Pärand: kannatanud, moraal ja kultuur
Kommunismijärgsed probleemid

Intervjuu Gruusia ajaloolasega. Keeruline lähiminevik ja kommunisminostalgia

communistcrimes.org, 29. September 2021

Anton Vatcharadze on Tbilisis asuva Gruusia Infovabaduse Arengu Instituudi mälu- ja desinformatsiooni uuringute juht. Tema igapäevatööks on hinnata arhiivide ligipääsetavust ja avatust nii Gruusias kui ka mitmetes teistes postkommunistlikes riikides. Tema peamine uurimisvaldkond on mälupoliitika ja desinformatsiooni mõju Gruusia ühiskonnale.

Kas räägiksite meile Infovabaduse Arengu Instituudist (IDFI) natuke lähemalt?

anton
Anton Vatcharadze. Foto: erakogu

Anton Vatcharadze: Infovabaduse Arengu Instituut on vabaühendus, mis asutati 2009. aastal Giorgi Kldiashvili ja Levan Avalishvili poolt. Selle asutamise algusaegadel oli ühiskonnas käimas arutelu arhiivide avatuse, aga ka üleüldise avalikule teabele juurdepääsu üle. Meie instituudi üheks ülesandeks ongi jälgida valitsusasutuste tegevust ja nende pakutava info kättesaadavust ning tegeleda üleüldise teabevabadusega seotud küsimustega. 

Uurime peamiselt nõukogude perioodi ning avaldame artikleid Gruusia Demokraatliku Vabariigi väljakuulutamisest (1918-1921) kuni rahvusliku liikumise tekkimiseni 1980ndate lõpus/1990ndate alguses. Üks olulisemaid ajalooalaseid uurimisprojekte on olnud andmebaasi “Gruusia stalinistlikud nimekirjad" koostamine. Sinna oleme kogunud Gruusia suure terrori ohvrite andmed. 

Üritame vähendada ka ajaloolise valeinformatsiooni levikut ning edaspidi tahame sellega üha rohkem tegeleda.

Milliste projektidega olete oma valdkonnas tegelenud?

Ma asusin instituuti tööle nelja aasta eest. Sellest ajast alates olen töötanud projekti kallal, mille käigus anname asutusepoolse hinnangu postkommunistlike riikide arhiivide avatusele ning ligipääsetavusele. Seni oleme analüüsinud 18 riigi arhiive. Lühiülevaated iga riigi kohta leiate saidilt Open-Archives.org.

Oleme tegelenud ka õigusaktidest tulenevate arhiivipiirangutega. Suurema avatuse tagamiseks Gruusia arhiivides oleme teinud oma parlamendile ettepaneku riikliku arhiiviseaduse muutmiseks.

Käesoleval aastal avaldasime uuringu, mis kirjeldab koroonapandeemia mõju erinevate riikide arhiividele. Näiteks Ukraina arhiivid on suutnud uute oludega väga hästi kohaneda.

arhiivid
Rahvusvaheline edetabel kirjeldab arhiivide ligipääsetavust 18 postkommunistlikus riigis (2019). Foto: Open-Archives.org


Koostöös ühe Gruusia eraülikooliga pakume haridusprogramme mälu- ja desinformatsiooni uuringute vallas.  Me oleme töötanud välja kursusi, mida pakume nii üliõpilastele kui ka kõigile juba tööl käivatele inimestele.

Oleme loonud partnerlussuhted Eesti, Poola ja Ukraina mäluinstituutidega ning Tšehhi kodanikuühendustega. Näiteks kui Gruusias avastati 2019. aastal Batumist stalinistliku terrori ohvrite massihauad, on rahvusvahelised partnerid aidanud meil selle teemaga edasi tegeleda.

Teeme uurimistööd arhiivides ning avaldame allikate põhjal uusi kirjutisi. Korraldame teavitusüritusi, valmistame ette uusi näitusi ja trükiseid ning oleme aktiivsed ka sotsiaalmeedia kanalites. Lisaks teeme intervjuusid kommunismiohvrite ja nende järeltulijatega.

