INTERVJUU | EUROOPA AJALOO MAJA: me soovime rohkem kommunismi ajalugu uurida ja selle kohta teadmisi omandada

Tallinnas toimus 2021. aasta 26.-28. oktoobrini üheksas Euroopa mälusümpoosion „Mälu ja identiteet Euroopas: tänapäeval ja tulevikus“. Sümpoosioni ajal intervjueerisime Euroopa Ajaloo Maja esindajaid, et saada selgust 2017. aastal avamisest saadik palju vastuolusid tekitanud püsiekspositsiooni kohta. Millist lugu see muuseum jutustab? Kuidas ja mida seal totalitarismist räägitakse?

Küsimustele vastasid:

Dr. Constanze Itzel, Brüsselis asuva Euroopa Ajaloo Maja direktor. Ta on Euroopa Ajaloo Maja projektiga seotud olnud selle algusest peale 2009. aastal, esialgu nõuniku ja kuraatorina ning alates 2017. aasta juunikuust muuseumi juhina.

Dr. Simina Badica, Euroopa Ajaloo Maja kuraator. Ta kaitses oma ajalooteemalise doktoritöö Kesk-Euroopa Ülikoolis Budapestis. Töö käsitles kommunismiteema kureerimist muuseumides.

CC.ORG: Kas te võiksite rääkida meile veidikene rohkem Euroopa Ajaloo Majast?

Valdavalt on levinud, et Euroopa ajalugu õpetatakse oma rahvusriigi ajaloo vaatenurgast, nii et Euroopa ajalugu on üksnes rahvusliku ajaloo mõne aspekti pelk illustratsioon ning tähelepanu ei pöörata sellele, mismoodi kohalikud ajalood suhestuvad kogu kontinendi ajalooga. Meie muuseumis antakse linnulennult vaade nendele sündmustele, protsessidele ja arengutele, mis on kujundanud Euroopat, kus me praegu elame, eurooplaste ühiseid ajaloolisi kogemusi kokku koondades ja nende kogemisviiside paljusust näidates.

See on võimaldanud meil koguda ja säilitada Euroopa ajaloo seisukohalt olulisi esemeid ning talletada, kõrvutada ja võrrelda eurooplaste mälestusi. Näiteks on muuseum ainsaks kohaks Lääne-Euroopas, kus eksponeeritakse Ungari ajalooga seotud esemeid, dokumente ja mälestusi.

Muuseumi peamine eesmärk on uudselt ja kaasahaaravalt näidata Euroopa riikide ajalugu ning ühtlasi rõhutada Euroopa mitmekesisust ja ajaloo tõlgenduste paljusust. Mõtlemapanevad lood kutsuvad külastajaid reflekteerima selle üle, kuidas on Euroopa ajalugu neid kujundanud ja kuidas nad saaksid mineviku valguses mõista tänapäeva väljakutseid.

Oleme töötanud palju ka selle nimel, et muuseumil oleks korralik veebilahendus, kus uudishimulikud inimesed üle kogu Euroopa, kes tahavad õppida teiste riikide ajalookogemuse kohta, saaksid kuulata meie podcaste, vaadata videoid ning osaleda virtuaalsetel ringkäikudel. Seal leidub ka veebipõhiseid ressursse klassiruumis kasutamiseks.

Miks kasutate mõiste „muuseum“ asemel mõistet „maja“?

Projekti alguses oli terminil "maja" palju laiem tähendus. See hõlmas lisaks muuseumile ka Euroopa ajaloo dokumentatsiooni- ja teabekeskust. Nimi on laenatud teatud tüüpi lähiajaloo muuseumidelt. Viimase nelja aastakümne jooksul on mitmed riigid, sealhulgas Saksamaa ja selle liiduvabariigid, Austria, Holland ja Prantsusmaa, rajanud või püüdnud rajada mitmeid ajaloomaju. Enamik neist on olnud lähiajaloo muuseumid.

