Marksistlik kultuurirevolutsioon ja internatsionaalne kultuuripoliitika, II osa. Kultuurirevolutsioon Eestis
Nõukogude okupatsiooniga Eestis kaasnesid põhjalikud muudatused kogu ühiskonnas. Kuigi Nõukogude võimu esimesel aastal (1940-41) väga rangeid ettekirjutusi kultuuriinimestele teha ei jõutud, võis tulevikku ideoloogilises surves ning intensiivistuvas propagandas juba näha. Märksõnadeks olid marksistlik-leninlik maailmavaade ja võitlus kodanliku ideoloogiaga, kirjutab ajaloolane Peeter Kaasik.
Lähtudes sovetliku kultuurirevolutsiooni kontseptsioonist, oli Eesti rahvuskultuur algusest peale „antagonistlike vastuoludega klassikultuur”, kus kaks võitlevat poolust „üksteisele teravalt vastandusid”. Vastandumisprotsess olla alanud 1917. aastal ning tugevnes järk-järgult iseseisvusaastatel, mil „üle piiri levisid teated hiiglaslikest edusammudest Nõukogude Liidus”.
Eestlastest „sotsialistliku rahva” kujundamist taasalustati peale okupeerimist ja annekteerimist 1940. aastal. Sotsialistliku kultuuri kujundamine toimus sovetiseerimisega paralleelselt, mis ühtlasi tähendas „kultuurilise kirjaoskuse” eksporti ida poolt. Rohkesti ilmus nõukogude kultuuri tutvustavaid materjale, kus selgitati sotsialistliku kultuuri eripärasid ja selle erinevust nn kodanlikust kultuurist.
Nõukogude võimu esimesel aastal (1940-41) aga väga rangeid ettekirjutusi kultuuriinimestele teha ei jõutud, kuid tulevikku võis ideoloogilises surves ning intensiivistuvas propagandas juba näha. Märksõnadeks olid marksistlik-leninlik maailmavaade ja võitlus kodanliku ideoloogiaga. Näiteks orienteerus ümber kultuurikriitika ning võeti kasutusele sotsialistliku realismi ja formalismi mõisted. See tähendas, et hakati kritiseerima kaanonivälist „trikitamist” ning lähtuti leninlikust postulaadist „kunst kuulub rahvale”. Loosung tähendas, et rahval on õigus kunstist osa saada ja seetõttu pidi kunstikeel olema kõigile arusaadav.
Lisaks kuulutati, et siinse sotsialistliku kultuuri aluseks on „rikkalik kultuuripärand, mis loodi kodanluse diktatuuri päevil proletaarsete ja demokraatlike kultuuritegelaste poolt”. Rikkalik või mitte, kuid seda kultuuripärandit kasutati väga tagasihoidlikult.
Üldjoontes jaotati kodanlise aja kultuuritegelased kolmeks:
Esiteks kultuuritegelased, kes olid juba „kodanliku diktatuuri“ päevil omaks võtnud marksistliku maailmavaate. Nemad olid määratud saama ka kultuurirevolutsiooni juhtideks. Propaganda väitis, et „suur osa kultuurmeistrite paremikust” langes sellesse kategooriasse, kuigi tegelikkus oli vastupidine.
Teiseks „kodanluse diktatuuri ajal nälginud kultuuritegelased”, kes vaatamata ekspluateerimisele polnud leidnud teed proletariaadi juurde. Sotsialismi tingimustes pidid neile avanema "piiramatud võimalused". Enamik neist kuulus väidetavalt ka „sotsialismi ehitajate ridadesse” (ilmselt räägiti vasakpoolsest haritlaskonnast, kellest teatud osal polnud probleeme uute kaanonitega kohaneda).
Kolmandaks reaktsioonilise maailmavaatega intelligents, kes olid ja jäid „kodanluse” leeri. Propaganda järgi oli neid kõige vähem ja ka nende mõju "töörahva" seas oli kõige väiksem.
