Dissidentlik liikumine NSV Liidus

1960ndatel ja 1970ndatel hoogustus teisitimõtlejate liikumine. Dissidendid nõudsid avalikult võimudelt nii siseriiklike kui rahvusvaheliste lepingute järgimist ning täitmist,  saatsid Läände pöördumisi, levitasid põrandaalust kirjandust, korraldasid miitinguid ja demonstratsioone. Teisitimõtlejate tegevust püüti jõuga tõkestada. Neile ei võimaldatud erialast tööd, arreteeriti, saadeti vaimuhaiglasse. 

Termin „dissident” pärineb ladina keelest (dissidens) ja tähendab “mittenõustujat“. Tuleb siiski öelda, et dissidendi mõistet kasutati pigem Läänes ning asjaosalised ise eelistasid „teisitimõtleja” (vene keeles inakomõsljaštši) nimetust. Dissidentlus haarab endasse erinevaid vastupanuvorme Nõukogude võimule, kuid on samas väga laialivalguv mõiste.

Üldistavalt oli Nõukogude Liidu dissidentlik liikumine eelkõige intelligentsi vastuhakk valitsevale režiimile. Kuigi töölisopositsioon oli marginaalne, leidus tööliste seas arvukalt dissidente, sealhulgas „riigivastasuse” eest kõrgkoolidest väljaheidetuid või intelligente, kellel ei lubatud poliitilistel põhjustel erialast tööd teha ja/või kelle loometööd takistati jt.

Dissidentluse keskuseks kujunes küll Moskva, kuid paralleelselt arenes see ka Leningradis ning mujal provintsis, kuid tunduvalt väiksemas mahus. Regiooniti võis liikumine olla väga erinev, kuni erinevate lõppeesmärkideni välja.

Dissidentlus laiemas plaanis kujunes välja 1970. aastate alguses, kui sündisid inimõiguste ja kodanikuõiguste kaitse liikumised, mis mahtusid kõik dissidentluse nimetuse alla. Üheks peamiseks dissidentlust iseloomustavaks jooneks oli vastupanu muutumine avalikuks ning selles osalejad esinesid oma nime all.

Üldistavalt oli dissident isik, kes avalikult nõudis võimudelt nii siseriiklike kui rahvusvaheliste lepingute järgimist ning täitmist. Siinkohal tuleb rõhutada, et see on üldistus. Kuigi tegevus oli suures osas avalik (allkirjastatud pöördumised, avalikud kirjad, väljaastumised jms) oli teatud osa liikumisest siiski varjatud. Siia alla kuulus keelatud kirjanduse paljundamine, põrandaaluste väljaannete kirjastamine jms.

Kui dissidentlust üritada periodiseerida, siis ehk vastavalt võimude vastureaktsioonile. Teisitimõtlejate arreteerimisi, vaimuhaiglasse saatmisi ning muid tagakiusamise vorme esines ka varem, kuid eriliselt karmistusid repressioonid aastatel 1972/1973, järgmine kord peale inimõiguslaste aktiviseerumist aastatel 1977/1978 ning kolmandat korda peale Juri Andropovi saamist NLKP KK peasekretäriks aastatel 1982/1983. Kuid nagu öeldud, on see kõik tinglik ning regiooniti need aastad kõikusid. 

Dissidentliku liikumise kujunemine

Tinglikult võiks dissidentluse sünni nihutada 1950. aastate teise poolde, kui Stalini surma järgsel ajal oli repressioonide oht märgatavalt vähenenud ning piiride kompajaid tekkis selle üürikese “sulaperioodi” ajal arvukalt. Kriitika koondus sellel etapil rohkem kirjandusvaldkonda. Eraldi võiks nimetada Vladimir Dudintsevi teost „Mitte ainult leivast” ja Ilja Ehrenburgi „Sula”. Oluliseks kujunes sellel ajal Aleksander Tvardovski toimetatav ajakiri „Novõi Mir”, kus avaldamist leidsid mitmed märkimisväärsed kirjatööd, millest olulisim ehk 1962. aastal ilmunud Aleksander Solženitsõni jutustus „Üks päev Ivan Denissovitši elust”.

