Lühiülevaade kommunismi ajaloost. II osa: Marksism ja kaasaegne maailm

Dr Edward Kanterian on Kenti Ülikooli filosoofia lektor. Artikli teises osas kirjeldab Kanterian, kuidas uusaja arengud muutsid kommunismi ideed selliste filosoofide käsitluses nagu Campanella, Morelly, Saint-Simon, Marx ja Engels. Ta väidab, et kuigi intellektuaalselt meisterlik, oli Marxi ja Engelsi kommunistlik filosoofia tegelikkuses äärmuslik ja ebamoraalne. Kanteriani arvates tuleks mõlemaid pidada vastutavaks ning lausa hukka mõista selle eest, kuidas nad kallutasid kommunistlikke ja totalitaarseid režiime ja nende juhte 20. sajandi alguses tervete rahvaste suhtes jubedusi  toime panema.

Artikli esimest osa saab lugeda siit.
 

IV. Kolmas faas: kommunism uusajal

Seni oleme käsitlenud kahte neljast kommunismi idee arengu peamisest faasist. Antiikaega iseloomustas minevikku suunatud egalitaarse ühiskonna ihalus, kuigi olid ka mõned üksikud katsed selle põhjal meelepärast tuleviku ühiskonna mudelit kujundada.

Kristlus ja sellega kaasnenud ahnuse ja varanduse tagaajamise hukkamõist tõstis kommunistliku ideaali üha rohkem esiplaanile. Selle poole hakati püüdlema juba maises elus, igavese rahuriigi saabumise ootuses. Kuid pattulangemise doktriin, mis lubas varanduse ihalemist pidada inimese loomulikuks sooviks, ei võimaldanud kommunistliku ideaali sellisena inimkonna suhtes rakendada, välja arvatud nende puhul, kes püüdsid seda ideaali saavutada juba oma selles elus, nagu näiteks kerjusmungad.

Hiliskeskajal hakkas kristlik kommunism laiemalt levima – esmalt olid kerjusmunkade katsetused, mida Wyclif laiendas kogu kirikule. Hus kasutas neid ideid poliitilise relvana ning fanaatikud, nagu taboriidid – vägivalla toimepanemiseks. On lausa uskumatu ja murettekitav, kuivõrd sarnanesid need hiliskeskaegsed äärmuslikud ettevõtmised 19. ja eriti 20. sajandi kommunistlike liikumistega.

Selleks, et keskaegsest egalitaarsest ja vägivallale kalduvast messianismist jõuda Marxi, Lenini, Mao ja Pol Potini, pidi toimuma veel vähemalt kolm põhjapanevat ning uusaega iseloomustavat muudatust: (a) ühiskonna sekulariseerimine, (b) teaduse areng, (c) majandusteaduse teke, ja (d) kaasaegse riigi esiletõus.

Vaatleme esmalt sekulariseerimist, mis võttis väga kaua aega ning mis tähendas muuhulgas „jumala surma“, kiriku taandamist peamise vaimse juhatuse andja rollist, pattulangemise ideest loobumist ning inimeste pidamist vaid maise ilma (universumi, looduse) asukateks. Üheks muutuseks, mida ühiskonna ilmalikumaks kujunemine kaasa tõi, oli suurem rõhk inimeste heaolule ajalikus elus, mitte aga järgmises, paremas maailmas. Moraalsete ja poliitiliste mõtete ja tegude peamisteks eesmärkideks hakati pidama viletsuse, eriti vaesuse ja rõhumise kaotamist siin ja praegu, ning maise rikkuse, vabaduse ja õnne saavutamist.

Teiseks näeme, et alates 16. sajandist arenema hakanud kaasaegne teadus tõi kaasa paradigma muutuse inimkultuuris laiemalt. Tähelepaneliku vaatlemise, eksperimenteerimise ning arvutustel põhinevate teooriate loomise abil suudeti sõnastada üldised loodusseadused ning selgitada ning ennustada füüsiliste objektide käitumist. Paljud kippusid selle põhjal järeldama, et sama võiks kehtida inimeste suhtes, eriti punktis (a) kirjeldatud sekulaarses ja looduslikus keskkonnas.

