Kas see oli riigipööre või revolutsioon? 1917. aasta novembri sündmustest Venemaal

Briti ajaloolane ning Vene revolutsioonide uurija Orlando Figes on öelnud: “Väga vähe on ajaloolisi sündmusi, mis oleks nii mütologiseeritud kui oktoobripööre." Millised sündmused toimusid 25. oktoobril (ukj 7. novembril) 1917. aastal? Miks hakati oktoobripööret, mis ei olnud mitte revolutsioon, vaid vägivaldne riigipööre,  nimetama "Suureks Sotsialistlikuks Oktoobrirevolutsiooniks”?

“Käes on aeg asuda tegudele," kuulutasid bolševikud, kes pidasid ennast elukutselisteks revolutsionäärideks, kutsudes öelduga esile tuhandete Petrogradi tänavatele kogunenud inimeste tormilise aplausi. Linnatänavatel hakkasid paukuma püssid ning ülestõusnud pidasid sõjanäljas Ajutise Valitsuse vastu verist võitlust. Õhtul kell 9 kõmatas ristleja “Aurora” kahuripauk ning algas revolutsioonilise massi tormijooks Talvepaleele, kus varjas end kodanlik valitsus. Ülestõusuga ühinesid rahvahulgad, kes skandeerisid: "Rahu! Leiba! Maad!"

Eeltoodud kirjeldus pärineb Sergei Eisensteini fantaasiarikkast ajaloofilmist "Oktoober" (1928), mille stsenaarium oli inspireeritud Ameerika kommunisti John Reedi raamatust “Kümme päeva, mis vapustasid maailma”. Tegelikkuses midagi niisugust oktoobripöörde ajal ei juhtunud. Sellisena esitas bolševistlikku riigipööret nõukogude propaganda ning tegemist oli äärmuseni ideologiseeritud ja politiseeritud nägemusega, millel ei olnud ajaloolise tegelikkusega mingit seost.

Müüt

Sergei Eisensteini “Oktoober” polnud ainus propagandateos, mille toel väärpilti loodi. Näiteks aitas mütologiseeritud ajaloopildi kujunemisele kaasa ka oktoobripöörde kolmandaks aastapäevaks valminud Nikolai Evreinovi lavastatud vaatemäng “Talvepalee vallutamine” (1920), mille peaproovis osales umbes 10 000 inimest ning seda vaatas pealt koguni 100 000 inimest.

Lavastuse peaproovis tehti foto, millel oli kujutatud Talvepaleed vallutavat rahvahulka. Hiljem levitati selle töödeldud versiooni (eemaldati nii lavastajatorn kui ka pealtvaatajad) ajaloolise dokumendina nii kooliõpikutes kui ka ajakirjanduses. Omamoodi kurioosne on aga tõsiasi, et pildi võltsimise käigus ei eemaldatud Talvepalee hoonelt punast viisnurka, mis pidi andma tähelepanelikule vaatajale vihje, millal foto tegelikult tehti.

Oktoobripöördest kujunes nõukogude ajalookirjutuse keskne sündmus, mille ühe põhijoonena püüti näidata selle sügavalt rahvalikku iseloomu. Omaaegse tõlgenduse järgi väljendas massiülestõusuga vene töölisklass pettumust oma valitsejate suhtes. Pikaleveninud ja väheeduka sõjaga oli kaasnenud palju probleeme, mistõttu rahvas oli kaotanud usu võimulolijate teovõimekusse. Bolševike meelest oli selge, et kodanlik demokraatia oli läbi kukkunud ja neil oli olemas laiem toetus esimese proletaarse riigi organiseerimiseks.

Ühe peamise väitena on kõlanud, et revolutsioon sai teoks tänu põhjalikule kavandamisele ja läbiviimisele. Revolutsiooni juhtis Lenin ning partei valgustas ja suunas töörahva hulki. See käsitus sobitus nii bolševikele kui ka nende vastastele. Leninit kujutati kui geniaalset juhti ning töörahva päästjat, kes oli nad vabastanud kodanluse ekspluateerimise ikkest. Teinekord nähti Leninit aga ka salakavala ning kurja geeniusena, kes oli oma vastased üle kavaldanud.

