Pärandus: Kannatanud, Moraal & Kultuur
Poliitika & Ühiskond

Kas kommunismiohvrid ja kommunismikuriteod on korrektsed mõisted?

Toomas Hiio, ajaloolane, 13. November 2019

Muidugi mitte. Need on lihtsalt paralleelmõisted fašismi- või natsismiohvrite ning kuritegude mõistetele.

Hiio
Toomas Hiio. Foto: Sander Ilvest / Postimees / Scanpix.

Poliitika ja tema loosungid ei ole sageli mõistetes ja terminites korrektsed. Nende eesmärk on jõuda maksimaalselt suure hulga inimesteni ja see saavutatakse kõigile jõukohasel intellektuaalsel tasemel. Mõte ise ja sõna üksi on tapnud väheseid. Kuid alguses oli sõna, kirjutati Johannese evangeeliumi juba ligi 2000 aastat tagasi. 

Sõna võim on suur. Sõnad ja õpetus seletavad maailma ja juhatavad teed väljamõeldud tulevikuparadiisi, kuid pakuvad ka õigustuse oma truudele järgijatele. Selles mõttes ei ole kommunismiõpetus sugugi teistsugune kui fašism, natsionaalsotsialism ja hulk uuemaidki -isme. Ülejäänud poliitilistest õpetustest eelistab kommunismi, fašismi ja natsionaalsotsialismi ning nende moodsamaid kloone see, et nad aktsepteerivad suure hulga inimeste kodaniku- ja inimõigustest ilmajätmist või isegi nende vangistamist ja mõrvamist helge tuleviku nimel.

Me ei liiguta kulmugi, kui kuuleme mõisteid „natsismikuriteod“ või „fašismiohvrid“. Küll aga häirib paljusid ohvrite ja kuritegude seostamine kommunismiga. See vastuolu tuleneb natsionaalsotsialistliku riigi lüüasaamisest II maailmasõjas ning selle juhtide ja ideoloogide surmamõistmisest ja ideoloogia enda hukkamõistmisest ühinenud rahvaste asutatud Nürnbergi rahvusvahelises tribunalis. Tribunali alusdokument, 1945. aasta augustis Londonis alla kirjutatud Nürnbergi harta on kaasaegse rahvusvahelise ja humanitaarõiguse nurgakive. Natsismikuriteod said rahvusvaheliste kuritegude õpikunäiteiks.

Ei saa unustada sedagi, et kommunistlike režiimide ja nende mõneti leebunud järeltulijate võimu all elab tänini neljandik maailma elanikest. Seegi on üks põhjusi, miks peljatakse kommunismi jäägitut hukkamõistmist.

Kommunistlik Nõukogude Liit oli üks ühinenud rahvastest, II maailmasõja võitjatest, ja oli kommunistliku partei halastamatul juhtimisel kandnud suurema osa tohutust vereohvrist Saksamaa võitmiseks. Kuritegude suhtes oma alamate vastu – aga ka vabastatud-vallutatud aladel toime pandud tegude suhtes – pigistati möödunud sajandi esimesel poolel veel silm kinni mitte ainult NSV Liidu puhul. Järgnes külma sõja kiretu tuumarahu ja propagandasõda ning kui idablokk 30 aastat tagasi kokku varises, lakkas kommunistlik süsteem justkui iseenesest olemast. Kommunism on surnud, aga keegi pole näinud tema laipa, öeldi siis. Idabloki Euroopa-osa kommunistlikud režiimid lihtsalt kadusid ja dekommuniseerimist ei korraldatud. 1990. aastate alguses polnud 1940. aastate lõpu denatsifitseerimisele sarnanev protseduur Euroopas enam võimalik, kuigi mõnes riigis pool prooviti.

Mitmes riigis tehtud katsed algatada rahvusvaheline tribunal kommunismi ning selle õpetust järginud režiimide ja nende juhtide suhtes on eri põhjustel nurjunud – seni. Ei saa unustada sedagi, et kommunistlike režiimide ja nende mõneti leebunud järeltulijate võimu all elab tänini neljandik maailma elanikest. Seegi on üks põhjusi, miks peljatakse kommunismi jäägitut hukkamõistmist. Money talks.

1930. aastate sovetlikus propagandas oli kommunismist ja fašismist saanud justkui yin ja yang – teineteise ühtsed antipoodid. Fašism oli kommunismi verivaenlane kuni idabloki kokkuvarisemiseni. Aga ta varises kokku mitte fašismi, vaid hoopistükkis liberaalse demokraatia võidu tõttu. Mõned arvasid, et nii jääbki, kuid veerand sajandiga on inimfaktor teinud oma töö. Paljudele tundub taas vabadust liiga palju.

Režiim tugines kommunistlikule õigusele ja kaitses end seadustega, mille ees ei olnud võrdsed mitte kõik riigialamad, vaid ainult need, kelle kommunistlik teooria võrdsete hulka arvas.