Sedamööda, kuidas alates 17. sajandist hakkasid filosoofid huvituma inimühiskonna toimimisest, kerkisid üha enam esile ka majanduslikud küsimused. Nõnda jõuti ideeni formuleerida punktis (b) kirjeldatud loodusseaduste eeskujul ka majandusseadusi. Kaasaegne riik arenes esmalt absoluutsete monarhiatena, seejärel konstitutsiooniliste monarhiatena, edasi demokraatlike vabariikidena, jõudes lõpuks totalitaarsete diktatuurideni. Selle protsessi käigus kasvas poliitilise võimu ulatus ja jõud kümnekordselt, sest seda tagas tõhusamalt toimiv haldusaparaat, majandus ning sõjavägi. Sõltuvalt sellest, kes oli eesotsas, võis riik ühiskonna üle tohutut võimu rakendada.

Uusaja kommunistid võtsid erineval määral neid muutusi omaks. Piisab, kui vaatleme kolme näidet, nimelt Campanella, Morelly ja Saint Simoni koolkondi. Tommaso Campanella (1568–1639) oli üks paljudest, kes kirjeldas oma ettekujutust kaasaegsest kommunistlikult riigist.

Raamatus „Päikeselinn“ kujutas ta niisugust riiki täiesti ratsionaalsel, poolteaduslikul viisil. Selles riigis ei ole inimestel eraomandit ning nad ei ihkagi seda, sest nende omandiinstinkt on haridusega välja juuritud, lapsi ei kasvata perekond, vaid riik ning neid õpetatakse armastama ei midagi muud kui oma riiki.

Riigi kodanike vahel valitseb võrdsus, kuigi teistest võrdsemad on ülim valitseja ning tema kolm kaasvalitsejat (justkui ettekuulutus komparteist ja keskkomiteest). Kodanike võrdsus puudutab eriti tööd, mida kõik on kohustatud tegema, kuigi vaid neli tundi päevas. Ülejäänud aeg kulub õppimisele ja meelelahutusele.

Sada aastat hiljem kirjutas Prantsuse autor Étienne-Gabriel Morelly (1717–1778) sarnase ideega romaani „Basiliade“, mis rääkis kommunistlikust utoopiast. Tegevus toimus saarel, kus puudus „kõikide kuritegude ema“ ehk eraomand, samuti polnud seal turukonkurentsi, ostu-müüki ega vahetust ning palgatööd. Tulemuseks oli õnn, vabadus ja rahu ning elati „vastavalt universumi igavestele seadustele“. Oma poolteadusliku suhtumise loodusseadustesse kirjutas ta lahti teoses „Code de la nature“ (1755).

Selles raamatus lükkas Morelly ümber inimkonna pattulangemise idee, ning väitis, et ühiskonnas taandub kõik majandusele. Selline reduktsionistlik vaade oli Marxi mõtete ettekuulutaja, sest viimanegi väitis, et moraal ja poliitika peegeldab vaid ühiskonna majanduslikku ülesehitust.

Morelly leidis, et eraomandi kaotamine ja keelamine saavutatakse hariduse abil ning nõnda saadakse lahti inimkonna viletsust põhjustavast kurja juurest. See ongi „kõige aluseks olev püha seadus [...] mis tuleneb sellest, mida loodus on kavandanud“. Seepärast paneb see, kes soovib eraomandit taaskehtestada, toime ränga kuriteo. Ta on inimkonna vaenlane ja ta tuleb „avalikul kalmistul koopasse kinni panna“ ning tema nimi „igaveseks kodanikeregistrist kustutada“. See Morelly mõttekäik annab juba aimu ajaloo udusel silmapiiril paistvatest Gulagi laagritest.

Siinkohal võiks nimetada tervet hulka uusajal esile kerkinud mõtlejaid, kes ühel või teisel moel olid Marxi, Engelsi ja Lenini eelkäijad või isegi mõjutajad. Saint-Simoni krahv (1760–1825) ei olnud ise kommunist, kuna ta hoidus eraomandit hukka mõistmast, kuigi oli ebavõrdsuse vastu. Saint-Simon pidas tööstuse ja ettevõtluse liidreid ning teadlasi ja loovisikuid progressi eestvedajaiks.

