Marksistlik kultuurirevolutsioon ja internatsionaalne kultuuripoliitika, III osa. Ajalooteadvuse moonutamine „rahvaste sõpruse” vaimus

Kui kaob ajalooline mälu, kaob ka aegade side ning laguneb rahvuse vaimne terviklikkus, nüristub rahvustunne ja rahvuslik eneseteadvus, kirjutab ajaloolane Peeter Kaasik.

Totalitaarse ühiskonnaga kaasas käiva ajaloo moonutamise põhimõtte sõnastas tabavalt George Orwell: „Kes valitseb minevikku, valitseb ka olevikku ja tulevikku.” Pidev hämamine ja ajupesu suutis ka NSV Liidus suures osas ajaloolise tõe ähmastada. Ajalugu oli propagandarelv, kus peamine polnud mitte objektiivsus, vaid vastavus klassivõitluse ja internatsionalismi dogmadele.

Kandvaks teesiks oli klassivõitlus ning probleemipüstitus ja järeldused olid seega ette antud ja ajaloolastel jäi sündmused niimoodi paika panna, et need vastaksid eeldustele ja järeldusele. Vaadelda sai ainult neid sündmusi, mis olid lõpplahendusega kooskõlas.

Mõistagi oli tegemist ühtlasi ka ajas muutuva protsessiga ehk nagu selle sõnastas jällegi tabavalt Orwell:

„Kirjalike allikate vastavusseviimine momendil kehtiva õigeusklikkusega on puhtmehaaniline toiming. Aga on vaja ka mäletada, et sündmused toimusid soovitud viisil. Ja kui on vaja mälu ümber seada või kirjalike allikaid võltsida, siis on vaja ka unustada, et nii on tehtud.”

Sellega on täpselt sõnastatud "nõukogude inimese" ajalooteadvuse kujundamine, s.t. väsimatu ja lakkamatu paindlikkus faktide tõlgendamisel ning väärõpetuseks kuulutatu äraunustamises, ühtlasi unustades ära ka unustamise fakti. See on juba „marksistlik dialektika”, mis seisnes selles, et partei põhitegevus ajalookirjutuses oli teadlik pettus, säilitades samal ajal aususega kaasas käiva eesmärgikindluse.[i]

Täpsemalt, leninliku lähenemise järgi selgub, et kõiki maailma rahvaid seob kaks seaduspära: kallak võrdõiguslikkusele ja enesemääramisele ning suunitlus lähenemisele ja koostööle. Kusjuures suurt vahet polnud sotsialistliku ja kapitalistliku süsteemi vahel, välja arvatud see, et kapitalism tegi seda kõike vägivaldsel teel, millele lisandus ebavõrdsus.

Ajalooteadus lähtus traditsiooniliselt klassivõitluse ning ühiskonna evolutsioonilise arengu vaatenurgast. Rahvuslik liikumine ning rahvuse teke olid seetõttu tervitatavad evolutsioonilised nähtused.

Esimene periood kulmineerus teooria kohaselt rahvuse ja rahvusriigi tekkega peale „kodanlik-demokraatlikku revolutsiooni”.

Teine periood oli n-ö imperialismiajastu, kus rahvusriigid tungisid oma piiridest välja ning alistasid nõrgemaid ja mahajäänumaid rahvaid ja rahvusi. Just sellele ajal astunud rahvusliku liikumise etteotsa proletariaat ning alistatud rahvuste vabadusliikumine muutus proletaarse revolutsiooni liitlaseks.

Kolmas etapp oli juba kapitalistliku süsteemi lagunemine ja proletariaadi võit. Ühtlasi pidid kaduma rahvused kodanlikul kujul ning tekkima „sotsialistlikud rahvused”. Oktoobrirevolutsioon tähendanud marksismi klassikute silmis rõhutud rahvaste vabaduse ajastu saabumist, kus „kodanliku rahvuse” asemele tekkis „sotsialistlik rahvus”. Esimest iseloomustanud eraomand, vähemuse võim ja vägivald enamuse üle jms. Sotsialistliku rahvuse tunnusmärgiks olevat aga rahvuse monoliitsus. Vähemust polnudki ning rahvuse juhiks on kogu töörahvas, eesotsas kommunistliku parteiga. Siit oli ainult üks samm ühtse nõukogude rahvani.

Viimane etapp oli kommunism, kus rahvused ja riigid üldse kaovad.

Tsiteerides propagandist Arnold Tolki:

„Marksistlikud klassikud näitasid vastupidi kodanlikele kontseptsioonidele, et rahvus on inimeste ajalooliselt väljakujunenud ühtsus, mida ei olnud feodalismi lõpuni, mis tekkis ühes kapitalismiga ja mis tulevikus ka paratamatult kaob (rahvuste ühtesulamine pärast kommunismi täielikku võitu).” [ii]

Tõsi, kuna sündmused ei arenenud piisava kiirusega, siis sokutati kahe viimase etapi vahele veel ebamäärane „arenenud sotsialismi” periood, mis võimaldas kommunismi jõudmist piiramatult venitada, kuid ei loobutud teooriat väänates samas ka „nõukogude rahva“ kontseptsioonist.

