Hitleri ja Stalini salasobingu kaja. 81 aastat Molotovi-Ribbentropi paktist

Ajaloolane David Vseviov ütleb, et 81 aasta möödudes ei ole Molotovi-Ribbentropi (MRP) pakti all tuntud NSV Liidu ja Natsi-Saksamaa salasobing oma aktuaalsust kaotanud.
 

Möödunud sajandite jooksul on riikide vahel sõlmitud loendamatul arvul erinevaid lepinguid. Nende seas on vähe selliseid, mis analoogiliselt 23. augustil 1939. aastal sõlmitud Saksamaa – Nõukogude Liidu mittekallaletungi lepinguga ja selle juurde käiva salaprotokolliga oleksid jätkuvalt ideoloogilise võitluse keskmes.

Seda valdavalt tulenevalt ühe kunagise allakirjutanu järglase – Venemaa soovimatusest anda minevikus toimunud sündmusele ja selle eelloole aus hinnang. Seda vaatamata asjaolule, et juba 1989. aastal tunnistas NSV Liidu II Rahvasaadikute kongress kahe diktaatori vahel sõlmitud lepingut ja selle salajaste lisade allkirjastamise fakti „juriidiliselt kehtetuteks“.

Molotovi-Ribbentropi pakti lisaprotokolliga jagasid hitlerlik Saksamaa ja stalinlik Nõukogude Liit omavahel ära mõjusfäärid Ida-Euroopas. Seda tehti „ohvreid“ teavitamata ja nende soove täielikult ignoreerides.

Tegemist oli isegi oma aja kontekstis „valgustkartva“ sobinguga, mida iseloomustab näitlikult asjaolu, et Nõukogude Liit eitas pikalt selle dokumendi olemasolu, nimetades 1948. aastal esmakordselt publitseeritud salakokkuleppe koopiat vaenlaste kätetööna sündinud võltsinguks. Vastusena USA Riigidepartemangu poolt avaldatud kogumikule „Nazi - Soviet relations“ avaldas Sovinformbüro (Nõukogude infobüroo) raamatu „Фальсификаторы истории“ (Ajaloo võltsijad).

Toomata terviklikult ära ühtegi otseselt teemat puudutavat arhiivdokumenti, süüdistati selles inglise ja ameerika kapitaliste Hitleri sõjamasina rahastamises. Vähe sellest, pakti ja salajase protokolli isiklikult allkirjastanud Vjatšeslav Molotov väitis valetades surmani (1986), et mingeid lepingu salajasi protokolle pole sõlmitud. Lisaks tuleb märkida, et salajase protokolli olemasolust polnud informeeritud ei tolleaegne NSV Liidu Ülemnõukogu ega Saksamaa Reichstag ja kuna dokument polnud parlamentide poolt vastavalt seadusele ratifitseeritud, siis de jure oli tegemist Stalini ja Hitleri omavahelise kokkuleppega ehk diktaatorite salajase sobinguga.

Saksamaaga sõlmitud lepingut õigustati Nõukogude historiograafias aastate jooksul peamiselt asjaoluga, et vaatamata Nõukogude poole ponnistustele moodustada fašismivastane riikidevaheline koalitsioon, keeldusid Inglismaa ja Prantsusmaa valitsevad ringkonnad agressori vastu ühisest tegutsemisest, lootes ässitada Hitler Nõukogude Liidule kallale.

Vjatšeslav Molotov väitis valetades surmani (1986), et mingeid lepingu salajasi protokolle pole sõlmitud.

Nii polevat Nõukogude Liidul jäänudki muud üle kui Saksamaaga leping sõlmida, millega lükati ettenägelikult paratamatu sõja algus edasi. Kuid, miks seda lepingut pidi sõlmima Eesti ja teiste saatusekaaslastest riikide arvelt, sellest polnud mainitud kirjutiste puhul kunagi juttu.

1939. aasta 23. augustil sõlmitud lepingu salajaste protokollide eitamine pole tänasel päeval tõsiseltvõetavas trükisõnas enam võimalik. Nõukogude poole pakti ja salajaste protokollide teksti originaal sai arhiivide osalise avanemisega avalikkusele teatavaks 1992. aastal ning tervikliku dokumendi teaduslik publikatsioon leidis aset ajakirja „Uus ja uusim ajalugu“ („Новая и новейшая история“) 1993. aasta esimeses numbris. Sellest hetkest alates polnud salaprotokollide eitamisel enam mingit ligilähedaseltki teaduslikku kaalu.