Euroopa Ajaloo Maja on seda mõistet edasi arendanud. See mõiste sobib meile, sest võime seda seostada mõistega „kodu“ – meie muuseumit võib pidada koduks eurooplaste erisugustele mälestustele. „Maja“ mõiste sisaldab endas ka mõtet, et oleme avatud ruumiks erinevatele mälestustele, vaatenurkadele, materiaalsele kultuurile ja kohtumispaigaks erinevatele inimestele. Oleme justkui hoidla, mille sisu võib aja jooksul muutuda. Kuna ka Euroopa muutub.

Millist lugu olete võtnud eesmärgiks muuseumis jutustada?

Euroopa Ajaloo Majas õpetatakse Euroopa lugu. Seda antakse edasi esemete kaudu, mis on pärit peaaegu 200 erinevast kogust üle Euroopa. Meie ekspositsioonid keskenduvad Euroopa ajaloole 19. ja 20. sajandil ning Euroopa integratsiooni ajaloole, asetades rõhu möödunud sajandi olulisematele ajalooprotsessidele.

 

Külastajad saavad rännata läbi Euroopa viimase 200 aasta ajaloo. See hõlmab revolutsioone ja 19. sajandi rahvuslike ning demokraatlike liikumiste teket, kaht maailmasõda, Holokausti, kommunismi tõusu, külma sõda, Euroopa integratsiooni arengut ja palju muud. Lugude jutustamist toetab Euroopa ajaloo esemete, dokumentide ja audiovisuaalse materjali kogu.

Näituse narratiivi mõistmise hõlbustamiseks oleme kasutanud nn punaseid niite. Giidi-, virtuaal- ja tahvelarvutiekskursioonid võimaldavad uurida näiteks Euroopa integratsiooni ajalugu, Holokausti ajalugu, migratsioonide ajalugu ning demokraatia või isegi keelte ajalugu Euroopas.

Lisaks pakub EAM püsinäitusega sisuliselt haakuvaid süvendatud teemanäitusi, näiteks „Võltsimise ja võltsingute ajalugu“ näitab, et võltsimisel on pikk ajalooline traditsioon ning igast ajastust on võimalik leida isemoodi võltsinguid – antiikajast tänapäevani. Huvitaval kombel on igal põlvkonnal kalduvus võltsida seda, mida nad kõige rohkem hindavad. Vaatajad saavad kaasa mõelda ja arutleda, kuidas õigel ja valel vahet teha.

Oma veebilehel kirjutate, et „Euroopa Ajaloo Maja peamine eesmärk on süvendada igas vanuses eurooplaste teadmisi oma ajaloo kohta ja aidata seeläbi kaasa Euroopa arengu paremale mõistmisele“. Mida te nimetate „Euroopa ajalooks“? Kas meil on ühine minevik, millest saaksime õppida?

Siinkohal on oluline rõhutada, et Euroopa Ajaloo Maja pakub Euroopa ajaloole rahvusülest vaadet. Me ei kõrvuta erinevate rahvusriikide ajalugusid.  Kuna Euroopa ega Euroopa ajalugu pole kindlaks määratud mõisted, tuli kuraatorite meeskonnal paika panna kriteeriumid, mille alusel muuseumis materjali eksponeerida. Meie meeskond tegi otsuse näidata neid ajalooprotsesse, mis: a) toimusid Euroopas; b) levisid üle kogu Euroopa; c) olid Euroopa kultuurile eriomased.  

Mõned külastajad on arvanud, et see on muuseum, kus räägitakse Euroopa Liidu institutsioonide ajaloost. Vastupidiselt sellele arvamusele on selle muuseumi – kuigi rahastatud Euroopa Parlamendi poolt – rajanud algusest lõpuni ajaloolaste ja museoloogide meeskond, keda pole poliitiliselt mõjutatud. Meie rahvusvaheline meeskond koosneb inimestest üle Euroopa – hetkel on meil kolleege 20 erinevast rahvusest.

Meil oli väga raske ühises narratiivis kokku leppida. Euroopas puudub kokkulepitud ühine arusaam ajaloost. Eurooplaste ajalookogemused on olnud väga erinevad – juba selle poolest, et inimesed on olnud ohvrid, kurjategijad, kõrvaltvaatajad või tulenevalt nende rahvusest/grupist, millesse nad kuuluvad. Seda mitmekesisust on väga raske käsitleda. Pealegi on ajaloomuuseumid Euroopas väga erinevad, mistõttu on inimestel erinevad ootused, mida nendest muuseumidest leida.

