Marksistlik kultuurirevolutsioon ja internatsionaalne kultuuripoliitika, IV. Materialistlik keeleteadus ning kakskeelsuse ideoloogia ja praktika

Kultuurirevolutsiooni käigus võeti koheselt vaatluse alla ka „kodanlik keeleteadus”, sest uus maailmakord nõudis uut lähenemist igas eluvaldkonnas. Revolutsioonijärgsel ajal oldi selles küsimuses üsna radikaalsel seisukohal. Küll ilukirjanduslikult, kuid siiski üsna täpselt annab asja mõtte edasi George Orwell:

„Uuskeele eesmärk on ahendada mõtlemise piire. Lõpuks me muudame mõtteroima sõna otseses mõttes võimatuks, sest puuduvad selle väljendamiseks tarvilikud sõnad. Kõiki mõisteid, mida vaja läheb, väljendatakse ainult ühe sõnaga, mille tähendus on rangelt piiritletud ja mille kõrvaltähendused on kõik kadunud ja unustatud. Iga aastaga väheneb sõnade hulk ja kitsenevad teadvuse piirid.”[i]

Tegemist polegi ilukirjandusliku liialdusega, sellesarnaseid seisukohti väljendati Nõukogude Venemaal pärast revolutsiooni ka täiesti avalikult. Näiteks kirjanik V. Pletjanovi seisukoht “uue keele” teemal oli järgmine:

„Revolutsiooniline tormiline hoogsus toob kaasa juba praegu meie keelele uue sisu, purustades keele „suursugused“ klassikalised vormid. Meie sõnavara, alludes elu tempole muutub telegraafiliselt täpseks, katkeliseks, mis tihendab sõna sisu kuni kolossaalsete mõõtmeteni.“[ii]

Üldiselt pidasid kommunistide juhid selliseid liialdusi siiski veel liiga ennatlikuks. Küll sattus löögi alla klassikaline keeleteadus. Näiteks kuulutati pseudoteaduseks võrdlev keeleteadus ning selle põhiseisukoht, et keel on loodusteaduslik-bioloogiline elav organism.

Nõukogude keeleteadus asus seda ümber lükkama ning juhtivaks ideoloogiks sel alal kujunes gruusia päritolu keeleteadlane Nikolai Marr. Kui „kodanlik keeleteadus” lähtus keelte tekke ja arengu puhul järk-järgulistest evolutsioonilistes protsessidest, siis Marr esitas revolutsioonilis-materialistliku õpetuse ühtsest keeleloomise protsessist.

Marr süüdistas klassikalist keeleteadust, et see läheneb asjale formaalselt ning on uurinud kõnet ilma mõtlemiseta ehk ilma ideoloogiata. Tema hinnangul peegeldab keelte areng sotsiaalseid seaduspärasusi, mis olid tingitud ühiskondlik-ajaloolise protsessi ühtsusest. Lõpptulemuseks pidi olema ühtne progressiivne maailmakeel.[iii]

Teiseks väitis Marr, et keelte sugulus oli tekkinud ühise majanduse ja ühiste tootmissuhete kaudu. See on materialistlik vaatenurk, väites, et keel tekkis seoses üleminekuga tootvale tööle, kunstlikult tehtud tööriistade abil. Täpsemalt sai häälikuline kõne tekkida alles siis, kui oli jõutud materiaalse kultuuri teatud astmesse. Kõike seda kinnitasid väidetavalt etnograafilised ja arheoloogilised allikad, millega Marr keeleteaduse sidus.[iv]

Erinevalt kõige kuulsamast libateadusest „mitšurinlikust bioloogiast” ei tekitanud Marri ja tema õpilaste eksperiment ehk nii palju praktilist kahju, kuid aastakümneid kestnud materialistliku keeleteaduse soosimine tekitas suure augu keeleteaduse arengusse.

Lõpuks jõudis ka Stalin seisukohale, et marrism ei vii kuhugi, ning tehti järsk kursimuutus. 1950. aasta 20. juuni ajalehes Pravda ilmusid Stalini nime all uued ja ametlikud seisukohad keeleteaduse küsimuses. Põhiliselt oli tegemist N. Marri kriitikaga ning tagasipöördumiseg klassikalise keeleteaduse juurde, mille järgi ühiskonnakorraldus ei muuda keele baasi.