Kuid oma põhilähenemisest pole mitmed autorid lähtuvalt ideoloogilistest kaalutlustest loobunud. Nii on salajaste protokollide eitamine asendunud Venemaa viimaste kümnendite ametlikus ajalookäsitluses pigem nende õigustamisega. Äärmuslikus variandis on väidetud, et „Molotovi-Ribbentropi pakt pole vabandamise, vaid uhkuseasi“.

Seejuures sedastatakse, et Saksamaa – Nõukogude Liidu mittekallaletungileping oli ja on Venemaa kõigi väliste ja seesmiste vaenlaste vihkamise objektiks ning kuna tehtu pärast vabandamine tähendab sisuliselt nendega ühte ritta astumist, ei saa seda kuidagi teha oma väärikusest loobumata.

Taoline lähenemine torkas eriti silma eelmisel, 2019. aastal, kui pakti sõlmimisest mõõdus 80 aastat. Selle sündmuse puhul avaldas näiteks tolleaegne Venemaa kultuuriminister Vladimir Medinski kõneka ja punkti i-le paneva pealkirjaga artikli „NSV Liidu diplomaatiline triumf“. Lepingu sõlmimise juubelile pühendatud ning ametlikku suunda esindaval rahvusvahelisel konverentsil „NSV Liidu strateegia Euroopas ja Aasias Teise maailmasõja ärahoidmiseks“ esinenud Vene Föderatsiooni Julgeolekunõukogu liige Sergei Ivanov teatas kokkutulnutele: „Ma pean Molotovi-Ribbentropi pakti Nõukogude diplomaatia saavutuseks, mille üle tuleb uhkust tunda“. Selline seisukoht oligi konverentsil ja riiklikes meediakanalites prevaleeriv.

Tegemist on arusaamade komplektiga, mis õigustavad põhimõtteliselt suurriikide ainuõigust määrata ajaloo kulgu ning väiksemate riikide saatust.

Saksamaa – Nõukogude Liidu mittekallaletungilepingu temaatikaga tegeleva vene ajaloolase Mihhail Meltjuhovi hinnangul peab pakti käsitlema Nõukogude diplomaatia suure eduloona, mis suutis Euroopas puhkenud kriisi oma huvides ära kasutada, mängida üle briti diplomaatia ja täita oma peamise eesmärgi – jääda kõrvale Euroopas puhkenud sõjast ja saavutada seejuures märkimisväärse tegevusvabaduse Ida-Euroopas. NSV Liit sai oma huvidest lähtuva suurema manööverdamisruumi sõdivate grupeeringute vahel ning samas veeretada süü Inglismaa, Prantsusmaa ja Nõukogude Liidu läbirääkimiste katkemise eest Londonile ja Pariisile.

Ligilähedaselt sarnaseid seisukohti võib viimasel ajal leida nii vene poliitikute sõnavõttudes kui ajalooalases kirjanduses sageli. Kuid taoliste avalduste ja raamatute eesmärk ei seisne kaugeltki vaid mineviku ning stalinliku välispoliitika õigustamises. Tegemist on arusaamade komplektiga, mis õigustavad põhimõtteliselt suurriikide ainuõigust määrata ajaloo kulgu ja väiksemate riikide saatust.

Just nimelt sellest arusaamast lähtuvalt õigustatakse nii Molotovi-Ribbentropi pakti, kui selle juurde kuuluvaid salaprotokolle. Seega pole MRP teema kaotanud oma aktuaalsust. Pole kaotanud ainuüksi seetõttu, et maailma jagamisest unistavad poliitikud ei kuulu paraku kaugeltki vaid minevikku. Nad tegutsevad siin ja praegu, evides lootust valitseda maailma sobingute ja salaprotokollide abil.

David Vseviov (sünd 1949 a.) on spetsialiseerunud kunsti- ja kultuuriajaloole, ta on üks silmapaistvamaid Venemaa ajaloo tundjaid Eestis. Ta on õpetanud alates 1986. aastast Eesti Kunstiakadeemias. Enne emeriiprofessori tiitli saamist 2020. aastal oli ta sama õppeasutuse kauaaegne ajalooprofessor. Vseviovi sulest on ilmunud mitmed raamatud, ta on populaarse Vikerraadio saate "Müstiline Venemaa" saatejuht alates 1999. aastast. Vseviovit on tunnustatud mitme riikliku ja ühiskondliku auhinna ja teenetemärgiga.