Edward Lucas: Putini sõjakuse juured peituvad Venemaa imperialistlikus minevikus

Kui mõtlema hakata, siis ajalugu on ju peaaegu lõpmatu. Täiesti ebamõistlik on arvata, et kui sul puudub arusaam kogu inimkonna ajaloost, siis jäädki sellesse lõputusse nõiaringi kinni. On ju ajaloosündmusi, millest on nüüdseks üpris arusaadavalt saanud kauged mälestused. Ma tõin näiteks saja-aastase sõja ja rooside sõja Suurbritannias jne.

Seega, ajaloo peale on väga tähtis mõelda ja oma maa ajalugu tuleb tunda. Oluline on teada mitte ainult ilusaid hetki, vaid ka raskeid ja keerulisi aegu. Pealegi peame eriti praegu mõistma, et Putin kasutab ajalugu relvana. Seda sõda kütab üles ajalugu.

Sestap ma arvan, et on eriti vajalik see asi paika saada. Aga ma oleksin ettevaatlik ajaloost mingi sobiva analoogia noppimisega, et selle abil siis sundida inimesi oma ideedega nõustuma. Mina arvan, et kuigi analoogiad võivad olla mõtlemapanevad ja sageli väärt levitamist, viivad nad harva päriselt sihile.

Miks peaks avalikkus üldse mäletama kommunismi kuritegusid? Miks on see oluline?

Eelmise sajandi totalitaristlikud sündmused kujundasid Euroopat. Kui me tahame mõista, kus me eurooplastena elame, siis peame aru saama, et me kõik pärineme eri traditsioonidega keskkonnast. Peame taipama, miks kreeklaste jaoks paistab ajalugu ühtmoodi, eestlaste jaoks teistmoodi ja soomlaste jaoks jällegi veidi isemoodi. Ning see on meile, vastutustundlikele Euroopa kodanikele tähtis. Kuid eriti oluline on ajalugu tundma õppida seetõttu, et selle kommunistlikku osa pole korralikult läbi analüüsitud, eriti puudulikult aga  on seda tehtud Venemaal. Ja Putin mitte ainult ei libise kommunistide kuritegudest sujuvalt üle, vaid ta kasutab Nõukogude Liidu ja sellele eelnenud Venemaa imperialismi oma Ukraina sõja õigustamiseks.

Kui lääne juhid ja avalikkus oleksid ajalugu paremini tundud, oleksime palju varem aru saanud, missugust ohtu kujutas Putini, ja tegelikult ka temale eelnenud Jeltsini režiim.

Eesti kohta on parim näide see, et Venemaa ei leidnud olevat vajaliku vabandust paluda Molotovi-Ribbentropi pakti eest ega tehtud kahju hüvitada. Juba 1994. aastal osutas Lennart Meri sellele kui väga halvaendelisele märgile. Ning kui puudub valmidus sellele hiljutisele ja väga valulikule episoodile otseselt reageerida, tähendab see, et ees ootavad uued hädad.

Ütlesite oma ettekandes ja sellele järgnenud vestluses, et Venemaa imperialism on viimase kolmekümne aasta jooksul olnud Venemaa sõjakuse algpõhjuseks ja muidugi ka eelmisel aastal alanud Ukraina vastu suunatud täiemahulise agressioonisõja liikumapanevaks jõuks. Miks te arvate, et Venemaal on nõnda raske lahti lasta oma imperialistlikust minevikust?

Meie arvame, et 1991. aastal juhtus kolm asja, aga tegelikult oli neid ainult kaks. Esiteks, NLKP (Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei) poliitilise võimu kokkuvarisemine. Teiseks, plaanimajanduse kokkuvarisemine. Ja kolmandaks arvasime, et kokku varises ka impeerium, kuid tegelikult seda ei juhtunud. Impeerium sai küll raskesti kannatada, kuid Venemaa ei väljunud 1991. aasta sündmustest mitte tõelise föderatsioonina, vaid põhimõtteliselt imperialistliku riigina. Seda näitas meile juba õige varsti esimene Tšetšeenia sõda.

Ma arvan, et venelased kompenseerisid oma riigi kui suurvõimu ülistamisega seda alandust ja kaost, mis kaasnes nende tähtsuse vähenemisega maailmas ja seda ebakindlust, mis tulenes arusaamast, et kõik, mida neile seni oli räägitud majandusest ja poliitikast ja ajaloost, oli tegelikult vale. See võim oli aga lahutamatult seotud Vene riigi imperialistliku olemusega. Ning sellel olid rasked tagajärjed.

