Miks turumajandus lööb plaanimajanduse nokauti?

Kommunistlikule doktriinile tuginenud režiimide praktiseeritud plaanimajandus on läbikukkunud, kuna see on paindumatu ja innovatsioonivaene, ei suuda tagada tõhusust keerukas majandussuhete rägastikus ega motiveerida majanduses osalejaid piisavalt edasi pürgima.

Käsumajandus toodab vaesust ja inimlikke kannatusi 

Kui hakata vaatlema majandust, siis ilmselt kõige olulisemad komponendid, mida välja tuua on ressursside piiratus ning asjaolu, et piiratud ressursside hind kujuneb nõudluse ja pakkumise tasakaalupunktis. Igale veidigi praktiliselt majandusega kokku puutunud inimesele on selge, et iga katse mingil moel eirata ressursside piiratust või mingite meetmetega suunata ressursi hind kuhugi mujale, kui seda on nõudluse ja pakkumise vahekord, lõppeb paremal juhul kiirelt vastava eksperimendi kollapsiga.

Halvemal juhul toob see aga kaasa pikema ja piinarikka ressursside defitsiidi, nende ebaefektiivse jaotumise ja ettearvamatuid teiseseid negatiivseid mõjusid. Negatiivsete mõjude tasandamiseks on tarvis jällegi täiendavaid ressursse. Kollaps saabub lõpuks nii või teisti. Paraku võib selleks kuluda 70 aastat ning kaasneda mõõtmatus koguses inimlikke kannatusi.

 

Teisesed mõjud nõuavad nii tähelepanu kui ka ressursse

Ajalugu on näidanud, et ühel hetkel on teiseste mõjudega seotud ressursikulu selline, et süsteem ei tule sellega enam toime. Eelkirjeldatu võtabki lühidalt kokku, miks plaanimajandus ei ole sisuliselt võimalik. Võrrandis on liiga palju muutujaid ning kõiki teiseseid mõjusid ei ole võimalik kaardistada. Mitte ükski keskne organ (näiteks Plaanikomitee) ei ole võimeline hoomama kõiki seoseid kapitali, tööjõu, ressursside ja teadmiste vahel.

Käsumajandus likvideerib igasuguse seose parema elu ja tööalaste pingutuste vahel.

 

See pole aga plaanimajanduse ainus põhimõtteline viga. Ilmselt ei tule üllatusena, et neid on veel. Kui muutujate suurest hulgast ja teisestest mõjudest on juba räägitud, siis vähemalt sama suur probleem on planeerimisel kasutatavate sisenditega.

Näiteks on väga oluline sisend nõudlus, mida majanduse tähtsa faktorina on juba mainitud. Plaani- või käsumajanduses on nõudluse kui sisendi adekvaatne hindamine problemaatiline. Ellujäämiseks reageerivad turumajanduse ettevõtted nõudluse muutumisele paindlikult, reguleerides seeläbi ka pakkumist. Plaanimajanduses ei ole aga turult saadavale tagasisidele võimalik vastata enne järgmist planeerimisperioodi.

Konkurents loob motivatsiooni innovatsiooniks

Käsumajanduse suureks probleemiks on ka konkurentsi puudumine. Kui turumajanduses eksisteerib pidev surve oma toodet või teenust parendada, et saavutada eelist või üldse mängus püsida, siis käsumajanduses vastav surve puudub. Seega puudub ka motivatsioon uuenduste ellu viimiseks või pakutava toote kvaliteedi tagamiseks.

See asjaolu seletab ka, miks 20. sajandil lähtus lõviosa innovatsioonist just vabast maailmast ning käsumajanduslikus süsteemis tegeleti enamasti intellektuaalse omandi vargusega ja harvem intellektuaalse omandi ametliku soetamisega. Kui vaatame kahe inimpõlve kõige olulisemate elustandardit parandanud leiutiste päritolu, siis ainuüksi meditsiini ja tehnoloogia vallas pole käsumajandusel erilisi saavutusi ette näidata.

Majanduse liikuma paneva jõu eiramine

Kui muutujate paljususest, sekundaarsetest mõjudest, sisendinformatsiooni puudulikkusest, tegutsemise paindlikkuse puudumisest ja innovatsiooni motivatsiooniprobleemist veel ei piisa käsumajanduse täielikuks diskrediteerimiseks, siis tuleb mängu veel üks oluline tegur.

Kasumimotiiv on majanduse kõige olulisem liikumapanev jõud. Isegi kui räägime ettevõtluse puhul üllatest eesmärkidest, siis enamik ettevõtlusest, mis majandust ülal hoiab, lähtub oma tegevuses soovist saada kasumit.

Tegelikkuses ei kao kasumimotiiv ära ka plaanimajanduse tingimustes. Kui turumajanduses on ahnus vähemalt mõningal määral rakendatud üldise hüvangu teenimiseks, siis käsumajanduses lööb kasumimotiiv välja sellisena, et võimu kasutatakse isiklike hüvede suurendamiseks. See areng on paradoksaalne, sest käsumajanduse ideoloogiline vundament käsitleb seda majanduskorraldust kui lahendust kapitali kontsentreerumisele ja ebavõrdsusele.

