Gulagi vähetuntud haru: Eestis asunud vangilaagrid Teise maailmasõja järgsetel aastatel 1944–1953

Nõukogude vangilaagrisüsteem kujunes oma põhiolemuses välja Vene kodusõja aastatel 1918-1920. Esialgu allusid kinnipidamiskohad tavaliste kurjategijate tarbeks Kohtute Rahvakomissariaadile, hiljem Siseasjade Rahvakomissariaadile (NKVD). Tšekaale, hiljem selle järglastele GPU-le ja OGPU-le[1], allusid erilaagrid, kus kehtisid erireeglid ja karmim režiim.

Uus etapp Nõukogude vangilaagrite kujunemisloos algas 1929. aastal, kui Jossif Stalin alustas industrialiseerimisprogrammi elluviimist. Selle üheks eelduseks oli kontroll tööjõu- ja majandusressursside üle, mis tähendas muu hulgas sundkollektiviseerimist.

Kõik see sai omakorda aluseks GULagi vangilaagrite võrgustikule. Tundub, et NSV Liidu juhtkonna silmis oli planeeritud industrialiseerimisprogramm võimalik vaid vangide orjatööjõudu ära kasutades. Ühtlasi karmistus industrialiseerimise ja kollektiviseerimise tuultes märgatavalt karistuspoliitika. Seda mitte ainult „klassikuuluvuse“ alusel või tegelike sovetivõimu „vaenlaste“ karistamise näol.

Järsult suurenes Vene NFSV kriminaalkoodeksi § 58 alusel „kontrevolutsiooniliste kuritegude“ eest süüdi mõistetute osakaal. Kui kokku käis stalinlikest laagritest läbi vähemalt 20 miljonit inimest (jättes välja erinevad asumisliigid ja muud erijuhtumid), moodustasid poliitvangid neist tegelikkuses alla viiendiku.

„Töörahva võimu tingimustes“ ei kadunud kuhugi ka kriminaalkuritegevus, rasked kriminaalkuriteod ega elukutselised kurjategijad. Kuid need kategooriad moodustasid statistiliselt tagasihoidliku osa. Märgatavalt rohkem oli neid, kelle väidetav kuritegu kvalifitseeriti „majanduskuriteoks“, millele ei antud „majandusliku sabotaaži“ mõõdet. Tänapäeva õigusriigi mõistes oli suur osa selle kategooria kuritegudest tühised, kuid NSV Liidus karistati neid seevastu ebaproportsionaalselt karmilt.

Kui vaadata karistusi, siis ei andnud NSV Liidus sugugi tooni „25+5 aastat“ tüüpi karistused. Sellised karistused muutusid tavalisemaks alles pärast II maailmasõda. Pigem määrati kõige rohkem kuni viie aasta pikkuseid karistusi, seda nii enne kui ka pärast II maailmasõda.

Karistuspoliitika karmistumine tõi kiiresti kaasa sadade tuhandete vangide lisandumise, mis omakorda nõudis laagrisüsteemi ümberkorraldamist. Eeskujuks võeti OGPU laagrite põhimõttel organiseeritud laagrisüsteem, kus kuni 1930. aastateni hoiti reeglina kinni poliitvange. Mõiste „Gulag“ on rahvakeelne üldnimetus laagrivõrgustiku kohta ja tähendab iseenesest OGPU (1934. aastast NKVD) üht struktuuriüksust, s.o laagrite peavalitsust.[2] 

Nii kujunes stalinlik laagrisüsteem (või siis ilukirjanduslikult „Gulagi arhipelaag“) välja 1930. aastate alguse industrialiseerimise ja kollektiviseerimise kampaaniate käigus. Laagrite võrgustik laienes kiiresti looduslikult keerulistesse ja hõreda inimasustusega piirkondadesse (nagu Siber, Kaug-Põhi, Kaug-Ida, Kesk-Aasia stepid jne). Ühelt pool moodustasid vangid olulise tööjõuressursi, teiselt poolt lõid just suured ühiskondlikud ümberkorraldused „vajaliku“ vangide kontingendi, kusjuures „süü“ sovetivõimu ees muutus järjest abstraktsemaks.

Tinglikult võib ka väita, et Stalini kinnisideeks oli, et suuri majandusprogramme on võimalik läbi viia vaid orjatööjõudu kasutades, mis poolkunstlikult hoidiski vangide arvu stabiilselt kõrgel. Eks viitab ka laagrite ametlik nimetus „parandusliku töö laager“ eufemistlikult just nimelt töö „parandavale rollile“.  