Kaua selline olukord ei kestnud ning 1960. aastate teisel poolel peale Brežnevi võimuhaaramist alanud neostalinismi pealetungiga algas „kraanide” järk-järguline kinnikeeramine. Kui dissidentlust silmas pidada, siis tsensuuri karmistumisega algas kirjastamises järjest laialdasemaks muutuv samizdati nimeline nähtus ehk „isekirjastamine”.

Autor trükkis teose läbi kopeeri mitmes eksemplaris ning jagas tuttavatele lugemiseks. Viimased omakorda paljundasid teksti ning jagasid seda oma tuttavatele. Esimesed sellised omakirjastuslikud materjalid olid luuletused, eriti Stalini ajal keelatud luuletajatelt: Anna Ahmatova, Ossip Mendelštam, Marina Tsvetajeva jt, hiljem nooremate keelatud poeetide looming: Jossif Brodski, Naum Koržavin jt, kuid samizdatina levis ka lubatud autorite looming, mille tsensuur oli välja praakinud: Jevgeni Jevtušenko, Andrei Voznessenski  jt.

Oli veel teine illegaalse loomingu vorm ehk magnitizdat, täpsemalt helisalvestused (Aleksander Galitš, Vladimir Võssotski, Bulat Okudžava jt). Oluline oli veel tõlke-samizdat ning avaldamist leidsid mitmed NSV Liidus keelatud teosed. Üheks erivormiks oli veel Läänes vene keeles välja antud teos ehk tamizdat.

1960. aastate alguses sündisid ka esimesed põrandaalused ajakirjad, millest tuntuim on ehk Aleksander Ginzburgi toimetatud „Sintaksis”. Kui algselt oli samizdati näol tegemist peaasjalikult ilukirjandusega, siis selle kirjastusviisi  politiseerumine algas 1960. aastate keskel ja oli paljuski seotud Roi Medvedevi nimega, kes aastatel 1964–1970 andis välja kuukirja, mis hiljem sai nimeks „Poliitiline päevik”.

Kindlasti kõige mõjukamaks põrandaaluseks väljaandeks tuleb lugeda „Jooksvate sündmuste kroonikat”, mille esimene number ilmus 30. aprillil 1968. Kui välja arvata lühikene paus aastatel 1972–1974, siis ilmus väljaanne pidevalt 1984. aastani. Toimetus oli anonüümne ning sai avalikkusele teatavaks alles läbi erinevate kohtuprotsesside. Informatsiooni võis edastada iga inimene. Juhis oli selline, et teave tuli edasi anda sellele, kelle käest väljaanne saadi, kes omakorda andis info edasi sellele, kelle käest tema selle sai jne.

Kroonika koondas endasse kõikvõimalikke sündmusi inimõiguste rikkumisest NSV Liidus. Avaldati ka ülevaateid rahvusvähemuste ning usklike tagakiusamise kohta. “Kroonikat” üritati edasi saata ka välismaale, kus see sai inimõiguste eest võitlevatele organisatsioonidele oluliseks infoallikaks. Kuna informatsiooni kogumine oli vaevaline protsess, siis sattus “Kroonikasse” ka palju ebaolulist ning lausa valeinformatsiooni. On teada ka juhtumeid, kui valeinfot edastas KGB, et “Kroonikat” kompromiteerida ning osaliselt see ka õnnestus.

1960. aastail arreteeriti NSV Liidus “nõukogudevastase tegevuse” eest mitmeid intelligentsi esindajaid, mis sai dissidentluse struktuuri väljakujunemise aluseks.  Eraldi tuleks rõhutada 1965. aastal kirjanike Juli Danieli ja Andrei Sinjavski arreteerimist, mis leidis eriti laia vastukaja ning kulminatsiooniks kujunes Moskvas Puškini väljakul inimõigusi nõudev miiting, mida võiks tinglikult pidada esimeseks omalaadseks NSV Liidus.

