Uudis

Kirjavõistlus „Kiri küüditatule“

12. February 2021

Eesti Mälu Instituut ja Postimees kutsuvad noori vanuses 16-21 eluaastat osalema märtsiküüditamise mälestuspäevale pühendatud kirjavõistlusel „Kiri küüditatule“. Parimad autorid saavad auhinnaks põneva ajalooreisi Leetu. Lisaks sellele on auhinnafondis kolmesaja euro väärtuses kinkekaarte. Osalejad on oodatud ka kevadel toimuvale tänuüritusele. Parimad tööd avaldatakse koos autori nimega Postimehes.  

Märtsis 1949 küüditas Nõukogude okupatsioonivõim Eestist üle 20 000 inimese, nende seas nii maa- kui linnainimesi, nii vanu kui noori. Süütud inimesed tembeldati vaenlasteks. Paljud surid ebainimlike tingimuste tõttu teel Siberisse või asumisel. Enamusel küüditatuist õnnestus aastate pärast siiski Eestisse tagasi pöörduda, kuid mälestused kogetud ebaõiglusest elavad edasi pereringis, raamatutes ja muuseumides. Austame ja mälestame ohvreid, et sellised kuriteod enam kunagi ei korduks.

Kutsume noori üles kirjutama kaasaegse Eesti inimesena mõttelist kirja minevikku – küüditatule, kes viibib kaugel kodumaast ning kannatab nälja, hirmu ja külma tõttu. Ta ei tea, et Nõukogude Liit variseb 1991. aastal kokku ja Eesti saab taas vabaks. Ta ei tea, kas ta kunagi vabastatakse ning mis saab tema perest, kodumaast, kogu Euroopast. Sina aga tead!

Milliste mõtete ja emotsioonidega sooviksid pöörduda minevikku selle küüditatu poole? Mida jutustaksid talle Eesti ajaloost, Eesti arengust ning tulevikust, mis on Sinu jaoks olevik?

Kuidas kirjutada?

Võid kirjutada oma sugulasele, kes oli küüditatu ja kelle elulugu Sa vähemalt üldiselt tunned.

Kui peres sellist lugu ei ole või sa ei tea sellest piisavalt, võid kirjutada mõnele neist inimestest kelle lood on lisatud allpool.  Soovi korral võid oma kirja saata ka „tundmatule küüditatule“, kes ei oska seda oodatagi.

Nõukogude võimu ohvrite saatuseid saad kontrollida Eesti kommunismiohvrite e-memoriaalist, sisestades otsingusse nime (www.memoriaal.ee). Teemasse sisse elamiseks saad lugeda memoriaali  kodulehel olevaid infotekste või kasutada teisi allikaid, nt videomälestuste portaali www.kogumelugu.ee (sisesta otsingus „märtsiküüditamine“).

Kiri peaks olema vormistatud isikliku pöördumisena ja mahult mitte ületama 6000 tähemärki koos tühikutega. Kirjutada võib eesti või vene keeles. Tööde esitamise tähtaeg on hiljemalt 20. märts 2021 saates need e-posti aadressile info@mnemosyne.ee. Kirjale peab olema lisatud kirjutaja ees- ja perekonnanimi, vanus, e-post, telefon, kool ning juhendaja või nõustaja nimi (kui on).

Auhind

Nelja parima kirja autorid (koos juhendajatega) saavad 2021. aasta suvel minna põnevale reisile Leetu, mille raames tutvutakse Leedu lähiminevikuga ning külastatakse temaatilisi paiku ja muuseume. Reis sisaldab tasuta transporti, majutust ja toitlustust. Reisi aeg lepitakse võitjatega eraldi kokku.

Nende vahel, kes nelja parima autori hulka ei pääse, läheb jagamisele kokku 300 euro väärtuses raamatupoe kinkekaarte. Lisaks sellele on auhinnafondis Postimehe kirjastuse põnevad raamatud.