Parandusliku töö kolooniad Eestis

Kõik “parandusliku töö asutused”  koondati ühtse NKVD juhtimise alla lõplikult 1934. aastal, sh seni liiduvabariikide kohtu rahvakomissariaatidele alluvad kinnipidamiskohad. Viimased ei kadunud kuhugi, vaid säilisid NKVD (alates 1946. aastast siseministeerium, MVD) alluvuses ka peale Teist maailmasõda.

Vägagi tinglikult eristas liidulisi ja liiduvabariiklikke kinnipidamiskohti see, et esimesi nimetati „parandusliku töö laagriteks“ (ITL) ja teisi „parandusliku töö kolooniateks“ (ITK). Viimaste puhul kasutati ka „üksiku laagripunkti“ või „laagrijaoskonna“ mõisteid, kuid sisu sellest väga ei muutunud.

Esialgu kasutati liiduvabariikliku alluvusega kolooniaid peamiselt kergemate süütegude eest karistatud isikute tarbeks ning ka sealne režiim oli mõnevõrra leebem. Nn kontrrevolutsiooniliste kuritegude eest süüdimõistetud inimesi üldjuhul kolooniatesse ei saadetud.

Kolooniad olid ka n-ö piirkondlikud kinnipidamiskohad ja lühikese karistusajaga inimesi ei peetud otstarbekaks viia kaugematesse laagritesse. Tegemist polnud niivõrd humaansusaktiga, vaid pigem mõeldi „kohalikele vajadustele“ tööjõu osas. Siiski tuleb märkida, et eelnev jutt ei olnud reegel, sest prioriteediks oli eelnimetatud vangide tööjõu ekspluateerimine, kusjuures „kohalikud vajadused“ olid alati teisejärgulised.

Sellist süsteemi hakati peale Eesti Vabariigi okupeerimist ja annekteerimist 1940. aastal rakendama ka siinmail. Täpsemalt 1940. aasta suvel käivitunud ümberkorralduste sihiks oli kambertüüpi väikeste maakonnavanglate ümberkujundamine uue võimu vajaduste rahuldamiseks. Nimetatud sihi ellurakendamine tähendas eelkõige kinnipidamiskohtade  muutmist sunnitöölaagriteks. Senised vanglakompleksid Harkus ja Murrus nimetati parandusliku töö kolooniateks (nr 1 ja nr 2).  

Erinevused liiduliste laagrite ja vabariiklike kolooniate vahel vähenesid minimaalseks Teise maailmasõja ajal ja järel. Varasemast säilis suuresti vaid koloonia nimi kohalikke kinnipidamiskohti haldavates NKVD/MVD struktuuriüksustes. Eesti NSV-s oli selleks Parandusliku töö kolooniate osakond ehk OITK.

Aastatel 1945–1953 oli OITK struktuuris Eestis üheksa parandusliku töö kolooniat (Harkus, Murrus, Tallinnas, Kundas, Sillamäel, Narvas ja Valgas), kuid need ei tegutsenud kõik mitte ühel ajal ja mitte alati ühes kohas. Eelnimetatud kinnipidamiskohad Harkus ja Murrus olid omakorda näide järjepidevusest mistahes võimu all, tegutsedes nii Eesti Vabariigi, Nõukogude okupatsiooni(de), Saksa okupatsiooni ajal kui ka taasiseseisvunud Eesti Vabariigis. Tänaseks on need küll tingimustele mittevastavatena likvideeritud, kuid hoonetekompleksid on endiselt olemas.

OITK struktuuri kuulus veel etapeerimisvangla ehk tapivangla, kuhu koondati vanglatest süüdimõistetud, kes kuulusid edasisaatmisele laagrisse või kolooniasse. Esialgu oli selleks vangla nr 1 („Patarei“), kuid hiljem loodi eraldi tapivangla Tallinnas asunud vangla nr 2 baasil.

Kui palju vange OITK süsteemist kokku läbi käis, vajaks veel edasist uurimist. Statistika on lünklik ja kohati eksitav, sest vangide voolavus oli väga suur. Seda peamiselt seetõttu, et vangide hulka arvati ka tapivanglast edasisaatmisele kuulunud kinnipeetavad, kellest suur osa (eriti aastatel 1944–1946) saadeti Eestist välja.

Võrreldes suurte liidulise alluvusega laagrikompleksidega, kus oli arvukalt jaoskondi ja harulaagreid, olid liiduvabariiklikud kolooniad väiksemad ja seal oli vähem kinnipeetavaid. Eestis asunud kolooniates kasvas vangide arv järk-järgult, ületades 1947. aastal 4000 ja 1949. aastal 6000 piiri ning jõudis Stalini surma ajaks ligi 9000 vangini.

