Jõhker kuritegu maaelu vastu: kollektiviseerimine Nõukogude Liidus
ÜK(b)P juhtkonna algatatud sotsialistliku ümberehitustöö kampaania külades kukkus häbistavalt läbi. Tööviljakus põllumajanduses langes, toodangu kogumaht kahanes, kolhoosnike elatustaseme tõusu asemel saabus katastroofiline näljahäda ning järgnes aastaid kestnud viletsus kolhoosikülades, kirjutab ajaloolane, Venemaa ühingu Memorial liige Aleksander Daniel. Ajaleht Postimees avaldas artikli koostöös infoportaaliga communistcrimes.org 5. detsembril 2020.
Põllumajanduse täielik kollektiviseerimine muutus 1929. aasta sügiseks stalinliku juhtkonna kinnisideeks. See oli pika sündmuste ahela tagajärg, mis algas 1926–1927 teravilja varumise kampaania ebaõnnestumisega.
1927. aastal oli riigi kogutud viljasaak plaanitust tunduvalt väiksem. Kas viga oli juba Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei (ÜK(b)P) Keskkomitee koostatud plaanis? Jossif Stalin ja tema mõttekaaslased pidasid viljavarumiskampaania nurjumise põhjuseks jõuka talupoegkonna "teadlikku sabotaaži".
Sõna «sabotaaž» osutus päästikuks, mis vallandas kõikjal parteijuhtide seas bürokraatlikud ja karistuslikud mehhanismid ning sisuliselt terroristliku meelelaadi, mille nad olid omandanud kodusõja aastail.
1928. aasta jaanuarist hakkas selleks ajaks parteijuhiks kerkinud Stalin kasutama põllumajanduspoliitikas erakorralisi meetmeid, allutades selle majandusvälisele sunnile ja otsesele riiklikule vägivallale.
Kuni 1930. aasta jaanuarini sarnanesid need tegevused koos kõigi oma rünnakute, taandumiste ja vasturünnakutega positsioonisõjaga, mille eesmärk oli vaenlase näljutamine. Käiku läksid kõik vahendid: heal järjel olevate majapidamiste suhtes karmistati maksupoliitikat; nn raskete koormistena lisandus jõukatele talupoegadele juba sõjakommunismi ajast tuntud toiduainete andmise kohustus; kaasnesid vara arestimised ja konfiskeerimised. Kodusõja ajal tekkinud ja vahepealsetel aastatel unustusse vajunud mõiste "kulakuks kuulutamine" võeti taas kasutusele.
Milline oli talupoegade reaktsioon?
Esiteks reageerisid talupojad vastupanu ja mässudega. 1928. aastal oli OGPU (Ühendatud Riiklik Poliitiline Valitsus, Nõukogude Liidu tollane sise- ja riikliku julgeoleku ametkond) kokkuvõtte järgi külades 709 ja 1929. aastal juba 1307 valitsusvastast väljaastumist. Teiseks lahkuti massiliselt küladest. Talupojad müüsid maha oma maja, maatüki ja vara ning suundusid otsima paremat elu linnas, näiteks esimese viisaastaku ehitustel. Oli veel kolmaski võimalus, mis algul tundus paljudele kui mitte viimase pääseteena, siis vähemalt ajutise hingetõmbena: kolhoosid.
Kollektiivmajandid olid nõukogude külades põllumajanduslike ühistute, artellide ja kommuunide kujul ilmavalgust näinud juba sõjakommunismi aastatel. Nendesse astusid eelkõige kehviktalupojad.
Kolhoosid ehk kollektiivmajandid olid nõukogude külades põllumajanduslike ühistute, artellide ja kommuunide kujul ilmavalgust näinud juba sõjakommunismi aastatel. Nendesse astusid eelkõige kehviktalupojad, kel polnud võimalust isiklikku majapidamist rajada.
Hoolimata riigi igakülgsest toetusest kulges töökooperatiivide areng külades aeglaselt. 1. oktoobril 1927 oli riigis umbes 18 000 kolhoosi, mis hõlmas ligikaudu 200 000 talumajapidamist (25 miljonist talust ehk vähem kui 0,8 protsenti).