Töid hindab Eesti Mälu Instituudi ja Postimehe žürii. Tulemused selguvad hiljemalt 25. märtsil – märtsiküüditamise mälestuspäeval. Osalejaid tunnustatakse kevadel toimuval tänuüritusel, kuhu on lahkesti palutud kõik autorid koos juhendajatega.

küüditamine
Karl-Erik Talvet. Küüditamisrong. 

 

Märtsiküüditatute lood

 

Eha Pundi (s. 1930) meenutus, oli 1949. aastal 19-aastane:

„1949. aasta 25. märtsi hommikul kuulsime, et öösel oli toimunud rahva küüditamine. [—]  Meile tuldi järele 27. märtsi hommikul.“

Ema oli sõitnud varahommikuse rongiga Tallinna hambaarstile ja abikaasa Kiviõlisse tööle. Meie olime õega kahekesi kodus, kui tuppa astusid miilitsavolinik sm Leonhard Allak ja kaks relvastatud vene sõjaväelast. Ehmatus oli suur, aga taganemisteed polnud. Sm Allak luges ette küüditamiskäsu ja käskis hakata neid asju pakkima, mida tahame kaasa võtta. Püüdsin selgitada, et ema ja abikaasat pole kodus ning palusin oodata nende saabumist. Minu palve jäi aga hüüdjaks hääleks kõrbes. Sm Allak, nähes, et ma ennast ei liiguta, tegi mulle selgeks, et ei ole aega õhtuni oodata. Lubas, et puuduvad inimesed tuuakse meile hiljem kindlasti järele. Oma sinisilmsuses jäingi seda lubadust uskuma. [—]

Venemaa poole hakkas rong liikuma järgmisel päeval. Järgmine peatus oli Rakvere, seal tehti jälle uksed lahti ja inimesi toodi aina juurde, kuni vagun sai pilgeni täis. Julgemad seesolijad hakkasid karjuma, et enam ei mahu ja õhku ei jätku. Sellepeale vastas üks miilits: „Ärge arvake, et teie üksi tahate sõita, teised tahavad ka.“ Mõned inimsed suruti ikka veel vagunisse, siis tõmmati suur lai vaguniuks kinni ja kinnitati väljastpoolt. [—]

Olin maha matnud lootuse veel oma ema ja abikaasaga kohtuda. Veel mitmeid kordi ärgates ei suutnud uskuda, et see kõik ongi reaalsus – ootasin, et see unenägu ükskord lõpeb ja ma ärkan omas kodus.

28. märtsil ületasime pisarsilmil Narva jõe, lauldes Eesti hümni. Läksime vastu oma karmile ja tundmatule tulevikule, aga ikka lootuses koju naasta. [—]

Kahe nädala pikkune sõit lõppes Novosibirski oblastis Iskitimi rajoonis. Avati vaguniuks ja kõigil kästi oma koluga väljuda. Kõikidelt korjati ära passid ja loeti ette „kodukiri“ – „teid ei ole siia toodud ei päevaks ega aastaks, vaid ELUKS AJAKS! Põgenemiskatsel lastakse maha.“

– Raamatust “Siberi kodu. Küüditatute lood”. Tallinn, 2014. Lk 420-421.

 

Ellen Tamm (s. 1945), küüditamise ajal 4-aastane. Mälestused pani kirja Pärnu Kuninga tänava Põhikooli 9. klassi õpilane, Elleni lapselaps, Merylin Tamm.

[—] Vanaema Elleni ja tema pere uueks elukohaks sai Novosibirski oblastis asuv väike külake. Tuli harjuda sellega, et tagasipääsu ilmselgelt pole ja tuleb alustada uut elu uues keskkonnas.