Nõukogude ajalookirjutuses oli pöördeline 1934. aasta, kui Stalin isiklikult sekkus Nõukogude Liidu ajaloo käsitluses esinevate "puuduste" paljastamisse. Peasüüdlaseks tehti marksistlik ajaloolane ja ühiskonnategelane Mihhail Pokrovski ja tema jüngrid.

Asi polnud mitte selles, et „stalinlik” ajalookäsitlus oleks olnud rohkem tõe suunas orienteeritud kui Pokrovski „leninlik” ajalookäsitlus, vaid nihe toimus ajalookontseptsioonis eneses. Pokrovski internatsionaalses käsitluses algas „õige” Venemaa ajalugu alles seoses Oktoobrirevolutsiooniga. Kõik varasem oli teisejärguline ning kaasaega silmas pidades tähtsusetu. Tähtsust omas see niipalju, et võimaldas näidata ühiskonna arengu marksistlikku seaduspärasust ehk klassivõitlust.[iii]

1920. aastateks oli lõpuks selge, et propageeritav permanentse revolutsiooni idee on siiski ummiktee ning kommunism tuleb laia maailma viia mingite muude vahenditega. Valitses kindel veendumus, et varem või hiljem lahendavad imperialistid oma erimeelsused sõjaga. NSV Liit pidi tulevases imperialistlikus sõjas jääma kõrvaltvaatajaks. Ning seni kuni imperialistid üksteist nõrgestasid, tähendas see ühtlasi „revolutsioonilise situatsiooni” tekkimist ning pööre kommunismi suunas oleks olnud “ajalooline paratamatus” (mõistagi NSV Liidu internatsionalistlikul kaasabil).

Sellest tulenes ka nihe ajalookontseptsioonis, mille kohaselt ei aidanud nõukogude korda kinnistada ainult internatsionaalne retoorika, vaid tuli rõhuda ka (vene) patriotismile. Kui päris täpne olla, siis propagandas räägiti siiski nõukogude patriotismist, mis pidi haarama kõiki Nõukogude Liidu rahvaid vene rahva juhtimisel. Seetõttu oli patriotismi tõstmiseks vaja rahvale tagasi anda ka tema varasem „kuulsusrikas ajalugu”. Eelkõige oli vaja kinnistada ajaloolise välisvaenlase kuvand ning koos sellega tõsta esile oma varasemad suurmehed ja sangarid.[iv]

See tähendas ühtlasi ajalookirjutuse muutumist väga sõjakeskseks. Tinglikult võiks Venemaa tõusu asetada mongoli-tatari ikke lõppu XV sajandisse, kuid ajaloost otsiti üles ka varasemad suurkujud: Aleksander Nevski, Dmitri Donskoi jt. Ausse tõusis taas Kolmanda Rooma kontseptsioon. Hakati ülistama Ivan III ja Ivan Julma aegseid laienemisi ja laienemiskatseid. Segaduste aega XVI sajandi lõpus ja XVII sajandi alguses kajastati kui üldrahvalikku võitlust poolakate ja rootslastega (ajaloo kolikambrist otsiti välja näiteks poolakad sohu eksitanud  Ivan Sussanin).

Peeter I tegevuse suhtes oli kõhklusi. Mõistagi oli ta positiivne ainuüksi seetõttu, et laiendas Venemaa piire, kuid ta surus ühtlasi maha ka kõike „venepärast”. Näiteks „kommunistliku krahvi” Aleksei Tolstoi romaan „Peeter Esimene” (I kd 1929, II kd 1934) sai riikliku preemia alles 1941. aastal.

Ebalev oli suhtumine ka teise XVIII sajandi olulise valitseja Katariina II pärandisse. Impeeriumi laienemine ning tsentraliseerimisprotsess olid mõistagi positiivsed, kuid Katariina II oli väljamaist päritolu. Lisaks suruti tema ajal maha ka Jemeljan Pugatšovi mäss, kellest tehti propagandas sisuliselt esimene „suur vene revolutsionäär”. Sellele vaatamata said suure austuse osaliseks just kaks Katariina II aegset väejuhti Aleksandr Suvorov ja admiral Fjodor Ušakov. Tõelise vene patriotismi kandjaks tõsteti 1812. aasta „isamaasõda” ja seetõttu just Mihhail Kutuzovi ülistamine. Ülejäänud väejuhid olid paraku enamuses võõramaist päritolu ning nende kiitmine polnud „poliitiliselt korrektne”. Napoleoni sõdade järgsel ajal Vene keisririigil väga palju sõjalist edu enam ette näidata polnud, kui mõned laiemas plaanis teisejärgulised kemplused türklastega välja arvata.