Millised on Euroopa Ajaloo Maja olulisemad teemad?

Ajurünnakute käigus välja pakutud 300 teema hulgast valis kuraatorite meeskond välja kuus põhiteemat, mis omakorda jagunesid 24 alateemaks. Need järjestati kronoloogiliselt, et külastajatel oleks parem orienteeruda. Sisu osas ühisele kokkuleppele jõudmiseks lähtusime eeltoodud kriteeriumidest. Nii panime paika teemad, mida kajastame. Seetõttu ei näe siin tervet Euroopa ajalugu, vaid külastaja saab temaatilise ülevaate, mis on koostatud eelnimetatud kriteeriumite alusel. Need ajaloolised protsessid on mõjutanud kõiki eurooplasi.

Külastaja seisab juba proloogi osas silmitsi pealtnäha lihtsa, kuid tegelikult keerulise küsimusega: Mis on Euroopa? Kas seda saab geograafiliselt määratleda? Kust see nimetus pärineb? Mis on Euroopa pärand? Kas kõik eurooplased nõustuvad sellega? Nendele küsimustele vastamiseks on välja pandud erinevate ajastute kaarte, ära toodud Euroopa müütide erinevaid tõlgendusi ning külastajale on antud võimalus mõtiskleda Euroopa ajaloo jaoks oluliste ajalooliste arengute üle. Selle näituseosa põhisõnumiks on, et Euroopa ei ole üheselt määratletav mõiste; Euroopa mõistet on läbi aegade tõlgendatud erinevalt; samuti sõltub see ruumilisest perspektiivist. Euroopa nägu on aidanud kujundada nii tema ajalugu kui ka inimeste erinevad tõlgendused kontinendist.

Ülejäänud neli korrust keskenduvad peamiselt 20. sajandile. Seal on kuus teemat: Euroopa kui maailmavõim, varemeis Euroopa, kaheks jagatud Euroopa ülesehitustöö, müürid langevad, nüüdis-Euroopa. Püsiekspositsioonist jookseb punase niidina läbi Euroopa integratsiooni ajalugu. Ülejäänud teemad on juhtnarratiivi osaks. Nendest on võimalik rohkem kuulda kui osaleda giidiga ekskursioonidel, mis käsitlevad Euroopa rände ajalugu, kommunismi ajalugu, Euroopa integratsiooni ajalugu, demokraatia või inimõiguste ajalugu ja palju muud.

Aeg-ajalt on kureperspektiivist loobutud, et kitsendada fookust ja vaadelda konkreetseid juhtumeid, näiteks ajaloosündmusi, mis avaldasid mõju kogu Euroopale. Olgu nendeks Vene revolutsioonid, Jugoslaavia sõjad või Saksamaa taasühinemine.

Näituse ülesehitus on kihiline. Esmane ülevaade on võimalik saada 90 minutiga, kuid korduvkülastaja jaoks on sügavamates kihtides varjus palju detailset informatsiooni. Nii on võimalik külastust kohandada vastavalt külastaja huvidele. Oleme rakendanud konstruktivistlikku lähenemisviisi – teadmised on konstrueeritud õppija poolt vastavalt nende endi kogemustele ja huvidele.

Kuna muuseumipind on piiratud, siis tuleb paratamatult teha valikuid. See piirang võib nii mõnelegi külastajale, kes soovivad näitusel näha teatud esemeid oma riigi ajaloost, paraja pettumuse valmistada. Oluline oleks veel kord märkida, et muuseum ei konkureeri kuidagi erinevate riikide muuseumidega, mis jutustavad oma riigi ajalugu. Enamasti on neil selleks rohkem ruumi kui siin. Need sisaldavad suurel hulgal oma rahvusriigi ajalooga seotud esemeid, pilte ja dokumente. Kui mõned neist esemeist siia satuvad, asetatakse nad teise konteksti, nii et nad oleks osa Euroopa narratiivist. Meie muuseumitiim teeb praegu tööd selle nimel, et panna välja rohkem esemeid kogu Euroopast, hankides ja laenutades esemeid seni alaesindatud piirkondadest.