Kolhoosi esimehe poolt antud väike majake oli väga kehv ja meenutas pigem muldonni. See oli väga madal, aknad olid pisikesed ja peaaegu samal tasandil maapinnaga. Majakese katus oli mullast ja niisamuti oli mullast ka põrand, kuigi põrand oli veidi savisegune. [—]  Suurema osa sellest [maja sisemusest] täitis hiiglaslik vene ahi, mida kutsuti petškaks. Ahjupealne oli päris avar, nii et seal oli võimalik isegi magada. Seda ka tehti, sest voodeid perel ju polnud. [—]

Ahjus sai süüa valmistada ning kuna looduses oli palju pilliroogu, siis oligi see põhiliseks küttematerjaliks. Suuremat sorti kütet saadi metsa alt korjatud hagudest. Puid teha ei tohtinud, kuigi mets oli väga lähedal. [—]

Metsas käidi valgel ajal, sest pimeduse saabudes ilmusid välja hundid. Metsatukk lausa säras tulukestest, aga need tulukesed olid huntide silmad ja hunte oli karjade kaupa. Nad ulgusid kuu poole öö läbi kuni hommikuni välja. Vanaema rääkis, et algul ei saanud ta selle tõttu mitu ööd magada, kuid pikapeale harjus ja hirm kadus vähehaaval. [—]

Kuna koolitee läks läbi väikese metsatuka, siis ükskord seisis vanaema vastamisi hundiga. Kangestunult seisis ta keset jalgrada, paarkümmend sammu eespool suur hunt istumas. Kumbki ei liikunud paigast ja nii möödus mitu minutit, mis vanaemale tundusid tundidena, kuni lõpuks hallivatimees metsa tagasi põikas. Hiljem oli vanaema hunti, vist sedasama, metsaserval istumas näinud. [—]

Pimedat aega oli päris palju. Kuna onnikeses elektrit polnud, siis kasutati petrooleumilampe. Selle valgus polnud küll eriti hea, kuid ajas asja ära. [—] Küünlaid oli väga vähe ja need olid ise valmistatud. Küünlaid tõid head naabrid, kes olid paljus muuski suurteks abilisteks. Talved olid väga lumerohked ja tuisused ning üsna tihti oli vanaema pere onnike lume alla mattunud. Siisi tuli end ise välja kaevata. Kui naabrid nägid, et nende eluaseme juures liikumist pole, tulid nad kohe appi, et pere lumevangist välja aidata. [—]

Söögiga olid lood samuti väga kehvapoolsed. Kui Siberisse jõuti, tuli mõned riided toidu vastu vahetada. Kodust kaasa võetud söögist jagus vaid kuuks ajaks. Kohalikele venelastele antud riiete eest sai kartuleid, kaalikaid, porgandeid ja kapsaid. Seda kõike tuli aga väga kokkuhoidlikult tarvitada, sest kunagi ei teadnud, millal midagi juurde saab. Kehvematel päevadel tuli läbi ajada jahust ja veest tehtud kördiga, nii seda kutsuti sel ajal. Leiba küpsetati ise, jahu sisse segati täiteks ka umbrohtu.“

– Raamatust “Siberi kodu. Küüditatute lood”. Tallinn, 2014. Lk 166-167.

 

Enn Tomson, toona 17, kirjeldab tööd kolhoosis:

„Kevadiste põllutööde alustamisega pidid töölised ööbima ainult taboris. Koju ei lubatud minna ja ega keegi ka ei kippunudki, sest külasse võis olla ligikaudu 4 km. Igal hommikul tõi brigadir töölistele kodust saadetud moonakotid kätte, kui midagi tuua oli. Minul ja Jüril polnud külast midagi saada. Olime ilma peredeta üksikud noorukid. Mul aastaid 17, Jüril 14, alles laps, kuid ka teda sunniti tööl käima. Tema esimeseks põllutööks oli härgadega äestamine. Äratus oli taboris kell neli hommikul. Brigadiril oli tükk tegemist, et Jüri naridelt lahti kangutada, noorel lapsel raske tõusta.

Traktorile tuli ka teine traktorist ja me alustamise tööd kahes vahetuses, siis ei saanud tööpäeva pikkuseks enam üle 12 tunni olla. Traktoril tulesid ei olnud ja nii me poolpimedas rügasime, tihtipeale tööjärge silmist kaotades. Mõnikord tuli traktori ees joosta ja juhile õigest suunda kätte näidata. Juhtus udune öö ka veel olema, siis hommikul oli seda songerdamist ikka sant vaadata küll. Ülemusi ei huvitanud see, et valgustust polnud, nemad nõudsid korralikkku tulemust. Ka niisuguseid aegu tuli läbi elada.