Kahjuks ei tea paljud inimesed Gruusia ajaloost suurt midagi. Kas võiksite meile rääkida, kuidas ja millal kehtestati riigis kommunistlik režiim?

Gruusia okupeeriti ja sovetiseeriti sunniviisiliselt. Punaarmee tungis riiki 1921. aasta veebruaris ja umbes kuu aega kestnud võitluse järel pidi Gruusia armee alla vanduma ning riigis kehtestati bolševistlik režiim. Neid sündmusi käsitletakse Gruusia rahvuslikus ajalookirjutuses okupatsioonina.

Nõukogude liidu loomise järel (1922) rajati Taga-Kaukaasia Sotsialistlike Nõukogude Vabariikide Föderatiivne Liit, mis ühendas Gruusia, Armeenia ja Aserbaidžaani NSV-d. Föderatsiooni keskus asus Tbilisis.

Siiski, kui Armeenia ja Aserbaidžaan okupeeriti juba 1920. aastal, jäi Gruusia esialgu puutumata. Pärast edutut sissetungi kevadel 1920 tunnustas Nõukogude Venemaa sama aasta mais Gruusia Demokraatliku Vabariigi iseseisvust. Kuna aga juhtivate bolševike seas olid ka mõned grusiinid, näiteks Jossif Stalin või Grigol Orjonikidze, oli Gruusia sovetiseerimine au ja prestiiži küsimuseks. Sellele lisandusid veel ka majanduslikud motiivid – läbi Gruusia kulges peamine naftatarne marsruut Bakuust Batumi sadamasse.

Iseseisvusajal toetas enamik grusiinidest Gruusia Vabariigi valitsust juhtinud menševikke, kuid oli ka neid, kes oleksid eelistanud näha riigi eesotsas hoopiski enamlasi. Hiljem, kui Punaarmee riigi okupeeris, püüdsid bolševikud sellega oma tegevust põhjendada.

Gruusia Vabariigi valitsus tegutses Prantsusmaal eksiilis edasi ja võttis endaga kaasa ka arhiivid. Hilisem nõukogude ajalookirjutus käsitles neid reeturitena, kes olid hüljanud oma kodumaa. Tegelikult jätkus paguluses võitlus bolševike režiimi vastu.

Hiljem, kui ajaloolased selle perioodi vastu huvi hakkasid tundma, saadi aru, et Gruusia Vabariik oli oma aja kohta olnud tõeliselt demokraatlik riik. Seda näiteks inimõiguste, sh naiste õiguste vallas.

1924. a tabas okupatsioonivõimu aga üllatus. Gruusia rahvas haaras relvad ja astus Nõukogude võimule vastu. Vastuhakk suruti jõuga maha. Ülestõusu käigus hukkus üle 800 inimese ja mitu tuhat saadeti vangi.

Milline on suhtumine okupatsiooni ajal toimepandud poliitilistesse repressioonidesse? Kas mälestus nendest ajaloosündmustest mõjutab ühiskonda ka tänapäeval?

Jah. Kahtlemata mõjutab. Minevikusündmuste mõju oli veel eriti suur taasiseseisvumise järgsel kümnendil. Näiteks siis, kui laiem avalikkus sai teada, et suure terrori ajal tapeti enamik Gruusia haritlasi, siis see vapustas ühiskonda.

1924. aasta sündmustel on rahva ajaloomälus endiselt oluline koht. Seda teemat on väga põhjalikult uuritud.

Repressioonid Gruusias algasid kohe 1921. aastal ja kestsid kuni kommunistliku süsteemi kokkuvarisemiseni. Stalini ajal pidid inimesed taluma kohutavaid kannatusi. Stalini surma järel repressioonid mõnevõrra vaibusid. Siiski jätkus dissidentide tagakiusamine või psühhiaatrilise sundravi kuritarvitamine.

Sellegipoolest leidub tänapäevalgi inimesi, kes kiidavad Nõukogude režiimi või Jossif Stalinit.