Lisaks juhin tähelepanu sellele, et meie näitusel on korduvalt kasutatud mälu mõistet. See on olnud vajalik tööriist selliste probleemide käsitlemisel nagu ajaloo mõju olevikule ja mälukonfliktid. Erinevate juhtumiuuringute kaudu selgitame mäletamise ja unustamise vahekorda. Näitame nende mõlema subjektiivsust. Kuidas nad erinevates kontekstides muutuvad, kuidas nendega saab manipuleerida, kuidas nad võivad esile kutsuda nii vihkamist kui ka leppimist.

Samuti oleme püüdnud leida erinevaid viise, kuidas tulla toime keerulise minevikuga, juhtunust vaikimisega, faktide moonutamisega, pikaajaliste repressioonidega ja nende inimeste karistamisega, kes on keeldunud unustamast. Seega on kollektiivse mälu mõistest saanud oluline tööriist, mille abil põigata kronoloogilisest narratiivist kõrvale.

Lõpuseks oleme küsinud, millised on need mälestused, mis meid ühendavad või lahutavad pärast raudse eesriide langemist.

Professor Chiara De Cesari (Amsterdami Ülikool) on öelnud, et EAM kui muuseum, mis on pühendatud sõjajärgse lõimumise ajaloole „kipub esitama edulugu, isegi teleoloogist lugu – võiks öelda ELi uut peanarratiivi, mille tagajärg on tegelikult vägagi lõhestav vaatamata heas usus püstitatud kaasavatele eesmärkidele“. Mida te talle vastaksite?

Näitus jutustab lugu Euroopa Liidust ja selle ajaloost, kuid see on põimitud palju laiemasse Euroopa ajaloo narratiivi. Siiski ei jutusta see narratiiv üksnes saavutustest, vaid ka mitmetest tagasilöökidest, mis Euroopa lõimumist on saatnud. Näiteks võib tuua Euroopa kaitseühenduse lepingu ratifitseerimata jätmise 1950. aastatel või nn tühja tooli kriisi, ühenduse põhiseaduse tagasilükkamise Prantsusmaa ja Hollandi referendumil, finantskriisi, Brexiti jne. Näitus räägib ka vastuseisust Maastrichti lepingule või euro kasutuselevõtule. Teie küsimuses mainitud lõhestavaid tagajärgi on näitusel käsitletud.

Teisalt on tõsi, et korrus allpool asuvate sõdade foonil võivad külastajale silma jääda peamiselt positiivsed arengud nagu Euroopa Liidu riikide vaheline koostöö, inimõiguste areng, liikumisvabadus ja Euroopa pikaajaline rahu. Näitusel on veel ka lahtiseid otsi. Näiteks saab lõpus mõelda selle üle, millised on tänase Euroopa suuremad väljakutsed.

Siinkohal tuleb ka märkida, et paljud inimesed on näituse peanarratiivi tõlgendanud hoopis muul moel. Paljud külastajad on meile öelnud, et nad on väga üllatunud kui nüansseeritud on meie muuseumi käsitusviis. Tegemist ei ole sugugi must-valge lähenemisega, vaid muuseum pakub minevikule kriitilist vaadet, võttes arvesse nii selle kirevust kui ka vaatenurkade mitmekesisust.

Näitusel võrdlete (või isegi võrdsustate) Natsi-Saksamaa ja kommunistliku Nõukogude Liidu „totalitaarseid süsteeme“, ning mõned on väitnud, et kujutate neid kui ühe mündi kaht poolt. Mida soovisite sellega oma külastajatele öelda?

See osa näitusest, millele te viitate, käsitleb sõdadevahelist aega. Meie kujutame seda kui võitlust demokraatia ja totalitarismi vahel. Me küll võrdleme Natsi-Saksamaad ja Nõukogude Liitu, kuid kindlasti ei tõmba nende vahele võrdusmärki ega esita neid ühe mündi kahe poolena. Me hoopis näitame, kuidas kõikjal Euroopas õitses kahe sõja vahelisel ajal parlamentaarne demokraatia, samas kui Nõukogude Liidust sai esimene kommunistlik diktatuur.