Venemaa enda poolt provotseeritud Krimmi sõda 1850. aastatel osutus sõjaliseks katastroofiks, kuid ka sealt suudeti „Sevostoopoli kangelasliku kaitsmise” eest üks kangelane välja võluda, nimelt admiral Pavel Nahhimov. Ausse tõsteti muu hulgas ka üksikuid mittevene väejuhte ja ülikuid. Erilise au osaliseks sai „ukraina rahvuskangelane” Bogdan Hmelnitski, kelle juhtimisel täitunud „ukraina rahva igipõline soov” ühineda vene rahvaga.

Need väejuhid pole loetletud mitte päris ilma asjata. Enamust neist hakati mõõdutundetult ülistama ning tänapäeval on juba raske kindlaks teha, kus lõpeb tegelikkus ja algab folkloor. Kajastusid need väejuhid kusjuures ka hilisemates”Suure Isamaasõja” sõjalistes autasudes.[v]

Kõik see kandis endas „kangelasliku mineviku“ ülistamise taustal ka teist eesmärki. Vene impeeriumi laienemise taustal, mis iseenesest oli positiivne, tuli sellesse protsessi kaasata ka alistatud riigid ja rahvad, eelkõige „töörahvas“, kes seda protsessi soojalt olla tervitanud. 

Kuna “nõukogude rahvas” oli üldmõiste NSV Liidus elavate rahvaste kohta ja seda aegade algusest, siis üritati eri rahvaste ajalood sulandada ühtseks NSV Liidu ajalooks. Paraku ei toimunud sündmused eri piirkondades ühel ajal ning seetõttu pöörati põhirõhk Venemaa ajaloole.

Tegemist oli riikliku programmiga ning pidigi näitama eelkõige „vene rahva progressiivset rolli rahvuste ühendajana.“[vi] Kontseptsioon oli seega paigas. Nüüd tuli vähemusrahvuste ajalood kuidagi nendesse raamidesse mahutada.

Paar näidet „eesti ja vene rahva ajaloolisest sõprusest“. Eesti intelligentsi I kongressil 1945. aasta jaanuaris sõnastas ajaloo moonutamise põhisuunad EKP KK I sekretär Nikolai Karotamm järgnevalt:

„Kogu Eestimaa ajalugu tuleb võtta marksistlik-leninliku uurmise alla alates kõige vanemaist aegadest kuni tänapäevani. Tarvis on uurida eesti ja vene rahva vahekorra arengut, nende põlist sõprust. Eriti tähtis on kodanliku iseseisvusperioodi uurimine, sest see periood on külvanud meie rahva hulka kõige rohkem valevaateid ja ebaõigeid kontseptsioone.”[vii]

Appi saadeti karastunud kaader NSV Liidust. „Juhtivteadurid” selle ideoloogiküsimuse valdkonnas oli Igor Šaškolski ja Natalja Kazakova.[viii] Liidueestlastest hakkasid ajalugu väänama vajalikus suunas Gustav Naan, Viktor Maamägi ja Hilda Moosberg.

Suuri teened „rahvaste sõpruse” alal on ka kohalikel Eesti Vabariigi taustaga ajaloolastel Harri Mooral, Hans Kruusi, Artur Vassaril, Richard Kleisil, Abe Liebmannil. Mõnevõrra hiljem hakkas tulema ka juba Tartu Riiklikust Ülikoolist selle ala spetsialiste. Muidugi oli veel kõikvõimalikke parteipropagandiste, kes sellel teemal sõna võtsid. Eriliselt tuleks esile tõsta Joosep Saati, Arkaadi Uibot ja Felix Rooset.

Sovetlik filosoof Arkaadi Uibo sõnastas „kodanliku Eesti“ ajalookontseptsiooni kriitika rahvusküsimuses 1947. aastal ajakirjas „Eesti Bolševik“ järgmiselt:

„Võltsides ajaloolisi fakte või neid teatavail juhtudel surnuks vaikides püüdis eesti kodanlus kõigiti laimata vene rahvast, eitada selle rahva määratu suuri teeneid kogu inimkonna kultuuri ajaloos, varjata meie rahva eest neid arvukaid ajaloolisi fakte, mis näitavad, et just vene rahvas oli eesti rahvale sõbraks ja abistajaks meie võitlusrikka ajaloo paljudel väga tähtsatel silmapilkudel.“

1950. aastal ilmus Nõukogude Eesti teaduse arengut käsitlevas kogumikus A.Vassari ja V. Maamägi artikkel „Kümme aastat ajalooteadust Nõukogude Eestis“, kus viie aasta töö kenasti kokku võeti:

„Vene rahval on määratu suur progressiivne mõju eesti rahva ajaloolisele arengule. Vene rahvas oli eesti rahva alaliseks liitlaseks ta võitluses orjastajate ja kurnajate vastu. Vene rahval oli otsustav osa eesti rahva vabastamisel fašistlikust orjusest, eesti rahva päästmisel kohutavast hävingust. Vene rahva eesrindlikul kultuuril oli edasiviiv tugev mõju eesti rahva kultuuri arengule.“[ix]

Kirjeldatud vaatenurga parim stiilinäide Eesti ajaloost oli 1952. aastal Gustav Naani peatoimetamisel ilmunud esimene nõukogudeaegne ENSV ajaloo üldkäsitlus. Väga lühidalt refereerituna rõhutati seal järjekindlalt eesti ja vene rahva igavest sõprust, mis ei saanud õitsele puhkeda ainult feodaalide, mõisnike, kodanlaste ja muude rahvavaenlaste tõttu. Kõik hea, mis oli Eestisse tulnud pärines ida poolt vene rahva vennaliku abina ning mõistagi oli rõhuasetus sellel, et Eesti näol on tegemist põlise Vene alaga.

Kesksed väited olid:

• eestlased ja venelased on kogu aeg olnud sõbralikes suhetes ja võidelnud üheskoos välisvaenlaste vastu;
• eestlased olid olnud suured Venemaa patrioodid ja võidelnud liitumise eest Venemaaga;
• Teisele maailmasõjale järgnenud perioodil olevat teised liiduvabariigid osutanud Eestile hindamatut abi.[x]

Niisiis propagandistide poolt oli kontseptsioon paika pandud. Ajalugu väänati vastavuses klassivõitlusega ning „eesti ja vene rahva ajaloolise sõpruse“ vaimus (sõbrad olid küll ka teised NSV Liidu rahvad, kuid eriti vene rahvas). Huvipakkuvam ehk see, et imperialismi ülistamisega jäi samas tähelepanuta üks marksismi põhitees – klassivõitlus.

Kestis see kontseptsioon väikeste muudatustega kuni 1980. aastate lõpuni. Tegemist oli riikliku programmiga ning pidigi näitama „vene rahva progressiivset rolli rahvuste ühendajana.“[xi]

Niisiis hakati NSV Liidu ajalugu vaatama Vene impeeriumi loomise lähtealuselt. Selles osalesid vägivaldsed valitsejad, mõned olulised väejuhid ning lisandus kunstlikult külge kleebitud „vene rahva patriotism”. Vene impeeriumi „rahvaste vangla” kujunes ajaloolise materialismi ja marksistliku dialektika koosmõjul „Nõukogude vennalike rahvaste sõbralikuks pereks”. Täpsemalt, sõnastuses sidus kõiki NSV Liidu rahvaid iidne ja soe sõprus suure vene rahvaga, ja kui see ka mitte milleski ei avaldunud, siis ainult seetõttu, et natsionalistlikult meelestatud feodaalid, usujuhid, kodanlus ning rahvusvaheline imperialism seda ei võimaldanud.

Rahvuste mineviku ja oleviku hindamine on väga oluline ideoloogilise mõjutamise osa. Kui kaob ajalooline mälu, kaob ka aegade side ning laguneb rahvuse vaimne terviklikkus, nüristub rahvustunne ja rahvuslik eneseteadvus. Rahvuste ajalugu häiris sovetlikke ideolooge sellepärast, et see aitas hoida ja tõsta rahvuslikku enesehinnangut. Seetõttu ei muutunud ajalookontseptsioon ka Stalini surma järel kuigivõrd. Bürokraatlik-ideoloogilise juhtimise ideaalseks objektiks olid madala enesehinnanguga ja vastupanuvõimeta rahvad. Ajaloo eesmärgiks oli tekitada truualamlikkust, tänulikkust, sõltuvust. Kõik toimus oleviku kiitmise, ilustamise ja idealiseerimise kaudu, millega kaasnes mineviku mahasalgamine. Täielikult salati maha ka rahvaste enesemääramisõigus ja ühtlasi kadus ka vajadus minevikupärandit mõtestada. Ajaloost visati välja kõik isikud, kes olid püüdnud sõnastada rahvusriigi ideed.

Pseudoajaloo eesmärgiks oli seega rahvused ilma jätta oma ajaloost. Esialgu tekkis kaks ajaloolist teadmist: üks oli ametlik, mida õpetati koolis ning millest kirjutati avaldamisloa saanud raamatutes, ning teine see, mida tegelikult mäletati. Lõppkokkuvõttes olid tagajärjed siiski märgatavad ja suures osas võetigi järeltulevate põlvkondade poolt ametlik ajalookäsitlus üle.[xii]