Eesti dissidentide tegevus perestroika ja glasnosti perioodil

Kui Mihhail Gorbatšovist sai 1985. aastal NLKP KK peasekretär, võttis ta osaliselt üle teisitimõtlejate varasemad mõtted. Sarnaselt dissidentidele mõistis ka Gorbatšov, et riigi majandusliku allakäigu peapõhjuseks oli ideoloogiline, moraalne, sotsiaalne ja kultuuriline kriis ning süsteemi uuendamiseks oli vaja ergutada inimesi aktiivsusele ja iseseisvale mõtlemisele. Nõukogude Liidu uuendamiseks algatas Gorbatšov muutuste programmi, mis vähendas ühiskonnas senist salastatust ning võimaldas avameelset aruteluringi riigi kitsaskohtadele ja seni mahavaikitud ajaloosündmuste üle. 

Avalikustamiskampaania ehk glasnost oli 1985. aastal NLKP KK peasekretäriks saanud Mihhail Gorbatšovi kõige kaugemaleulatuvate tagajärgedega reformiüritus perestroika ajastul. Algselt oli see mõeldud meetmena, millega elustada stagneerunud Nõukogude süsteemi ning ei erinenud ülemäära Nikita Hruštšovi 1950. aastate keskel algatatud ettevaatlikkust avalikustamisest.

Reformide õnnestumiseks vajas Gorbatšov Lääne toetust ja abi. Üheks eelduseks oli inimõiguste olukorra leevendamine Nõukogude Liidus. Ühtlasi sai glasnosti kiirendajaks NLKP ladvikus toimunud võimuvõitlus, sest kindlustamaks end vanameelse seltskonna vastu, oli Gorbatšov sunnitud võtma mõnevõrra radikaalsema positsiooni kui algselt plaanitud.

Gorbatšov lähtus glasnosti väljakuulutamisel leninlikust ideest, et ajakirjandusel peab olema oluline roll tööliste distsipliini tugevdamisel, masside harimisel ja avaliku arvamuse kujundamisel. Oma glasnosti poliitikas võttis Gorbatšov osaliselt üle teisitimõtlejate varasemad mõtted, et majanduse käekäik või teaduslik-tehniline areng on tihedalt seotud avatud ühiskonnaga, kus kitsaskohti maha ei vaikita. See tähendas ühtlasi salastatuse vähendamist, mis tõi omakorda kaasa tsensuuri lõdvenemise.

Glasnosti tingimustes andis vabanemine esialgu tunda üleliidulises ning metropolide Moskva ja Leningradi trükiajakirjanduses ja televisioonis. Provintsiajakirjanduse liberaliseerumine toimus mõnevõrra hiljem. Järkjärgult kujunes senisest propagandistlikust massimeediast teabevahend, kus avalikult hakati kajastama ühiskonnaelu negatiivseid nähtusi, nagu sotsiaalsed konfliktid, kuritegevus, alkoholism, korruptsioon jne. Kuid lisaks sellele hakati järjest rohkem tähelepanu pöörama NSV Liidu ajaloo nn ebameeldivatele faktidele.

Glasnosti ilminguteks olid ka esimesed (sanktsioneerimata) miitingud ja (registreerimata) kodanikuühendused. Silmnähtavalt rahumeelsete miitingute jõuga laialiajamine polnud glasnosti tingimustes enam kohane ja välisajakirjandus jälgis seda pingsalt.

Balti riikides tõi see mõistagi kaasa okupeerimise ning sovetlike repressioonide teema avaliku ülesvõtmise. 1986. aasta juulis loodi Lätis Liepajas inimõiguste kaitse grupp “Helsingi '86”. Rühmitus korraldas Riias 14. juunil 1987 stalinismi ohvrite mälestuseks rahumeelse miitingu, millest võttis osa kuni 5000 inimest. Seda sündmust võiks tinglikult pidada Eesti dissidentluse uue etapi alguseks, kuna miiting inspireeris teisitimõtlejaid korraldama midagi võrdväärset ka Eestis.