Kas Stalini pärand tekitab ühiskonnas endiselt vastuolusid?

Gruusias suhtutakse Stalinisse üllatavalt positiivselt. Sõltumatu Levada keskuse uuringu kohaselt usub üle 40% grusiinidest, et Stalin ei olnud halb inimene. Samuti on uuringutest välja tulnud, et grusiinid on nõukogude aja suhtes umbes sama nostalgilised kui venelased. 

Stalinile antav positiivne hinnang tuleneb asjaolust, et meie inimesed on uhked selle üle, et Stalin sündis nii väikeses riigis nagu Gruusia ja temast sai kogu Nõukogude Liidu juht. Need, kes on uurinud valeinformatsiooni levikut, on juhtinud tähelepanu sellele, et Vene propaganda hoiab seda kuvandit teadlikult elujõulisena. Nende jaoks on ajalugu kui relv.

Suure terrori ajal represseeriti Gruusias üle 30 000 inimese ja peaaegu pooled neist lasti maha. Ülejäänud saadeti Siberisse või Kesk-Aasiasse. Tänapäeval on propagandistid üritanud neid sündmusi põhjendada kahe väitega:

a) Stalin ei olnud toimuvast teadlik;

b) Nõukogude korra vastu võidelnud reeturid väärisid hukkamist.

Meie inimeste suhtumine Stalinisse on vastuoluline, kuid sellel on üsna loogiline selgitus. Uuringud näitavad, et vanemapoolsemate inimeste suhtumine on positiivsem. Noored ei suhtu üldjuhul Stalinisse kiitvalt.

Eelmise valitsuse ametiajal (2003–2012) eemaldati Stalini kodulinnast Gorist Stalini kuju. Selle sündmuse ümber on olnud väga palju poleemikat. Miks see eemaldati öösel? Miks sellele ei eelnenud avalikku arutelu?

Praeguse valitsuse ametiajal on asutud Stalini monumente taastama. Siiski, mõnel juhul on need kujud uuesti eemaldatud. Kuid isegi täna on veel mõned paigad, kus sellised kujud püsti seisavad. Kuna kohalikud võimud on üritanud konflikti vältida, siis pole nad otseselt soovinud selles osas midagi ette võtta.

Samuti on tekitanud pingeid Gori linnas asuv Stalini mälestusmuuseum, mis näeb endiselt välja täpselt samasugune nagu Nõukogude ajal. On välja pakutud idee muuta see muuseum stalinlike repressioonide muuseumiks.

Stalin mus
Stalini büst Gori linnas asuvas Stalini mälestusmuuseumis. Allikas: https://notesfromcamelidcountry.net/


2019. aastal avastati suure terrori (1936-1938) massihaud Helvatšauri linnast. Kuidas mõjutas avastus inimeste suhtumist nõukogude korda?

Seniste meedia ja sotsiaalmeedia kajastuste põhjal võiks öelda, et sellel sündmusel on olnud väga suur mõju kogu Gruusia ühiskonnale. Kui varem pidime inimestele selgitama, et suure terrori käigus hukati väga palju inimesi, siis enam pole seda vaja teha, sest inimesed nägid mahalastute haudu oma silmaga. See šokeeris grusiine.

Kahjuks on veel täna mõned inimesed, kes usuvad, et need inimesed väärisid surma, sest ilma repressioonideta ei oleks Stalin teist maailmasõda võitnud. See väide on vale. Kui teise maailmasõja ajal toimusid Kertšis ägedad lahingud, tõi see Nõukogude poolele kaasa umbes 500,000 hukkunut. Nende seas oli ka 4 minu sugulast. Stalin, kes oli suure terrori ajal korraldanud suurpuhastuse, oli veresauna eest isiklikult vastutav. Kuna enamik Vene kui ka Gruusia kõrgemaid sõjaväelasi oli suure terrori käigus maha notitud, oli saanud Nõukogude vägede etteotsa endine ajalehe "Pravda" peatoimetaja Lev Mehlis.