1928. ja 1929. aastal muutus olukord järsult. 1928. aasta juuliks kasvas kolhooside arv kahekordseks. Neid oli siis juba 36 000 ja need hõlmasid 400 000 talumajapidamist (1,7 protsenti koguarvust). Seda oli endiselt vähe, aga kiire kasv oli ilmselge.
Muidugi ei saanud sel puhul kõnelda mingist vabatahtlikkusest. See oli ebameeldiv samm enamiku uute kolhoosnike (eriti jõukamate) jaoks, ehk küll ainus viis, mille abil üle elada senise külaelu süsteemne hävitamine.
Kollektiviseerimisele oli iseloomulik, et inimeste laialdase liitumisega kaasnes neile kuulunud kariloomade massiline hukkamine. Toome ära arvud loomade vähenemise kohta Nõukogude Liidus aastatel 1929–1933: hobuste arv vähenes 34 miljonilt 16 miljonile, veiste arv 68,3 miljonilt 38,6 miljonile, lammaste ja kitsede arv 147,2 miljonilt 50,6 miljonile ning sigade arv 20,9 miljonilt 12,2 miljonile.
Kui kolhooside arv suurenes, siis kasvas ka kohalike partei- ja nõukogude ametnike ägedus, kes avaldasid küladele aina tugevamat survet, et punnitada jooksvaid näitajaid veel kõrgemale. Kollektiviseerimine, mis oli aina enam muutunud ajujahiks talupoegadele, kulges edasi juba inertsist. Partei kõrgemas juhtkonnas kinnistus veendumus, et just kollektiviseerimine kujutab endast universaalset ravimit kõigile põllumajanduslikele hädadele.
Stalini eesmärk: iga hinna eest ja kiiresti
Kui Jossif Stalin oli 1929. aastal poliitbüroos alistanud oma viimased oponendid – Nikolai Buhharini, Aleksei Rõkovi ja Mihhail Tomski –, kes ei soovinud rakendada erakorralisi meetmeid ja pooldasid mõõdukamat poliitikat jõukate talupoegade suhtes, siis ta mõistis, et võib dikteerida riigile soovitud kursi.
Peagi sai selgeks, et elluviidav poliitika osutus veel karmimaks: NEPi tühistamine, forsseeritud industrialiseerimine ja põllumajanduse täielik kollektiviseerimine. 7. novembril 1929 avaldas Stalin ajalehes Pravda pika artikli "Suure murrangu aasta", milles teatas "põhjalikust murrangust meie põllumajanduse arenemises mahajäänud individuaalselt väikemajapidamiselt eesrindliku ja kollektiivse suurmaapidamise ning ühise maaharimise poole".
ÜK(b)P Keskkomitee pleenum kiitis aega viitmata juhi uue positsiooni heaks ja käis välja «täieliku kollektiviseerimise» loosungi. 5. jaanuari 1930. aasta otsusega määras keskkomitee ka tähtajad: muutus pidi toimuma viljakasvatuspiirkondades 1931. aasta sügiseks või hiljemalt 1932. aasta kevadeks.
Kolhooside rajamise põhihoovaks jäi endiselt nn kulakuks kuulutamine ja nende omandi sundvõõrandamine, mis saavutas seninägematu ulatuse ja omandas täiesti uusi vorme. 1929. aasta detsembris kuulutas Stalin agraarlaste-marksistide konverentsil kõneldes: «Me oleme üle läinud kulakute kui klassi likvideerimise poliitikale.»
Peagi järgnesid kaks dokumenti, mis etendasid edasises nõukogude ajaloos üliolulist osa. 30. jaanuaril 1930 võttis ÜK(b)P Keskkomitee poliitbüroo vastu määruse «Abinõudest kulakute majapidamiste likvideerimise kohta täieliku kollektiviseerimise piirkondades» ja sama aasta 2. veebruaril anti välja Genrihh Jagoda allkirjaga OGPU käskkiri nr 44/21.
Määruse kohaselt jagati kulakud kolme kategooriasse. Kõigi nende järgi tähendas kulakuks kuulutamine kogu vara konfiskeerimist (maa, eluase, loomad, tööriistad, isiklikud asjad, raha jne).