Poliitvangide osakaal

Vähemalt algul säilisid Eestis asunud kolooniate puhul ka teatud tajutavad piirkondlikud ning üldisest karistuspoliitikast tulenevad erisused. Kui „vanas“ NSV Liidus oli sovetiseerimine juba läbi viidud ja siht oli seatud kommunismi suunas, siis Teises maailmasõjas vallutatud aladel tuli kõigepealt läbi viia sovetiseerimine.

Muuhulgas oli vaja ümber korraldada majandus- ja kultuurielu, hävitada „endised inimesed“ ja karistada sakslastega koostööd teinuid ja teisi vastalisi, olgu nad siis tegelikud või potentsiaalsed, aktiivsed või passiivsed „vaenlased“. Neid ühendas aastaid peamiselt see, et ei sovetivõim ega sovetiseerimine polnud neile sugugi enesestmõistetavad.

Nii täitusid Eesti vanglad juba 1944. aastal eri kategooriatest „vaenlastega“, kes mõisteti järk-järgult kriminaalkoodeksi paragrahvi 58 alusel süüdi kontrrevolutsioonilises tegevuses. Kindlasti polnud esimene eelistus jätta kohalikke „rahvavaenlasi“ Eestisse karistust kandma. Sellega võib seletada ka seda, miks kolooniate käivitamisel 1944. aastal põrkuti NSV Liidus väga harva esineva takistusega – nimelt polnud piisavalt „sobilikke“ vange.

Veel 1. jaanuaril 1946, kui tegevust oli alustanud neli kolooniat, oli vangide arv vaid 845. Võrdluseks, OITK personalis töötas korraga 518 inimest ehk 1,6 vangi kohta üks n-ö vangivalvur. Siiski ei ole see arv 845 täpne, sest OITK süsteemi kuulus ka etapivangla. See võib selgitada, miks 1946. aasta 1. jaanuaril oli OITK süsteemis vangide jaotus karistuse järgi väga suurel määral proportsioonidest väljas, seda eriti NSV Liitu laiemalt silmas pidades. Seega tuleb üldarvude puhul alati arvestada, et teatud osa vange alles ootas etapeerimist ega jäänud Eestisse.

Sel ajal, kui kolooniates oli vähe vange, ilmnes statistiline anomaalia, kus poliitvangid moodustasid kuni 2/3 vangide koguarvust. See ei tähendanud siiski, et Eesti kolooniatesse poliitvange üldse ei saadetud (sh kohalikke inimesi, kes mõisteti süüdi §58 alusel). Üldiselt vastasid proportsioonid NSV Liidu laiemale praktikale ning nende osakaal kõikus Eesti kolooniates aastast aastasse 10-20% vahel. Statistikat rahvuse ja „kuriteo liigi“ järgi pole õnnestunud leida. Olemasolevate dokumentide põhjal võib öelda, et poliitvangide enamuse moodustasid mujalt NSV Liidust pärit inimesed.

Teatud anomaaliad esinesid 1953. ja 1954. aastal, mil Stalini surma järgselt laagrisüsteem reorganiseeriti ning poliitvangide osakaal kõikus veerandi ja poole vahel. Kuid see tulenes suuresti 1953. aasta amnestiast, kui vabanesid kergema karistusega kinnipeetavad ja mõned erikategooria (väikelastega naised, invaliidid jt) vangid, kuid mitte § 58 alusel süüdi mõistetud. 1955. aasta amnestia järel muutus poliitvangide osakaal Eesti kolooniates marginaalseks ning karistust kandma jäänud viidi mujale NSV Liidu range režiimiga laagritesse ja 1956. aastal kadusid nad statistikast sootuks.

Vangide põhikontingent

Sarnaselt teistele NSV Liidu piirkondadele tabas ka Eestit vahetult pärast sõda kriminaalkuritegevuse laine. Eraldi võiks ära märkida sõjaväelaste marodeerimise ja demobiliseerimise järel tekkinud suured bandiidijõugud. Nii oli vahetult sõja järel kinnipidamiskohtades ebaproportsionaalselt palju raske kriminaalkuriteo sooritanud isikuid.

Aja jooksul „loksus asi paika“. Pöördepunktiks oli 1947. aasta. Esiteks hakkas kohalik kolooniate süsteem lõpuks korralikult tööle. Vangid leidsid rakendust majandusorganisatsioonide juures, lisandus uusi koloonaid või reorganiseeriti vanu ning vangide arv kasvas kiiresti. Kuid muutus ka vangide kontingent. Poliitvangide osakaal ühtlustus ja suurenes n-ö majanduskuritegude eest süüdimõistetute osakaal. Eraldi võiks esile tõsta NSV Liidu Ülemnõukogu presiidiumi 1947. aasta 4. juuli seadluste alusel süüdimõistetute osakaalu. 1950. aastatel moodustas nende, eelkõige riigi ja ühiskondlikku vara kaitsma pidavate seadluste alusel süüdi mõistetute osakaal juba üle poole vangide koguarvust, mis oli proportsioonidest väljas ka NSV Liitu laiemalt silmas pidades.

