NKVD rahvakomissar Nikolai Ježov ehk “verine kääbus”. II osa: terror ja allakäik

Nikolai Ježov (1895-1940) oli NKVD juht ja Stalini usaldusisik. Ta oli Stalini peamine abiline suure terrori (1936–1938) ehk ježovštšina läbiviimisel. Oma julmuse ja lühikese kasvu tõttu sai ta hüüdnime "verine kääbus". Siiani on rohkem uuritud tema kohutavat veretööd, kuid vähem on tähelepanu pööratud sellele, milline Ježov oli inimesena.

Noor Austraalia ajaloouurija Jesse Seeberg-Gordon annab kaheosalises artiklis ülevaate Ježovi elust ja tema poolt toime pandud kuritegudest. Artikli teises osas vaadeldakse Stalini “timuka” tegevust suure terrori aastatel ning Ježovi vahistamise ja surmaga seotud asjaolusid.

Aastatel 1937–1938 toimus veel kaks näidisprotsessi, mille käigus mõisteti süüdi ja hukati mitmeid nõukogude riigitegelasi, kelle seas olid Nikolai Buhharin, Karl Radek, Aleksei Rõkov ning eelmine rahvakomissar Genrihh Jagoda jt. Viimasele esitati absurdseid süüdistusi, nagu Maksim Gorki ja tema poja tapmine, atentaadi ettevalmistamine Ježovi vastu või Saksa välisluure heaks töötamine. 

Kahtlusalused olid valmis tegema ükskõik mida, et Ježovi hakklihamasinast pääseda. Näiteks Georgi Pjatakov pakkus välja, et on oma käega valmis hukkama kõiki, kes eelseisva kohtuprotsessi käigus surma mõistetakse. Süüaluste seas oli ka tema eksnaine. 

Repressioonide ohvriks langesid ka sõjaväelased. Stalini käsul likvideeris Ježov praktiliselt kogu senise sõjaväe juhtkonna. Nende seas oli Stalini vana vastane ja kodusõja kangelane, marssal Mihhail Tuhhatševski. Ježov viibis tema ülekuulamiste ja piinamiste ajal isiklikult kohal. Tuhhatševskilt püüti ülestunnistusi välja pressida julmi jõuvõtteid kasutades. Lõpuks tunnistas ta end süüdi sakslaste kasuks tehtud spionaažis.

Ježov oli isiklikult kohal ka sõjaväe juhtkonna hukkamistel ja nautis väga oma isanda vastaste kõrvaldamist. Ta rääkis Stalinile oma hukatute viimastest elu hetkedest. “See madu Tuhhatševski vandus oma ustavust kodumaale ja seltsimees Stalinile ning palus armu. Selge oli see, et tema jutt ei olnud aus.”  1937. aastal läbi viidud suurpuhastuses Punaarmee kõrgemas juhtkonnas represseeriti 3 marssalit 5-st, 13 armeekomandöri 15-st, 50 korpusekomandöri 57-st, 25 korpusekomissari 28-st ning kõik 17 rahvakomissari.

Selleks, et sümboolselt kinnitada, et NKVD on täielikult üle läinud tema alluvusse, võttis Ježov endale Zinovjevi ja Kamenevi kolpadest eemaldatud kuulid, mis varem olid kuulunud Genrihh Jagodale, ning kolis koos oma perega viimase korterisse elama.

Näidisprotsesside kaudu tahtis Stalin näidata, et võim riigis on kindlalt tema käes ja talle pole mõtet vastu hakata. Neid teostades aitas Ježov Stalinil külvata ühiskonda hirmu ja usaldamatust. Kõik Nõukogude võimu majanduslikud ja poliitilised ebaõnnestumised aeti sisevaenlaste kaela. Rahvale räägiti, et kohe-kohe puhkeb konflikt kapitalistlike ja fašistlike riikidega. Seetõttu võib öelda, et tema tegevus jättis kogu ühiskonnale selge jälje.