Sellega oleks võinud kultuuripärandi hindamise kriteeriumid paigas olla, kuid probleemiks osutus koheselt järgnenud Saksa okupatsioon. Siin jagunesid kultuuritegelased juba neljaks:
- progressiivsem osa kultuuriinimestest evakueerus (suurem osa neist küll mobiliseeriti) ja jätkasid tegevust Nõukogude tagalas või Punaarmees;
- natukene vähem progressiivsemad jäid Eestisse ja „võitlesid fašismiga koos töötava rahvaga kohapeal”;
- „kõhklejad” jäid Eestisse ega teinud midagi, vaid jäid kõrvaltvaatajaks;
- reaktsiooniline intelligents asus suurima heameelega koostööd tegema saksa fašistidega (neid oli aga vähe ja nad põgenesid Eestist pärast „Nõukogude võimu taaskehtestamist”, meelitades kaasa ka suure hulga „kõhklejaid”).
Eelnevatest jaotustest lähtuvalt hakati hindama üldjoones ka kultuuri (st „ankeedipõhiselt“), sest ideoloogiavalvurid reeglina ei orienteerunud kultuurivaldkonnas ning kunstiline tase oligi sisuliselt teisejärguline. Põhiliseks kriteeriumiks oli paljuski loome- ja ühiskondlik tegevus Eesti Vabariigi ja Saksa okupatsiooni ajal (piisas ka okupatsiooni ajal Eestis viibimisest), kuulumine rahvavaenulikuks kuulutatud organisatsiooni (Kaitseliit, üliõpilasorganisatsioonid jne), samuti tihedad sidemed välisriikidega jne. Seetõttu tabas kultuurirevolutsioon saatuse irooniana ka neid loovisikuid, kes asusid uue võimuga meelsasti koostööle. Üldiselt oli kõigi minevikus mõni kompromiteeriv asjaolu, mille puudumisel võis kasutada sugulaste patte.[i]
1945. aasta jaanuaris toimus Eesti NSV intelligentsi esimene kongress, kus põhiülesandeks esitati kodanlik-natsionalistliku maailmavaate väljajuurimine. Mida nn kodanlik natsionalism siinkohal tähendas, keegi veel kuigi täpselt ei adunud.[ii]
3. märtsil 1945 võeti vastu EKP KK ja ENSV RKN ühismäärus „Kunsti arengust ja ülesannetest Eesti NSV-s”, milles kõneldi sidemete tugevdamisest NSV Liidu teiste piirkondadega, laulupidude traditsiooni jätkumisest ning selle täitmisest sotsialistliku sisuga.[iii]
1946. aastal avaldati ÜKP KK otsus ajakirjades „Zvezda“ ja „Leningrad“, milles mõisteti teiste seas hukka sellised „soperdajad” nagu Mihhail Zoštšenko ja Anna Ahmatova. Peagi ilmus veel kaks sarnast otsust: „Draamateatrite repertuaarist ja selle parandamise abinõudest” ja „Kinofilmist „Suur elu””. Heliloojate tagakiusamine sai alguse ÜKP KK otsusest Vano Muradeli ooperi „Suur sõprus” kohta.[iv]
Kirjanduses oli oluline ka NSV Liidu Kirjanike Liidu peasekretäri A. Fadejevi sõnavõtt 1947. aasta kevadel, kui jutuks tuli Isaak Nussinovi 1941. aastal ilmunud uurimus „Puškin ja maailmakirjandus“. Autor olevat väitnud, et Puškin oli laadilt läänelikum kui Dostojevski ja Tolstoi. Sellest sai alguse igasuguse „kosmopolitismi“ materdamine, mis tähendas, et kriitika alla langesid need, kes mingilgi moel olid lääne kirjanduse vastu sümpaatiat ilmutanud.
Ühtlasi loobuti marksismi-leninismi ühest internatsionaalsest alustalast ning hakati ülistama kõike venepärast. Raskemad juhtumid olid need, kus süüdistati nii kosmopolitismis kui ka natsionalismis, mis pidanuks olema üksteist välistavad terminid (põhiliselt puudutas see juudi kultuuritegelasi).