Demonstratsiooni organiseerijaks ja vastavasisulise lendlehe levitajaks ning koostajaks oli Aleksandr Jessenin-Volpin. Teda on nimetatud ka esimeseks „seadusejärgijaks” (zakonnik), kes rõhutatult järgis kõiki NSV Liidu seadusi ning selgitas ka teistele, et neid tuleb täpselt nii täita nagu nad on üles kirjutatud, mitte nii nagu nõuavad ülemused.

Sinjavski ja Daniel end kohtus süüdi ei tunnistanud ning esimesele määrati viis ja teisele seitse aastat range režiimiga laagrit. Kirjanike kohtuprotsess leidis ka Läänes kõlapinda ning NSV Liit oli selliste leketega teatud määral sunnitud edaspidigi arvestama. Samizdatis levisid kohtuprotsessi protokoll ning muud vastavasisulised kirjutised. Nendes ei protesteeritud mitte niivõrd kirjanike karistamise vastu, vaid juhiti laiemalt tähelepanu inimõiguste rikkumistele protsessi eel, käigus ning peale protsessi.

1960. aastate teisel poolel tekkis vene ühiskondlikku ellu uus termin „allakirjutanu” (podpisant). Kui alguses läkitati kirjad erinevatele sovetlikele ametiasutustele, siis hiljem lisandusid kirjad adresseerituna ka erinevatele rahvusvahelistele organisatsioonidele ning „maailma avalikkusele”. Avalike kirjade koostamisel ja neile allkirjade kogumisel ei eeldatud, et võimukandjaid õnnestub veenda, vaid soov oli demonstreerida, et ei olda nõus ametlike seisukohtadega. Allakirjutanud ei pidanud end poliitilisteks opositsionäärideks ja tegutsesid Nõukogude seadusi järgides. Seetõttu polnud pahatihti KGB-l ka millestki kinni haarata.

Dissidentide organiseerumine

Esimesed organiseerumiskatsed algasid paralleelselt dissidentliku liikumise tekkimisega 1960. aastatel. Samas oli tegemist organiseerumiskeelu taustal väga ohtliku tegevusega, sest süüd raskendavaks asjaoluks loeti mõistagi “kuritegelikku grupeeringusse kuulumist”.

Dissidentlik liikumine polnud siiski kaugeltki ühtne. Kui tagantjärgi vaadatuna on inimõiguslaste organisatsioonid paremini tuntud, siis polnud need ainukesed ega ka mitte esimesed. Siinkohal võiks nimetada Kindralstaabi akadeemia kateedrijuhatajat Pjotr Grigorenkot, kes mingil hetkel leidis, et riik on kõrvale kaldunud “leninlikult teelt” ning 1964. aastal asutas ta Leninismi Taassünni Eest Võitlemise Liidu. Kuna võim tema seisukohti ei jaganud ning leninismist kõrvalekaldumisi ei tunnistanud, järgnes tagakiusamine, mistõttu sai temast üks juhtivaid inimõiguslasi ning “leninismi uuendamisest” ta enam juttu ei teinud.

Ühtlasi taaselustusid dissidentlikus liikumises XIX sajandi vastuolud. Läänelikele liberaalsetele väärtustele vastandusid “vene rahva uuestisünni” ettekuulutajad. Nii moodustati 1964. aastal näiteks Leningradis Ülevenemaaline Sotsiaalkristlik Rahva Vabastamise Liit (VSHON), mille eesmärgiks oli NSV Liidu ümberkujundamine õigeusklikke ja sotsialistlikke printsiipe aluseks võttes. Organisatsioon sündis grupi üliõpilaste eestvedamisel ning juhiks oli jaapani keele filoloog Igor Ogurtsov. Ideoloogia aluseks sai „kristlik sotsialism”, täpsemalt kristliku eetika ühendamise sotsialistliku ühiskonnaga. Oma õpetajateks peeti Fjodor Dostojevskit, Nikolai Berdjajevit, Vladimir Solovjovi jt. Laiemat kõlapinda liikumine Venemaal siiski ei leidnud.