Millist mõju on massihaudade avastamine avaldanud vanemale põlvkonnale?

Selle kohta pole ühtegi uurimust. Ma arvan, et teatav mõju pidi sellel olema. 

Kunagi viisime läbi intervjuu, mille käigus ühe ohvri poeg rääkis meile, et kommunistid hukkasid tema isa ning sundvõõrandasid perekonna vara. Pärast seda pidid nad elama laudas. Seejärel lisas ta, et imetleb endiselt Stalinit. Seesugused juhtumeid on Gruusias tulnud ette teisigi.

Ehk nõukaaja nostalgia on endiselt väga suur?

Stalini ja Lenini jumalikustamine algas tegelikult palju varem. 1956. aasta märtsis pärast Hruštšovi salajast kõnet kogunes tänavale rahvamass, et seista Stalini eest ja kaitsta tema nime. Nõukogude võim surus selle vastuhaku maha. Rahutuste käigus hukkus vähemalt 21 noort.

Nõukogude Liidus Hruštšovi poolt käivitunud destaliniseerimisprotsessi mõjul mõisteti hukka stalinistlikud kuriteod ning Stalini isikukultus. Hruštšov osutas oma kuulsas kõnes negatiivselt ka Stalini Gruusia päritolule. See kõik oli löök Gruusia rahvusliku uhkuse pihta, mis viis vastupidiselt Stalini idealiseerimiseni.

1956. aastal võttis üks Stalini toetuseks tänavatele tulnud protestija endaga kaasa Gruusia Vabariigi lipu. See näitab, kui vastuoluline ja mitmenäoline on Stalini kuvand. Seetõttu on ka väga raske uurida Gruusia ajalugu ainult ühest vaatenurgast.

monument
Stalini kuju Gruusias, Zemo Alvani linnas Suure Isamaasõja memoriaalis. Foto: Anton Vatcharadze


Kas Gruusia kommunistlikku pärandit on tänapäeval uuritud?

Seda on väga vähe uuritud. Gruusias on ainult kaks organisatsiooni, mis tegelevad Nõukogude perioodi uurimisega ning seda ei uurita nii süsteemselt, kui me tahaksime.

Samuti peame silmitsi seisma mõningate Gruusia arhiivide piirangutega. Kehtiva isikuandmete kaitse seaduse kohaselt on isikliku teabe mitteavaldamise periood 75 aastat. See tähendab, et enamikule pärast 1946. aastat loodud isikuandmeid puudutavatele arhivaalidele puudub juurdepääs. See kahtlemata pärsib teise maailmasõja järgse perioodi uurimist.

Seega tegemist on õigusliku probleemiga. Oleme selle küsimuse lahendamiseks teinud ettepaneku seaduse muutmiseks, kuid meie pöördumine lükati tagasi. Proovime nüüd ettepaneku teksti veidi muuta ja esitame selle uuesti.

Näiteks Ukrainas on võimalik taolisi dokumente teadustööks täiesti vabalt kasutada. Seal ei pea arhiiv vastutama isikuandmete töötlemise eest, vaid vastutav on isik, kes neid kasutab. Gruusias on see vastupidi. Seetõttu ei võimalda meie arhiivid mõnedele dokumentidele juurdepääsu.

Teine takistus on arhiividokumentide paljundamise väga kõrge hind. Ühe lehe maksumus on umbes 1 dollar. Ja kui enamikus riikides on võimalik arhivaale nutitelefoniga pildistada, siis Gruusias on see keelatud.

Ühe artikli loomiseks peaks töötama läbi umbes 500–1000 lehekülge materjali. Ükski teadlane pole aga võimeline oma taskust 1000 dollarit maksma. Kui seaduse muutmise ettepanek tagasi lükati, oli ühe põhjusena toodud, et arhiivid kaotavad seaduse muudatuse korral suure osa oma sissetulekust. See pole aga tõsi, sest arhiivid teenivad koopiatelt kokku umbes 8000 dollarit aastas.