Kirjandustegelaste materdamine sai erilise hoo sisse pärast 28. jaanuari 1949 „Pravdas“ ilmunud kirjutist „Ühest antipatriootlikust teatrikriitikute rühmast“. Kriitikuid süüdistati „kodanikus esteeditsemises“, kosmopolitismis ja patriotismi puudumises. Lisaks oli see veel omandanud antisemiitliku iseloomu.[v]
„Ideoloogilised vääratused“ olid vaid taustaks, laiemalt anti vastavates otsustes kunstiliike puudutavates küsimustes vormilisi, sisulisi ja ideoloogilisi suuniseid, mis pidid olema edasise loometegevuse aluseks. Kultuuritegelased ei saanud ilmselt alguses sotsialistliku realismi mõistest täpselt aru ning eeldasid, et realism tähendab eelkõige tõetruud käsitlust. Peagi selgus, et realism on hoopis illusoorne tulevikus sündiva uue tegelikkuse näidismudel ning see pidi üheaegselt sisaldama parteilisust, sotsialistlikku ideelisust, rahvalikkust, kangelaslikkust ja pateetilisust.
Doktriini ideelisteks läteteks olid „marksismi klassikute” kanoonilised tekstid. Kriitiku ülesanne oli jälgida, kas kultuuritegevus oleks nendega kooskõlas ning esteetika polnud eesmärgiks omaette. Ühtlasi tähendas see „kodanliku kultuuri” hukkamõistu. Kuna nõudeid inimkeelele oli võimatu sõnastada, põhines sotsialistlik kunst tüüpnäidetel, millest pidi lähtuma (nt Vera Muhhina „Tööline ja kolhoositar”).
Sellistele üleliidulistele otsustele järgnesid liiduvabariikides loomeliitude pleenumid, istungid ning koosolekud, kus asi võeti arutlusele ning nuheldi neid, keda vaja. Näiteks Eestis kästi heliloojatel oma looming tihedamalt siduda vene rahvaloominguga ning tauniti „lääne ees lömitamist, ideelagedust, apoliitilisust, dekadentsi, esteeditsemist” jms.
1948. aasta märtsis toimunud Eesti NSV Heliloojate Liidu koosolekul korrati süüdistusi formalismis ning jõuti järeldusele, et heliloojate põgenemine folkloori ning hoidumine sovetlikust temaatikast (st apoliitiliste tekstide viisistamine) on lubamatu.
Erilise kriitika osaliseks sai konservatoorium: puudus komsomoliorganisatsioon ja parteikomiteel polnud autoriteeti; ainult marksismi-leninismi kateeder tegeles poliitilise kasvatusega – ülejäänud õppejõud olid rõhutatult apoliitilised; muusikat õpetati vene muusikast eraldi (st ei pööratud tähelepanu vene heliloomingu mõjule eesti heliloojate loomingule); vene muusika tundmaõppimisele oli pühendatud vähem kui 1/3 õppeprogrammist ja piisavalt tähelepanu ei pööratud vene rahvapillide tutvustamisele; vene klassikute ümmargusi aastapäevi ei tähistatud (M. Glinka 90. surma-aastapäev); oreli eriala ettevalmistus toimus kirikus jne.
15. oktoobril 1946 tuli kokku Eesti NSV Kunstnike Liidu koosolek, mis tõdes, et vähe on kajastamist leidnud eesti rahva „kangelaslik võitlus fašistide vastu ning kangelaslik taastamis- ja ülesehitustöö”, tööeesrindlus, maareform, kollektiivne lööktöö ja revolutsioonilise võitluse ajalugu. Juhiti ka tähelepanu, et kunstnikud ei pühenda piisavalt aega poliitplakatitele.