Kuna Gorbatšovi nägemus oli, et sise- ja välispoliitilisi probleeme ei saa lahus hoida ja glasnost oli üks vahend külma sõja pingelõdvendust silmas pidades, siis paari aastaga väljus glasnost kommunistliku partei kontrolli alt ja ühiskonna järkjärguline liberaliseerumine sai üheks NSV Liidu lagunemise peamiseks põhjuseks.[i]

Eestimaa Kommunistlik Partei näeb dissidentides juba varakult ohtu

“Ideoloogilises võitluses” Balti pagulaskonna ja Lääne raadiojaamadega ei võinud Eesti parteiaparaat glasnosti tingimustes vanu propagandistlikke vahendeid kasutades erilist edu loota. Samuti ei suudetud kaasas käia Gorbatšovi lennukate ideedega. Nii oli võimalik vaid tunnistada Lääne aktiivsuse suurenemist Balti küsimuses.

Parteidokumentidest paistab välja tõsine mure president Ronald Reagani toetuse pärast Balti riikide iseseisvusele. Eesti NSV välisministeeriumi 30. märtsi 1987. aasta aruandes EKP Keskkomiteele märgitakse, et Valge Maja on nõukogudevastasel kursil olles tõstnud Balti küsimuse riikliku poliitika tasemele. 1986. aastal olevat USA juba neljandat aastat järjest tähistanud 14. juunit Balti vabaduse päevana. Märgitakse ka 23. augusti tähistamist “musta lindi päevana” USA-s, Kanadas, Suurbritannias ja Rootsis Kanada eestlaste eestvõttel. Tõdetakse, et Balti küsimus on teravamalt esile kerkinud ka rahvusvahelisel areenil. Euroopa Nõukogu Strasbourgis olevat 28. jaanuaril 1987 vastu võtnud resolutsiooni, milles nõutakse, et Moskva tunnustaks Eesti, Läti ja Leedu õigust enesemääramisele.[ii]

Siinkohal tuleb rõhutada parteiaparaadi ning julgeoleku kindlaid dogmasid läbi aastakümnete, mis glasnosti tingimustes enam ei töötanud ning nendesse takerduti ka edaspidi. Samal ajal jäeti tähelepanuta teised protsessid ühiskonnas. Täpsemalt oli süüdlaste otsimine saanud kindlaks rituaaliks ning ideepuudust näitab seegi, et vaenlaseks osutus ka glasnosti tingimustes tavapäraselt abstraktne „lääne imperialistide poolt mahitatud natsionalism“. Selle tulemusena pöörasid võimud ebaproportsionaalselt suurt tähelepanu väikese grupi teisitimõtlejate sõimamisele, tehes sellega neile „reklaami“.[iii]

See tõestab, et ohtu dissidentide poolt tunnetati. Seda näitavad ka 1987. aasta plaanid natsionalismi vastase võitluse liinis. Näiteks antakse aruandes “Vastumeetmetest Lääne reaktsioonilistele ringkondadele ja Eesti emigratsiooni propagandakampaaniale niinimetatud “Balti küsimuses”” põhjalikum ülevaade Balti küsimuse esiletõusmisest rahvusvahelistes suhetes.

“Reaktsiooniliste” pagulaste neutraliseerimiseks pidas EKP KK propaganda- ja agitatsiooniosakond vajalikuks muu hulgas lülitada NSV Liidu rahvusvaheliste konverentside delegatsiooni koosseisu Balti liiduvabariikide esindajaid, teha välisturistidele “selgitustööd” Balti küsimuses, koostada dokumentide kogumik 1939–1941 aasta sündmuste kohta Balti riikides jne.[iv] Parteiorganite kavandatud vastumeetmed kuulusid juba äraproovitud propagandavõtete arsenali ja näib, et bürokraatlik süsteem ei suutnud ümber õppida ega kohaneda.

Isegi Moskvasse saadetud ettekanded ja kaebekirjad kajastasid ebamäärast “natsionalismi”, jättes targu mainimata kohapealsed “separatistlikud meeleolud”. Siit tuleneb ka glasnosti näol poliitiline lõks. Täpsemalt ei olnud piiritletud, kui kaugele võib avalikustamine minna. See tekitas parteis peataolekut, mida lubada ning mida mitte ning kuidas käituda, kui dissidendid keelde ei arvestata.[v]

Molotovi-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupp ja Hirvepargi miiting

Mõistagi olid glasnosti tingimustes just dissidendid esimesed, kes esitasid Nõukogude võimule kõige ebamugavamaid küsimusi. Riias juuniküüditamise aastapäeval peetud miiting näitas selgelt, et nõukogude repressiivorganid on perestroika ja glasnosti tuultes hambutuks jäänud.