Samuti tingib võimu liiga suur tsentraliseerimine korruptsiooni riski. See toob kaasa täiendavaid kulusid. Väga raske on ette kujutada, kuidas selle kulukomponendiga planeerimisprotsessis adekvaatselt ja ausalt arvestada.

Tööinimene kannatab

Turumajanduslike printsiipide asendamine käsumajanduslikega on vägagi problemaatiline ka sellise ressursi puhul nagu tööjõud. Teatavasti ei kujune ka selle ressursi hind vabal turul, vaid on kindlaks määratud. Ühest küljest saavutatakse nii tõepoolest suurem „sotsiaalne õiglus“ ning olematu tööpuudus. Teisest küljest tekivad nõudluse ja pakkumise vahekorra eiramisest ning ressursi vastava hinnastamise puudumisest sarnased probleemid nagu teiste ressurssidega.

Esiteks ei ole võimalik planeerida seda, millist tööjõudu vajatakse ning ilma paindlikkuse ja tagasisidemehhanismideta tehakse plaane pigem ideoloogilistel alustel. Samuti, kui sissetulek ei sõltu nõudlusest teatud teadmiste, oskuste ja kõrgema kognitiivse võimekuse järele, siis puudub tööjõul motivatsioon edasi pürgida. Käsumajandus likvideerib igasuguse seose parema elu ja tööalaste pingutuste vahel. Samuti tekitavad massiivsed turumoonutused ning huupi planeerimine olukorra, kus teatud ressurssidele juurdepääs või teatud oskused on hinnatud täiesti ebaproportsionaalselt.

Võimu kontsentreerumine, tagasisidemehhanismide ja konkurentsi puudumine võivad luua ka keskkonna, kus tsentraalne planeerimine ja planeerija (võim) ei oma erilist motivatsiooni, et süsteemi ja selle efektiivsust parandada. Innovatsiooni asemel toodab süsteem stagnatsiooni.

Mitteametlik turg eksisteerib vaatamata kõigele

Ressursside piiratus ning nõudluse ja pakkumise vahekord on ideoloogiast sõltumatud asjaolud. See tähendab aga seda, et vaatamata planeerimisele, reguleerimisele, käskimisele ja keelamisele ning karistamisele ja represseerimisele, pulbitseb ka käsumajanduse paksu ja raske pinna all turumajandus. Kui ressursi/toote X hinnaks määratakse Y ning selle nõudlus ületab antud hinnataseme juures oluliselt pakkumist, siis tekib ressursi X defitsiit. 

Ent väljaspool ametlikke kanaleid tekib ressursile X ikkagi nõudluse ja pakkumise vahekorrast tulenev tasakaaluhind. Kuna planeerimisel on nõudlust sisendina kasutada praktiliselt võimatu, siis on tasakaaluhind väljaspool süsteemi ka oluliselt kõrgem. See selgitab, miks käsumajanduslikus keskkonnas kipuvad iseenesestmõistetavad tarbekaubad liigituma luksuseks.

Loomulikult ei meeldi planeerijatele selline asjaolu ning selline loomulik hinnakujunemise mehhanism üritatakse riikliku sunnijõu abil likvideerida. See tingibki käsumajanduses pideva vajaduse võitluseks „spekulantidega.“ Kui riik on enda repressiivaparaadi abil selles edukas, siis tulemuseks on olukord, kus ressurss X on hinnaga Y kättesaadav ainult priviligeeritutele (nomenklatuur) ning ülejäänud elanikkond jääb sellest lihtsalt ilma.

Käsumajanduse taaskasutusele tuleb piir panna

Murettekitav on asjaolu, et eelkirjeldatud suurt praktilist ebaõnnestumist üritatakse üha uuesti ja uuesti rakendada ning kõigi majanduslikku laadi probleemide lahendusena välja pakkuda. See on suisa traagiline kui seda kipuvad tegema inimesed, kelle haridusest võinuks eeldada enamat.

Oleks naiivne arvata, et tänaseks on jõutud vastava arvutusvõimsuseni, mis sel korral eksperimendi edukaks muudaks. Eeldus, et inimloomus on piisavalt ümberprogrammeeritav, on aga lihtsalt vaimupime. Kuna paremini „välja arvutatud“ Venezuela, Põhja-Korea või Kuuba on ikkagi Venezuela, Põhja-Korea ja Kuuba.

Kui me ei soovi klassiühiskonda, kus eksisteerivad nomenklatuur ja vaesed; kui me ei taha, et tualettpaber oleks defitsiit; kui me mingil juhul ei soovi, et ühel hetkel oleks defitsiit ka toit, siis on meie ülesandeks vastu vaielda arengutele, mis meid nihutavad käsumajanduse suunas.

 

Lugemist:

Investopedia: Capitalism vs. Socialism: What's the Difference?

Investopedia: Market Economy vs. Command Economy: What's the difference?

Eatwell, Milgate, Newman: Problems of the Planned Economy (Mcmillan 1990)