1948. aastal said esimesed kunstnikud tõsisema süüdistuse formalismis, teistel avastati „kodanlikud sugemed”. Kujutaval kunstil olid selged kriteeriumid. Kunst pidi olema „tulevikku vaatav”. Akt oli keelatud, natüürmort kahtlane ja maastik apoliitiline. Ideaaliks olid suureformaadilised didaktilised plakatlikud pildilavastused. Enamik graafikatehnikaid kuulutati formalistlikuks.[vi]
Kunstiajaloo uurimisel-õppimisel vaikiti iseseisvusaegne kunst sisuliselt maha ning kogu nõukogude-eelne looming kuulutati väärtusetuks (isegi Johan Köler oma akadeemilise realismiga sattus löögi alla). Välismaale põgenenud kunstnike looming kuulutati täielikult tabuteemaks.
ENSV intelligentsi II konverentsil pidas 1948. aastal põhiettekande ENSV ÜN Presiidiumi esimees E. Päll, kes alustas sõnavõttu imperialismi kriitikaga, sidudes selle ühtlasi kultuurivaldkonnas tooniandva antimarksismiga.
Pälli sõnul käis teaduses, kunstis, kirjanduses ja heliloomingus tihe võitlus uue ja vana vahel, vohas formalism, lääne ees lömitamine, kodanlik natsionalism, iganenud maailmavaade, apoliitilisus, puudus enesekriitika jne.
EKP V kongress 1948. aasta detsembris seadis kunstiinimestele ülesandeks toota ideelisi sotsialistlikust realismist kantud teoseid ning võidelda rahvusliku piiratuse ja formalismi vastu.
Rahvuskultuuri ahistamise kõrval üritas režiim siiski oma huvides ära kasutada teadvuses püsinud ajaloolisi kultuuritraditsioone või üritada neile anda „internatsionaalset” sisu.
Üheks selliseks traditsiooniks oli laulupidu ja koorilaul üldse (kollektiivne suurvorm oli NSV Liidus alati au sees, vastandina "individuaalsele nokitsemisele", mistõttu soositi ka tantsupidusid, kehakultuurlaste paraade jms).
1947. aasta sõjajärgne esimene üldlaulupidu kavandati poliitilis-propagandistliku massiüritusena ning repertuaariga üritati asjale anda sovetlik sisu. Kaheldava väärtusega „rekordid” püstitati nii kooride (703), esinejate (25 760) kui ka pealtvaatajate (100 000) arvuga.[vii] Kohustuslikuks said nõukogude võimu ülistavad laulud, vähendati eesti heliloojate teoste osakaalu ja suurendati „vennasrahvaste” autorite loomingu osa (sh nt tulevase formalistist patuoina V. Muradeli „Raudtahtel Stalin juhtis meid”).[viii]
1950. aasta laulupidu oli juba hoopis teisest žanrist. Järjepidevust väljendav numeratsioon kui kodanlik jäänuk kaotati. Laulupidu pühendati ENSV 10. aastapäevale. Üritus pidi sümboliseerima sotsialismi võitu, saavutusi ülesehitustöös, kolhoosikorra ülistust ja kultuurirevolutsiooni. Taidlejate sekka lisati kollektiivid vennasvabariikidest ja armeest.
Repertuaar oli vastav ning domineerisid nõukogude korda ülistavad „kaasaja teemalised” laulud ja suur osakaal oli vene muusikal (iga kooriliik pidi ühe laulu ette kandma ka vene keeles). Esiettekandele tuli sovetlike laulupidude ühendkooride traditsiooniline muusikapala – Eugen Kapi „Rahva võim”.[ix]
Juba 1948. aastal alanud „teatrireformiga” kaotasid paljud asjaga seotud isikud töö. Samal ajal asutati Tallinna Vene Draamateater (1948) ja Kohtla–Järve Vene Draamateater (1952). „Kosmopolitismi pesa” teatriinstituut pandi 1951. aastal täielikult kinni ning näitlejaõpe viidi esialgu üle Moskvasse Lunatšarski-nimelisse Riiklikku Teatriinstituuti (GITIS). Teater kui ideelis-poliitilise kasvatuse osa, hakkas etendama „kõrge ideelise tasemega” idapoolse päritoluga lavatükke. Publikuhuvi ja repertuaar vähenes, kuid etenduste arv kasvas (plaanimajandus suunati ka sellesse valdkonda).