Kuigi oktoobripöörde sündmustest ja nende päevade “kangelastest” ilmus tol ajal väga palju erinevaid käsitlusi, jäi üldpilt samaks kogu nõukogude ajaks. Nende sündmuste peaarhitektiks oli Lenin, kuid tema lähimad kaaskondlased sõltusid parteisisese võimuvõitluse tulemustest. Lenini surma järel alanud võimuvõitluse käigus tõrjus Stalin Trotski partei juhtkonnast välja ning teatas, et Trotski ei mänginud revolutsiooni läbiviimisel mingit rolli. 

Nõukogude ajal oli kogu ajaloouurimine allutatud rangele tsensuurile. Alles pärast Gorbatšovi võimuletulekut (1985-1991) hakati revolutsiooni sündmusi ajalooliselt revideerima. 1980ndate lõpu muutusi hakati võrdlema 1917. aasta veebruarirevolutsiooniga, mida nähti kui "tõelist" revolutsiooni. Bolševike riigipööre heideti kõrvale, kuna see ei kujutanud endast katset viia riiki arengu trajektoorile.

Kuid ka tänapäeval leidub vasakäärmuslikke gruppe või üksikmõtlejaid (pahatihti läänes), kes on mõjutatud ajaloo väärtõlgendusest. Nendes ringkondades nimetatakse 1917. aastal kehtestatud režiimi "meie aja kõige progressiivsemaks võimuks", mis olevat sündinud tõelisest demokraatlikust konsensusest. Nad arvavad ekslikult, et oktoobripöörde käigus said võimule bolševike juhitud nõukogud ning peavad seda töölisklassi demokraatiaks, mil pole midagi pistmist stalinistlikule perioodile omaste kõrvalekalletega. Samuti püütakse vaikida maha Nõukogude Venemaal toimepandud bolševike võimuhaaramise järgset massiterrorit.

Praegune Vene Föderatsiooni valitsus 7. novembri pidupäeva enam üldse tähistada ei taha. See-eest on 4. november kuulutatud rahvusliku ühtsuse päevaks ehk Moskva Poola sissetungijate käest vabastamise päevaks. Mälestuspäeva alatoon on ennekõike rahvuslik. Ühtlasi räägib meile uue tähtpäeva sisseseadmine Venemaa elanike, eriti aga nooremate põlvkondade vähesest huvist 1917. aasta revolutsioonide vastu.

Ideoloogia

Paljud oktoobrirevolutsiooni puudutavad uskumused tulenevad marksistlik-leninlikust ideoloogiast. Nõukogude historiograafia järgi tuli sotsialistlikku revolutsiooni võtta ajaloo kulgemise paratamatusena, kui kasutada marksistlikku terminoloogiat. Sel samal põhjusel osutavad tänapäeva marksistid-leninistid lääne liberaalse süsteemi kriisidele kui tõendile, et inimkond peaks käima sajanditaguste revolutsionääride jälgedes. Mõistagi aitab selle kontingendi tegevus kaasa eksliku ajalookäsituse püsimisele ka tänapäeval.

Üllataval kombel on see tendents jõudnud otsapidi ka akadeemilisse ajaloouurimisse. Paljude arvates on 1917. aasta revolutsioon šablooniks, mille puudustest saab tuleviku revolutsioone silmas pidades õppida. Kujutised punastest lippudest ja karismaatilistest liidritest, kes valgustavad ja suunavad töölisrahvast parema tuleviku poole, loovad ahvatleva pildi nende jaoks, kes on pettunud liberaalses maailmakorras. Paraku ei ole neil õigus.

Katkestus

Riigipöördega ei läinud “kogu võim nõukogude kätte” (nagu oli kõlanud leninlik loosung), vaid selle tulemusel said võimule bolševikud. Sõja-revolutsioonikomiteed loodi küll 1917. aasta oktoobri alguses Petrogradis, Moskvas ja mujal tööliste ja soldatite saadikute nõukogu juurde relvastatud ülestõusu juhtivate staapidena - nõukogude võimu kehtestamise organitena. Tegelikult tegutsesid aga bolševikud Sõja-Revolutsioonikomitee kaudu, kuna neil oli vaja vältida muljet, et üks partei kasutab vägivalda selleks, et kogu revolutsiooniline võim enda kätte haarata.