Milline on kommunismiohvrite mälestuskultuur?

Paljudes riikides on ohvrite mälestuseks püstitatud mälestustahvleid ja pargid on koduks memoriaalidele. Nendega võrreldes on olukord Gruusias üsna kehv.

Gruusia valitsuse jaoks pole olnud see oluliseks teemaks. 1998. aastal määrati 22. juuli Nõukogude terroriohvrite mälestuspäevaks. 1937. aastal, sel päeval, tegi kirjanike liidu maja ees kuulus Gruusia kirjanik Paolo Jašvili enesetapu. Aastal 2021 olime ilmselt ainsad, kes seda päeva tähistasid. Sel päeval avasime näituse kommunismiohvrite mälestuseks.

Kas ja kuidas on riik püüdnud ohvrite kannatusi korvata?

Tänase seisuga on Gruusias elus veel 9700 represseeritut. See arv aga väheneb pidevalt, sest need inimesed on väga vanad. Näiteks aastatel 2019–2020 suri umbes 700 represseeritut.

2010. aastal maksti ohvritele ühekordset tasu. Summad varieerusid alates 700 dollarist kuni 1300 dollarini.

Represseeritute toetus on kujuteldamatult väike. Oleme võidelnud selle nimel, et seda suurendada. Selle toetuse suuruseks on 7 lari. Oleme teinud ettepaneku tõsta see 44 larile, kuid valitsus lükkas meie ettepaneku tagasi.

idf
Instituudi koostatud uurimus represseeritute kohta. Allikas: idfi.ge


Kuidas tõstate inimeste teadlikkust riigi kommunistlikust minevikust?

Publitseerime oma uurimusi ja artikleid ning teeme blogipostitusi. Meil on sotsiaalmeedia lehekülg “Represseeritute lood”. Sinna oleme lisanud kommunismiohvrite lugusid. Samuti korraldame avalikke loenguid ning koostame näitusi. Oleme avaldanud ka mälestusalbumi ajalooliste isikute kohta Gruusia Vabariigi perioodist. Kutaisi rahvusraamatukogu seinale oleme tellinud ohvrite mälestuseks graffiti. Viimase kahe aasta jooksul on zoom-loengud kogunud inimeste seas palju populaarsust. Nii oleme saanud ühiskonnas laiema kõlapinna väiksemate kuludega. Samuti korraldame essee- ja joonistuskonkursse.

graf
Nõukogude okupatsiooni teemaline graffiti Kutaisi rahvusraamatukogu hoone fassaadil. Töö autoriks oli kunstnik Lia Ukleba. Foto: Anton Vatcharadze


Milliste projektidega plaanib instituut lähiajal tegeleda?

Peamiselt soovime suurendada andmebaasi “Gruusia stalinistlikud nimekirjad", kuhu on kantud hetkel vaid umbes 10% represseeritutest. Püüame ärgitada Gruusia arhiive rohkem ühiskonna jaoks huvipakkuvaid dokumente publitseerima ning muutma oma senist praktikat, mis piirab teadlaste juurdepääsu arhivaalidele.

Jätkame koostööd Eesti Mälu Instituudiga ja Poola Rahvusliku Mälu Instituudiga. Samuti nõustame Gruusia okupatsioonimuuseumi, mille ekspositsiooni hetkel uuendatakse.

Käivitatud on mitu uut projekti. Paljud neist on seotud valeinformatsiooni leviku tõkestamisega, mis on tänasel päeval siin suureks probleemiks. Edaspidi soovime väärinfo uuringud seostada mälu-uuringutega.

Kust saavad lugejad rohkem teada Gruusia kommunismi ajaloost ja poliitikast?

Soovitan külastada meie instituudi kodulehekülge. Hiljuti avasime ka uue veebilehe – History Project GE. Seal avaldatakse erinevaid ajalooalaseid artikleid. Sealt leiate e-raamatuid, arhiiviallikaid, veebinäitusi, videoid jne.
 

Intervjuu viis läbi Willa Davis 26. augustil 2021.