1971. aastal alustas ilmumist vene rahvuslasi ühendada püüdev põrandaalune väljaanne “Veetše”, mida toimetas endine poliitvang Vladimir Ossipov. Ajakiri nimetas end patriootlikuks, soovides jätkata „slavofiilide ja Dostojevski teedjuhatavat liini”. Kokku jõuti seda üllitist välja anda üheksa numbrit ning kirjutati religioonist, vene kultuurist, kultuurimälestiste kaitsmisest jms.

Ajakirja kirjutajad polnud kaugeltki mitte ühtne seltskond ning avaldatu oli väga eripalgeline, alates antisemiitlikest või Stalinit ülistavatest kirjatükkidest kuni teoreetiliste katsetusteni sobitada demokraatiat vene rahvusluse ja õigeusuga. Mõned seisukohad olid siiski üldjoontes kindlad. Üks selline oluline seisukoht oli, et kriisi põhjuseks on eemaldumine kristlikust ideoloogiast. Rõhutati ka, et Venemaa on “kolmas tee” ida ja lääne vahel (st vastandati end läänest tulevatele ideoloogiatele (sh marksism) ning “idast pealepressivale kollasele ohule”).

Mida aeg edasi, seda rohkem pöördus „vene juurte” juurde ka Aleksandr Solženitsõn. Vene rahvuslikule eneseteadvusele andis tublisti tuge tema 1973. aastal kirjutatud „Kiri Nõukogude Liidu juhtidele”. Kuigi on rõhutatud „Gulagi arhipelaagi” tähtsust, saavutas ka nimetatud pöördumine laia leviku ning võimalik, et see oli isegi kaalukam põhjus, miks autor peagi arreteeriti ning maalt välja saadeti.

Kuigi põrandaaluseid või poolavalikke rühmitusi oli arvukalt, siis üldjoontes oli nende mõju enamasti marginaalne. Tunduvalt laiema kõlapinna said inimõiguste eest võitlevad liikumised. Esimene tõsine katse teisitimõtlejaid ühendada tehti 1969. aastal, kui moodustati „NSV Liidu inimõiguste kaitse initsiatiivgrupp”. Oma nelja tegutsemisaasta jooksul saadeti ÜRO-le kaheksa pöördumist, milles kutsuti üles surve avaldamisele NSV Liidule, et viimane järgiks inimõigusi. Ühtegi vastust ei saadud.

Paralleelselt moodustati 1970. aasta novembris NSV Liidu Inimõiguste Kaitsekomitee füüsik Valeri Tšalidze juhtimisel. Eesmärgiks seati „võimude konsulteerimine inimõiguste alal ning inimõiguste kaitse teoreetiliste aspektide väljatöötamine”. Mõistagi keeldusid võimud igasugusest koostööst sellise nende silmis isehakanud konsultatiivkomiteega.

Samas oli inimõiguste kaitsekomitee esimene NSV Liidu kodanikualgatuslik organisatsioon, mis saavutas rahvusvahelise liikmelisuse ning 1971. aastal sai komitee Rahvusvahelise Inimõiguste Liiga filiaaliks. Ehki inimõiguste komitee oli uurimis- ja konsultatiivorganisatsioon, siis pidevalt tegeleti ka üksikisikute juriidilise abistamisega, pöörduti kohtute poole kohtuasjade uuesti läbivaatamiseks, aidati registreerida usuühinguid jms.

Komitee eksisteeris 1973. aastani. Eelneval aastal oli selle asutajalt V. Tšalidzelt ära võetud NSV Liidu kodakondsus. Täpsemalt oli ta USA-s loenguid pidamas ning sellel ajal kodakondsus ära võetigi. Tšalidze juhtum polnud ainulaadne, seda meetodit kasutati ka teiste dissidentide puhul (Vladimir Bukovski, Natalja Gorbanevskaja, P. Grigorenko, A. Jessenin-Volpin, A. Solženitsõn, J. Brodski jpt). Suure tõenäosusega oleks NSV Liidust välja saadetud ka kõige tuntum dissident, 1975. aasta Nobeli rahupreemia laureaat Andrei Sahharov, kuid tema oli sõltuvalt erialast liiga tihedalt kokku puutunud ülisalajase informatsiooniga, mistõttu 22. jaanuaril 1980 pagendati ta Gorki linna ning pandi sisuliselt koduaresti.

