Vastupanu
Poliitika & Ühiskond

Dissidentlik liikumine Eestis

Peeter Kaasik, Eesti Mälu Instituudi vanemteadur, 21. September 2021

Poliitiliste vaadete osas oli Vene ja Eesti teisitimõtlejatel mõningaid erinevusi. Kui Vene dissidentide eesmärgiks oli eelkõige demokratiseerida nõukogude süsteemi, siis Eesti teisitimõtlejad lähtusid eeskätt iseseisvuse taastamise ideest, kirjutab ajaloolane Peeter Kaasik.

Dissidentlusest Eestis võime rääkida 1960. aastate lõpust, mil Vene dissidentide eeskujul, mõistagi koos kohalike eripäradega toimus nihe vabadusvõitluse sisulises pooles. Hakkas kaduma isoleeritus ning ilmnes arusaam tsiviliseeritud ja demokraatlike võitlusvormide rakendamisest. Igasugusest relvastatud vastupanust loobuti ning demokraatlike vabaduste nõutamisel ning inimõiguste kaitsel muutus tegevus järjest avalikumaks.

Jüri Kukk
Üks traagilisema saatusega Eesti teisitimõtlejaid Jüri Kukk arreteeriti 1980. a märtsis ja mõisteti nõukogudevastases tegevuses süüdistatuna kaheks aastaks vangi. 1981. a suri Jüri Kukk Vologda vanglahaiglas näljastreigi tagajärjel. Foto: Rahvusarhiiv


Kuna liikumine NSV Liidu piires oli üldiselt vaba, siis tekkisid tasapisi sidemed teiste dissidentidega väljaspool Eestit. 1970. aastate vastupanu tuumiku moodustasid endised poliitvangid (Enn Tarto, Mart Niklus, Erik Udam, Endel Ratas jt), kelle nõukogudevastane poliitiline tegevus oli alanud juba aastaid varem. Eesti poliitvangidel tekkisid laagrites head suhted lätlaste ja leedulastega, kuid ka mõne vene (või vene-juudi) teisitimõtlejaga. Suhtlus säilis ka peale vabanemist.

Poliitiliste vaadete poolest oli Vene dissidentidel ja Baltikumi teisitimõtlejatel mõningaid erinevusi. Vene dissidentide eesmärgiks oli eelkõige demokratiseerida nõukogude süsteemi: taotleti konstitutsiooni täitmist, sõna-, trüki-, koosoleku-, liikumis- jm vabadust, valitseva korra liberaliseerimist, kinnipidamist siseriiklikest ja välislepingutest jne.

Süsteemi likvideerimist ei nõudnud sisuliselt keegi. Väga harva käsitleti ka majanduslikke ja sotsiaalseid probleeme. Peagi muutus põhitegevuseks endavastaste repressioonide fikseerimine ja andmete läände edastamine. Vastupidiselt Vene dissidentidele nõudsid Eesti, Läti ja Leedu teisitimõtlejad muuhulgas oma programmilistes dokumentides NSV Liidu anneksiooni ja okupatsiooni lõpetamist, okupatsioonivägede väljaviimist ning iseseisvuse taastamist.[i]

Eesti demokraatlik liikumine

1960ndate lõpul ja 1970ndate alguses tegutsenud liikumiste kohta võib kasutada definitsiooni “demokraatlikud liikumised”. Peamiseks küsimuseks kerkisid inimõigused ja demokraatia ideed. Sellised liikumised ei olnud iseloomulikud mitte ainult Eestile. Demokraatliku grupi aktiivsemaid liikmeid Eestis oli Sergei Soldatov, kelle tegevus polnud kaugeltki Eesti-keskne.

Soldatovi algatusel moodustati ambitsioonika nimega organisatsioon Nõukogude Liidu Demokraatlik Liikumine (NLDL), mis pidi saama katusorganisatsiooniks. 1969. aasta oktoobris valmis 12-peatükiline programm, mille eesmärk oli sõnastada vastupanuliikumise eesmärgid ja vahendid. 1970. aasta juunis valmisid NLDL-i „taktikalised alused“.

Mõlemad dokumendid said Moskva teisitimõtlejate käest hävitava hinnangu. Organisatsioon läks vaikselt hingusele, kuid sai jätku eesti dissidentluses. Nii kasvas NLDL-i liikmeskonnast 1970. aastate alguses välja kaks rakukest: Eesti Rahvusrinne (ERR) ja Eesti Demokraatlik Liikumine (EDL), mille programmiliseks eesmärgiks seati üldise demokratiseerimise kõrval ka Eesti iseseisvuse taastamine.

