Mineviku võltsimisest. Ajalugu kui nõukogude propagandavahend

Ajalooteadus Nõukogude Liidus oli väga politiseeritud. See oli propagandavahend, mille peamiseks eesmärgiks oli kindlustada režiimi kestmine, kirjutab ajaloolane Anna Cichocka.

Pärast seda, kui bolševikud 1917. aastal võimu haarasid, ei saa me enam rääkida ajaloost kui minevikuteadusest. Sellest sai Nõukogude võimu poliitiline tööriist ja kommunistliku propaganda vahend. Ajalugu allutati täielikult marksistlik-leninlikule ideoloogiale ja kommunistlikule parteile jäi õigus otsustada, milline tõlgendus on õige. See võimaldas minevikuga pidevalt manipuleerida ja ajalugu vastavalt võimuloleva režiimi vajadustele ümber kirjutada. Selle tulemuseks oli valefaktide laialdane levik.

Kommunistliku ideoloogia kohaselt on ajaloo liikumapanev jõud klassivõitlus, mis pidi lõppkokkuvõttes viima kommunismi ülemaailmsele võidule. See teooria õigustas esimese kommunistliku riigi tekkimist, mida seletati kui paratamatut pöördepunkti inimkonna ajaloos. Samuti oli võimalik kasutada klassi ja klassivõitluse mõisteid selleks, et õigustada enamlaste toimepandud kuritegusid nii Venemaal kui ka mujal okupeeritud riikides.

1917. aastal toimunud riigipööret, mille käigus bolševikud kukutasid Venemaa Ajutise Valitsuse, hakati nõukogude ajalookirjutuses käsitlema töölisrahva õnnestunud katsena kukutada nn ekspluataatorite klassid ehk “Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsioonina”.

Ajaloo ümberkirjutamine 

Enamlased koostasid oma versiooni nii maailma- kui ka rahvuslikust ajaloost. Nad valisid minevikust välja ainult selle, mis õigustas ajalooprotsessi eesmärgipärast ja lineaarset kulgu. Positiivselt kujutati ajaloo eri etappide revolutsioonilisi sündmusi, mille kaudu pidi toimuma ühiskondlik areng ning isikuid, kes nende sündmustes võtmerolli mängisid. Näiteks Spartacuse juhitud gladiaatorite ülestõus või 19. sajandil toimunud Suur Prantsuse revolutsioon.

Revolutsioonides osalenud isikuid ülistasid kommunistid kui oma kangelaslikke eelkäijaid. Venemaa ajaloost kerkisid esile need, kes olid võidelnud tsaari ainuvõimu vastu, näiteks dekabristid või Aleksandr Herzen. Nõukogude propagandas kehastas Nõukogude Liit progressi selle sõna sügavaimas tähenduses. Kõik, mis teenis nende huve, oli progressiivne ja kõik, mis Nõukogude Liidule vastandus, oli reaktsiooniline. Sellele käsitlusviisile vastukäivad seisukohad eemaldati ajaloolistest väljaannetest ja õpikutest.

Paljud tänavanimed hakkasid kandma kommunistide nimesid. Alguse sai üritus, mida tuntakse “leninliku monumentaalse propaganda” nimetuse all. Selle käigus hävitati revolutsioonieelsete kangelaste kujud ning asendati need uutega, mis mälestasid "revolutsiooniga" seotud sündmusi. Need olid enamasti karikatuursed, mingi trafareti järgi kiiruga püstitatud mudelid, mida oli äärmiselt lihtne maha võtta, kui kangelased olid pjedestaalilt kukkunud.

Tähtpäevade ja riigipühade kalendrit muudeti ning need said bolševike sümbolpoliitika osaks. Esile tõsteti sündmusi, mis seostusid bolševistliku revolutsiooniga. Mõneks ajaks kadus koolides õppeainena ajalugu. Sama skeemi kopeeriti hiljem ka teistes Nõukogude Liidu allutatud kommunistlikes riikides.

Ka kommunistliku partei ajalugu ei jäänud manipulatsioonidest puutumata. Pärast Lenini surma 1924. aastal, tuli võimule Jossif Stalin, kes summutas igasuguse poliitilise vastasseisu oma võimule. Ühtlasi kadusid need isikud ka partei ajalooraamatutest. Propagandistid ja juba ära hirmutatud ajaloolased suutsid nende muutustega vaevu sammu pidada.

1920. aastate lõpus ja 1930. aastate alguses asus Stalin ise ette kirjutama üleliidulise kommunistliku (bolševike) partei ametlikku ajalugu. Tema isikukultuse kujunemise käigus anti talle revolutsiooni läbiviimisel tegelikust palju suurem roll. Stalinit hakati pidama ka varasemate võimsate valitsejate töö suureks jätkajaks. Need olid isikud, kes olid ehitanud tugeva Vene impeeriumi:  Ivan Julm, Peeter I ja Katariina II.