Kui rida juhtivaid teisitimõtlejaid saadeti maalt välja või tehti sellekohane ettepanek (sisuliselt sunniti emigreeruma), siis üks dissidentluse erivorme oli liikumine, mis nõudis emigreerumisvabadust. Ühed esimesed, kellel võimaldati emigreeruda, olid juudid.

1960.–1980. aastatel said tuhanded juudid võimaluse emigreeruda Iisraeli, selle viisaga emigreerusid ka paljud mittejuudid, sealhulgas paljud kultuuritegelased. Sellesisulise tegevusega paistsid silma ka volga-sakslased, kelle eesmärgiks oli emigreerumine Saksamaa Liitvabariiki. Emigreeruda soovijaid oli siiski kordades rohkem, kui võimud selleks loa andsid. Ainuüksi NSV Liidust lahkumise sooviavaldus võis kaasa tuua tagajärgi, näiteks vallandamine, madalamale ametikohale viimine, teaduskraadi äravõtmine jne. Kui väljasõiduluba keelduti andmast, võis see taotleja järgneva elu ära rikkuda: teda ei lastud enam välismaale, ta ei saanud erialast tööd jms.

Helsingi efekt

Aastatel 1973–1974 valitses repressioonide tõttu dissidentlikus liikumises madalseis, paljud aktivistid lahkusid NSV Liidust. Tõus algas peale 30. juulist kuni 1. augustini 1975 Helsingis toimunud Euroopa julgeoleku ja koostöönõupidamist, mille lõppaktile kirjutasid alla 35 riigipead, sh Leonid Brežnev. Lõppakti kolmas osa kohustas allakirjutanud riike austama inimõigusi ja poliitilisi vabadusi, sh trüki-, sõna-, koosolekute- ja emigreerumisvabadust. Selle dokumendi alusel sai mõõta ka võimude tegevust ning riigis kehtivatest seadustest kinnipidamist.

Initsiatiiv nimetatud konverentsiks tuli kusjuures Nõukogude Liidult. Moskva eesmärgiks oli saada eelkõige rahvusvaheline tunnustus Nõukogude Liidu de facto kontrollile Ida-Euroopa regiooni üle. Helsingi läbirääkimistel panigi Brežnevi administratsioon suurima rõhuasetuse Euroopa piiride puutumatuse ning riikide siseasjadesse mittesekkumise põhimõtte kaitsmisele. See oli ka põhjus, miks lääneriigid, eriti USA, olid Helsingi lepete suhtes skeptiliselt meelestatud, kuid pingelõdvendust silmas pidades peeti selliseid leppeid siiski vajalikuks. Algatus lisada lepetesse inimõiguste osa tuli Euroopa Ühenduselt ja Kanadalt.

Nii oli Helsingi lõppakti puhul tegu revolutsiooniga rahvusvahelistes suhetes: see muutis inimõigused legitiimseks teemaks riikidevahelistes suhetes.

Nii oli Helsingi lõppakti puhul tegu revolutsiooniga rahvusvahelistes suhetes: see muutis inimõigused legitiimseks teemaks riikidevahelistes suhetes. Lisaks muutus julgeoleku mõiste laiemalt. Nüüdsest peeti inimõiguste olukorda üksikutes riikides julgeoleku küsimuseks – põhiliste kodanikuõiguste rikkumist võis nüüdsest vaadelda kui ohtu üldisele julgeolekule maailmas.