Kuid just tema lisas sotsialistlikule mõtteviisile idee progressist kui liikumapanevast jõust, mis oli puudunud Morelly töödes. Temagi suhtus majandusse reduktsionistlikult, taandades kogu ajaloo võimuküsimused majandusele, mille väljenduseks on klassivõitlus. Tema nägemuses oli inimkonna tulevik helge, sest uut ühiskonda juhib tõhusalt ratsionaalselt ja loovalt mõtlevate tehnokraatide klass. Nad moodustavad tsentraliseeritud planeerimise organi, mille käskudele peavad üksikisikud alluma ega tohi neile vastu hakata.

Saint-Simoni järgijad moodustasid saint-simonistide usulise kogukonna. Nad mõtlesid gravitatsiooniseaduse analoogia põhjal välja „universaalse ühenduse“ seaduse, mis pidi olema ajaloo alusseadus ning mille kohaselt kaob ebavõrdsus ja tööliste ekspluateerimine. Selle ülla eesmärgi saavutamiseks on vaja veel vaid ühtainukest revolutsiooni, milleks on mitte eraomandi, vaid pärimisõiguse kaotamine. Kui kodanik sureb, siis läheb kogu tema elu jooksul kogutud vara riigile. Riik ise on lihtsalt „tööliste ühendus“. Saint-simonistid olid veendunud, et taolise meetmega õnnestub vältida sotsialismi. Kõnekas on see, et Marx pakkus sellesama võtte välja „Kommunistliku partei manifestis“ (1848).

Alexander Gray on oma töödes seda teemat analüüsinud ning märkinud, et kui igaüks alustab nullist ja peab elu jooksul kogutu riigile andma, siis mõne põlvkonna järel on enamus varadest riigi käes ning riigi võim piiritult kasvanud. Erasektor võib kaduda, kuna selle loomiseks on vaja paljude põlvkondade jõupingutusi ning eraettevõtlust reguleerivat seadusandlust. Saint-simonistide kujutatud poolsotsialistlik leviaatanlik riik annab juba aimu 20. sajandil loodud kõikvõimsast riigikommunismist. Loomulikult meeldis neile intellektuaalidele ka vana müüt egalitaarsusest, kuid uusajale iseloomuliku nihkega. Nimelt väitsid nad, et „inimkonna kuldajastu ei ole möödas, vaid alles ees; see kujutab endast veatut ühiskonnakorda“.

Nõnda jõuame lõpuks Marxi ja Engelsini. Mida uut tõid need tegelased kaasa? Vähe põhjapanevat, kuid rohkesti üksikasju. Marxi olulisim uuendus oli tema ettekujutus kommunismist kui inimajaloo arengu hädavajalikust tagajärjest. Seda arengut kirjeldas ta oma dialektilise materialismi teooria abil, mis oli üks keeruline ja kahtlemata geniaalne ajaloofilosoofia. See toetus sarnaselt Morellyle, Saint Simonile ja teistele majanduse reduktsionistlikule käsitlusele. „Kommunistliku partei manifesti“ alusel võime tuua välja Marxi peamised väited:

(a) Inimkonna arengus on viis etappi: ürgkogukondlik kord (kus puudus tööjaotus, eraomand ning ekspluateerimine), orjanduslik kord, feodalism, kapitalism ja lõpuks kommunism (ehk tagasi algusse, kuid „kõrgemal“ ratsionaalsuse tasandil). Taoline järjestus tuleneb ajaloolisest vajadusest, kus iga etapp oma sisemise loogika tõttu vältimatult järgmiseni jõuab. Sageli jäetakse tähelepanuta asjaolu, et Marxi jaoks on kapitalism, ekspluateerimine ja isegi kolonialism kommunismi vältimatud eeltingimused (samas kui ametiühingud ning sotsiaalhooldus on takistuseks).

(b) Kõigi sotsiaalsete pahede algpõhjuseks oli tööjaotuse tekkimine, kuna selle tagajärjel jäi osade saatuseks raske ja madalapalgaline lihttöö, samas kui teiste kätte koondus hulk varandust ja lõpuks kuulusid tootmisvahendid just neile teistele. Nii hävitatigi inimkonna algne kokkukuulumine (nn kuldajastu), tekkisid eraomand, klassivastuolud ja klassivõitlus.