1930. aastatel sai propaganda ja kultuuri peamiseks eesmärgiks rahvuslikkuse edendamine. Revolutsioonieelse Venemaa ajaloost asuti otsima näiteid, mis andsid põhjust tunda uhkust oma rahvuse üle. Nüüd võisid ka tsaarid olla “reaktsioonilised”  või “progressiivsed” (seni kuni nad teenisid riigivõimu huve ja suutsid kehastada autokraatia eeliseid). Stalini kõnedes kasutati üha enam "tugeva Venemaa" motiivi. Selle tulemusena lahutus Nõukogude ja Vene patriotism omavahel.

1938. aastal avaldati „Üleliidulise kommunistliku (bolševike) partei ajalugu. Lühikursus”. Sellega tehti katse lõpetada kõik vaidlused partei ajaloo ja kõikide teiste ajalooliste küsimuste üle. Selle tiitellehele oli märgitud, et lühikursuse on koostanud anonüümne autorite kollektiiv. Mõne aja pärast selgus, et õpiku filosoofilise osa on kirjutanud Stalin isiklikult, kes oli nimetanud end silmapaistvamaks ajaloolaseks.

 

See niinimetatud "stalinismi piibel" oli mineviku ametlikult kehtiv versioon, mis sisaldas nii lausvalet kui ka mahavaikimisi. Sellest sai NSV Liidu kodanike jaoks kohustuslik lugemine nii Nõukogude Liidus kui ka selle liiduvabariikides järgmiseks kümnekonnaks aastaks või nii.  Selle aja jooksul ilmus sellest üle 300 väljaande ja see tõlgiti ümber 60 keelde ning selle tiraaž oli üle 40 miljoni eksemplari.

“Lühikursus” esitles lihtsustatud skeemi maailma ajaloost läbi ühiskonna arenguetappide: ürgkogukondlik kord, orjanduslik kord, feodalism, kapitalism ja sotsialism. Täpselt niimoodi tuli ajalugu kirjeldada ka nendes riikides, kus selliseid arenguetappe polnud kunagi olnud. See kujutas Stalinit Lenini lähima võitluskaaslasena, kirjeldas tema rolli bolševistliku/kommunistliku partei ning oktoobrirevolutsiooni organiseerija ja juhina. Samal ajal kustutati ajaloost revolutsiooni tegelikud juhid, keda hakati käsitlema reeturitena.

Oma töödes pidid ajaloolased “ÜKP(b) lühikursust” alatasa tsiteerima. Arhiiv oli allutatud poliitilise politsei kontrolli alla ja dokumentidel põhinevad faktid ei mänginud ajalookirjutuses enam mingitki rolli. Ametlikust ajaloost kõrvalekaldumine võib lõppeda repressioonidega. Ajaloost oli saanud riigi mälupoliitika tööriist. Väljapaistev filosoof Leszek Kołakowski nimetas seda "ajaloo täiuslikuks võltsinguks”, mille abil “teostas partei võimu ajaloolaste üle ja hävitas nii kriitilise mõtlemise kui ka kogu ühiskonna mälestuse oma mineviku kohta”.

Pärast Molotovi-Ribbentropi pakti allkirjastamist lõi Nõukogude propagandamasin selle õigustamiseks pseudoajaloolisi argumente. Momentaalselt kadus ka kogu saksavastane sisu ajalooväljaannetest. Saksamaad esitleti kui marksismi hälli. Hitleri võrdlemine Napoleoniga keelustati.

Kui 1941 alustas Saksamaa sissetungi Nõukogude Liitu, tõi see kaasa uue pöörde nõukogude ajaloopropagandas. Marksistlik ideoloogia jäi tagaplaanile ning esiplaanile tulid natsionalistlikud ja patriotistlikud teemad. Kommunistlikud loosungid osutusid isamaaliste meeleolude õhutamisel kasutuks ega pannud inimesi oma kodumaa nimel end ohverdama. Sõda Hitleri vastu nimetati “Suureks Isamaasõjaks”, mis oli viide kaitsesõjale, mida peeti Venemaale sissetunginud Napoleon I vägede vastu 1812. aastal.