Bolševike nägemus “relvastatud ülestõusust” lõhestas vasakpoolseid. Peagi pidi kokku tulema Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogude II Kongress. Ka Asutava Kogu valimised olid lükatud edasi novembrisse. Kuna aga Lenin kartis esindusorganite teravat vastuseisu, siis oli ta võtnud endale eesmärgiks kukutada valitsus ilma nende nõusolekuta. “Viivitada kodanliku demokraatia pärast oleks hullus ning puhas formaalsus,” oli ta end õigustanud.

Tema hirm oli ehk isegi õigustatud. Oktoobripöörde ajal kogunes ülevenemaaline nõukogude kongress (7. novembril). Mõned tunnid enne lõplikku võimuhaaramast lükkasid Stalin ja Trotski ümber kuulujutud, et bolševikud plaanivad riigipööret. Menševikud ja parempoolsed esseerid kritiseerisid bolševikke nende "kuritegeliku ettevõtmise" pärast, sest see pidi nende arvates viima Venemaa kodusõjani. Nagu hiljem selgus, olid nad seda õigesti ennustanud. Menševikud ja parempoolsed esseerid kutsusid bolševikke üles nendega võimu jagama ning moodustama koalitsioonivalitsuse. Kui bolševikud sellest keeldusid, lahkusid paljud menševikud ja parempoolsed esseerid protestiks saalist. Pärast seda koosnes kongress praktiliselt bolševikest, kes võtsid vastu otsuse võimu üleminekust nõukogudele.

12. novembril toimunud ülevenemaalistel Asutava Kogu valimistel bolševikud enamust ei saavutanud. Valimistel kogusid maapiirkondades populaarsed Sotsialistliku Revolutsioonipartei (esseeride) kandidaadid 40% häältest ja said absoluutse enamuse. Bolševikud jäid teisele kohale 24%-ga. Esimese istungi järel ajasid bolševikud rahva valitud võimuorgani laiali. Järgmised vabad valimised toimusid alles 1989. aastal.

Kahtlemata läheb antidemokraatlik revolutsioonivastaste jõudude mahasurumine vastuollu ideega massilisest rahvaülestõusust. Ometigi ei lähe see tingimata vastuollu bolševike poliitilise doktriiniga. Nemad ju uskusid, et "kodanliku” valitsuse vägivallaga kukutamine on rahva tahte elluviimine. Nagu märkis ajaloolane Laura Engelstein: “Lenini arvates ... oli rahvarevolutsioon vallutus, mis ei eeldanud ilmtingimata rahva massilist osalust."

Sellegipoolest on riigipööre tekitanud vaidlusi ka bolševike endi seas. Mõnede bolševike juhtkonnaliikmete arvamuse kohaselt tuli võimule pääseda koostöös olemasolevate poliitiliste institutsioonidega. Lenin seisis aga sellele rangelt vastu. 

Grigori Zinovjev koos Lev Kameneviga ei olnud nõus vägivaldse võimuhaaramisega oktoobris 1917. Lenini argumenteerimisoskused ja jõuline karisma panid tema poolt hääletama või kui kasutada Lenini biograafi Viktor Sebastiani sõnu: “ta tõmbas endaga kaasa kõik hirmunud seltsimehed, kes poleks tahtnud võimu haarata."

Ja mida üldse rääkida proletariaadist endist, kelle nimel seda revolutsioon läbi viidi? On tõsi, et bolševikel oli õnnestunud eelnevatel kuudel oma oma toetusbaasi linnades tunduvalt laiendada. Seda eriti Petrogradi ja Moskva soldatite ning tööliste seas. Enne oktoobrit oli partei liikmeskond kasvanud 350 000 piirini. Septembris saavutasid enamlased koos vasakpoolsete esseeridega ülekaalu Petrogradi ja Moskva nõukogudes. Rahva toetus enamlastele oli suuresti ajendatud Ajutise Valitsuse populaarsuse vähenemisest, mis oli tingitud Venemaad kimbutanud sõjaväsimusest ning majanduskriisist.