Nõukogude Liidule oli inimõigusi puudutava osa lisamine lepetele loomulikult ülimalt vastumeelt. Ent Kreml andis järele, sest lepetest saadavat poliitilist ja majanduslikku kasu peeti suuremaks kui inimõiguste punktist tuleneda võivat kahju. Tõenäoliselt peeti Moskvas inimõiguste nõudeid tavapärasteks sümboolseiks tühjadeks sõnadeks, mis ei too kaasa erilisi kohustusi, ning samuti usuti, et selle nõude mõju ärahoidmiseks piisab teiste riikide siseasjadesse mittesekkumise põhimõttest. Pealegi sisaldas Nõukogude Liidu enda konstitutsioon enamikku inimõiguste klausleid niikuinii, mistõttu nende vastu võitlemine oleks paistnud veider.

Sovetivõimule ootamatult haarasid nimetatud leppe inimõigusi puudutavatest punktidest koheselt kinni dissidendid, kes asutasid Helsingi põhimõtetest kinnipidamist jälgivaid ühendusi – Helsingi-gruppe – ning informeerisid Läänt inimõiguste rikkumistest Nõukogude Liidus.

12. mail 1976 toimus Moskvas akadeemik Sahharovi korraldatud pressikonverents, kus professor Juri Orlov teatas Helsingi lepete täitmise NSV Liidu järelevalve-grupi moodustamisest (Moskva Helsingi grupp). Gruppi kuulus 11 inimest ja seadis see eesmärgiks jälgida Helsingi lepete täitmist NSV Liidus ning sätete rikkumise kohta informatsiooni kogumist ja levitamist.

9. novembril 1976 asutati Ukraina Helsingi grupp ja 25. novembril Leedu grupp, 1. aprillil 1977 Armeenia ja 14. novembril 1977 Gruusia grupp. Septembris 1976 asutati Poolas Tööliste Kaitse Komitee ja 1. jaanuaril 1977 Tšehhoslovakkias Harta-77. Kuigi viimased organisatsioonid ei nimetanud end Helsingi gruppideks, olid nendegi tegevuse aluseks rahvusvahelised inimõigustealased lepped.

Kuna Nõukogude Liidu kodanike võimalused ise oma valitsuse poliitikat mõjutada olid sisuliselt olematud, pidid seda rolli täitma välisriikide valitsused. Helsingi gruppide eesmärgiks oligi julgustada Läänt olema vahendajaks. Mitte ainult inimõiguste organisatsioonid, vaid ka rahvuslikud liikumised adresseerisid oma avaldusi Läände, peamiselt rahvusvahelistele konverentsidele, ÜRO-le, USA Kongressile, USA presidendile ning „maailma avalikkusele” jne.

Nõukogude Liidu lagunemist on selgitatud protsessiga, mida nimetatakse Helsingi efektiks. See teooria põhjendab repressioonipoliitika leevenemist dissidentide suhtes rahvusvahelise survega Nõukogude Liidule järgida inimõiguste norme. Helsingi efekt oli võimalik vaid tingimusel, et Lääne avalik arvamus läks Kremlile korda.  See omakorda eeldas, et Nõukogude Liit sõltuks lääneriikidest majanduslikult või poliitiliselt. Helsingi-efekti teooria pooldajad väidavadki, et stagneeruva majandusega Nõukogude Liit ja idablokk tervikuna langes Läänest üha suuremasse sõltuvusse.

See, et Helsingi lepetest kujuneb Moskva jaoks moraalne ja poliitiline lõks, ei olnud alguses sugugi ette näha. Sellest, et tsiteeritud punktides mingit ohtu ei nähtud, annab tunnistust seegi, et NSV Liidus polnud see kaugeltki salajane dokument ning avaldati keskajalehtedes ning eraldi trükistena.

Nii Nõukogude Liidu juhtkonna kui Lääne arvamus muutus kiiresti, kui pärast Helsingi konverentsi lõppu toimus dissidentluse märgatav elavnemine Nõukogude Liidus. Kuigi sõltumatute organisatsioonide asutamine oli Nõukogude Liidus keelatud, oli võimude reaktsioon Helsingi gruppide tekkimisele esialgu üllatavalt rahumeelne. KGB küll hoiatas J. Orlovi, et grupi tegevus on illegaalne ja konstitutsioonivastane, kuid ühendusel lubati segamatult tegutseda kaheksa kuud, mille jooksul grupi liikmed viisid läbi mitu uuringut ning avaldasid 18 dokumenti inimõiguste rikkumistest. Kuna andmeid polnud võimalik NSV Liidus avalikustada, siis saadeti need Läände.