Kuid 1939. aastaks ei olnud demokraatiast peaaegu midagi järel ja suurem osa eurooplasi elas nüüd autoritaarsete või diktaatorlike valitsejate võimu all, kes painutasid nii avaliku kui ka inimeste eraelu oma range kontrolli alla ning piirasid isikuvabadusi. Meie väljapanek tutvustab kaht kõige jõhkramat režiimi – stalinismi ja natsionaalsotsialismi. Otsustasime neid ideoloogiliselt diametraalselt erinevaid, kuid oma julmuse ja metsikuste poolest nii sarnaseid süsteeme võrrelda ja omavahel vastandada.

Te ei võrdle natsismi kommunismiga üldiselt, vaid ainult stalinismiga, jättes kõrvale 1917. aastast alanud bolševike ja Lenini massilise terrori. Miks?

Natsismi ei võrrelda kommunismiga üldiselt, sest tollal oli NSV Liit ainuke kommunistlik diktatuur maailmas. Ajaloolastena ei saa me ju võrrelda 1930. ja 1940. aastate režiimi 1950. aastate omaga? Ning me kasutame sõnu „stalinism“ ja „kommunism“ vaheldumisi. Me ütleme täiesti otse välja, et NSVL oli kommunistlik diktatuur.

Euroopa Mälu ja Süüme Koostöökogu (Platform of European Memory and Conscience – PEMC) märkis oma raportis, et näitusel kujutatakse totalitarismi väga pinnapealselt ning ei esitata ausalt kommunistliku režiimi kuritegelikku olemust ega Kesk- ja Ida-Euroopa riikide allutamist nõukogude korrale. Samuti märgitakse, et tähelepanu pole pööratud kommunistliku riigikorra ajal toime pandud inimsusevastastele kuritegudele (vt kajastamata jäetud sündmuste loetelu, näiteks nõukogude okupatsiooni ajal toimunud küüditamised või Stalini suur terror). Kuidas vastate sellisele kriitikale?

Oleme oma meeskonnaga PEMC raportit väga tähelepanelikult lugenud ning arutanud. Tuleb tunnistada, et muuseumina hindame me kõiki positiivseid ja vaimustatud kommentaare, kuid kriitilise tagasiside eest oleme veelgi tänulikumad. Just kriitika aitab meil paremat muuseumi luua. Alati pakub meile suurt huvi see, kuidas eri inimesed meie näitust tõlgendavad ning reageerivad muuseumisaalidesse välja pandud esemetele ja lugudele.

Meie muuseum on ka väga infotihe ning paarist tunnist ei piisa tervikliku ülevaate saamiseks. Üks külastaja käis meil järjest viis päeva. Pärast kirjutas ta meile, et alles pärast viiendat päeva oli tal kogu väljapanek nähtud. Iga väljapandud ese kujutab näituse teemasid eri vaatenurgast ning külastajatel on tõesti vaja aega selleks, et kõike vaadata, lugeda ning nähtu-loetu üle järele mõelda.

See pikk sissejuhatus oli mõeldud selgitamaks, et kuigi me oleme väga tänulikud PEMC raportis esitatud analüüsi ja meie näituse paremaks muutmise ettepanekute eest, tulenes suurem osa neist kahjuks sellest, et olulised osad näitusest olid neil märkamata jäänud. Koostajate poolt kokku pandud loetelu kajastamata sündmusest oli eksklik, kuna peamises osas on need meie väljapanekus juba olemas.

Raportis on esitatud seisukohti, mida me täielikult mõistame ja kaalume, kuid selles on ka väiteid, mis eksitavad lugejat meie muuseumi püsiväljapaneku tegeliku sisu kohta. Kahju on ka sellest, et meie narratiivile on antud poliitiline tõlgendus ja et kogu raporti toon on süüdistav. Niisugune asi on meie muuseumi kohta kirjutatud akadeemilistes arvustustes ennekuulmatu.