Mõrvar

Nõukogude propaganda ülistas Ježovit. Pravda, nõukogude valitsuse ametlik ajaleht, kirjeldas teda kui “kangeloomulist bolševikku, kes töötas päevad ja ööd ning tõusmata üles oma laua tagant harutas ja lõikas lahti kõik fašistlikud vandenõud”. Samal põhjusel kiitis ühel parteiüritusel Ježovit ka Anastass Mikojan: “Õppige seltsimees Ježovilt stalinlikku tööstiili nii nagu tema õppis seda seltsimees Stalinilt.” Nõukogude propaganda kultiveeritud pildile Ježovi kuritööd mõistagi ei mahtunud.

Suur terror puudutas nõukogude võimu keskasutust ja komparteid, julgeolekuorganeid ning armeed. Ent sageli võis tegemist olla ka juhusliku vägivallaga, mille tõttu kannatasid süütud inimesed. Seda tunnistas ka Ježov ise. “Võitlus fašistlike agentide vastu toob paratamatult kaasa mõned süütud ohvrid,” ütles ta kord tšekistidele. “Me plaanime suurt rünnakut oma vaenlase vastu […] Las kannatab kümme süütut inimest, enne kui riskime ühe spiooni põgenemisega. Kus puid raiutakse, seal langevad laastud.”

Massilise iseloomu võttis terror 1937. aasta suvel, kui Poliitbüroo kohustas oblastite ja kraide parteiorganeid arreteerima ja hukkama “kõiki, keda sai liigitada nõukogudevastase elemendi” alla. Represseeritavate arvude piirmäärad kinnitas NKVD juhtkond.

1937. aasta augustis kiitis Poliitbüroo heaks NKVD käskkirja nr 00447, mille kohaselt tuli ühekorraga ja lõplikult hävitada kogu “nõukogudevastaste elementide bande” (endised kulakud, aktiivne nõukogudevastane element, kriminaalid jne) kogu riigis. Selle kohaselt tuli hukata 72 950 vaenlast, deporteerida ja välja saata 259 450 isikut ning samuti nende perekonnad. Praegu teadaolevatel andmetel hukati aga 386 798 ja arreteeriti 767 397 inimest. See korraldus kahtlemata soodustas meelevaldseid arreteerimisi ja tapmisi, mida kannustasid isikutevahelised vastuolud ja rivaliteet. Ježovi enda sõnadega aga "oli parem minna liiga kaugele, kui mitte piisavalt kaugele".

Vaid päev hiljem andis Ježov juba välja uue korralduse nr 00485, mis puudutas kõigepealt rahvusvähemusi, eriti poolakaid ja sakslasi. Selle operatsiooni käigus arreteeriti umbes 350 000 inimest, kellest 144 000 olid poolakad. Kokku lasti maha neist arreteeritutest 247 157.

Nagu näidisprotsesside puhulgi, mängis Ježov nüüd olulist rolli nende kõrvaldamisel, kes võisid olla stalinliku režiimi vastu. Inimeste hukkamisi pandi toime ilma igasuguse tseremoniaalsuseta. Kord kui Stalin olevat hoidnud käes nimekirja nõukogudevastases tegevuses süüdistatute kohta, andnud ta Ježovile käsu: “Laske kõik 138 maha!” Ježov täitis oma ülesanded raamatupidajaliku täpsusega. Aastatel 1937–1938 külastas Ježov Stalinit 278 korral, veetes temaga kokku 834 tundi.

Väga sageli osales Ježov ka ise ülekuulamistel ja hukkamistel. Operatsioonide ajal oli mees käitunud julmalt ja sadistlikult. Kord oli Ježovi kabinetti tulnud Nikita Hruštšov, kes märkas põrandal ja Ježovi riietes kuivanud vereplekke. Selle peale olevat Ježov vaid öelnud: “Nende plekkide üle võib uhke olla. See on kontrrevolutsionääride veri.”