(c) Nende vastuolude lahendamiseks on tarvis sundi rakendavat süsteemi (ehk riiki). Kuid riik vaid põlistas klasside vahelisi konflikte, kuna kaitses nende põhjustajat – eraomandit. Sama kehtiks ikka veel ka kodanlike revolutsioonide, näiteks Prantsuse revolutsiooni kohta, sest ka need ei kaotanud algajendit ehk eraomandit. Seega on kommunism ja riik kokkusobimatud, sest kommunism tähendab inimkonna vabastamist, aga „riigi ja orjanduse olemasolu on teineteisest lahutamatud“ (kirjutas Marx ühes varasemas, 1844. aasta artiklis).

Kuna riigi kadumine on Marxi teooria kohaselt hädavajalik, ei ole vaatamata tema aeg-ajalt avaldatud vastupidistele kinnitustele tõsi see, et kommunismiga ei kao kogu omand, vaid ainult kapitalistlik tootmisvahendite omamine. Sest kui riiki pole, ei ole ka võimu, mis kaitseks isikute varalisi õigusi, isegi tavaliste kurjategijate eest. Ja kui õigusi ei kaitsta, siis neid õigusi ei saagi olla ja seega pole ka varalisi õigusi. Järelikult tähendab tõeline kommunism oma lõplikus staadiumis kogu omandi kadumist.[1] Näib, et marksistlik kommunism oma lõplikus staadiumis sarnaneb üsnagi palju frantsisklaste kommunismile (kuigi ilma selle vaimse mõõtmeta), sest kummalgi puudub täielikult omand.

(d) Seepärast ongi vaja, et ekspluateeritud, kõigest inimlikust ilma jäetud ja miinimumpalgast elatuv proletariaat asuks revolutsioonilisele teele. Just nemad peavad selle revolutsiooni läbi viima, sest vastavalt Marxi sõnastatud majandusseadustele jääb proletariaat üha vaesemaks, nende ostujõud väheneb ning seetõttu vähenevad ka kapitalistide tulud, ning need omakorda peavad jälle vähendama tööjõudu, kiirendades nõnda kogu süsteemi kokku kukkumist. Aga kui eraomand, ja eriti tootmisvahendite eraomand (vabrikud, maa ja kapital) on kaotatud ning muutub ühiskondlikuks omandiks, lõpevad ka kõik klassivastuolud ning inimkonnale jõuab kätte kommunistlik kuldaeg.

V. Kommunismi neljas faas

Siit kajab läbi juba kompartei aparatšikute puine kõnepruuk, mida võis kuulda paljudes Euroopa riikides 20. sajandi teises pooles. Kuid Engelsi kirjeldus oli puhas fantaasia, sest miski tema ennustustest ei täitunud. Vastupidi, paradoksaalsel kombel viis katse kaotada inimkonna suurimad pahed (eraomand, riik ja ühiskondlik rõhumine) koletisliku ning mõrvarliku riigi loomiseni, kus kohaldati kõige hullemat rõhumist.

Soov rakendada kaasajastatud vormis müüti kuldaja kommunismist tervete rahvaste suhtes lõppes Gulagi koonduslaagritega, mille Lenin asutas kohe pärast 1917. aastal võimu haaramist. Järgnes Stalini suur terror (1937–1938), kirjeldamatu puhastus, mille peamised ohvrid (kuni  750 000) ei olnud mitte „kodanlased“ ega „kapitalistid“, vaid nõukogude ühiskonna kõige vaesemad klassid, marginaliseeritud ja lootuse kaotanud inimesed, kel polnud mingit võimu.

Need olid töölised ja talupojad, kes olid kümnendi alguses toimunud sundkollektiviseerimise tõttu kaotanud kõik. Teisisõnu öelduna pani riik toime proletariaadi massimõrva, selle proletariaadi, mille oli loonud režiim, mis pidi sellesama proletariaadi vabastama. Kommunism oli ajendiks ka Mao kümneid miljoneid elusid nõudnud  mõrtsukalikele kampaaniatele, Pol Poti surmaväljadele ja kõigi kommunistidest hirmuvalitsejate tegudele kogu maailmas. 1997. aastal ilmunud ja Stéphane Courtois’ toimetatud „Kommunismi musta raamatu“ kohaselt võttis kommunism 20. sajandil hinnanguliselt kuni sada miljonit inimelu.