Mälestusüritus avaldas sügavat muljet kohapeal viibinud dissidendile Tiit Madissonile, kes otsustas korraldada midagi võrreldavat ka Eestis. Koos mõttekaaslaste Lagle Pareki, Heiki Ahoneni ja Jan Kõrbiga otsustati 30. juulil saata EKP Ajaloo Instituudile, ajakirjale “Aja Pulss” ja ajalehele “Rahva Hääl” avalik kiri, milles nõuti Molotovi-Ribbentropi pakti kui Eesti okupeerimise aluse trükkimist. Nad soovisid, et avalikustamine toimuks 23. augustil 1987, pakti 48. aastapäeval. Nende kirja mõistagi ei avaldatud.[vi]

Võimudele surve avaldamiseks otsustati moodustada Molotovi-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupp (MRP-AEG). 1987. aasta 15. augustiga on dateeritud dokument pealkirjaga “Teadaanne Eesti elanikele”, milles teatati MRP-AEG asutamisest. Organisatsiooni põhieesmärgiks oli võidelda 23. augustil 1939 NSV Liidu ja Saksamaa vahel sõlmitud mittekallaletungi lepingu lisaprotokolli avalikustamise eest.

Grupi ühiskondlikuks esindajaks oli Tiit Madisson, ülejäänud liikmed lubati avalikustada 23. augustil. Selleks kuupäevaks oli planeeritud miiting Tallinna Raekoja platsil. Kuna Eestis puudus sõltumatu ajakirjandus ja vaatamata glasnostile polnud lootustki, et nende teave avaldatakse EKP kontrolli all, anti miitingust Eesti rahvale teada raadiojaamade Ameerika Hääl ja Vaba Euroopa kaudu.

Raadiojaamadele vahendas infot Stockholmi Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus (EVVA). See andis muidugi hiljem võimaluse süüdistada, et miiting viidi läbi Lääne raadiojaamade mahitusel. Ootamatult tegi miitingule „reklaami“ ka üleliiduline uudisteprogramm “Vremja”, kes süüdistas “Balti natsionaliste” ja Lääne luureteenistusi ebaseadusliku miitingu korraldamises.[vii]

16. augustil esitas MRP-AEG Tallinna Linna Rahvasaadikute Nõukogu Täitevkomiteele avalduse plaaniga organiseerida 23. augustil 1987 Tallinnas miiting ja pärgadepanek fašismi ja stalinismi ohvrite mälestamiseks.[viii] Avalduse sõnastus ei olnud glasnosti tingimustes Nõukogude Liidus ennekuulmatu. “Fašism” oli niikuinii halb ja selle võis korduvalt hukka mõista. Stalinismiohvrite meenutamine polnud glasnosti seisukohalt samuti laiduväärt.

Ilmselt ei saanud asjatundmatud ideoloogiatöötajad aru, mida MRP-AEG täpselt tähendas ja mille eest või vastu koguneda soovitakse. Loa andmisel võis olla määrav 20 USA senaatori kiri Mihhail Gorbatšovile, milles nõuti MRP-le pühendatud miitingute läbiviimise võimaldamist Eestis, Lätis ja Leedus.[ix]

Miitinguks Raekoja platsil siiski luba ei saadud ning see viidi üle Hirveparki. Esimese MRP-AEG infobülletääni hinnangul oli kokku tulnud 5000-7000 inimest, mis on ilmselt siiski liialdus.[x] Organiseerijatel oli oluline näidata miitinguliste arvu suuremana, võimudel jälle väiksemana. Kanti ka mitmeid loosungeid, näiteks “Tühistada Molotovi-Ribbentropi Pakt”, “Stalinlikud timukad kohtu alla”, “Enesemääramisõigust Baltimaadele” jne.