Määruse kohaselt jagati kulakud kolme kategooriasse. Kõigi nende järgi tähendas kulakuks kuulutamine kogu vara konfiskeerimist (maa, eluase, loomad, tööriistad, isiklikud asjad, raha jne). Kulaku edasine saatus sõltus sellest, millisesse kategooriasse ta liigitati.
Esimese kategooria moodustas «kontrrevolutsiooniline kulaklik aktiiv», kuhu arvatud saadeti kohe koonduslaagrisse või lasti maha.
Teise kategooriasse kuulunud kulakupered viidi Nõukogude Liidu äärealade kõige kaugematesse rajoonidesse, asustamata või väheasustatud paikadesse. Seal kasutati neid põllumajanduslikel töödel või tööstuses (metsandus, kalandus jms). Väljasaadetud paigutati väiksematesse küladesse, mida määrati juhtima komandandid.
Kolmandasse kategooriasse liigitati rajooni piiresse jäetavad kulakud, kes asustati oma kolhoosist väljapoole jäänud maadele. Need olid soised, ülesharimata, kuivad ja maaharimiseks üldiselt sobimatud maatükid.
OGPU käskkiri puudutas kulakute esimest ja teist kategooriat ning pani paika nende vahistamise, väljasaatmise ja ümberasustamise korra. Täpsustati, et esimese kategooria kulakute süüasju pidid vaatama ükshaaval läbi spetsiaalsed «troikad» (kolmest isikust koosnevad komisjonid) krai- ja oblastivalitsustes ning selle kategooria süüdimõistetute pered tuli küüditada koos teise kategooria väljasaadetutega.
Esimesele kahele kategooriale kehtestati määrusega kontrollarvud, mis jagati ära täieliku kollektiviseerimise rajoonide vahel (Ukraina, mustmullavööndi keskosa, Põhja-Kaukaasia, Volga kesk- ja alamjooks, Uural ja Siber). Arvestati, et kokku tuleks 60 000 inimest esimeses kategoorias ja 150 000 peret (ehk ligikaudu 750 000 inimest) teises kategoorias. Muudes piirkondades pandi limiidid paika OGPU ja kohalike parteiorganisatsioonide poolt. Küüditatavatele nähti asumispiirkonnana ette Põhjakrai, Uural, Siber ja Kasahstan. Kolmandale kategooriale limiite ei kehtestatud. Küll aga pandi paika üldine kulakuks tegemise tase: keskmiselt kolm kuni viis protsenti olemasolevatest talumajapidamistest.
Esimese kategooriaga, st vahistamistega, saadi ruttu hakkama. Teine kategooria nõudis veidi rohkem aega, aga siiski jõuti 1930. aasta lõpuks konfiskeerida kogu vara (k.a eluase) täieliku kollektiviseerimise rajoonides vähemalt 150 000 perelt ja teistes rajoonides 35 000 perelt ning 60 000 esimese kategooria vahistatute perelt. Ühtekokku puudutas see umbes 1,2 miljonit inimest.
Sellise inimmassi samaaegse ümberasustamisega Nõukogude Liidu kaugetesse piirkondadesse ei saanud OGPU hakkama. 1930. aasta lõpuks oli väljasaatmiskohtadesse viidud üle 112 828 pere ehk 550 558 inimese. Ülejäänud ootasid oma saatust kogumispunktides või kodukülades, kui seal juhtus leiduma piisavalt julgeid või härda südamega inimesi. Mõned jäetigi edaspidi rahule või kanti murede vältimiseks kolmandasse kategooriasse.
Kolmanda kategooria kulakuid ehk neid, kes paigutati rajooni piiresse, oli OGPU andmetel 1930. aasta augustiks 51 889 peret ehk ligikaudu 250 000 inimest. Enamik neist ümberpaigutatutest (vähemalt 70 protsenti) põgenes oma uuest elukohast linnadesse, tehastesse või kaasati töölistena sotsialismi ülesehitusse. Põgenesid ka teise kategooriasse liigitatud talupojad, kes olid küüditamise järjekorras oma rajoonidesse veel püsima jäänud.