Oma kõnedes meenutas Stalin suuri väejuhte: Aleksander Nevskit, Dmitri Donskoid, Aleksandr Suvorovit, Mihhail Kutuzovit jt. Viidati keisririigi sõjaajaloo kõige hiilgavamatele lehekülgedele, selleks, et näidata järjepidevust riigi sõjaliste jõududega. Rõhutati õigeusu rolli rahva ja riigi ajaloos, mis näitas, et suhtumine õigeusu kirikusse oli muutunud. Riik rahastas heldelt ajalooliste filmide produktsiooni. Taas linastus ekraanidel Eisensteini “Aleksander Nevski”, mis oli pärast Hitleriga sõlmitud pakti "saksavastaste teemade" pärast ekraanidelt maha võetud. Stalin isiklikult kustutas stsenaariumist Aleksandri surmastseeni, öeldes:  “Nii hea vürst ei saa surra!”.

Nõukogude propaganda võltsis täielikult teise maailmasõja ajalugu. Poola vallutamist 1939. aastal kirjeldati “vennasrahvaste vabastamisena” ja Balti riikide annekteerimist “sotsialistliku revolutsiooni võiduna”, millega pandi maksma ajalooline õiglus.

Nõukogude propaganda kohaselt toimus teine maailmasõda aastatel 1941–1945.  See võimaldas ära jätta sõja alguse ja maha vaikida NSV Liidu ja Saksamaa omavahelise koostöö. Nõukogude repressioonidest NSV Liidu okupeeritud aladel polnud juttugi. Näiteks ei räägitud eestlaste, soomlaste, leedukate, lätlaste, poolakate, rumeenlaste, ukrainlaste või juutide vägivaldsest ümberasustamisest Venemaale või 1940. aastal aset leidnud Katõni veresaunast, mille toimepanemine aeti sakslaste süüks. Tabuteemaks peeti liitlaste abi Nõukogude Liidule.

Suur vene šovinism ja Stalini isikukultus olid teise maailmasõja lõpuks saavutanud haripunkti ning võtnud lausa karikatuursed mõõtmed. Nõukogude propaganda ühendas need omakorda marksismiga, luues hübriidvormi. Selle nähtuse üks ilming oli väide, et kõik tehnoloogiaajaloo suuremad leiutised olid venelaste kätetöö. See mõte kajastus 1949. aastal ilmunud "Suure Nõukogude Entsüklopeedia" mitmesugustes sissekannetes. Selle eitamine häbimärgistati kui "kosmopoliitsuse" ja “lääne ees lömitamise” märk. Samuti esines toona juudivastast propagandat, mispärast ei kirjutatud holokaustist kui ajaloolisest sündmusest.

Ajalugu kui poliitilise võimuvõitluse vahend

Pärast Stalini surma 1953. aastal sai selgeks, et "ajalugu on minevikku suunatud poliitika", kui kasutada vene ajaloolase Mihhail Pokrovski sõnu. Ning seda tänu eelkõige 1956. aastal toimunud Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei (NLKP) 20. kongressile. Kongressi kinnisel istungil tegi Nikita Hruštšov ettekande “Isikukultusest ja selle tagajärgedest ülesaamise kohta”, milles mõistis hukka Jossif Stalini isikukultuse ja partei liikmete suhtes toimepandud poliitilised repressioonid (teistest massikuritegude ohvritest juttu ei tehtud), väikerahvaste vastu toimepandud küüditamised ning teises maailmasõjas tehtud eksimused (sh koostöö Hitleriga).

Sellest ajast alates hakkas Nõukogude propaganda levitama arvamust, et võit teises maailmasõjas oli vene rahva ja armee ühiste jõupingutuste tulemus. Ajalookirjutuses hakati varasemast rohkem tähelepanu pöörama nõukogude armee väejuhtidele, kelle tegudele omistati suuremat tähtsust. Selle tulemusel avaldati palju Punaarmee väejuhtide mälestusi (nt Ivan Konev, George Žukov).

Hruštšov kritiseeris "Lühikursust", seades kahtluse alla Stalinile omistatud keskse rolli partei ajaloos. Ta rõhutas vajadust uue faktipõhise marksistliku parteiajaloo õpiku järele ning tagasipöördumist leninlike põhimõtete juurde. See viis paljude Stalini poolt välja heidetud parteitegelaste rehabiliteerimiseni.

Ajaloovaled olid nõukogude liidrite omavahelise võimuvõitluse pidamise vahendiks ning ühtlasi tagati nende abil ka süsteemi edasikestmine. Stalini isikukultuse ja kuritegude hukkamõistmine võimaldas Hruštšovil end ja teisi kuritegudes osalenud kommuniste süüst puhtaks pesta.

