Jehoova tunnistajate küüditamine 1951. aastal
Operatsioon "Sever" (Операция "Север", tõlkes operatsioon "Põhi") oli 1951. aasta märtsis-aprillis läbiviidud küüditamisoperatsioon NSV Liidus, mille käigus saadeti riigi läänepoolsest osast Siberi piirkonda Jehoova tunnistajad ja nendega seotud isikud. Balti riikidest, Moldaaviast, Lääne-Ukrainast ja Valgevenest küüditati Venemaale umbes 9000 inimest. Tänavu möödub sellest sündmusest 70 aastat.
Viimane massideportatsioon Eestis viidi läbi 1. aprillil 1951 ja seda tuntakse Jehoova tunnistajate küüditamisena. Selle käigus viidi Eestist Venemaale üle 280 inimese, kellest vaid umbes kolmandik olid aktiivsed Jehoova tunnistajad.
Jehoova tunnistajaid on erineval moel taga kiusatud väga paljudes maades, ent totalitaarsetes riikides nagu kommunistlik Venemaa ja natsionaalsotsialistlik Saksamaa, kus nende tegevus oli keelatud, rakendati usuliikumise ja selle liikmete vastu ulatuslikke repressioone.
Sõjajärgses NSV Liidus loeti Jehoova tunnistajad nõukogudevastase elemendi hulka, kes kuulusid seepärast likvideerimisele. Jehoova tunnistajaid peeti ebalojaalseteks kodanikeks, kes õõnestasid kommunistliku partei ja riigi autoriteeti, keeldudes näiteks valimistel osalemisest ja armees teenimisest. Neid süüdistati samuti nõukogudevastase kirjanduse ja lendlehtede levitamises ning sidemetes välisriikidega, eriti USA-ga, kus asus usuliikumise peakontor.
Eestis algasid Jehoova tunnistajate vastased repressioonid 1948. aastal. Aastail 1948–1951 arreteeriti teadaolevalt 72 Jehoova tunnistajat ja nendega seotud isikut, kes mõisteti süüdi nõukogudevastase propaganda eest. Arreteerimised toimusid ka mujal läänepoolsetes liiduvabariikides, kus elas Jehoova tunnistajaid. Sealjuures väärib ära märkimist, et Jehoova tunnistajad ei leppinud vaikides oma usukaaslaste vangistamisega, vaid nõudsid nende vabastamist ja pöördusid oma kirjadega liiduvabariikide ja NSV Liidu valitsuse poole.
Ühes 1948. aasta sügisel Eesti NSV ja NSV Liidu valitsusele saadetud kirjas nimetati usukaaslaste arreteerimist genotsiidi kuriteoks ning ähvardati vangistatute mitte vabastamise korral pöörduda Jehoova tunnistajate ülemaailmse keskorganisatsiooni, Vahitorni Piibli ja Traktaatide Ühingu kaudu ÜRO-see.
Teises 1949. aasta juunis Stalinile saadetud kirjas kuulutati resoluutses toonis, et nõudmiste mitte täitmise korral hävitab Jehoova kogu NSV Liidu valitsuse ja kommunistliku partei. Sarnaseid pöördumisi saadeti Jehoova tunnistajate poolt ka teistest liiduvabariikidest. Kahtlemata mõjutasid sellised kirjad NSV Liidu juhtkonda astuma arreteerimistest veel sammu kaugemale ning korraldama Jehoova tunnistajate massideporteerimise.
Jehoova tunnistajate küüditamine Eestist, Lätist, Leedust, Ukrainast, Valgevenest, Moldaaviast ja Kaliningradi oblastist võeti päevakorda 1950. aasta sügisel ning kavandati 1951. aasta märtsile-aprillile. NSV Liidu riikliku julgeoleku ja siseministeeriumi koostöös läbi viidud küüditamisoperatsioon „Sever“ („Põhi“) viidi läbi 1. aprill 1951 (lõunapoolsete liiduvabariikide mõnes piirkonnas 31. märtsist–2. aprillini). Ukrainas korraldati nädal aega hiljem lisaks veel jätkuoperatsioon. Ühtekokku deporteeriti NSV Liidu läänepiirkondadest umbes 8500 inimest.
Eestist valmistati küüditatute transpordiks ette 27 vagunit. Väljasaadetavad koguti Ülemiste, Tapa, Tartu ja Võru jaamadesse. Küüditamisešeloni lõplik komplekteerimine toimus alles Pihkvas, kuhu toodi samuti deporteeritavad Lätist, Leedust ja Kaliningradist.
Baltikumist ja Kaliningradist välja saadetud Jehoova tunnistajad, kellest umbes pooled olid Eestist, saadeti eriasumisele Tomski oblastisse Turgani rajooni. Seal paigutati suurem osa väljasaadetuid laiali kohalikesse kolhoosidesse.
Pärast Stalini surma 1950. aastate keskpaigas hakkasid Jehoova tunnistajad kodumaale tagasi pöörduma, ehkki NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi otsus, mille kohaselt usutunnistuse alusel eriasumisele saadetud kuulusid vabastamisele, võeti vastu alles 1965. aastal. Asumise ajal suri Venemaal teadaolevalt vähemalt 21 Eestist pärit Jehoova tunnistajat.
Olev Liivik (sündinud 1975) on eesti ajaloolane, praegu Eesti Mälu Instituudi vanemteadur. Tema peamised uurimisvaldkonnad on teise maailmasõja järgne Eesti poliitiline ajalugu ja baltisaksa vähemuse tegevuse Eestis 1920. ja 1930. aastatel.