Kultuurirevolutsiooni kulminatsiooniks kujunes EKP KK VIII pleenum 1950. aasta märtsis ning sellele järgnenud loomeliitude ja õppeasutuste koosolekud.[x] Täienesid nimekirjad kodanlikest natsionalistidest. Töö kaotas sadu teadlasi ja loomingulise intelligentsi esindajaid ning õpetajaid. Paljudel kultuuriinimestel keelati loominguline tegevus.[xi]
Stalini järgsel perioodil ja „arenenud sotsialismi“ tingimustes kultuurikontseptsioon kuigivõrd ei muutunud. 1950. aastate teisest poolest kuni 1970. aastate alguseni iseloomustas eesti kultuuri arengut n-ö hegemooniline koloniseerimine, mis tähendas, et „vormilt rahvuslikul ja sisult sotsialistlikul” kultuuril oleks mõne põlvkonna jooksul tulnud vabaneda veel viimsestki reliktist – rahvuskeelest.
Sotsialismilt kommunismile ülemineku perioodi kultuuriline areng kuulutati NLKP programmis (1961) kultuurirevolutsiooni lõppetapiks. Rõhutati, et välja on kujunenud ühised vaimsed jooned, mis põhinevad uut tüüpi ühiskondlikel suhetel ja kehastavad NSV Liidu rahvaste parimaid traditsioone.
Teoorias oli Nõukogude kultuur kahepoolne protsess, kus ühest küljest toimus rahvuskultuuride õitseng ja teiselt poolt rahvuste lähenemine ning internatsionaalse baasi tugevnemine. Sellise n-ö uue inimühenduse raames arenes nõukogude sotsialistlik internatsionaalne kultuur. Seda iseloomustas ühelt poolt rahvuslike vormide mitmekesisus ja teiselt poolt internatsionaalsed elemendid, mis olid „rahvuste lähenemise protsessis” tunginud rahvuskultuuridesse. Keeleteadlane Mati Hint kritiseeris 1988. aastal veidi vabamates oludes sedasorti ebateaduslikku kultuuripoliitilist jupitamist teravalt:
„Kultuuri terviklikkuse nõuet mõistetakse meil väga halvasti või ei mõisteta üldse. [...] Selle mõttelaadi kohaselt saab kultuuri kokku panna osadest. Säärasele lähenemisele annab veel edukalt külge riputada internatsionalismi sildi, mõistmata, et kultuuri vallas on internatsionalism terviklike kultuuride omavaheline suhtlemine, mitte tervikkultuuride purustamine ja nende tervikosade asendamine laenulistega. [...] Meie aga peame endale aru andma: fragmenteeritud kultuur ei olegi tegelikult kultuur, vaid ennast kõikjal võõrana tundvate juurteta inimeste pidevalt rändlevate nomaadide-migrantide kasvatamise vahend.” [xii]
Protsessi osas polnud sovetlike kultuuriteoreetikute seas siiski üksmeelt. Hruštšovi aja lõpupoole hakkas järjest selgemini kostuma „ühtse ajastu stiili” nõuet, mis pidi olema sotsialistliku realismi edasiarendus. Meetmed olid Hruštšovi valitsusajal siiski mõõdukad ning väga agressiivset survet rahvuskultuuridele ei avaldatud, kui see vastas üldjoontes leninlikele kaanonitele.
Mõnevõrra vaadati üle ka kultuuripärandi küsimus. Tunnistati, et hinnangutes on tehtud mõningaid vigu ning ka kultuuri valdkonnas võis kodanlisel perioodil esineda progressiivseid jooni. Kaudselt tunnistati, et isegi emigratsioonis võis olla „demokraatlikke” kultuuritegelasi.
Ametliku kultuuripoliitika ülesanne oli nõukogude kultuuri koos hoida. Sellest seisukohast pidi eesti kultuur püsima impeeriumi kultuuri kontekstis.