Paljud Ježovi mõrvatud kinnipeetavad peksti surnuks. Enamasti märgiti surma ametlikuks põhjuseks südamerabandus. Selle asemel, et kasutada Lubjanka sisevangla keldris asuvat hukkamisruumi, nagu seda tegid Ježovi eelkäijad, hakati mahalaskmisi läbi viima Moskvas Varsonofjevski tänavas. Kinnipeetavad sõidutati autodega (nn mustade ronkadega) sisehoovi ning toimetati neljakandilisse ruumi, mis oli spetsiaalselt ehitatud hukkamiste kiiremaks ja süsteemsemaks teostamiseks. Mahalaskmisruumi seinad olid kuulide püüdmiseks vooderdatud puitprussidega, põrandapesuks oli olemas voolik ning betoonpõrand oli disainitud väikese kaldega, et kiirendada äravoolu.

Mitmeid surmamõistetuid tundis Ježov ka isiklikult. Näiteks hukkas ta oma ristiisa ja tema naise ning enda väljavalitu, Poola suursaadiku naise, kes oli keeldunud temaga koos Moskvasse kolimast. 1937. aasta novembris tappis Ježov oma endise sõbra A. I. Jakovleva. Enne surma pöördus naine tema poole: “Nikolai Ivanovitš! Ma näen teie silmi ja mul on tunne, et te tunnete mulle kaasa.” Selle peale tabas Ježovit hetkeks meeltesegadus ja ta jäi vaikseks. Hetk hiljem olid kõhklused kadunud ja ta käskis oma meestel päästikule vajutada.

Kogu selle kaose keskel oli Ježovil õnnestunud jõuda oma karjääri tippu. Ta elas koos oma perega luksuslikku elu. Nad elasid naise Jevgenia ja lapsendatud tütre Natašaga suvilas, mille juurde kuulus kino, tenniseväljak, teenindav personal jm. Oma tütrele oli ta olnud armastav ja hooliv isa. Samamoodi nagu iga normaalne isa, õpetas Ježov Natašat jalgrattaga sõitma.

Oma tööd tegi ta omajagu haiglase kirega ning oli oma päevaplaani koostamisel enda suhtes äärmiselt nõudlik. See omakorda viis kohutavate tagajärgedeni. Tema egiidi all tappis NKVD umbes 700 000 inimest, vanglatesse ning vangilaagritesse saadeti kokku umbes 600 000. Töötades aga pideva pinge all, hakkas Ježov väsima ning kannatama sügava paranoia käes. Stalini soosik oli jõudmas oma elu lõppfaasi.

Allakäik

1938. aasta alguses külastas Ježov Kiievit, et korraldada 30 000 inimese arreteerimine. Visiidi ajal jõi NKVD ta end purju ja kiitles, et NKVD võim on nii suureks kasvanud, et Poliitbüroo on isegi selle käpa all. Kuigi nõukogude propaganda kujutas Ježovit kangelasena, oli mees tegelikult kaotamas Stalini usaldust.

Kogu ühiskond oli hirmust haigeks jäänud, mistõttu oli aeg suurele terrorile lõpp teha. Stalin oli oma võimu kindlustanud ning nüüd hakkas talle üha enam näima, et Ježov oli muutunud talle kasutuks. Ta levitas kuulujuttu, et suure terrori toimepanemise eest vastutab ainuisikuliselt Ježov.

“Kui ma ministeeriumisse helistan, on ta läinud keskkomiteesse,” nurises Stalin. “Kui  ma helistan keskkomiteesse, on ta ministeeriumisse läinud. Kui ma kellegi ta korterisse saadan, on ta end seal silmini täis kaaninud."