Avakõne pidas Tiit Madisson, kes rääkis Saksamaa ja NSV Liidu mittekallaletungilepingust ja selle salajastest lisaprotokollidest, mis jagasid Ida-Euroopa mõjusfäärideks. Samuti tuletas ta meelde kannatusi, mida lepingu ellurakendamine oli põhjustanud Eesti, Läti, Leedu, Soome, Poola ja Bessaraabia kodanikele. Esmakordselt tutvustati avalikult ka võimalikku ohvrite arvu ja tõstatati üles küsimus Eesti omariikluse taastamisest.[xi] Miitingul koguti ka allkirju üleskutsele avalikustada MRP lisaprotokollid.[xii]

Kuigi Hirvepargi miitingut võidi formaalselt pidada kokkusobivaks glasnosti poliitikaga, olid miitingul tehtud avaldused partei ja julgeolekuasutuste jaoks mõnevõrra ootamatud. Kui stalinismiohvritest rääkimine polnud kuigivõrd nõukogudevastane tegu, siis vihjed Eesti iseseisvusele olid nõukogude mõistes selged “kriminaalse natsionalismi ilmingud”, mis ei olnud glasnosti ametlike põhimõtetega sugugi kooskõlas. Nagu näitab miitingule järgnenud ENSV võimuorganite reageering, taandatigi kõik "natsionalismile", millele lisati tavapärane “reaktsiooniliste imperialistlike nõukogudevastaste lääne ringkondade mahitamine“.

Kuigi Hirvepargi miitingul ülestõstetud probleemid ei tekitanud ehk ülevabariigilist avalikku arutelu, arvestamata siinkohal korraldajate vastu suunatud isiklikke rünnakuid ajaleheveergudel, sai Hirvepargist omamoodi sümbol, mis näitas, et repressiivaparaadil pole glasnosti tingimustes enam endist haaret. EKP hambutu vastulöök tugevdas seda muljet veelgi.

Samuti oli selge, et MRP küsimus polnud lõplikult päevakorrast maas ja mingil hetkel võidakse see uuesti üles tõstatada. Kuna samasugused meeleavaldused viidi läbi ka Lätis ja Leedus, näis see võimuorganitele eriti ohtliku koordineeritud tegevusena. Glasnostiga kaasnes paratamatult ka välisajakirjanduse suurem huvi Eesti vastu. Nõukogude võimu jaoks oli kõige problemaatilisem see, et tänu pagulasorganisatsioonidele jõudsid teated sündmusest ka Lääne ajakirjanduse veergudele.[xiii]

Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei kujunemine

MRP-AEG oli küll oluline 1987. aastal ja 1988. aasta alguse massiaktsioonides, kuid sellest ei kujunenud juhtivat jõudu. Samuti ei paisunud liikmeskond kunagi eriti suureks.[xiv] Vaatamata edukatele protestiaktsioonidele ei tõmmanud MRP-AEG inimesi massiliselt kaasa. Võib-olla oli üheks põhjuseks see, et oma tegevuses ja organisatsiooni ülesehituses lähtuti endiselt dissidentlikust-konspiratiivsest traditsioonist.

Vastavalt avaliku vastupanuliikumise traditsioonile puudus MRP-AEG-l peakorter, põhikiri ja programm ning koosolekuid ei protokollitud. Põhiliseks avalikuks tegevuseks kujunes infobülletääni väljaandmine.

Esimese numbri koostas Tiit Madisson, pärast tema emigreerumist oli toimetaja Viktor Niitsoo, teda abistas Maris Sarv. Veebruarist aprillini 1988, kui Niitsoo viibis kordusõppustel, oli toimetajaks Eve Pärnaste. Kokku ilmus 23 numbrit, viimane 23. augustil 1988. Bülletäänides esitati erinevaid avaldusi, millega püüti vastu astuda ajalehes ilmunud laimule või protesteerida MRP-AEG liikmete tagakiusamise vastu.

30. septembril 1987 korraldas Jüri Mikk Moskvas üksikmeeleavalduse, millega nõudis MRP avalikustamist. Protestiüritus lõppes Jüri Miku ja teda saatnud Eve Pärnaste toimetamisega miilitsajaoskonda.[xv]

Lagle Pareki eestvedamisel tegutses stalinismiohvrite mälestusmärgi püstitamise initsiatiivgrupp, millega ühinesid paljud vabatahtlikud, kes aitasid allkirju koguda. Veel hiljuti oleks taoline tegevus toonud kindlasti kaasa arreteerimise. Nüüd aga aitas see paljudel saada üle hirmudest ning muutuda poliitiliselt aktiivseteks.