Kolhoosiutoopiasse uskujaid oli vähe
1931. aastal alustati teise, seni kõige ägedama küüditamislainega, kui sunniviisiliselt asustati ümber umbes 250 000 peret ehk 1,275 miljonit inimest. Saadeti välja eelmisel aastal kulakuks tehtud, kuid välja saatmata jäänud inimesed koos samal aastal kulakuks kuulutatutega. 1932. ja 1933. aastal tegeleti juba n-ö riismetega. Kokku küüditati nende kahe aastaga veidi üle 300 000 inimese.
Kulakuks tegemise kampaania lõpetati ametlikult 8. mail 1933, mil parteijuht Jossif Stalin ja valitsusjuht Vjatšeslav Molotov kirjutasid alla salajasele korraldusele «Talupoegade massilise väljasaatmise lõpetamisest, vahistamiskorra korrastamisest ja kinnipidamisasutuste koormuse vähendamisest». Kulakuks tegemine muutus tükitööks: 1934. ja 1935. aastal lisandus veel 28 300 väljasaadetud inimest.
Niisiis, ühtekokku kuulutati aastatel 1930–1935 kulakuks üle 420 000 talupere ehk ligikaudu 2,1 kuni 2,3 miljonit inimest (siia ei ole juurde arvatud 1930. aastal väljasaadetud nn kolmanda kategooria kulakuid, keda oli umbkaudu 250 000).
Siinkohal tuleb märkida, et võim püüdis jätta muljet kulakuks tegemisest kui külasisesest klassivõitlusest. Kulakute nimekirjad tuli heaks kiita küla- või moonakate-kehviktalupoegade aktiivi koosolekutel.
Peaaegu kõikjal leidus inimesi, kes innukalt ja naudinguga osalesid teiste külaelanike kulakuks kuulutamises. Osaliselt ajendasid neid päris primitiivsed motiivid: soov esile tõusta, edukate peremeeste kadestamine ja omakasu. Idealiste, kes tõsimeeli uskusid kolhoosiutoopiasse, oli nähtavasti väga vähe.
Enamik talupoegi, kes ei jõudnud linna põgeneda, aeti vägisi kolhoosidesse. 1933. aasta kevadeks oli kollektiviseeritud 64,4 protsenti talumajapidamistest (külvipinna poolest 81,2 protsenti).
Enamik talupoegi, kes olid pääsenud kulakuks tegemisest, kuid ei jõudnud linna põgeneda, aeti vägisi ja järjekindlalt kolhoosidesse. 1931. aasta kevadeks oli kollektiviseeritud 52 protsenti talumajapidamistest, 1933. aasta kevadeks 64,4 protsenti (külvipinna poolest 81,2 protsenti).
Põhjused, miks kommunistlik partei nii järjekindlalt kollektiviseerimise lõpuleviimist soovis, selgusid juba 1930/1931. aasta viljavarumiskampaania ajal, kui ülalt saabusid juhised suurendada põllumajandustoodete kogust, mida kolhoosid olid kohustatud riigile andma (põhiliselt teravili).
Vilja hakati võtma isegi seemne-, sööda- ja toiduvilja fondist. Samal ajal kehtestati kolhoosnikele uus tasustamissüsteem – normipäevad, mis arvestati perele eraldatavateks toiduaineteks ümber alles siis, kui kolhoosile määratud põllumajandussaaduste kohustus oli plaanipäraselt täidetud.
7. augustil 1932 võeti vastu kurva kuulsusega määrus «riiklike ettevõtete, kolhooside ja kooperatiivide vara kaitsmise kohta», mis rahvasuus kiiresti «viie viljapea seaduseks» ristiti.
Seaduse kohaselt tuli nälgivale talupojale, kes korjas kolhoosipõllult üles maha pudenenud viljapäid, mõista karistuseks surmanuhtlus või pehmendavate asjaolude ilmnemisel kümneaastane vabadusekaotus.
Enam ei olnud kolhoos mingi omavalitsuslik ega riigist sõltumatu kollektiiv, kes kontrollib oma tegevuse tulemusi. See oli talupoegade ühistöö vorm, mille vilju ei nautinud nad ise, vaid need kuulusid ainuüksi riigile.
