Meelis Maripuu: kui läänel mõistmine kohale jõudis, oli sõda Ukrainas juba...

Venemaa-Ukraina suhted on ajaloos varemgi olnud muutuste keerises, kirjutab ajaloolane Meelis Maripuu.

Viimase pisut enam kui saja aasta vältel on Venemaa-Ukraina suhted kolmel korral olnud mastaapsete muutuste keerises. Esimese maailmasõja ja siseriiklike vastuolude tulemusel lagunes 1917. aastal Vene keisririik, mis viis mitmete alistatud maade iseseisvumiseni. Eraldusid ning iseseisvusid Soome, Poola, Eesti, Läti ja Leedu. Keisririigile kuulunud väiksemaid alasid liitsid endaga Rumeenia ja Türgi. Nende sündmuste taustal kuulutasid ukrainlased välja Ukraina Rahvavabariigi, mida 17. detsembril 1917 tunnustas bolševike juhitud Venemaa Nõukogude Vabariik.

Sellest hoolimata algas bolševike initsiatiivil vaid nädal hiljem esimene Nõukogude-Ukraina sõda (1917–1921). Ukraina omariiklust ei õnnestunud Esimese maailmasõja lõppvaatuses säilitada, kuigi Lenini juhitud Nõukogude Venemaa kohustus 1918. aasta märtsis Keskriikidega sõlmitud Brest-Litovski rahulepinguga tunnustama Ukraina Rahvavabariiki. Järgnenud Nõukogude-Poola sõja (1919–1920) tulemusena jagunes Ukraina ala Venemaa ja Poola vahel.

1939–1940 oli Nõukogude riigi diktaatoriks tõusnud Stalini hinnangul kujunenud sobilik olukord, et asuda NSV Liiduga liitma alasid, mille kommunistlik režiim oli Brest-Litovski rahuga kaotanud. Natsionaalsotsialistide võimu alla olev Saksamaa oli juba 1938. aastal alustanud Euroopas Esimese maailmasõja järgse poliitilise maastiku revideerimist. Ühelt poolt janunes rahvuslikust alandusest tõusev hitlerlik Saksamaa uue eluruumi ehk Lebensraum'i järele. Teisalt oli NSV Liit saanud piisavalt tugevaks, et Stalini juhtimisel taastada impeerium. Globaalses mastaabis joonistusid välja tulevase sõja kolm osapoolt: esiteks Saksamaa juhitav koalitsioon, teiseks end esimestest ohustatuna tundev demokraatlike Lääneriikide koalitsioon ning kolmandaks oma võimalust otsiv NSV Liit. Hoogu koguva sõja esimeses faasis leidsid NSV Liit ja Saksamaa võimaliku ühisosa uue maailmakorra kehtestamiseks, mis vormistati Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollidena tuntuks saanud dokumendiga.

NSV Liit hoidus esmalt laiaulatuslikust sõjategevusest, lastes 1. septembril 1939 maailmasõja vallapäästmise «au» langeda seni rõhuva ajaloolise taagana sakslaste õlule. 17. septembril ühines NSV Liit Hitleri alustatud sõjaga ning Punaarmee marssis Poolasse. Poola neljanda jagamise tulemusena liideti Lääne-Ukraina ja Lääne-Valgevene NSV Liiduga. Kogu ettevõtmine toimus «vendade vabastamise» sildi all, kes pidavat kannatama poolakate tagakiusamise all.

Poliitiliste vastaste maha surumise, oma võimu kindlustamise ja kiire sovetiseerimise tagamise põhiraskus langes julgeolekuorganite operatiivgruppidele, mille olemust ja ülesanded olid võrreldavad hitlerliku Saksamaa kurikuulsate SS-i Einsatzgruppidega. Seda ennast õigustanud metoodikat kasutas NSV Liit hiljem ka kõikjal mujal hõivatud aladel kuni Baltikumi taasokupeerimiseni ja Ida-Euroopa anastamiseni 1944–1945. aastal.

Operatiivgruppide esmased ülesanded olid tähtsamate riiklike ja kohaliku omavalitsuse asutuste ametnike ja laiemalt kogu “reaktsioonilise elemendi“ (sh vene valgekaartlased) võimalikult kiire arreteerimine; arreteeritute üle juurdlustoimingute käivitamine, eesmärgiga välja selgitada uue võimu vastalised isikud; kõige olulisemate sõlmpunktide (telegraaf, raadiojaamad ja -sõlmed, postiasutused jms) ja riigi- ning finantsasutuste võimalikult kiire hõivamine ja enda kontrolli alla võtmine; kohalike arhiivide ja seal asuvate dokumentide (esijoones salapolitsei dokumentide) ülevõtmine ja nende võimalikult kiire kasutamine operatiivtöös jne.

Anastatud aladel Lääne-Ukrainas ja Lääne-Valgevenes käivitas NSVL kolm kuud pärast sinna tungimist küüditamised. 1940–1941 viidi neil aladel läbi neli küüditamist, represseerituid esitati «kontrrevolutsionääride ja natsionalistidena». Perepead arreteeriti ja saadeti vangilaagritesse, ülejäänud pereliikmed saadeti sundasumisele. Rahva vastupanu murdmiseks oli esmatähtis ühiskonna poliitilise, sõjalise ja moraalseid väärtusi kandva eliidi hävitamine. Samal ajal oli lääneriikide tähelepanu keskendunud mõistagi Saksamaa agressioonile Lääne-Euroopas.