Olulised olid ka piketid, millel MRP-AEG liikmed nõudsid poliitvangide Mart Nikluse ja Enn Tarto vabastamist. Taoline pikett Eesti NSV Ülemkohtu ees äratas tähelepanu ka piiri taga. Lisaks veel rida avalikke kirju NSV Liidu ja ENSV juhtkonnale.[xvi]

Suuremateks Hirvepargi miitingu vaimust kantud aktsioonideks kujunesid „kalendrirahutused“ Eesti ajaloo oluliste sündmuse tähistamiseks. 1988. aasta alguses oli neid võrdlemisi lühikese ajavahemiku jooksul tervelt kolm. Avalikud massiüritused viidi MRP-AEG poolt läbi Tartus 2. veebruaril (Tartu rahu aastapäev), 24. veebruaril Tallinnas (Eesti Vabariigi iseseisvuspäev) ja 25. märtsil Tallinnas (1949. aasta märtsiküüditamise aastapäev).

Nendeks üritusteks olid kohalikud võimuorganid juba paremini ette valmistunud. Oluline oli hoida MRP-AEG liikmeid infosulus, et nad ei saaks vaateid avalikult levitada; kavandatud aktsioonidele enam luba ei antud; vajaduse korral kutsuti organisaatorid “kohvile”, millega kaasnesid ka vastavad ähvardused, korraldajaid saadeti kordusõppustele jne. EKP ladviku meelehärmiks meeleavaldused kõigile vastumeetmetele vaatamata ära ei jäänud.

Rohkem massiüritusi MRP-AEG läbi ei viinud ning edaspidi keskenduti esimese poliitilise partei - Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) - rajamisele. Sellekohane ettepanek esitati 21. jaanuaril 1988 ja sellele kirjutasid alla 14 inimest. Asjakohane info tehti teatavaks ENSV ministrite nõukogule, saadeti avaldamiseks massiteabevahenditele ning avaldati Moskvas pressikonverentsil Moskvasse akrediteeritud välisajakirjanikele.[xvii]  Ettepanekus toodi selgelt välja, et peaeesmärgiks on Eesti iseseisvuse taastamine ja oma tegevuses on ERSP opositsiooniks EKP-le. Tegu oli esimese opositsiooniparteiga Nõukogude Liidus.

Samuti nõuti, et tuleb rääkida selges keeles Nõukogude okupatsiooni ajal läbi viidud ebaseaduslikest repressioonidest. Programmis oli nõudmistena välja toodud eesti keelele Eesti NSVs riigikeele staatuse andmine, Eesti NSV oma kodakondsuse kehtestamine (eraldi NSV Liidu üldisest kodakondsusest), teistest liiduvabariikidest sisserände piiramine, plaanimajanduse likvideerimine, inimõiguste tagamine, Nõukogude armee ajateenistuse ümberkorraldamine jpm.[xviii]  ERSP asutamiskongress peeti 20. augustil 1988 Pilistveres, kus kinnitati esialgsed programmilised seisukohad ja esimeheks valiti Lagle Parek.

Olgu öeldud, et teisitimõtlejate tuumikust alguse saanud ERSP oli kõikidele hiljem tekkinud poliitilistele jõududele üsna tülikas partner ning vahel mindi ka arusaamatult konfrontatsiooni. [xix] ENSV Ülemnõukogus nähti okupatsioonivõimu organit, mille õigusaktid olevat õigustühised. Nii boikoteeris ERSP 1989. aastal NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi ja 1990. aastal ENSV Ülemnõukogu XII koosseisu valimisi.

Peamised ootused Eesti iseseisvumise taastamisel pandi küllalt naiivselt vahetult enne Ülemnõukogu valimisi läbi viidud Eesti Kongressi valimistele. Kuigi kongressi valitud Eesti Komitees oli juhtroll ERSP käes, ei mänginud see ühiskonna elus nii suurt rolli, kui esialgu oodati. Tulemuseks jäädi sisuliselt isolatsiooni.[xx]

**

Lõpetuseks lühidalt mõne tuntuma dissidendi edasisest tegevusest peale Eesti iseseisvumist. Üldiselt oli ka Eestis samamoodi nagu teistes postkommunistlikes riikides, kus enamik endised vabadusvõitlejad ei suutnud püsivalt poliitilises elus kanda kinnitada. Paljuski oli selle põhjuseks idealism, kompromissitus või ideede liigne radikaalsus (tihti kõik koos), mis tegid koostöö teiste poliitiliste jõududega keeruliseks.