Kolhoosidelt põllumajandustoodangu konfiskeerimine kestis edasi ja võimendus veelgi 1931/1932. aasta viljavarumiskampaania ajal, mis tõi kaasa 20. sajandi ühe suurima humanitaarkatastroofi – 1932.–1933. aasta inimtekkelise näljahäda. Ajaloolaste tagasihoidlike hinnangute kohaselt hukkus neli kuni kuus miljonit inimest. Kuid Holodomori üksikasjalikum käsitlus väljub selle kirjutise piiridest.
1939. aasta alguseks oli kollektiviseerimine Nõukogude Liidus sisuliselt lõpetatud: talumajapidamisi oli kolhoosides 93,5 protsenti, viljeldavast maast koguni 99,3 protsenti. Uued kollektiviseerimise ja kulakuks tegemise lained algasid 1940. ja 1941. aastal ning kestsid sõja järel edasi aladel, mis liidendati Nõukogude Liidu koosseisu Teise maailmasõja käigus: Lääne-Ukraina, Lääne-Valgevene, Leedu, Läti, Eesti ja Bessaraabia.
Kui lähtuda eesmärkidest, mille kuulutas välja ÜK(b)P juhtkond, alustades küla sotsialistliku ümberehitustöö kampaaniast, tuleb nentida, et kollektiviseerimine kukkus häbistavalt läbi.
Kollektiviseerimise lõplikud eesmärgid
Tööviljakus põllumajanduses langes, toodangu kogumaht kahanes, kolhoosnike elatustaseme tõusu asemel saabus katastroofiline näljahäda (1932–1933) ning sellele järgnes aastaid kestnud viletsus kolhoosikülades.
Ka küladest välja pigistatud ressursside koondamine industrialiseerimise tarbeks kulges üle kivide ja kändude, selle tulemus kukkus välja vigane ja ebardlik ega suutnud tõsta Nõukogude Liitu eesrindlike tööstusriikide sekka.
Kuid "suurt murrangut" võib vaadelda ka teisest küljest. 1927.–1929. aastal mõistsid enamlased viljavarumiskampaaniate kogemuse põhjal, et nende näivalt piiritu võim rahva üle on tegelikult üpriski tinglik. Umbes 80 protsenti elanikest ehk ligikaudu 120 miljonit talupoega olid seni jäänud iseenda peremeheks. Nende talupoegade sõltumatust riigist ei suutnud muuta ükski määrus ega korraldus, sest see tugines agraarsektori enda olemuslikule loogikale. Nimelt tõsiasjale, et leivavili, mis oli terve riigi rikkuse aluseks, toodetakse miljonites individuaalmajapidamistes.
Seda probleemi võis lahendada mitut moodi. Nikolai Buhharini arvates oleks tulnud korrigeerida parteiliini ja viia see kooskõlla majandusliku tõelusega. Lev Trotski nägemuses tuli küla kohelda kui vallutatud provintsi: kehtestada püsimaksud ja korraldada samal ajal rüüsteretki, nagu omal ajal Kuldhordi khaanid vene ulussides.
Kuid 1927. aasta detsembrist hakkas parteieliidis aina enam kõlama mõte kolmandast lahendusest: ühe ropsuga kaotada riigi sõltumine sotsiaalmajanduslikust tegelikkusest, purustades selle ning ehitades selle asemele (rohkem küll vineerist maketi moodi) uue reaalsuse just soovitud kujul. Selleks kolmandaks lahenduseks oligi kollektiviseerimine.
1927.–1929. aastal mõistsid enamlased, et nende võim rahva üle on tegelikult üpriski tinglik. Umbes 80 protsenti elanikest ehk ligikaudu 120 miljonit talupoega olid seni jäänud iseenda peremeheks.
Mõistetav on seegi, miks just selline lahendus vastas kõige enam ajastu vaimule. Enamluse kui poliitilise mõtte ja halduspraktika süntees seisneski just püüdluses saavutada totaalne kontroll ühiskondliku elu kõigi aspektide üle.
Kõikidest võimalikest lahendustest, mis kindlustas enamlaste võimu, valiti vaistlikult sellised, mis lahendasid jooksvad majanduslikud probleemid ning kindlustasid ka partei- ja riigiaparaadi absoluutset ülemvõimu. 1920. aastate lõpul olid need lahendused järgmised: Stalini ainuisikuline diktatuur, majandussfääris NEPi katkestamine ja põllumajanduse täielik ümberkujundamine kollektiviseerimise alusel.