Siiski see ei tähendanud nagu oktoobripöörde läbiviimisel oleks olnud rahvamasside toetus. Petrogradi garnison ei toetanud relvastatud ülestõusu Ajutise Valitsuse vastu, isegi kui nad olid peaminister Aleksandr Kerenski vastu. Paljud Petrogradi töölised pidasid bolševike ülestõusu ideed hirmutavaks, ka need, kes kuulusid partei liikmeskonda. Seda ka seetõttu, et paljud varasemad valitsusvastased väljaastumised olid kaasa toonud tõsiseid karistusaktsioone või tunti muret oma töökoha pärast.

On juhtumeid, kus töölised püüdsid astuda ebaseaduslikule võimuhaaramisele vastu. Ühe ebaõnnestunud katse tegid raudteellaste ametiühing (Vikzhel), mille eesotsas olid mõõdukad sotsialistid, kes pretendeerisid vahendajarollile. Nende jaoks oli toimunud suur tülliminek sotsialistide seas. Selle lõpetamiseks kutsuti kokku nõupidamine, mille eesmärgiks oli lõpetada koheselt vaenutegevus. Keset koosolekut tungis Putilovi tehase tööliste delegatsioon sisse ning teatas: “Me ei soovi enam kodusõja jätkumist… Kuradi Lenin ja [sotsialistlik revolutsionäär] Tšernov! Mõlemad tuleks üles puua! Me ütleme teile: lõpetage häving. Muidu võtame teid ise käsile!”

Enamasti olid inimesed aga apaatsed ega olnud otseselt bolševismi poolt ega vastu. On vähe usutav, et riismetes Vene armee oleks soovinud vägivaldset riigipööret, aga keegi nendest ei soovinud enam võidelda Ajutise Valitsuse nimel. Nagu on kirjutanud oma päevikus Zinaida Hippius: “Keegi ei taha bolševikke, kuid keegi pole valmis ka Kerenski eest võitlema.”

Kui riigipöördes ei osalenud rahvamassid, siis tuleks ehk küsida: kes selles siis osalesid? Sellest sündmusest on säilinud väga vähesed fotod, mis kohe kindlasti ei räägi midagi eepilistest tänavalahingutest. Nendel on näha vaid üksikuid mässulisi, kes tühjadel tänavatel ekslevad. Tegelikkuses võttis sündmustest osa väike hulk Petrogradi töölisi ning tehased, transpordisüsteemid ja restoranid jätkasid oma tavapärast tööd.

Pärast seda kui kontroll Petrogradis oli läinud enamlaste kätte, oli Talvepalee veel endiselt Ajutise Valitsuse käes. Talvepalee vallutamine polnud aga kaugeltki midagi säärast, nagu propaganda oli seda kirjeldanud.

Kui Lenin andis käsu hoone pihta tule avamiseks, siis otseselt midagi sellele ei järgnenud. Suurtükid, mille enamlased olid Peeter-Pauli kindluses enda valdusesse võtnud, olid seisnud aastaid kasutuseta. Nagu hiljem selgus, siis oleksid need lihtsalt vajanud puhastamist. Pärast kui positsioonidele sätiti väiksemad kahurid, siis ei leitud nende jaoks õige suurusega mürske. 

Tagantjärgi näib, et revolutsionääride jaoks osutus ülejõu käivaks ka nii elementaarne ülesanne, kui seda oli punase laterna paigaldamine kindluse lipumasti. Selle mõte oleks olnud anda märku, et maapealne rünnak on alanud ning palee pihta võib avada tule. Punast laternat ei leitud aga mitte kusagilt. Kui bolševike komandör Georgi Blagonravov seda lõpuks otsima läks, pidi ta leidma end eksinuna mudamülkast. Mingit signaali lõpuks ei antudki ning revolutsionäärid loobusid sellest ideest.