Sotsialistlikul realismil puudus vundament ning see hakkas natukene vabamates oludes lagunema, jäädes samas ametlikult soositud obligatoorseks loomemeetodiks. Võimud lisasid vastukaaluks, et ülalt suunatud dogmaatika peab asenduma isikliku vastutusega. Novaatorlusele pidi lisanduma kommunistlik veendumus, teadlikkus ja distsipliin. „Kommunistlik võitlusvaim” ei tohtinud kuhugi kaduda.[xiii]
1970. aastatel tõmbuti oma hinnangutes natukene umbmäärasemale seisukohale, sest nagu ka kommunismi saabumist lükati järjest edasi, siis polnud veel otstarbekas esitada ka üldrahvaliku kultuuri lõppkaanoneid, seda enam, et keegi neid täpsemalt sõnastada ei mõistnud. Küll algas 1970. aastate esimesel poolel juba selgem ideoloogiline surve ning venestamiskampaania.[xiv]
Peeter Kaasik (1974) on Eesti Mälu Instituudi ja Eesti Sõjamuuseumi teadur, kelle peamine uurimisvaldkond on 20. sajandi Eesti sõjaajalugu.
Allikad
[i] Vt nt Magnus Mälk, „Lõpuni hävitada kodanlik natsionalism meie kultuurielus,” Looming, nr. 5 (1950): 529–534; „Lõpuni paljastada kodanlikud natsionalistid, eesti rahva kõige kurjemad vaenlased (juhtkiri),” Eesti Bolševik, nr 7 (1950): 2–14.
[ii] Eesti NSV intelligentsi esimene kongress (Tallinn : Poliitiline Kirjandus, 1945); Eesti NSV kunstitegelaste aktiivi konverents 14. –15. mail 1945 (Tallinn : Poliitiline Kirjandus, 1946).
[iii] Vt lähemalt EKP KK büroo protokoll nr. 97 28. veebruarist 1945, ERAF 1.4.168, 1–64.
[iv] Vt lähemalt ÜK(b)P Keskkomitee otsused "Ajakirjadest "Zvezda" ja "Leningrad", "Draamateatrite repertuaarist ja abinõudest selle parandamiseks", "Kinofilmist "Suur elu" ja "V. Muradeli ooperist "Suur sõprus"" : [1946–1948] (Tallinn : Eesti Riiklik Kirjastus, 1951).
[v] Pekka Lilja, „Ždanovlusest sulailmadeni. Märkmeid nõukogude eesti kirjanduspoliitikast,” Keel ja Kirjandus, nr. 3 (1990): 229.
[vi] Vt nt Ants Juske, „Sotsialistlik realism – kaanon ja stiil,” Kultuur ja Elu, nr. 6 (1990): 21–25
[vii] Sellele vaatamata tehti XII laulupidu EKP KK VIII pleenumil 1950. aastatel pihuks ja põrmuks kui „kodanlike natsionalistide üritus kodanlikku kultuuri päästa” (eelkõige „rahvavaenlaseks tunnistatud heliloojate Alfred Karindi, Tuudur Vettiku ja Riho Pätsi tõttu).
[viii] Vt lähemalt XII эстонский республиканский певческий праздник 28–29-го июня 1947 года : [сборник материалов] (Taллин : Художественная литература и искусство, 1947).
[ix] Vt lähemalt Nõukogude Eesti 1950. a. üldlaulupeo juht Tallinnas, 21., 22. ja 23. juulil (Tallinn : Eesti Riiklik Kirjastus), 1950.