Täpsemalt likvideeriti küll tsaristlik-kodanlik ühiskonnakorraldus, kuid vene keel jäi põhijoontes samaks, mis ta oli olnud varem. Küll oli keel täienenud sõnavaraga, mida nõudis sotsialistlik ühiskonnakorraldus. Sama kehtis kõikide teiste keelte kohta. Kui vene keel jäi üldiselt edaspidi keeleteadlaste hallata, siis süvenes järk-järgult rahvuskeelte mahasurumine, täpsemalt kakskeelsuspoliitika.

Kakskeelsuse ideoloogia

Kakskeelsus on klassikalises mõistes indiviidi võime kasutada kaht keelt võrdselt või ligilähedaselt võrdselt (ka mõtlemises). See saavutatakse reeglina üksnes keele omandamise eas või pikemaajaliselt teiskeelses keskkonnas elades, kuid mitte võõrkeele õpetamise meetoditega. Nõukogude kakskeelsuspropagandas oli mõiste ka siin moondunud ning kakskeelsusena käsitleti näiteks ka elementaarse suhtluskeele valdamist. Ilma mingi teadusliku põhjenduseta esitati teooria „nõukogude rahvast”, mis oleks pidanud kokku sulatama mitte ainult rahvad, vaid ka kultuurid, ajalood, traditsioonid ja keeled.[v]

Lenini kinnisidee oli, et riigikeelt ei tohi olla:

„Venemaal on selline keel iseäranis ülearune, sest üle seitsme kümnendiku Venemaa elanikest kuulub slaavi sugulashõimude hulka, kes vaba kooli korral vabas riigis, majandusliku käibe nõudmiste tõttu, kergesti saavutaksid võimaluse kokkuleppele jõuda ilma igasuguste „riiklike” eesõiguste andmiseta ühele keelele.”[vi]

Riigis, kus oli sadu keeli, murdeid ja dialekte jäi sellise „kokkuleppe” määratluse kohaselt eelkõige ähmaseks, mida teoorias käsitleti asjaajamiskeelena. Tekkis veider situatsioon, kus puudus riigikeel ning kõik keeled olid „võrdsed”, kuid samas ei tunnistatud kultuurautonoomia ideed. Üldjoontes olid NSV Liidus kuni 1930. aastate teise pooleni siiski võrdlemisi head võimalused rahvuskeelsel haridus-, kultuuri- ja kirjastustegevusel (võrreldes küll ainult varasema ja hilisema ajaga). 1920. aastate teisel poolel alustati ladina tähestiku baasil turgi-tatari, kaukaasia ja soome-ugri keeltele tähestiku väljatöötamist. Oma kirjakeele said 52 rahvast (kellest 15 puhul see siiski kasutusse ei tulnud).

See kõik oli siiski ajutine ja 1930. aastate teisel poolel kehtestati olulised piirangud väikerahvastele mitmes eluvaldkonnas, sh emakeele kasutamisel hariduses, asjaajamises ja kultuurivaldkonnas. Edaspidi kuni 1950. aastate lõpuni ei langetanud partei põhimõttelisi ja teoreetilisi rahvuspoliitilisi otsuseid. Rahvuspoliitikat, sõltumata retoorikast, iseloomustas teoreetiliselt põhjendatud rahvuslike huvide väljenduse ja rahvuste arenguprogrammi (sh. selgepiirilise keelepoliitika) puudumine.[vii]

Ideoloogilise arengu üheks eesmärgiks oli siiski ühiskonna homogeensuse tõstmine (internatsionalism), millega kakskeelsus oli tihedalt seotud. „Keeleline internatsionalism“ tähendas ühise eesmärgi nimel „vabatahtlikku“ rahvuskeele kasutamise piiramist. Praktikas oli ideede ellurakendamine õigusaktide toel siiski üsna keeruline, sest ei öeldud täpselt välja, mida internatsionalismi all tegelikult silmas peetakse, ja tegemist oli ühtlasi muutuva terminiga.[viii]

Algselt oli kakskeelsus pigem osa bürokraatlikust süsteemist, kus keele eesmärk oli olla töö organiseerimise ning käskude edastamise vahend. Seetõttu puudutas see eelkõige asjaajamist, aga ka igapäevasuhtlust, vähem kultuuri ja haridust.