ERR-i loojateks olid TPI automaatika kateedri assistent Kalju Mätik ja Maardu Keemiakombinaadi arst Arvo-Gunnar Varato. Programmis nõuti referendumi läbiviimist Eesti enesemääramise küsimuses ning Eesti iseseisvuse ja demokraatliku riigikorra taastamist. Ilmus ka kaks ERR-i häälekandja „Eesti Rahvuslik Hääl” numbrit.

1971. aasta lõpus moodustati ERR-i kõrvale veel Eesti Demokraatlik Liikumine (EDL), mida vedasid kaubandusliku reklaami projekteerimisbüroo kunstnik Mati Kiirend ja Artjom Juškevitš. 1972. aasta sügiseks valmis EDL-i programm. 1971. aasta lõpus alustas EDL ÜRO Peaassambleele memorandumi koostamist.

Memorandum koosnes kahest osast: 11 teesi eesti rahva ajaloo ja hetkeolukorra kohta ning EDL-i ja ERR-i programmilised nõuded olukorra parandamiseks. Memorandumile lisati K. Mätiku koostatud kaaskiri ÜRO peasekretärile, mis puudutas peamiselt venestamist Eestis. Põhinõudeks oli Eesti Vabariigi taastamine. Selle kõrval peeti vajalikuks: likvideerida koloniaalne haldusaparaat ja okupatsioonivägede sõjaväebaasid; tuua kuni rahvuslike võimuorganite moodustamiseni sisse ÜRO väed ning anda Eesti territoorium ÜRO halduse alla; anda võimalus kõigile neile tagasi pöörduda, kes olid Eestist lahkunud poliitilistel põhjustel või sunniviisil jne.

Memorandumi levik oli küllaltki laialdane ning Eesti Rahvusfond trükkis selle 3000 eksemplaris. Balti Komitee avaldas rootsikeelse ja lobby-organisatsioon BATUN (Baltic Appeal To United Nations) ingliskeelse tõlke.[ii]

kiirend
Dissident Mati Kiirend. Foto: Rahvusarhiiv

Demokraatide teiseks oluliseks dokumendiks sai „EDL Taktika ja Strateegia“. Dokument sisaldas nii olemasoleva analüüsi, vastupanu organiseerimise ja tegutsemise põhimõtteid kui ka vabadusvõitluse filosoofilisi aluseid. Põhilisteks koostajateks olid Mätik, Kiirend ja Juškevitš. Käsikiri jäi asjaosaliste arreteerimise tõttu 13. detsembril 1974 lõpetamata. 21.–23. oktoobril 1975 toimunud ENSV Ülemkohtu istungil mõisteti Soldatov ja Mätik kuueks ning Kiirend ja Juškevitš viieks aastaks vangilaagrisse. Varato sai tänu ülestunnistusele kolm aastat tingimisi.[iii]

Juhtide arreteerimisest ei lastud end heidutada. 1974. aasta detsembris pöördusid vabadusse jäänud mõttekaaslased ÜRO peasekretäri Kurt Waldheimi poole apelliga, milles muu hulgas nõuti iseseisvuse taastamist. 17. juunil 1975 saatsid Eesti ja Läti demokraadid OSCE-le ühise läkituse jne.

Kindlasti peaks siinkohal mainima veel Eesti demokraatide kirja USA Kongressile 21. oktoobril 1976. aastal, milles protesteeriti demokraatide arreteerimise vastu. See pöördumine oli oma olemuselt juba osa järgmisest nn Helsingi etapist, kuna selle põhirõhk oli inimõiguste rikkumistel kogu NSV Liidus.[iv]  

Eesti Helsingi grupi organiseerimine ja avalikud protestikirjad

Eesti dissidendid suhtusid Helsingi lõppakti skeptiliselt. Arvati, et need otsused legaliseerisid sisuliselt Teise maailmasõja ajal ja pärast seda Euroopas (Teheranis, Jaltas ja Potsdamis) kehtestatud mõjusfäärid. Skepsist väljendas õigustatult eespool nimetatud Eesti dissidentide kiri USA Kongressile 21. oktoobril 1976, milles avaldati kahtlust, kas NSV Liit Helsingi leppeid täita kavatseb. Ent ka rahvuslike õiguste kaitset oli kõige mõistlikum teostada Helsingi kokkulepete võrgustiku kaudu ning peagi jõuti ka Eestis veendumusele, et kõige sobivamaks vastupanu organiseerimise vormiks on Helsingi grupp, mis on piisavalt autoriteetne foorum, et juhtida maailma avalikkuse tähelepanu Eesti okupeeritud staatusele ja inimõiguste rikkumisele Eestis.[v]