[x] Heliloojate liidust visati välja teiste hulgas Nikolai Goldschmidt, Johannes Kappel, Cyrillius Kreek, Riho Päts, Alfred Karindi, Enn Võrk, Tuudur Vettik, Hugo Leppnurm jt. Samaaegselt algasid puhastati konservatooriumis ning eriliselt sai kannatada muusikateaduse kateeder. Kunstnike liidust visati välja formalistid Ann Audova, Karl Burman vanem, Adamson–Eric, Alfred Kongo, Arkadio Laigo, Johannes Greenberg, Ado Vabbe, Aleksander Vardi jt (kokku 52 kunstnikku). Samaaegselt vallandati Tartu kunstiinstituudist ja Tallinna tarbekunstiinstituudist Starkopf, Vabbe, arhitekt E. Kuusik jpt. TRÜ kunstiajaloo kateeder ning TA AI kunstiajaloo sektor pandi üldse kinni, kunstiinstituudid ühendati riiklikuks kunstiinstituudiks. Kirjanike liidust visati välja Johannes Semper, Bernhard Linde, Friedebert Tuglas, Osvald Tooming, Paul Viiding, August Sang, Kersti Merilaas, Betty Alver, Eduard Hubel (Mait Metsanurk), Aleksander Tassa, Richard Roht jt.
[xi] Kultuurirevolutsioonist vt lähemalt Toomas Karjahärm, Helle–Mai Luts, Kultuurigenotsiid Eestis : kunstnikud ja muusikud 1940–1953 (Tallinn : Argo, 2005); Tiiu Kreegipuu, „Eesti kultuurielu sovetiseerimine: Nõukogude kultuuripoliitika eesmärgid ja institutsionaalne raamistik aastatel 1944–1954,” (Tartu : Eesti Ajalooarhiiv, 2007), 352–388; Olaf Kuuli, Stalini-aja võimukaader ja kultuurijuhid Eesti NSV-s (1940–1954) (Tallinn, 2007); Kohandumise märgid : Collegium litterarum 16, koostanud ja toimetanud Virve Sarapik, Maie Kalda, Rein Veidemann (Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2002); Võim & kultuur : artiklikogumik, koostajad Arvo Krikmann, Sirje Olesk (Tartu : Eesti Kirjandusmuuseum, 2003); K.–O. Veskimägi, Nõukogude unelaadne elu : tsensuur Eesti NSV-s ja tema peremehed (Tallinn, 1996); Piret Lotman, „Hävitatud raamat ja eestlase identiteet,” Tuna, nr 2 (2000): 95–103; Sirje Annist, „Ajaloomuuseumi protsess 1945.–46. aastal,” Tuna, nr 3 (2002): 40–57; Sirje Olesk, Pagulased ja „punane kirjanduslugu”,” Tuna, 2002, nr 3 (2002): 74–82; Veiko Märka, Kala hakkab mädanema südamest,” Vikerkaar, nr 10/11 (1998): 81–111.
[xii] Mati Hint, „Rahvusteadvus ja rahvuskultuur,” Keel on tõde on õige ja vale (Tartu : Ilmamaa, 2002), 49.
[xiii] Vt lähemalt Olaf Kuuli, Sula ja hallad Eesti NSV-s : kultuuripoliitikast aastail 1953–1969 (Tallinn, 2002); Väino Sirk, „Edasi, selg ees! Stalini-järgsete aastate hariduspoliitika kahest tahust,” Tuna, nr 4 (2004), 48–65; Väino Sirk, „Massiharitlaskonnast ja haritlaspoliitikast 1970. –1980. aastatel Eestis,” Tuna, nr 2, (2006), 37–51; Mart Velsker, „Stalinismi võidud ja kaotused kuuekümnendatel aastatel,” Vikerkaar, nr 10/11 (1998): 119–127; Ü. Pärli, „Venestamisest ja vene kirjandusest Eestis,” Vikerkaar, nr 2 (1994): 54–62; Inge Kukk, „Kui Kremli täht valgustas muuseumi : stalinismiaegsetest ümberkorraldustest Eesti muuseumides,” Akadeemia, nr 4 (2009): 690–702.
[xiv] Aleksandr Holmogorov, Nõukogude rahvuste arengujooned : (Baltikumis läbiviidud sotsioloogiliste uurimiste materjalide põhjal) (Tallinn : Eesti Raamat, 1973), 19–22.