Meid, eestlasi, ööbis taboris neli poissi – Mart 19-aastane, mina 17, Arno 16 ja Jüri 14. [—]

Põllutööde lõppedes saime taborinaridest vabaks ja tulin jälle Kuninga pere lapseks. Kuhu mul minna oligi? Olin suve läbi nälginud, hinge sees hoidnud selle taborilobiga, mis oli kokku keedetud viljajäätmetest jahvatatud tangudest, lisandiks vaid kibemõru toiduõli, mis oli pressitud kas rõžikust või linaseemnetest. Ka päevalillest pressiti õli.“

– Raamatust “Siberi kodu. Küüditatute lood”. Tallinn, 2014. Lk 444.

 

Vilhelmine Kuurberg (1913–1988), 1949. aastal 36-aastane:

„Meile anti elamiseks muldonn ehk semljanka. See oli maa sisse kaevatud auk, maa oli sääl sügav, kivideta. Paar korda mulla peale palke pandud, aken väike, maja otsas ka mulla peal mullapealsete palkide peale pandud sarikad ja laudkatus peale pandud, põrandat all ei olnud, vaid muld. Väike tuulekoda ees, kust muldne trepp alla viis. Sees veel suur vene ahi, mille jaoks polnud kütet ja mis ei soojendanud ka kütteski. Meie, eestlaste, punt oli ka päris kitsastes oludes, toakeses 15 inimest.

Kütet aga ei olnud ja vesi oli ka üks kilomeeter kaugel. Vett toodi härgadega ja veepotsikuga. Kui pandi küla peale veemees, siis maksis toodud vesi viis kopikat ämber. [—]

Meil oli loota, et selleks talveks [1950] saame säält muldonnist ära ja saimegi omale põrandaga toa. Nii me kolisimegi siis Salmega põrandaga tuppa. Küll me olime õnnelikud.

Säälsed toad ei olnud tapeeditud, vaid saviga üle plaasterdatud ja siis lubjaga valgendatud, kõik seinad ja lagi ning kui säält siis mõni savilatakas ära tuli, oli selle alune paksult lutikaid täis. Ei saanud öösel toas magada palavuse ja lutikate pärast. [—]

Üldiseks kütteaineks oli kuivataatud lambasõnnik ehk kissjak. Märtsikuus teritati labidad nii teravaks, nagu meil Eestis vahest turbalõikamise labidas oli, ja mindi lambalauta kütet lõikama, sest need sajad lambad tallasid sõnniku nii kõvaks nagu brikett. Leikasime ja vedasime välja väikestesse hunnikutesse. Kui tulid kevadel ja suvel tulikuumad ilmad, siis keerasime ja pöörasime nii kaua, kui ära kuivasid. [—]

Talv oli aga käre. Esimesel talvel oli kõige külmem, kraad näitas kõige rohkem -58° või -60°, teistel talvedel oli ikka -40° ja üle. Õhk oli ikka nii külm, et kui öösel toast õue läksid, lõi hinge plõksti see külm kinni, valus oli hingata. [—] Aga elati ja harjuti ära viimaks. Kui oli -20° või -25° sääl, siis oli see soe ilm.“

– Raamatust “Siberi kodu. Küüditatute lood”. Tallinn, 2014. Lk 425-429.

 

Viljandist Novosibirski oblastisse küüditatud Helle Viir:

„Rong jõudis Kargatti vist 6. aprilli õhtul. Mitu tundi ootasime mahalaadimist. Siis viidi meid veoautodel klubisse ja pandi koridori nurka maha. Seal nägime esimest korda meditsiiniõde, kes jagas tablette ja kraadis haigeid. Kõigepealt tegeles meiega komandatuur. Esimest korda tegeldi meiega individuaalselt. Perekondade järjestuses kutsuti ühekaupa ette, võeti ära pass, kellel see veel alles oli, paljudel „polnud kaasas“ või „oli ära võetud“ – mingit numbrit sellest ei tehtud. Loeti ette otsus ja võeti allkiri: määratud eluaegsele asumisele, endisesse elukohta naasmine keelatud, põgenemise korral ootab ees 20 aastat sunnitöölaagrit. Konkreetset süüdistust meile ei esitatud, tõendile märgiti vaid, et eesti rahvusest. Ema protesteeris, selle peale öeldi talle: jõuate kohale, kirjutate avalduse, küll seal selgitatakse.“