Eesti Helsingi grupi organiseerimistöid alustati 1976. aasta lõpus. Eestvedajad olid endised poliitvangid Enn Tarto ja Erik Udam. Paraku jäi survegrupi moodustamine soiku. Peamise põhjusena on välja toodud, et suhe vastupanuliikumise esindajate ning haritlaste vahel polnud kõige parem. Samal põhjusel ei saanud asja ka Läti Helsingi grupist. Samuti pole päris õige süüdistada intelligentsi selgrootuses ning viidata, et Moskva Helsingi grupp kaasas mitmeid tuntud isikuid kultuuri- ja teaduseliidi seast.

udam
Dissident Erik Udam. Foto: Rahvusarhiiv

Eesti vastupanuliikumine oli vene dissidentlusega võrreldes mõnevõrra teises situatsioonis. Liiduvabariikide Helsingi gruppide rõhuasetus erines Moskva grupist näiteks selle poolest, et need võitlesid eelkõige kultuuriliste, etniliste ja usuliste õiguste kaitsmise eest vene (nõukogude) kultuuri ja keele pealesurumise tingimuses.

Vastupanuliikumise üheks kandvaks mõtteks oli ka iseseisvuse taastamine. Oli selge, et Nõukogude võimu silmis on tegemist kriminaalse teoga. Vene kultuurieliidil selline dilemma puudus – inim- ja kodanikuõiguste austamise nõudmist ei keelanud otseselt ka NSV Liidu seadused. Igal juhul kujunes olukord selliseks, et eesti intelligentsilt vastupanuliikumine arvestatavat tuge ei saanud.

1970. aastate lõpus tehti ettepanek moodustada Eesti-Läti-Leedu dissidente ühendav organisatsioon. Idee algatas Leedu dissident Viktoras Petkus. Eesti poolt osalesid arutelul Mart Niklus, Erik Udam, Enn Tarto, Endel Ratas, Jaan Isotamm ja Jüri Pertman. Esialgne organisatsiooni ideekavand valmis 1977. aasta augustiks ning Eesti-Läti-Leedu Rahvusliikumiste Peakomitee otsustati välja kuulutada 25. augustil Moskvas toimuval pressikonverentsil.[vi]

Kui organisatsiooni tegevus repressioonide tõttu peatati, siis pidid selle volitused üle minema Ülemaailmsele Eesti Kesknõukogule, Vabade Lätlaste Maailmaliidule ja Leedu Vabastamise Peakomiteele.

KGB-l õnnestus nurjata Rahvusliikumiste Peakomitee väljakuulutamine. 23. augustil arreteeriti Petkus ja 25. augustil ei lasknud KGB Mart Niklust Põlvas rongile istuda ja konvoeerisid ta Tartusse, kus tema korteris korraldati läbiotsimine. Eesti-poolsed juhid pääsesid esialgu kohtu alla andmisest, Petkus seevastu mõisteti 10 aastaks vangilaagrisse. [vii]

Balti riikide dissidentide silmapaistvaimaks ühisaktsiooniks võib pidada Balti apelli läkitamist Atlandi hartale allakirjutanud riikidele, NSV Liidu, Saksa DV, Saksa LV valitsustele ja ÜRO peasekretärile 23. augustil 1979. Maailmas küllaltki palju tähelepanu võitnud märgukirjas kutsusid allakirjutanud 45 leedulast, lätlast ja eestlast üles avalikustama MRP lisaprotokolli ja likvideerima selle tagajärjed, ehk lühidalt kokku võttes taastama Balti riikide iseseisvuse.[viii]

Ilmselt paljuski Balti apellist inspireerituna võttis Euroopa Parlament 13. jaanuaril 1983 vastu resolutsiooni, milles mõisteti hukka Balti riikide okupeerimine Nõukogude Liidu poolt ja nõuti Balti riikide iseseisvuse taastamist. Oluline on märkida, et apell pälvis nii palju tähelepanu tänu sellele, et selle taga olid konkreetsed isikud, kes julgesid oma nime avaldada. Balti apell avaldas mõju ka Eestis – selle tulemusena liitusid vastupanuga mitmed rahvuslased, sealhulgas Jüri Kukk, Veljo Kalep ja Tiit Madisson.