Riigipööre õnnestus vaid seepärast, et vastaspool oli veelgi hädisem. Talvepalee kaitse oli halvasti organiseeritud. Kohale oli saadetud vaid mõnisada sõdurit, kelle distsipliin varises bolševike rünnaku käigus väga ruttu kokku. Enamik neist veetis oma aega juues ja suitsetades. Kuna sõdureid ei toidetud korralikult, siis paljud neist püüdsid tungida erinevatesse linna restoranidesse. Lõpuks aga, kui jõuti arusaamisele, et nende olukord on lootusetu, lasi enamik neist lihtsalt jalga. Talvepalee kahjustused piirdusid vaid katkise karniisi ja paari purunenud aknaga.

Et töörahva riigi algust ei saa kuidagi pidada kuulsusrikkaks, siis selle kahjuks räägib ka see, et revolutsionääride seas tuli ette väga palju joomarlust, huligaanitsemist ning tsiviilisikute (eriti nn klassivaenlaste, kelleks võidi pidada ka linnakodanikke, kes olid hästi riietatud) suhtes toimepandud vägivalda. Ka langenud Talvepalee langes mässuliste rüüstamise küüsi. Mõned neist leidsid üles tsaari veinikeldri ning hakkasid seal jooma. Bolševike juhid püüdsid seda küll pidurdada ning valasid joogi rennist alla. Kuid mässulised, kes ei soovinud head kraami raisku lasta, jõid seda sealt edasi.  Ööl vastu 4. novembrit teavitas ainuüksi üks politseijaoskond 182 arreteerimisest. Seda oli nii palju, et kinnipeetavatele ei jagunenud enam konge.

Bolševike versiooni kohaselt oli see kõik tingitud “kodanluse provokatsioonidest”. Siiski on ilmselge, et selle nn “proletariaadi eesrindliku, organiseeritud ja distsiplineeritud avangardi” tegevusel ei olnud õilsaid motiive. Hoolimata bolševike kõrgelennulisest retoorikast, mis selgitas toimunut kui töölisklassi väljaastumist oma rõhujate vastu, polnud nad suutnud mässulisi ohjata.

Müüt murtud

Müüti, et oktoobripöörde edukuse tagas rahva täielik toetus on väga lihtne ajaloofaktide valguses kummutada. Bolševike riigipööre ei olnud “rahvalik” ega ka “demokraatlik” ning kindlasti ei olnud see hästi organiseeritud. Selle tagajärjed – palju inimohvreid nõudnud kodusõda ja aastateks totalitaarse režiimi alla jäämine – olid kaugeleulatuvad. Ning kuigi ka täna on neid, kes kaitsevad või õigustavad revolutsiooni nimetades seda “vajalikuks sammuks”, siis ei saa seda pidada kuidagi õigeks.

Kasutatud kirjandus

Edele, Mark. “Why should you care about the Russian Revolution?”. Australian Book Review, no.395 (October 2017).

Engelstein, Laura. Russia in Flames: War, Revolution, Civil War, 1914-1921. New York: Oxford University Press, 2017.

Figes, Orlando. A People’s Tragedy: The Russian Revolution, 1891-1924. London: Penguin Books, 1998.

Kolonitskii, Boris and Yisrael Elliot Cohen. “Russian Historiography of the 1917 Revolution: New Challenges to Old Paradigms?” History and Memory 21, no. 2 (Fall/Winter 2009): 34-59.

Pipes, Richard. A Concise History of the Russian Revolution. New York: Knopf, 1995.

Schlögel, Karl. “Beyond the Horizon: The Russian Revolution Seen from Afar”. In The Russian Revolution as Ideal and Practice: Failures, Legacies, and the Future of Revolution, edited by Thomas Telios, Dieter Thomä, and Ulrich Schmid, 21-34. Cham, Switzerland: Palgrave Macmillan, 2020.

Schmid, Ulrich. “German and Jewish Conspiracies: The October Revolution from the Perspective of the Italian Fascists and the German National Socialists”. In The Russian Revolution as Ideal and Practice: Failures, Legacies, and the Future of Revolution, edited by Thomas Telios, Dieter Thomä, and Ulrich Schmid, 129-141. Cham, Switzerland: Palgrave Macmillan, 2020.

Sebestyen, Victor. Lenin the Dictator. London: Weidenfeld & Nicolson, 2017.

Westwood, J.N. Endurance and Endeavour: Russian History, 1812-1992, Fourth Edition. Oxford: Oxford University Press, 1993.