4. aprillil 1938 määrati Ježov NSV Liidu Veetranspordi Rahvakomissariaati rahvakomissariks. Tegemist oli kahtlemata halva endega. Enne Jagoda hukkamist oli ka ju tema määratud siseasjade rahvakomissariks. Ježovi allakäiku kiirendas veel seegi, et ta oli põgenema lasknud Kaug-Ida NKVD juhi Genrikh Ljuškovi. 1938. aastal sai Ljuškov aru, et tema päevad on loetud ning ta läks jaapanlaste poolele üle. Hiljem kui Ježov ametist maha võeti, sai see episood Ljuškoviga üheks peamiseks süüdistuseks. Teine juhtum leidis aset samal aastal, kui Hispaaniasse lähetati NKVD agent Aleksander Orlov, kes poliitiliste repressioonide kartuses otsustas põgeneda. Kartes, et teda sellega seostatakse, püüdis Ježov vahejuhtumit Stalini eest varjata. Ta püüdis kõrvaldada kõiki, kes võinuks teda süüdistada Stalini-vastasuses.

Augustis määrati Lavrenti Beria Ježovit NKVD juhtimisel abistama. Teades, et tema lõpp on lähedal, hakkas Ježov jooma ja langes sügavasse depressiooni. Ta fantaseeris oma vastaste, sh Stalini tapmisest. 

1938. aasta sügisel arreteeriti mõned Ježovi lähimad kolleegid. Tema naine Jevgenia sooritas samal aastal enesetapu, kui võttis unerohu üledoosi. Ježov ei ilmunud isegi oma naise matustele.

Kuigi Stalin oli varem julgustanud Ježovit veresauna läbi viima, leidis ta hiljem, et Ježov oli partei vaenlaste kõrvaldamisega liiale läinud.  Ta kritiseeris NKVD senist tegevust ja meetodeid. 25. novembril 1938 asendati Nikolai Ježov Lavrenti Beriaga. Pärast seda keeldus Stalin Ježovit isegi oma kabinetti vastu võtmast. Uueks siseasjade rahvakomissariks saanud Beria asus Ježovi toetajaid kõrvaldama.

Oma elu viimastel kuudel jätkas Ježov tööd Veetranspordi Rahvakomissariaadi rahvakomissarina ja osales Poliitbüroo koosolekutel. Kuigi teda ümbritsesid kolleegid ja endised sõbrad, ei soovinud keegi temaga tegemist teha. Temast oli saanud paaria. Oodates oma saatust, oli Ježov sel eluperioodil vahetpidamata purjus ning korraldas oma korteris biseksuaalseid orgiaid.

Ježov vahistati 10. aprillil 1939. Ülekuulamiste käigus piinati teda jõhkralt seni, kuni ta oli tunnistanud üles kõik, milles teda süüdistati. Nagu ta ise väga hästi teadis, oli tema üle peetav kohtuprotsess lihtsalt näitemäng. 3. veebruaril 1940 mõisteti endine rahvakomissar surma.

Kogu kohtuprotsessi vältel oli Ježov korrutanud, et on ustav seltsimees Stalinile. “Öelge Stalinile, et ma suren tema nimi huultel," olid olnud mahalaksmisel tema viimased sõnad.

Jesse Seeberg-Gordon on Austraalia uurija, kes on keskendunud Nõukogude perioodile. Ta lõpetas 2020. aastal Melbourne'i Ülikooli. Ta kirjutas oma lõputöö Austraalia 1974. aasta otsusest tunnustada Balti riikide anneksiooni, mis pälvis Brian Fitzpatricku auhinna (parima Austraalia ajaloo-alase uurimuse preemia). Ta on Eesti Mälu Instituudi praktikant.

Allikad

Alexander Orlov. The Secret History of Stalin’s Crimes. New York: Random House, 1953.

Geoffrey Hosking. A History of the Soviet Union, 1917-1991: Final Edition. London: Fontana Press, 1992.

Nikita Petrov & Mark Yansen. Stalin’s Fosterling - Nikolai Ezhov. Moscow: Rosspen, 2008.

Simon Sebag Montefiore. Stalin: The Court of the Red Tsar. New York: Vintage, 2007.