Vastan nüüd ka teie küsimustele konkreetsemalt. Ma ei arva, et kujutame totalitarismi pinnapealselt. Oleme sellele teemale tegelikult pühendanud palju ruumi (ka otseselt, näitusepinna mõttes). Jõuame punase terrori algpõhjusi uurides välja bolševike revolutsioonini. Seejärel räägime Gulagist nende uskumatute esemete põhjal, mille saime esmalt laenuks ja seejärel päriseks oma partnerilt, ühingult Memorial. Kollektiviseerimist kujutame kuritegeliku protsessina, mis viidi läbi jõhkra vägivalla toel ja mille tagajärjel miljonid hukkusid ja küüditati. Räägime Stalini isikukultusest, selle režiimi ideoloogiast ning ei kõhkle kirjeldamast kõike seda õigete sõnadega: terror, kuriteod, surm, nälg, piinamised.

Kuna mainisite Balti riikides nõukogude okupatsiooni ajal toimunud küüditamisi, räägin ka sellest. Need traagilised sündmused on meil Teist maailmasõda käsitlevas näituse osas. Meil on väljas kirjad, mida ööpimeduse katte all oma kodudest ära viidud inimesed rongiakendest välja viskasid. Oleme need kirjad ka digiteerinud ning 24 Euroopa keelde tõlkinud, kuid kõigi nendega tutvumine püsinäitusel muudaks külastusaja veelgi pikemaks (ja nagu eespool mainitud, kulub kõigega korralikuks tutvumiseks viis päeva).

Seepärast on meil tuleva aasta alguseks valmimas püsiväljapanekust ka virtuaalne ekskursioon ning seal saab olema üks neist kirjadest ja selle tõlked. Peatselt alustame veel üht digiprojekti, nimelt veebikogu koostamist, kuhu muuhulgas paneme üles ka küüditatute kirjad, mille annetas meile Europarlamendi saadik Sandra Kalniete. Oleme talle väga tänulikud selle eest, et ta jagas meiega oma perekonna traagilist lugu.

Kas teie meelest peaks kommunismi ja stalinismi mäletamisele Euroopas edaspidi praegusest rohkem tähelepanu pöörama? 

Möödunud aasta 23. augustil, mis oli stalinismi ja natsismi ohvrite mälestamise päev Euroopas, korraldasime selleteemalise arutelu. Üks kõnelejaist oli professor Michael Rothberg, mõiste „mitmesuunaline mälu“ autor. Tema väitis, et ühe traumaatilise kogemuse meenutamine toob meelde ka teised, unustatud traumad. Et tegemist ei ole mitte eri mälestuste konkureerimisega, vaid üks viib mitmete teisteni, vaatamata sellele, et mingi aja jooksul võib üks mälestus avalikkuses teistest rohkem tähelepanu köita.

Euroopa ajaloo muuseumina oleme täheldanud, et tegelikult mälestused ikka konkureerivad üksteisega, kuid meie ei vali kunagi pooli. Me paneme mälestused näitusele välja, dokumenteerime neid ning näitame oma külastajatele, et viis, kuidas me mäletame minevikku, mõjutab ka meie tänast elu ja otsuseid. Ainuke koht, kus me valime poole, puudutab ohvreid –ohvreid ei tohi kunagi panna üksteisega võistlema. Selles oleme me kindlasti veendunud.

Euroopa ajaloo muuseumina oleme täheldanud, et tegelikult mälestused ikka konkureerivad üksteisega, kuid meie ei vali kunagi pooli. Me paneme mälestused näitusele välja, dokumenteerime neid ning näitame oma külastajatele, et viis, kuidas me mäletame minevikku, mõjutab ka meie tänast elu ja otsuseid. Ainuke koht, kus me valime poole, puudutab ohvreid –ohvreid ei tohi kunagi panna üksteisega võistlema. Selles oleme me kindlasti veendunud. Ning me soovime rohkem kommunismi ajalugu uurida ja selle kohta teadmisi omandada. Selleks soovime leida partnereid Kesk- ja Ida-Euroopa muuseumide hulgast, kes võiksid meile oma eksponaate laenata ning meiega oma teadmisi jagada, et saaksime veelgi paremini neid teemasid kajastada. See ei ole lihtsalt ettekujutus, vaid tegelikkus – üha enam pööratakse tänapäeval tähelepanu mälestustele kommunismist.