Samas ei öeldud tavaliselt otseselt välja rahvuskeele piiramise vajadust ega kasutatud ka mõistetavaid termineid (nt. assimileerumine, venestamine jm.), isegi vene keelt ei nimetatud tavaliselt nimepidi, vaid räägiti internatsionaliseerumisest, „rahvuskeelte ja -kultuuride õitsengust“ ning „rahvustevahelise suhtlemise keelest“.[ix]

Nähtavamad olid praktilised abinõud. Olulisemad nendest olid migratsiooni soodustamine, spetsialistide saatmine probleemsetesse piirkondadesse, mitmekeelsete töökollektiivide soosimine, segakoolid ja -lasteaiad, järk-järguline kultuuriline tasalülitamine.[x]

Keelelise homogeensuse saavutamist nähti ette pikaajalise protsessina. Ka Stalini surma järgsel ajal ei pingutatud mitteslaavi liiduvabariikides vene keele propageerimisega üle, see polnud veel omandanud kuigi agressiivset tooni. Vähemalt keegi ei rääkinud avalikult rahvuskeelte väljajuurimisest. 

Kuigi propaganda rõhutas pidevalt kakskeelsuse rikastavat mõju (nt. juurdepääsu maailmakultuurile ning teaduse ja tehnika uuematele saavutustele), ei toimunud riiklikus avalikus keelepoliitikas veel märgatavaid muudatusi mõne keele kahjuks või teise kasuks. Vene keele õppimine oli osa internatsionalistlikust kasvatustööst ning parteikoosolekutel ja -ettekannetes mainiti see tavaliselt iseenesestmõistetava asjana ära, kuid eraldi rõhutamata.

Samuti ei kaasnenud esialgu veel väga otseseid administratiivseid meetmeid ja ehk oli asi jäänud isevoolu teele, mis üleüldise tsentraliseerituse oludes mõistagi vähemusrahvuste keeli ei soosinud.

Vene keele õppimise tõhustamise küsimuses langetasid NLKP keskkomitee (KK) ja NSV Liidu ministrite nõukogu (MN) küll ridamisi otsuseid, mis olid reeglina üldsõnalised. Otseselt sunduslikke rakendusakte keelelise venestamise toetamiseks üldiselt ei antud. [xi]

1977. aastal võeti vastu uus NSV Liidu konstitutsioon, millega „üldrahvaliku riigi” idee sai seadusandliku aluse. Riigikeele küsimuses jätkus senine praktika, ehk täpsemalt seda ei määratletud.[xii]

Siiski oli selge, et propagandas võis kakskeelsus olla küll „harmooniline“, kuid reaalsus oli siiski midagi muud ning lõpuks leiti, et homogeensust pole võimalik ilma sunnivahenditeta saavutada.

1960. aastatel lisandus propagandasse juba „kommunistliku rahvuse” mõiste. Ühtlasi tähendas see seisukohta, et rahvusprobleeme NSV Liidus enam ei eksisteeri ja kõik NSV Liidu rahvad muutunud „sotsialistlikeks rahvusteks”.[xiii]

1961. aastaks, NLKP XXII kongressiks, oli välja töötatud  NLKP III programm ehk  „kommunistliku ühiskonna ülesehitamise programm”. Rahvuspoliitika eesmärgid olid peidetud erinevate eufemismide taha ja reaalsuses tähendas see etnilise rahvuseta „nõukogude inimese” kujundamise algust.[xiv]

Pärast nimetatud parteiprogrammi vastuvõtmist, hakkasid koheselt avalikult levima ka loetletud seisukohad väheke selgemas sõnastuses:

• mittevene rahvaste ühepoolne kakskeelsus;
• rahvuskeele tõrjumine asjaajamisest;
• vene keele mõju suurendamine teistele keeltele nii struktuuri kui sõnavara kaudu;
• vene-nõukogude (sõnastuses tavaliselt „vennasrahvaste”) kultuuri pealesurumine.[xv]

1970. ja 1980. aastate juhtivatest assimilatsiooniteoreetikutest võiks eraldi nimetada Julian Bromleid ja Mihhail Guboglot. Esimene neist kõige viljakam ning kandis ka akadeemiku aunimetust. Üldjoontes oli tema „nõukogude inimese” kui füüsilise isiku üks juhtivaid defineerijaid.

Ta ülistas Venemaa väikerahvaste (eriti kehtis see soome-ugri rahvaste kohta) mehaanilist segamist, hajutamist ning migratsiooni. Positiivseks pidas ta kakskeelsuse teket. Negatiivse näitena tõi soome-ugri rahvaste hulgas esile eestlased, kelle puhul assimileerimisprotsessid ei saavutanud soovitud tulemusi ning rahvusliku identiteedi märkimisväärset nõrgenemist ei täheldatud.

Põhjuseks leidis Bromlei, et eestlased  identifitseerisid end rahvusena mõnevõrra varem kui teised soome-urgilased ning arengupeetus tuleneb just sellest. Nõukogude Liidu rahvaste assimileerumist ei pidanud Bromlei probleemiks.

Veel otsekohesem oli ajaloodoktor M. Guboglo, kes isegi eriti ei varjanud oma seisukohti ideoloogilise sõnavahu taha:

• tuli edasi arendada rahvuslik-vene kakskeelsust, mis olevat kõige täiuslikum massikommunikatsiooni tööriist ehk arenenud sotsialismi perioodi keelemudel;
• vene keel võimaldab juurdepääsu teaduslik-tehnilise revolutsiooni ja maailmakultuuri saavutustele;
• vene keele õpe ei pidanud toimuva vaid kooliseinte vahel, vaid ka tootmiskeskkonnas, st eelistatud olid kakskeelsed töökollektiivid ning ühiseks suhtlemiskeeleks vene keel;
• mittevene elanikkonnaga aladel pidi suurendama venekeelse kirjanduse levikut ja ametkondades vene keele kasutuse suurendamist.[xvi]

Nii muutus kakskeelsuse propaganda ja praktika järjest agressiivsemaks: vene keele õpe pidi hakkama toimuma ka tootmiskeskkonnas, kus eelistatud olid kakskeelsed töökollektiivid ning ühiseks suhtlemiskeeleks vene keel. Rahvuskeele kasutamise piiramist tuli täiendada uute administratiivsete meetmetega (nt rahvuskeelsete raamatute, ajakirjandusväljaannete väljaandmise ning emakeelse hariduse piiramine), samal ajal suurendama venekeelse kirjanduse levikut ja ametkondlikus suhtluses vene keelele üleminekut.[xvii]

Laiematele massidele suunatud üldine propaganda pidi rõhutama, et kakskeelsus on kõige täiuslikum kommunikatsiooni tööriist ja arenenud sotsialismi perioodi keelemudel. Sovetlikus propagandas oli kakskeelsuse mõiste samas nii moondunud, et jäi segaseks, mida see üldse pidi tähendama.

Ühelt poolt käsitleti kakskeelsusena elementaarse suhtlemiskeele valdamist, teiselt poolt räägiti vene keelest kui „teisest emakeelest”. See oli mõistagi sõnakõlks, kuid reaalsuses tähendas, et vene keelt ei õpetatudki mitte kui võõrkeelt, vaid kui „teist emakeelt” (õppekavades polnud vene keel ka otseselt võõrkeel). Minimaalselt pidanuks see poliitika kaasa tooma pikemas perspektiivis esmase tagajärjena poolkeelsuse, kus ei saada hakkama kummaski „emakeeles”.[xviii]

Peeter Kaasik (1974) on Eesti Mälu Instituudi ja Eesti Sõjamuuseumi teadur, kelle peamine uurimisvaldkond on 20. sajandi Eesti sõjaajalugu.