Meenutamaks kommunistliku režiimi olemust neile, kes on selle võib-olla unustanud või eelistavad pilgu kõrvale pöörata, toon allpool kaks pealtnägijate kirjeldust selle kohta, kuidas inimesi nõukogude Gulagis koheldi:

„Nälgimise viimases staadiumis omandasid kõik dohhodjagad kummalise, ebainimliku välimuse, saades riigi poolt kasutatava dehumaniseeriva retoorika füüsilisteks kehastusteks: oma elu viimastel päevadel lakkasid rahvavaenlased sarnanemast inimestega. Nad muutusid nõdrameelseks, nad jaurasid ja sonisid vahel tundide kaupa. Nende nahk oli lõtv ja kuiv. Nende silmis oli veider läige. Nad sõid kõike, mis kätte juhtus – linde, koeri, solki. Nad liikusid aeglaselt ega kontrollinud oma kõhtu ega põit, mistõttu neist õhkus kohutavat lehka. Tamara Petkevitš on kirjutanud esimesest kohtumisest nendega:

„Seal, okastraadi taga oli rida olendeid, kes õige pisut sarnanesid inimestega... neid oli kümme eri suuruses, pruuni pärgamendisarnase nahaga kaetud skeletti, kõik vööni paljad, pea paljaks pöetud ja närtsinud rinnad ripakil. Ainsaks riideks olid neil mingid armetud räpased aluspüksid, ja nende sääreluud eendusid nõgusatest tühjadest ringidest. Naised! Nälg, palavus ja ränkraske töö oli teinud neist kuivanud olendid, kes seletamatul kombel ikka veel eluriismete külge klammerdusid“.“ 

„Pärast tööpäeva lõppu jäävad trassile laibad. Nende näole sajab lund. Keegi on kummuli käru all kõveras, käed käistesse peidetud, ja ongi niimoodi surnuks külmunud. Keegi on kangestunud, pea põlvede vahel. Seal on surnukskülmunud kahekesi, seljad vastakuti. Need on maapoisid, parimad töömehed, keda on üldse võimalik ette kujutada. Neid saadetakse kanalile kümnete tuhandete kaupa ja vaadatakse, et keegi ei satuks ühte laagripunkti oma isaga, nad lahutatakse kindlasti. Ja kohe pannakse neile peale niisugune norm kruusasel ja kivisel pinnasel, mis suvelgi üle jõu käib. Pole kedagi, kes neid õpetaks või hoiataks, nad töötavad maamehelikult kõigest jõust, jäävad nõrgaks ja külmuvadki surnuks, ikka kahekesi koos. Öösel korjatakse nad ree peale kokku. Vedajad loobivad laibad rekke ja need kolksuvad nagu puu. Koristamata ununenud laipadest jäävad suveks järele ainult luud ja need satuvad koos kruusaga betoonisegistisse. Niimoodi on luud segatud viimase lüüsi betooni Belomorski linna juures ning jäävad sinna igaveseks.“

Need katkendid pärinevad Anne Applebaumi raamatust „Gulag. Nõukogude koonduslaagrite ajalugu“ (2003) ja Aleksandr Solženitsõni „Gulagi arhipelaagist“ (1973).

Tavaliselt ei peeta Marxi ja Engelsit vastutavaks nende kuritegude eest. Mõistusega võttes ei saa sellisele suhtumisele ju vastu vaielda, sest ilmselgelt ei olnud nad kuidagi seotud kommunistlike režiimidega. Kuid teine üldlevinud mõte on problemaatilisem; nimelt arvatakse, et marksistlikul teoorial ei ole mingit seost sellega, kuidas teooriat praktikas rakendati ja et praktikas tehtud vigade eest vastutavad täiel määral Lenin, Stalin, Mao ja teised juhid, kes said „puhtjuhuslikult“ võimule.

