklass elab hoopis teises maailmas kui lihtrahvas. Ainult selle vahega, et nüüd võivad nad ka vabalt oma jõukust ja privileege afišeerida – mis lihtrahva elu kahtlemata kuidagimoodi paremaks ei muuda.

Paradoksaalsel kombel on niimoodi, et kui asju lähemalt uurimata näiteks ütelda: „Me oleme vastu nõukogulikule vägivaldsele inimeste võrdsustamisele ning seetõttu ei tohi olla progresseeruvat tulumaksu ega abiprogramme vaestele“, siis sellega luuakse just nimelt Nõukogude korra ekvivalent, kus on kaks eri maailmades elavat klassi ning vägivallana esitatakse tegelikult midagi täiesti süütut ja abstraktset, näiteks seda „ebaõiglust“, kui keegi kodanik ei saa Bentley kõrvale osta Lamborghinit või neljale majale lisaks viiendat, ning samal ajal jäetakse varju tegelik vägivald, millega ohustatakse mitteprivilegeeritud inimese vaimset ja psüühilist eksistentsi.

Siinse jutuga tahtsin näidata seda, mis peaks olema ilmselge: et Nõukogude kord ei olnud võrdne ega võrdõiguslik ning tema sellisena tajumine tuleneb suuresti tajumoonutusest (ebavõrdsuse varjatus; tavainimeste suhteline võrdsus omavahel; ametlik ideoloogia). Muidugi tuleb seda pilti nüansseerida, ükski ühiskond ei ole täiesti üheülbaline ja kõige parem on uurida Nõukogude aega kogu tema mitmekesisuses. Selle uurimisega tegeletakse aktiivselt, nt Kirsti Jõesalu, Raili Nugin, Ene Kõresaar, Aet Annist jmt, ja oleks hea, kui rohkem selle käigus genereeritud teadmisi imbuks ka avalikkusse. Ainult see ühiskond on edukas, kelle tegevust valgustavad teadmised.

1 Vt Michael Voslensky, Nomenklatura. The Soviet Ruling Class, New York: Doubleday, 1984; Olaf Mertelsmann, Sotsialism, ekspluateerimine ja sotsiaalne ebavõrdsus. – Sirp 14. XI 2014.

2 Vt Ivan Szelenyi, Housing inequalities and occupational segregation in state socialist cities, International Journal of Urban and Regional Research, 1987 (11.1), lk 1–8; Epp Lankots, Klassid klassideta ühiskonnas. Elitaarne ruumimudel Eesti NSV-s ja nomenklatuursed korterelamud Tallinnas 1945–1955.– Kunstiteaduslikke Uurimusi, 2004 (2), 11−41.

3 Vt nt Epp Lankots, samas, lk 21, 31.

Artikkel ilmus 16.03.2018 ajalehes Sirp.