Lisaks peegeldas vangide kontingendi muutumine sovetiseerimise vilju. 1947. aastal asuti Eestis sihikindlamalt kollektiviseerimise teele. Muu hulgas tõsteti järsult makse ja norme, millele lisandusid naturaalkoormised. Paljudele majapidamistele oli üle jõu käivate koormiste täitmata jätmine kriminaalkorras karistatav.

Samasse kategooriasse võib lugeda ka karistused passirežiimi rikkumise eest, mille osakaal oli samuti aastate lõikes ebaproportsionaalselt suur. Lisaks neile, kes end varjasid, kuid keda ei peetud otstarbekaks § 58 alusel süüdi mõista, olid selle alusel süüdi mõistetud ka need, kellel õnnestus 1949. aasta massiküüditamisest kõrvale hoida.

Nii võib öelda, et suurem osa Eesti kolooniates viibivaid inimesi polnud mitte kurjategijad, vaid pigem need, kes olid sattunud „süsteemi hammasrataste vahele“. Arvestades nende „kurjategijate“ suurt osakaalu, olid Eestis asunud kolooniates ülekaalus eestlased, kes moodustasid aastate lõikes vangide koguarvust üle poole, kohati isegi 2/3. Põhjuseks oli muuhulgas just see, et üldjuhul jäid n-ö kergemate kuritegude eest süüdi mõistetud inimesed karistust kandma Eestisse. Siiski oli mitte-eestlaste osakaal ENSV kolooniates ebaproportsionaalselt kõrge, mis ei vastanud kaugeltki mitte rahvastikustatistikale ja seda ajal, mil kriminaalkurjategijad (sh sisserännanud kurjategijad) ei andnud kolooniates veel tooni. Teatavaks anomaaliaks võib siinkohal pidada Ida-Virumaad (eriti Narva piirkond). Industrialiseerimise tähe all toodi sisse massiliselt tööjõudu, aga ka vange. Ida-Virumaal asusid ka mõned liidulise alluvusega laagrid ja laagrijaoskonnad, kuhu tööjõud toodi suuresti väljastpoolt. Sellest tulenevalt oli Ida-Virumaal ebaproportsionaalselt palju ka kontrrevolutsiooniliste kuritegude eest süüdi mõistetuid.

Kolooniate panusest rahvamajandusse

Vangilaagrite tihe sidumine majandussüsteemiga tundub olevat totalitaarsete režiimide iseloomulik joon. See võimaldas muu hulgas paisata tööjõudu sinna, kuhu keegi ei kippunud minema isegi kõrge palga eest. Nii oli võimalik teostada hiigelprojekte kasutades orjatööjõudu, keda võis vastavalt vajadusele liigutada, hoides samal ajal tööjõukulud (näiliselt) madalal.

Lisaks n-ö lepingulistele töödele, kus vange kasutati peamiselt ehitustöödel, oli Eesti NSV OITK süsteemis näiteks Stalini surma hetkel 1953. aasta märtsis kaks karjääri, kivitöötlemistehas, kaks mööblitööstust, kaks puittaara valmistamise tsehhi, kolm tekstiilitööstust, kartongitööstuse tsehh, üks põllumajandusettevõte, neli mehaanikatöökoda, leivatööstus ja turbatööstus.

Kas see ka kõik majanduslikult ära tasus? Kuigi raamatupidamise trikkidega sai näidata ka kasumit, siis reaalsuses toimis see kõik varjatud dotatsioonidega ja tegemist oli ebarentaabli süsteemiga ning tehtud töögi tavaliselt ebakvaliteetne. Kui see süsteem oleks end ära tasunud, poleks Lavrenti Beria hakanud esimese asjana pärast Stalini surma märtsis 1953 laagrisüsteemi lammutama. Mõistagi polnud vangid ise kuigivõrd motiveeritud, sõltumata maksiimist „kes ei tööta see ei söö“. Kuid põhjuseid oli arvukalt veel teisigi, muu hulgas ka plaanimajanduse kohmakus.

Peeter Kaasik (1974) on Eesti Mälu Instituudi ja Eesti Sõjamuuseumi teadur, kelle peamine uurimisvaldkond on 20. sajandi Eesti sõjaajalugu.