– Aigi Rahi-Tamm. Elu asumisel Siberis.  – Toimik Priboi. Artikleid ja dokumente 1949. aasta märtsiküüditamisest. Toim. Meelis Saueauk ja Meelis Maripuu. Eesti Mälu Instituudi toimetised 2/2019. Tartu, 2020. Lk 75.

 

Uudo Suurtee kirjeldab kolhooside, sovhooside ja tööstusettevõtete esindajaid, kes tulid jaamadesse, et küüditatute seast tööjõudu hankida:

„Meid aeti oma kimpsude-komsudega suurde ruumi, kus algas orjaturg. Teisiti ei oskagi seda protseduuri nimetada. Nagu mustlased hobuseostul – vahivad suhu ja patsutavad. Kõik tahtsid ikka paremaid. Ega siis viletsaile ja väeteile hea pilguga ei vaadatud, ikkagi ülearune ballast. Taheti noori ja tugevaid, tööjõulisi. Nõutud olid ehitus- ja tehnikamehed: autojuhid, traktoristid, sepad jne. Minusugust „tähetarka“ ja tobedat tuuletallajat polnud kellelegi vaja. Ainult sellepärast läksin hinda, et olin noor, suur ja tugev. Üsna himura pilguga vahiti naisi, aga kui ilmnes, et neil kaks-kolm lapseväntsakat kaasavaraks näpus, muutus ülemuse ilme süngeks.“

– Aigi Rahi-Tamm. Elu asumisel Siberis.  – Toimik Priboi. Artikleid ja dokumente 1949. aasta märtsiküüditamisest. Toim. Meelis Saueauk ja Meelis Maripuu. Eesti Mälu Instituudi toimetised 2/2019. Tartu, 2020. Lk 76.

 

Tiiu Teesalu (Põder), oli 1949. aastal 2-aastane. Jutustab perekonna purunemisest küüditamise tõttu.

[—] Minu isa nägi mind viimati, kui ma olin seitsmekuune. Kogu selle aja 1956. aastani oli isa Vorkuta vangilaagris ja ema oli lastega Novosibirski oblastis Ust-Lukovka külas. Me leidsime ikka oma mängumaailma, ehkki mul polnud ühtegi mänguasja. Aga vahel oli ka selliseid hetki, kus ma kõndisin mööda külatänavat ja lihtsalt vaatasin maha ja mõtlesin, et küll tahaks midagi süüa.

Ema rabeles tööd teha, hommikul vara, õhtul hilja. Me praktiliselt ema ei näinudki. Ta oli nii näljane olnud ükskord. Ta ju tegi rasket füüsilist tööd. Seal oli niimoodi, et anti normileiba. Ta oli selle leiva toonud ja tee peal ära söönud. Lastele ei jäänud.

Kui Stalin suri, siis anti amnestia meestele, poliitvangidele. Isa sai vabaks juba 1956. aasta alguses, tuli Eestisse varem. Mina ja ema tulime sügisel. Isaga pidime kohtuma Valga jaamas. Ema oli mu ette valmistanud, et kui isa tuleb, siis ma hüppan talle kaela, kallistan. Mina olin teda ainult pildi pealt näinud. Jõuame siis Petseri kaudu Valga jaama. Aga isa kohe ei tulnud jaama. Ootasime, ootasime – ei tulnud. Ja ei tulnudki.

Siis läks ema linna peale ja isa tuli vastu, aga võõra naisega. [Ei tea] kuidas neil seal omavahel läks, aga sealt jaamauksest tulid minu isa ja minu ema. Mina hüppasin isale kaela. Ja tahtsin sealt kohe ära. Tal oli viinalõhn juures ja ta oli minu jaoks täiesti võõras mees.“

Allikas: https://kogumelugu.ee/et/videoteek/tiiu-teesalu-poder