Kui see nõnda oleks, peaks Marxi ajalooteooria olema kehtetu; olgu sellepärast, et seda tuleks lugeda põhimõtteliselt ümberlükkamatuks ja seega puuduks tal empiiriline ja normatiivne sisu või sellepärast, et 20. sajandi kommunism ei toonud kaasa eeldatud utoopiat ning on selgelt teooriaga vastuolus[3]. Siinkohal piisab, kui märkida, et Lenini kirjutistes nii silmatorkavalt väljendatud kutse vägivallale, mida ta oma poliitikas järgis (näiteks kulakute massiline hukkamine 1918. aastal tema „poomise käsu“ alusel) oli algselt olemas Marxi ja Engelsi töödes. Paljud esmased meetmed, mille rakendamist Marx „Kommunistliku partei manifestis“ soovitas, olid selgelt sunnimeetmed, näiteks kõrge progresseeruva maksu kehtestamine, pärimisõiguse kaotamine ja immigrantide ning „mässajate“ kogu vara konfiskeerimine.

Kuid Engelsi tekstidest leiame veelgi pahelisema mõttearenduse. Alljärgnevas lõigus on selgelt tunda sõjakat tooni:

„Kõigi ühiskonnaliikmete üldine ühendus, mille eesmärgiks on tootlike jõudude plaanikohane ekspluateerimine, tootmise kasv määrani, mis rahuldaks kõigi vajadusi, sellise olukorra kaotamine, kus üksikute vajadusi rahuldatakse teiste vajaduste arvelt, klasside ja klassivastuolude täielik likvideerimine, kõigi ühiskonnaliikmete võimekuste harmooniline arendamine praeguse tööjaotuse kaotamise, tööstusalase hariduse ja mitmesuguste ettevõtmiste kaudu ning kõigi poolt loodu nautimine kõigi poolt.“

Aga kuidas kõik need tohutud muudatused peaksid toimuma ja kes neid läbi viiks? Engelsi ja Marxi vastus oli: kõik ja igaüks ning vabatahtlikult. Marx selgitab seda erilist mõistet „ühendus“ järgmiselt: „endise, klasside ja klassivastuoludega kodanliku ühiskonna asemel saab meil olema selline ühendus, kus iga inimese vaba areng on kõigi vaba arengu tingimuseks“. See kõlab ju nagu vabaduse, mitte totalitarismi keel. Kuid Engelsi öeldut tuleb uurida lähemalt. Iga inimese vaba areng on kõigi vaba arengu tingimuseks. Kuidas toimub iga inimese vaba areng? Ta areneb vabalt siis, kui ta areneb nõnda, et tema käitumine võimaldab ka kõigi teiste vaba arengut ehk ühiskonna vaba arengut. Kuid ühiskonna vaba areng tähendabki ju kommunismi – mida iseloomustab eraomandi, tööjaotuse jms täielik puudumine.

Mõistmaks, kuivõrd kaugel on selline vaade individuaalsest vabadusest (vabadusest liberaalse mõtteviisi kohaselt) ja kuivõrd tohutu koorma paneb see üksikisikule, on vaja aru saada, et taolist mõttekäiku saab ka tagurpidi pöörata. Kui kommunistlik ühiskonnakord peaks juba olema käes, aga tegelikult veel päriselt ei ole, siis ilmselt sellepärast, et kõik inimesed ei arene veel vabalt. See tähendab, et on veel selliseid isikuid, kelle areng ei vasta ühiskonna vaba arengu nõuetele. Järelikult takistavad sellised inimesed kommunismi saabumist, kuna nad ei ole veel täielikult „vabad“. Mida sellistega ette võtta?

Mis siis, kui nad kogemata, ahnusest või kommunistliku ideoloogiaga mittenõustumise tõttu takistavad kommunismi tulekut ning põlistavad eraomandit ning klassivahesid? Mida peaks riik ette võtma selliste tõrksate isikutega, kes takistavad ajaloo kulgu? Engels vastab järgmiselt: „Ühiskonna jagunemine erinevatesse ja vastastikku vaenulikesse klassidesse ei ole siis enam vajalik. Tegelikult pole see siis mitte ainult enam vajalik, vaid on uue ühiskonnakorra puhul lausa kokkusobimatu“. Sellised isikud tuleb muuta jälle „sobivaks“.

Engels ei ütle, et nad tuleks hävitada või Morelly soovituse kohaselt koopasse kinni panna, piisab, kui neid „tööstusalaselt harida“. Aga mis siis, kui niisugune haridus oma eesmärki ei täida? Inimesed on taltsutamatud olevused ega tegutse alati just kõige ratsionaalsemal ja kuulekamal viisil (nagu praegune pandeemia selgesti on näidanud). Võib arvata, et siis on veel haridust vaja anda ja lõpuks ehk ka muid meetmeid rakendada. Marx ja Engels taolisi meetmeid välja ei pakkunud, küll aga nende järeltulijad.