Inimlikult on see arusaadav, sest dissidendid oli aastaid võidelnud vabaduse idee nimel, kannatanud selle nimel laagri- ja/või olmevintsutusi ning pilt mis peale vabanemist avanes, ei pruukinud kaugeltki meeldida, sest „koore riisusid“ hoopis teised, mõnevõrra paindlikuma maailmavaatega inimesed.

Teiseks põhjuseks võis olla ka ideedepuudus olukorras, kus enam ei olnud nii kindlat sihti kui võitlus abstraktse vabaduse eest. Ning isikutel, kes oma poliitilise karastuse olid saanud survegruppides, puudus selgem nägemus riigi tulevastest poliitilistest, majanduslikest ja sotsiaalsetest sihtidest. Nii kadus Eestis enamik endisi teisitimõtlejaid poliitmaastikult juba 1990. aastate alguses.Tõmbuti tagasi ning paljude puhul ilmnesid sama lepitamatud põhimõttelised vastuolud uue võimuga.

Mitmel dissidendid õnnestus siiski lühemat või pikemat aega poliitpildil viibida. Näiteks Lagle Parek kandideeris 1992. aastal ERSP kandidaadina Eesti Vabariigi presidendiks. Aastatel 1992–1993 oli ta Eesti Vabariigi siseminister; pärast ametist lahkumist taandus ta ühiskondlikust elust. Eesti Vabariigi VII Riigikogu töös (1992–1995) osalesid, Mart Niklus[xxi], Eve Pärnaste[xxii], Viktor Niitsoo[xxiii] ja Enn Tarto[xxiv]. Niitsoo valiti ka VIII Riigikogu (1995–1999) liikmeks, hiljem tõmbus poliitilisest elust tagasi ning jätkas riigiametnikuna. Kõige kauem aktiivsematest dissidentidest pidas poliitikas vastu Enn Tarto, kes lisaks VIII koosseisule valiti ka IX Riigikokku (1999–2003).

Poliitilist tegevust jätkas ka Kalju Mätik, kes näiteks kandideeris 2009. aastal Põllumeeste Kogude nimekirjas Euroopa Parlamenti ning 2011. aastal Iseseisvuspartei nimekirjas Riigikokku. Tema XXI sajandi poliitilisi vaateid iseloomustas euroskeptilisus.

Kõige kirevam poliitiline karjäär on olnud Tiit Madissonil. 1994. aastal oli ta üks Rahvuslaste Keskliidu loojaid. Igavese teisitimõtlejana sattus ta peagi vastuollu ka iseseisva Eesti Vabariigi võimudega ning 1996. aastal mõisteti süüdistatuna väidetava riigipöördekatse eest kaheks aastaks vangimajja, vabastati ennetähtaegselt 1997. aastal.[xxv]

Peale seda tegutses aastaid erinevates poliitilistes rühmitustes: aastatel 2001–2002 Keskerakonna liige, 2006. aastal astus Tiit Madisson Eesti Iseseisvusparteisse, 2009. aastal oli üks Eesti Rahvuslik Konservatiivse Liidu asutajaid. Samast aastast teatas ta kodukootud natsionaal-sotsialistliku moodustise asutamisest, Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei nime all. Madisson oli ka viljakas publitsist ja üks tema lemmikteemasid on olnud rahvusluse mahasurumine Eesti Vabariigis.[xxvi]

Dissidentidega vaateid jaganud ning nendega koos tegutsenud inimesi oli ja on muidugi poliitikas tunduvalt rohkem, kui eelnimetatud. Tuntuim on kindlasti mitme Riigikogu koosseisu ning Euroopa Parlamendi saadik Tunne Kelam.

Peeter Kaasik (1974) on Eesti Mälu Instituudi ja Eesti Sõjamuuseumi teadur, kelle peamine uurimisvaldkond on 20. sajandi Eesti sõjaajalugu.
 

Viited

[i] Kaarel Piirimäe, Peeter Kaasik, „Hirvepargi kõnekoosolek ja Eesti vabanemine,” Hirvepark 1987 : 20 aastat kodanikualgatusest, mis muutis Eesti lähiajalugu / peatoimetaja Tõnu Tannberg (Tallinn : Kultuuriselts Hirvepark, 2007), 10–30.