NSV Liidus räägiti natsidest ja natsismiohvritest harva – ikka fašistide ja nende käsilaste hirmutegudest rahulike Nõukogude inimeste vastu. Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika käsitlustes olid natsismiohvrid holokausti ohvriks langenud juudid, natsionaalsotsialistide stigmatiseeritud rahvad ja vähemusrühmad. Nõukogude inimeste ja fašismi vastasseisus juutidele ja teistelegi kohta polnud. Vastakuti seisid ideoloogiad, fašism ja kommunism, ehkki Itaalia fašistid NSV Liidu territooriumi kunagi ei okupeerinud. Niisiis on mõisted natsismikuriteod ja -ohvrid ida pool endist raudset eesriiet õieti päris uus asi.

Itaalia fašistid ja Saksa natsionaalsotsialistid ehitasid oma uut riiki seestpoolt, olles usurpeerinud senise võimu, ja senist riigikorraldust järk-järgult ümber kujundades. Natsionaalsotsialistlikust ideoloogiast ajendatud kuriteod, esimesena juutide vastu suunatud vägivald, sai alguse rünnakrühmlaste justkui omaalgatuslike aktsioonidena üha rohkem massieufooriasse uppuvate rahvahulkade hääleka või vaikiva heakskiidu või ka hirmunud vaikimise saatel. Kümnete tuhandete inimeste massimõrvad mahalaskmisena ja paljude sadade tuhandete hävitamine hävituslaagreis pandi toime saladuskatte all – okupeeritud aladel väljaspool Saksamaad. Inimesed lihtsalt kadusid. Veel enam, lõviosa massimõrvade ohvritest ja koonduslaagrivangidest ei olnud sõjaeelse Saksamaa ja Anschlußi-eelse Austria kodanikud või elanikud.

Nõukogude Liidus hakkasid inimesed kaduma palju varem ja absoluutne enamik neist olid Nõukogude valitsuse enda alamad. 1930. aastate massihukkamised pandi toime sageli suurlinnade lähistel, sest „NSV Liidu rahuarmastava välispoliitika“ tõttu polnud okupeeritud alasid, kuhu hukatavaid vedada ja kui hiljem oligi, siis veeresid küüdirongid endiselt läänest itta, nüüd juba okupeeritud maade elanikega. Keda ei hukatud kodupaigas, need veeti surmalaagreisse Siberis ning Kaug-Idas.

Oma alamate massiline hävitamine ei tekitanud sovetiriigile õiguslikke probleeme. Ta oli sündinud revolutsioonis, mis purustas olnu ja rajas selle asemele uue, mille ülesehituse, aga ka õiguskorralduse sõnastas kommunistlik ideoloogia. Vene NFSV 1926. aasta kriminaalkoodeks, mis laiendati ka 1939.–1940. ja 1944.–1945. aastal okupeeritud maadele, sätestas rängad karistused vastupanu eest kommunistlikule ideoloogiale. Selle koodeksi § 1 sätestas: „VNFSV kriminaalseadusandluse ülesandeks on tööliste ja talupoegade sotsialistliku riigi ja selles kehtestatud õiguskorra kaitse ühiskonnaohtlike tegude (kuritegude) eest [---].“ (siin ja edaspidi tsitaadid väljaandest: Eesti NSV territooriumil kehtiv kriminaalkoodeks. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1952.) § 6: „Ühiskonnaohtlikuks loetakse iga tegu või tegevusetust, mis on sihitud Nõukogude korra vastu või mis rikub kommunistlikule korrale ülemineku ajaks töölis-talupoegade võimuga kehtestatud õiguskorda.“ Selle koodeksi tuntuimad paragrahvid, 581 – 5814, sätestasid karmid karistused kuni mahalaskmiseni hulga tegude eest töörahva riigi või rahvusvahelise töölisliikumise vastu, kusjuures karistati ka süüdistatava perekonnaliikmeid. Kõik oligi justkui seaduslik, kui mitte tähele panna, et juriidika ise oli kuritegelik.

1848. a. „Kommunistliku partei manifest“ sätestas proletariaadi vaenlastena ekpluataatorlikud klassid. Rohkem kui sajand hiljem kaitses sovetlik õigus endiselt ainult neid, kes olid privilegeeritud klasside – tööliste ja kehvtalurahva – liikmed. Režiim tugines kommunistlikule õigusele ja kaitses end seadustega, mille ees ei olnud võrdsed mitte kõik riigialamad, vaid ainult need, kelle kommunistlik teooria võrdsete hulka arvas.

Miljonid inimesed, kes sovetliku kriminaalõiguse pügalate alusel hukatusse või pikkadeks aastateks inimväärikuseta virelusse mõisteti, olid ainuideoloogiast lähtuvate kuritegude, kommunismikuritegude ohvrid. Kommunismikuriteod on natslike kuritegude võrdväärne partner ning kommunismiohvrite mälestust peame samamoodi austama nagu natsismiohvrite mälestust. Nagu on tänaseks mitmes avalduses sätestanud mitte ainult 30 aastat tagasi kommunistliku režiimi võimu alt vabanenud riigid, vaid ka kogu Euroopa Parlament oma mitme resolutsiooniga.