„Laske maha need marutõbised koerad! Surm jõledale jõugule, kes varjab oma kihvu ja küüsi rahva eest! Maha Trotski, see raipeõgija, kelle suust nõrgub ilget mürki, millega ta rüvetab marksismi õilsaid ideaale! Teeme lõpu neile valelikkudele elukatele, neile viletsatele kääbustele, kes löövad tantsu roiskuvate laibahunnikute ümber! Maha need närused elajad! Ots peale neile koerte ja sigade ristsugutistele, haisvatele raibetele! Hävitame need kapitalismi hullud koerad, kes tahavad meie õitsva nõukogude rahva tükkideks rebida! Topime nende elajaliku vihkamise meie juhtide vastu nende endi kurku tagasi!“ (Andrei Võšinski, aastatel 1936-1938 toime pandud suure terrori aegne prokurör).

Kommunismiidee ajalugu on traagiline, alates selle antiikaegsest, piiratud, kuid teedrajavast algusest, läbi nende ideede rakendamise keskaegsetes väikestes, ühistest moraalinormidest lähtuvates, kuid vahel vägivallale kalduvates kogukondades, läbi nende ideede uusaegse teaduspõhise ümberkujundamise kuni nende mõrtsukaliku rakendamiseni tervete ühiskondade suhtes 20. sajandil. Kuid traagiline võib olla inimese kui liigi ajalugu tervikuna. Asjaolu, et kommunistide plaanid ei õnnestunud, ei tohiks panna meid arvama, et oleme pärast nende hingusele minekut väljaspool hädaohtu. Diabolus multas uias habet.

Edward Kanterian on Kenti Ülikooli filosoofialektor. Tema peamised uurimisvaldkonnad on metafüüsika, loogika ja keelefilosoofia ning kaasaegne filosoofia.

Viited

[1] Džungliseaduste järgi pole maailm ilma kurjategijateta võimalik. Marxi võib õigusega liigitada anarhistiks, nagu seda on teinud Hans Kelsen oma "Bolševismi poliitilises teoorias" (1949).

[2] Need, kes on huvitatud, võiksid lugeda Leszek Kołakowski raamatut "Peamised marksismivoolud". See on kuni tänase päevani parim käsitus Marxi ideede kohta. 

[3] Ma olen sellest pikemalt kirjutanud siin:  https://balticworlds.com/communism./

Anne Applebaum, Gulag. A History, 2004

Isaiah Berlin, The Sense of Reality, 1996

David Burr, The Spiritual Franciscans. From Protest to Persecution in the Century after Saint Francis, 2001

Norman Cohn, The Pursuit of the Millenium. Revolutionary Millenarians and Mystical Anarchists of the Middle Ages, 1970

Stephane Courtois (ed.), The Black Book of Communism: Crimes, Terror, Repression, 1999

Doyne Dawson, Cities of God. Communist Utopias in Greek Thought, 1992

Friedrich Engels, Principles of Communism, 1847

Clarke Garrett, Respectable Folly. Millenarians and the French Revolution in France and England, 2019

Alexander Gray, The Socialist Tradition Moses to Lenin, 1946

Hans Kelsen, The Political Theory of Bolshevism. A Critical Analysis, 1949

Arthur Koestler, The Invisible Writing, 1954

Leszek Kołakowski, Is God Happy?, 2012

Leszek Kołakowski, Main Currents of Marxism, 2005

Arnold Künzli, Mein und Dein. Zur Ideengeschichte der Eigentumsfeindschaft, 1986

Karl Marx, The Communist Manifesto, 1848

Richard Pipes, Communism: A History, 2003

Aleksandr Solzhenitsyn, The Gulag Archipelago 1918-1956, 2018

Brian Tierney, The Idea of Natural Rights. Studies on Natural Rights, Natural Law, and Church Law 1150-1625, 1997

Aleksander Wat, My Century, 1003

Nicolas Werth, Le cimetière d’espoir, 2019