Aleksander Daniel (sündinud 1951) on vene ajaloouurija ja ühiskondlik aktivist, kauaaegne ühenduse Memorial liige.
Bibliograafia
В.Н. Астров. К текущему моменту. Pravda, 30.09.1928.
Н.И. Бухарин. Заметки экономиста. К началу нового хозяйственного года. Pravda, 30.09.1928.
Н.А. Ивницкий. Голод 1932-1933 в СССР: Украина, Казахстан, Северный Кавказ, Поволжье, Центрально-Черноземная область, Западная Сибирь, Урал. Moskva: Sobranije, 2009.
Н.А. Ивницкий. Коллективизация и раскулачивание (начало 30-х годов). Moskva; Interpraks, 1994.
История сталинского Гулага. Конец 1920-х – первая половина 1950-х годов. Собрание документов в 7-ми т. / Kd 1. Массовые репрессии в СССР. Moskva: ROSSPEN, 2004.
История сталинского Гулага. Конец 1920-х – первая половина 1950-х годов. Собрание документов в 7-ми т. / Kd 5 . Спецпереселенцы в СССР. Moskva: ROSSPEN, 2004.
Как ломали НЭП. Стенограммы пленумов ЦК ВКП(б) 1928—1929 гг. В 5-ти т. - Мoskva: Международный Фонд «Демократия», 2000.
С.А. Красильников. Серп и Молох. Крестьянская ссылка в Западной Сибири в 1930-е годы. М.Moskva: ROSSPEN; Фонд первого президента России Б.Н.Ельцина, 2009
П.М. Полян. Не по своей воле… ... : История и география принудительных миграций в СССР. Moskva: OGI, 2001.
Советская деревня глазами ВЧК—ОГПУ—НКВД. 1918—1939. Документы и материалы. В 4-х т. / Kd 2. 1923—1929. — Мoskva: ROSSPEN, 2000.
Советская деревня глазами ВЧК—ОГПУ—НКВД. 1918—1939. Документы и материалы. В 4-х т. / Kd 3. 1930—1934 гг. Rmt1. 1930—1931 гг. — Мoskva: ROSSPEN, 2003.
Советская деревня глазами ВЧК—ОГПУ—НКВД. 1918—1939. Документы и материалы. В 4-х т. / Kd 3. 1930—1934 гг. Rmt 2. 1932—1934 гг. — Мoskva: ROSSPEN, 2005.
И.В. Сталин. Год великого перелома. К XII годовщине Октября. Pravda, 7.11.1929 [eesti keeles: J. Stalin. Suure murrangu aasta. Oktoobrirevolutsiooni XII aastapäevaks. J. Stalin. Teosed .Kd 12, Tallinn: ERK,1 952, lk 116-131]
И.В. Сталин. Головокружение от успехов. К вопросам колхозного движения. Pravda, 2.3.1930 [eesti keeles: J. Stalin Peapööritus edusammudest. Kolhoosiliikumise küsimustest.. J. Stalin. Teosed. Kd 12, lk 185-194]
И.В. Сталин. К вопросам аграрной политики в СССР. Речь на конференции аграрников-марксистов 27 декабря 1929 г. Pravda, 29,12.1929 [eesti keeles: J Stalin. NSV Liidu agraarpoliitika küsimustest. 27. detsembril 1929 agraarlaste-marksistide konverentsil peetud kõne. J. Stalin.Teosed, Kd 12. Tallinn: ERK, 1952, lk. 137-166.
И.В. Сталин. Ленин и вопрос о союзе с середняком: ответ тов. С.. Pravda, 3.7. 1928 [eesti keeles: Jossif Stalin. Lenin ja keskmikuga liidu loomise küsimus.Vastus sm. S.-le . J. Stalin. Teosed. Kd 11. Tallinn; ERK, 1952, lk 98 - 113.]
И.В. Сталин. Отчетный доклад XVII съезду партии о работе ЦК ВКП(б). Moskva: Gospolizdat, 1950 [eesti keeles:J. Stalin. Aruanne ÜK(b)P Keskkomitee tööst partei XVII kongressile 26. jaanuaril 1934. Tallinn: ERK, 1952]