Samu võtteid kasutades toimus 1940–1941 Eesti riikluse hävitamine ja repressioonide läbi viimine. Sovetiseerimise käigus lõi NSV Liidu emissar Andrei Ždanov 1940. aasta augustis omalaadse «ajaloolise sideme» Ukraina ja Eesti vahel. Eesti NSV loomise käigus andis Ždanov Eesti nukuvalitsuse juhile Johannes Varesele kehtima panekuks Ukraina NSV põhiseaduse, kus oli «Ukraina» igalt poolt maha tõmmatud ja selle asemele «Eesti» kirjutatud.

NSV Liit osales maailmasõja kolmanda osapoolena faktiliselt Saksamaa liitlasena, kuni kahe diktaatori strateegilised eesmärgid Euroopas ristusid. Vastasseis Lebensraum vs. maailmarevolutsioon välistas mõlema kuulumise sõja tulevaste võitjate hulka. Kaotada saanuks aga mõlemad. Sõja lõpu rahvusvahelised poliitilised otsused kujundasid olukorra, kus Ida-Euroopas oma impeeriumi loonud NSV Liidule (ning tema õigusjärglasele Venemaale) jäi igavene «Euroopa päästja» auoreool ning ei mingit vastutust toimepandud agressioonide eest. Okupeeritud Balti riikide liitmist NSV Liiduga mitmed demokraatlikud lääneriigid ei tunnustanud, kuid reaalpoliitika võitis ning NSV Liidu rahvusvahelist suhtlemist ning tema positsiooni see ei kõigutanud.

Külma sõja kaotuse ning NSV Liidu lagunemisega 1991. aastal tabas Vene imperialismi järjekordne allakäik, mida praegune president Putin on hinnanud 20. sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks. Kogu nn kommunistlik maailmasüsteem lagunes, kommunistlikud parteid tõrjuti võimult. NSV Liidu koosseisu kuulunud «rahvusvabariigid» iseseisvusid, mis realiseerus küll erineval määral, sest mitmed ei suutnud või soovinud Venemaast otsustavalt eemalduda. Ka Venemaa ise langes majanduslikku ja poliitilisse madalseisu, kus oma mõjuvõimu hoidmiseks nappis jõudu.

Olukorra stabiliseerudes on Venemaa president Putini valitsusajal asunud aktiivselt oma mõjuvõimu taastama. Et diskrediteerida rahvusvahelise üldsuse silmis neid naaberriike, kelle rahvad püüdsid Teise maailmasõja käigus relvadega vastu seista NSV Liidu okupatsioonile, on aastaid alusetult kasutatud natsismisüüdistust. Nende võrdsustamist Natsi-Saksamaaga. Arvestades Lääne-Euroopa riikide ja eriti Saksamaa tundlikkust selles teemas, on need süüdistused pikka aega Euroopas kahjuks ka teatud mõju avaldanud.

Poliitika pehmest jõust ei ole siiski piisanud ning aasta-aastalt on Venemaa üha enam pöördunud sõjaliste ähvarduste või otsese agressiooni teele. Iga uue agressiooniga testitakse rahvusvahelise üldsuse või pigem riikide valitsuste valuläve: kui kaugele on võimalik minna, ilma et järgneksid sellised vastusammud, mis sunniks agressioonist loobuma.

Juba 2014. aastast kestvas Vene-Ukraina sõjas on jõuliselt kombatud rahvusvahelise üldsuse taluvuse piire. Krimmi annekteerimisele järgnenud aastate jooksul on ometigi selgeks saanud, et sanktsioonipoliitika ei suuda Venemaad diktaatorlikult valitseva Putini plaane väärata. Kuni sõjategevuse eskaleerumiseni viimasel ajal võis pigem märgata tendentse, et Krimmi annekteerimise mittetunnustamispoliitika võib sumbuda analoogseks Balti riikide okupeerimise mittetunnustamisega lääneriikide poolt külma sõja ajal, mil selle tähendus muutus pigem emotsionaalseks.

Toimiva vastuseisu puudumine on Putini pürgimustele ainult hoogu lisanud. Olukorras, kus suurem osa maailmast on hõivatud tervishoiu- ja energiakriisiga ning läänemaailm seisab silmitsi Hiina kasvava hegemooniataotlusega ning sõjaliste ähvardustega Hongkongi ja Taiwani aadressil, on Venemaa alustanud uut pealetungi Ukrainale. Siin tikub vägisi pähe mõte, kas president Putini viimase käigu puhul Pekingisse Hiina presidendi ja kompartei peasekretäri Xi Jinpingi juurde tuleb tõmmata paralleele Molotovi-Ribbentropi kohtumisega. Kas seekord on avangu teinud Venemaa ja Hiina ootab oma hetke? Praegusel ajahetkel võib tunduda, et Venemaa ja Hiina huvid tänase maailmakorra muutmisel võivad teineteist toetada.

Juba enne aktiivse sõjategevuse algust andis USA 24. veebruaril ÜRO-le üle kirja Venemaa Ukraina okupeerimise järgse tapa- ja vangistamisnimekirja kohta. Ajaloolisele kogemusele tuginedes ei ole mingit põhjust kahelda sellise nimekirja tõsiseltvõetavuses ning reaalses ohus paljudele konkreetsetele isikutele. Paljude NSV Liidu okupatsioonivõimude ohvriks langenud Eesti või Ukraina inimeste saatus 1940. aastatest on senini teadmata. Loodame veel, et me ei pea tulevikus nägema vaeva, et välja selgitada 2022. aastal arreteeritud Ukraina riigi- ja ühiskonnategelaste saatust.

Ühtpidi sooviks artikli pealkirja lõpetada viisil: «Kui läänel mõistmine kohale jõudis, oli sõda Ukrainas juba võidetud!», kuid teisalt oleks see masendav! Kas alles siis! Loodan, et läänel on mõistmine tekkinud, kuid kas ka otsustavust piisavalt sekkuda?