2021. aasta sümpoosion Eestis toimub 30 aastat pärast Nõukogude Liidu lagunemist ja kõiki neid murrangulisi sündmusi selles regioonis, mis lõpetasid külma sõja. Missugune peaks olema teiesuguste muuseumide ülesanne nende traumaatiliste kommunismiga seotud mälestuste kajastamisel Euroopas, arvestades seda, et 1991. aastal toimunu ei olnudki tänapäevaga võrreldes nii ammu?

Meie muuseumi eesmärk on koondada Euroopa mälu ja mälestusi. Eristume Euroopa muuseumide hulgas just selle poolest, et käsitleme neid Euroopa ajaloos väga olulise nähtusena ja seda eriti 20. ja 21. sajandi vaates.  Me mõistame, et mäletamine on ajalooline ja näitame seda ka oma külastajatele. MäIestusi võidakse alla suruda ja need muutuvad hoopis valjuhäälseks,  vastandudes ja konkureerides teiste mälestustega. Mälu on ajaloo osa, sest see ise loob ajalugu. Traumaatilised mälestused, eriti need, millest pole saanud rääkida, mõjutavad meie igapäevaelu ja otsuseid olulisel määral.

Näiteks väljapaneku selles osas, mille nimi on „Shoah’ vari“, räägime holokausti mäletamisest ja näitame nende traagiliste sündmuste kujunemise geograafilisi, ideoloogilisi ja kronoloogilisi faase. Mälestused holokaustist on muutumas ka praegu.

Näituse selles osas, mille pealkiri on „Ühendav ja lahutav“, kujutame kommunismiga seotud mälestuste esilekerkimist pärast 1989. aastat. Räägime sellest, kui raske on minevikuga toime tulla, näiteks poliitilise politsei arhiivide avamisest, uutest monumentidest ja muuseumidest (mis pühendatud kommunismi ohvritele). Näitame eri riikide erinevaid viise kommunistlike režiimide pärandiga toimetulemiseks ning selleks kulunud aega. Ning teadupärast on paljudes riikides see protsess veel pooleli.

Kui peaksite valima üheainsa, kõige olulisema ja üldisema teema või sõnumi kommunismi kohta Euroopas, mida muuseumi külastajad võiksid meelde jätta ja mille üle ka pärast külastust mõelda, siis mis see oleks?

See on küll raske küsimus, sest alati on väga keeruline noppida välja just see üks, olulisim kõigi nende paljude detailirikaste lugude hulgast, mida me oma muuseumis pajatame. Minu jaoks on ehk enim mõtlemapanev ja mind kõige rohkem puudutav just see, missuguseid meeleheitlikke katseid tegid ida-eurooplased, et eluga riskides oma kodumaalt põgeneda. See ei jäta vaatajale mingit kahtlust, et neis riikides valitses koletu diktatuur, mis hoidis suuremat osa rahvast vangistuses.

Meie väljapanekus järgneb sellele osale kohe video 1989. aasta revolutsioonilisest liikumisest. See on meie püsiväljapaneku emotsionaalseimaid osi. Nende inimeste nägudel on näha vabaduseiha, lootus paremale elule, julgus hakata vastu diktatuurile ja okupantidele, olgu siis tegemist Balti keti, Bukaresti tänavate või Berliini müürile roninutega.

Seega on tähtsaim sõnum kommunismi kohta Euroopas järgmine: me saime sellest jagu! Meie usk ja valmidus vabaduse, demokraatia ning inimõiguste eest võidelda kukutasid kommunistlikud diktatuurid Euroopas. Ning üks viis nende režiimide ohvrite mälestamiseks on see, kui me ei luba kellelgi enam kunagi inimõigusi Euroopas jalge alla tallata!