Ja kui olete kõigest muust ilma jäänud, siis ainuke, millest kinni hoida, ongi impeerium. Britina saan öelda, et see sarnaneb pisut sellega, kuidas meil Suurbritannias fetišeeritakse oma ajaloo parimaid episoode. Muidugi ei saa me enam väita, et Briti impeerium hõlmab veerandit kogu maailmast, aga me võime lõputult rääkida 1940. aastast ja Hitleri-vastasest võitlusest.

Samuti hoiame üpris kõvasti kinni sellistest teemadest nagu Gibraltar ja oleme väga uhked oma Falklandi saarte üle. Kippusime üsna neurootiliselt suhtuma Briti, õigem oleks öelda isegi Inglise impeeriumi järelejäänud juppidesse. Nii et midagi võiks siin sarnaselt kõlada. Minu meelest oli see idee impeeriumist venelaste jaoks nagu mingi ideoloogiline päästepaat, millest kinni hoida. Samas öeldi seda vaid väga harva sõnaselgelt välja. Enamasti väideti vaid, et „nii need asjad lihtsalt on”. Ja kui siis öelda venelastele, et „te ju olete impeerium, sest Tatarstan on teie koloonia”, siis nad vastavad, et „mis te segast ajate, see on lollus!”. Ning sellest tulenes järgmise võimsa ideena läänevastasus. Putini ideoloogia kaks tugisammast ongi imperialism ja läänevastasus.

Rääkisite oma ettekandes pikalt lääne soovimatusest ajaloo keerdkäike lahata, rõhutades eriti tendentsi esitada lihtsustatud narratiivi teisest maailmasõjast kui vabaduse ja demokraatia triumfist türannia üle. Taoline narratiiv aga ei klapi kuidagi Kesk- ja Ida-Euroopa jaoks, kus sõjale järgnes aastakümneid kestnud okupatsioon. Kas usute, et see kalduvus liigselt lihtsustada on läinud aastal alanud Ukraina sõja valguses muutumas? Ning kuidas võiksid sellele kaasa aidata nõukogudejärgse piirkonna riigid?

On tõsi see, et ajaloosündmused on unikaalsed ning on suur viga katsuda neid kategoriseerida. „Suurt hüpet” ja kultuurirevolutsiooni Hiinas tuleb lugeda kujuteldamatuks jõhkruseks. Jaapani võimu Ida-Aasias tuleb lugeda kujuteldamatuks jõhkruseks. Holokausti tuleb lugeda kujuteldamatuks jõhkruseks. Gulagi laagreid ja holodomori tuleb lugeda kujuteldamatuks jõhkruseks.

Kõiki neid tegusid tuleb vaadelda üksteisest eraldi, just nimelt seetõttu, et tegemist oli ju päris inimestega, päris sündmustega, mis päriselt juhtusid.  Mulle ei meeldi paigutada asju eri kastidesse. Kui iga ajaloosündmuse faktid ja ainukordsus on kindlaks tehtud, siis teinekord on kasulik ka võrrelda ja öelda näiteks, et holokausti puhul mõrvati inimesi tööstuslikus mastaabis, kuid Nõukogude Liit toimetas oma tapatöid teisiti.

Holokausti ajal tapeti inimesed paigus, mida nad tundsid ja sageli ka inimeste poolt, keda nad tundsid. Sovjeetide käe läbi said inimesed hukka kodust kaugel ja nad ei tundnud oma mõrvareid. Ma ei arva, et see oleks relativistlik suhtumine ühte või teise, kuid leian, et selliseid paralleele tasub siiski endale teadvustada. Vahel on selliste võrdluste tegemine kasulik mõtteharjutus… Vaadakem veel üht sellist – kujutlegem, et Ameerika kaotas külma sõja ja Nõukogude Liit käitus Ameerikaga nõnda, nagu ameeriklased ja nende liitlased käitusid Venemaaga.

Ma arvan, et tegelikult me tegime 1990. aastatel kõik enam-vähem õigesti. Kuid selliseid ebamugavaid ja keerulisi võrdlusi tasub teha selleks, et aru saada, miks nemad eksivad. Ja vahel on parim osa sellest võrdlusest, kui öelda, et „just sellepärast see ei toimigi”, isegi kui pealiskaudsel vaatlusel võib paista, et toimib.

Intervjuu viis läbi ja teksti toimetas Jesse Seeberg-Gordon Eesti Mälu Instituudist.