Mineviku uue versiooni kohaselt oli Stalin küll kuritegude toimepanemises süüdi, kuid süsteem ise oli oma olemuselt hea. Stalini despootiat peeti ajutiseks kõrvalekaldeks riigivalitsemises, millest partei ja rahvas ei olnud teadlikud. Hruštšovi ajal oldi taas õigel rajal tagasi. Sellepärast nimetas Hruštšov end ka Lenini tõeliseks mantlipärijaks.

Hilisemad Nõukogude juhid toetusid samale skeemile. Samuti püüti näidata, et rahvas ja partei ei teadnud, et Stalin kuritarvitas oma võimu. Selline ajalooliste faktidega manipuleerimine viis paratamatult valele järeldusele, et stalinismi (kui ühe inimese despootiat) ei saa samastada oma olemuselt legitiimse kommunistliku süsteemiga. See seisukoht oli nõukogude ajalookirjutuses olemas kuni Nõukogude Liidu kokkuvarisemiseni.

 

Stalini kriitikat jätkati NLKP 22. kongressil 1961. aastal. Siiski, ka Hruštšovi ajastul ilmnesid isikukultuse elemendid.  Hruštšovi hakati pidama Lenini ainsaks õigusjärglaseks. Uutes partei ajalookäsitustes paisutati üle tema roll bolševike ”evolutsioonis”, sõja ajal ja sõjajärgsel perioodil.

Isikukultus süvenes taas Hruštšovi järglasena uueks riigipeaks saanud Leonid Brežnevi ajal. Muu hulgas hakati rõhutama riigipea rolli Suures Isamaasõjas. Seda üsna tähtsusetut episoodi sõjas, milles Brežnev tegelikult osales, kiideti luules ja lauludes. Brežnevile anti riigi kõrgemaid ametimärke ja ordeneid. See oli osa laiemast katsest mütologiseerida Suurt Isamaasõda (1941-45) ja idealiseerida Punaarmeed ajalooürikutes, kunstis ja avalikus ruumis. Arvati, et mälestused suurest sõjast peaksid noorte harimisel olulist rolli mängima. 1965. aastal taastati võidupüha tähistamise traditsioon, millest sai oktoobrirevolutsiooni aastapäeva järel tähtsuselt teine ​​riiklik tähtpäev. 1967. aastal hakati tasapidi Stalinit rehabiliteerima.

Ka Gorbatšov levitas kommunistliku propaganda valesid. Ta käsitles bolševike “revolutsiooni” rahva vaba tahte aktina. Kuulutas loosungit, et “Perestroika ideoloogiliseks allikaks on Lenin”.  Ta kõneles Stalini kohutavast iseloomust ja sellest, kuidas ta oli teisi kommuniste taga kiusanud. Ta nägi sundkollektiviseerimist kui vajalikku sammu ja pisendas korduvalt kommunismi ohvrite tegelikku arvu. Ta õigustas Nõukogude Liidu salalepet Hitleriga ning Nõukogude Liidu sõjalist sekkumist idabloki riikides. Samal ajal lõi tema poolt välja kuulutatud glasnosti poliitika eelduse ajaloo „valgete laikude“ uurimiseks.

Väärinfo levitamine oli kommunistliku süsteemi üks põhilisi alustalasid. Manipulatsioonid ajalootõega võimaldas võimu enda käes hoida. Sageli tehti seda üsnagi primitiivsetel viisidel.  Tuntud näiteks on Nikolai Ježovi "kadumine" ühelt fotolt pärast seda, kui ta oli Stalini soosingust välja langenud. 1953. aastal anti kohe pärast Beria hukkamist käsk Beria elulugu ja portreefoto rebida välja “Suurest Nõukogude Entsüklopeediast” ning asendada see uue artikliga Beringi väinast.

Kommunistlike terrorivalitsuste ikke all korraldati ulatuslikke propagandakampaaniaid, mis hõlmasid kogu riigiaparaati. Näiteks kui 1990. aastal tunnistati Nõukogude Liidu vastutust Katõni veresauna eest, käskis Gorbatšov levitada väidet, et kuritegusid ei pandud toime ainult poolakate vastu, vaid ka poolakad ise tapsid suure hulga Punaarmee sõdureid Nõukogude-Poola sõjas (1919-1921). Ajaloomälu kasutati poliitika teenistuses Nõukogude Liidu lagunemise ajal 1990ndate alguses ja see pole teisiti ka tänapäeva Venemaal. Osa toona käibel olnud võltsinguid on jäänud Venemaa ajaloolise poliitika osaks praeguseni.

Anna Zofia Cichocka (1979) on Paweł Włodkowici instituudi juhatuse liige ja ajaloolane, kelle peamised uurimisvaldkonnad on õigusajalugu, ajaloo- ja mälupoliitika, mälukonfliktid ja poolakate poliitiline väljaränne teise maailmasõja ajal.