Võimude reaktsioon oli etteaimatav, kuid KGB taktika erinevate Helsingi-gruppidega mõnevõrra erinev. Ukrainas näiteks arreteeriti kõik grupi liikmed. Tavaliselt arreteeriti siiski küll ainult paar juhtisikut, mille tagajärjel arreteerimise ähvardusel suudeti teine osa panna emigreeruma või sundida tegevuse lõpetamisele. NSV Liitu ja vabadusse jäänud seltskonna põhiaur oleks edaspidi kulunud eeskätt nõudmistele vangistatud liikmed vabastada.

1980. aastate alguseks oli dissidentlik liikumine jõudnud kriisi. Paljuski oli põhjuseks teravnenud rahvusvaheline olukord. 1982. aastal lõpetas tegevuse Moskva Helsingi-grupp ning 1983. aastaks oli kogu NSV Liidus igasugune avalik või poolavalik dissidentlik vastupanu sisuliselt maha surutud.

Pööre saabus Mihhail Gorbatšovi asumisega NLKP KK peasekretäriks ning perestroika ja glasnosti poliitika algusega. 1986. aasta lõpul hakati vabastama poliitvange, lõdvenes tsensuur, tekkis võimalus registreerida sõltumatuid organisatsioone ning väljaandeid jne. 1989. aasta 28. juulil teatati ka Moskva Helsingi grupi taastamisest, Larissa Bogorazi juhtimisel. Vastavalt põhikirjale oli tegemist valitsusvälise organisatsiooniga, mille ülesanne polnud enam niivõrd rikkumiste registreerimine, kui Helsingi lepete humanitaarosa täitmisele praktiline kaasaitamine.

Dissidentlik liikumine endisel kujul kaotas järk-järgult oma mõtte. Hääbuma hakkasid ka samizdati väljaanded, mis uutes kirjastusoludes ei osutunud elujõulisteks.

Peeter Kaasik (1974) on Eesti Mälu Instituudi ja Eesti Sõjamuuseumi teadur, kelle peamine uurimisvaldkond on 20. sajandi Eesti sõjaajalugu.
 

Kirjandus:

Dissidentlik liikumine Eestis aastatel 1972-1987 : Dokumentide kogumik / koostanud Arvo Pesti. Sari: Ad fontes, 17 (Tallinn : Rahvusarhiiv, 2009)

Piirimäe, Kaarel; Kaasik, Peeter. „Hirvepargi kõnekoosolek ja Eesti vabanemine,” Hirvepark 1987 : 20 aastat kodanikualgatusest, mis muutis Eesti lähiajalugu / peatoimetaja Tõnu Tannberg (Tallinn : Kultuuriselts Hirvepark, 2007), 4–45.

Rubenstein, Joshua, Soviet dissidents : their struggle for human rights (Boston: Beacon Press, 1985)

Thomas, Daniel C, The Helsinki effect : international norms, human rights, and the demise of communism (Princeton ; Oxford : Princeton University Press, 2001)

Алексеева, Людмила, История инакомыслия в СССР (Издательство Весть, 1992)

Крамола : инакомыслие в СССР при Хрущеве и Брежневе 1953-1982 гг. : рассекреченные документы Верховного суда и Прокуратуры СССР / под редакцией В. А. Козлова и С. В. Мироненко ; ответственный составитель О. В. Эдельман при участии Э. Ю. Завадской (Москва : Материк, 2005)

Кречмар, Дирк, Политика и культура при Брежневе, Андропове и Черненко 1970-1985 гг (Москва : АИРО-XX, 1997)

Широкорад, Александр, Диссиденты 1956—1990 гг (Москва : Алгоритм, 2014)

Шубин, Александр, Диссиденты, неформалы и свобода в СССР (Москва : Вече, 2008)