Balti apellile järgnes terve rida avalikke protestikirju, millele andis allkirja kokku 19 eestlast.[ix] Nimetagem siinkohal veel eraldi kahte.17. jaanuaril 1980 saatsid Balti riikide dissidentide juhid kirja  NSV Liidu ÜN Presiidiumi esimehele, ÜRO peasekretärile ja Afganistani rahvale. Nõuti NSV Liidu vägede väljaviimist Afganistanist ja juhiti tähelepanu analoogsele olukorrale 1940. aastal Balti riikides.[x] 28. jaanuaril 1980 saatsid Eesti, Läti ja Leedu dissidendid Rahvusvahelisele Olümpiakomiteele avaliku kirja, milles protesteeriti NSV Liidule kui agressorriigile olümpiamängude korraldamise õiguse andmise vastu. Samuti juhiti tähelepanu olümpia purjeregati toimumisele okupeeritud Eesti territooriumil.[xi]

Tähelepanuväärne on, et KGB vastumeetmed maailma jõudnud kirjadele olid siiski üsna tagasihoidlikud ning avalike kirjade saatmine katkes alles 1983. aastal, kui arreteeriti Lagle Parek, Heiki Ahonen, Arvo Pesti ja Enn Tarto. Kui dissidendid ise ei rikkunud Nõukogude seadusi, oli repressiivorganitel raske leida vahistamisteks ettekäändeid. Enamikel juhtudel oligi KGB sunnitud rikkuma omaenda eeskirju, Nõukogude konstitutsiooni ning Nõukogude Liidu rahvusvahelisi kohustusi. Suur osa inimõiguste rikkumiste juhtumitest jõudsid Lääne avalikkuseni ja järjest sagedamini ka Lääne diplomaatide etteheidetesse NSV Liidu kolleegidele.

KGB taktika seisnes peamiselt ulatuslikus ennetustegevuses. Mustadesse nimekirjadesse kantud inimestele ei võimaldatud kvalifikatsioonile vastavat tööd, välistatud olid välismaareisid, autoostuload, uus korter, rääkimata loomingu avaldamisest. Vangi pandi vaid KGB mõistes kõige tõrksamad ja lootusetumad.

Repressioonid jõudsid Helsingi võrgustiku kaudu kiiresti Lääne ajalehtede veergudele ning Ameerika Hääle, Raadio Vaba Euroopa, Raadio Vabaduse ning teiste raadiojaamade eetrisse. Eestis toime pandud inimõiguste rikkumised jõudsid maailma avalikkuseni eelkõige Ants Kippari eestvedamisel 1978. aastal Stockholmis asutatud Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskuse (EVVA) kaudu.

EVVA peaeesmärgiks oli vangistatud dissidentide perede abistamine. Laagrites ja vaimuhaiglates peetavate isikute üle peeti arvestust ning Eesti olukorrast teavitati erinevaid inimõigus- ning muid organisatsioone. EVVA organiseeris mitmeid toimkondi ja initsiatiivgruppe. Seati sisse sidemed Eesti dissidentidega ning nendelt saadud protestikirjad toimetati edasi. Kipparist sai väliseestlaste seas peagi üks olulisemaid KGB vaenlasi.[xii]

1978. aastal hakkas ilmuma vastupanuliikumise väljaanne „Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis“, mis kajastas inimõiguste rikkumisi Eestis. Selles tehti ülevaade kõigist kohtuprotsessidest ning avaldati kõik avalikud kirjad ja apellatsioonid. Aeg-ajalt ilmus artikleid ka Eesti ajaloost ning Läti, Leedu ja Poola olukorrast. „Lisanduste“ eeskujuks oli vene dissidentide „Jooksvate Sündmuste Kroonika“, kuid väljaanded erinesid üksteisest siiski märgatavalt, sest „Lisandustes“ avaldati lisaks jooksvale informatsioonile ka teemaartiklitele pretendeerivaid kirjutisi.[xiii]

lisandusi
Põrandaalune väljaanne “Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis”, 1981. Fotodel Jüri Kukk ja tema haud Vologdas. Foto: Vabamu 


Repressioonide tugevnemine 1970. aastate lõpus ja 1980. aastate esimesel poolel

Olgu öeldud, et dissidentide tegevus ei jäänud julgeolekuorganitele märkamatuks. KGB vaatas asja esialgu pealt, lootes gruppi infiltreeruda. Ilmselt see ka õnnestus, sest tagantjärgi paistab, et KGB-l oli asjade käigust korralik ülevaade. Vastalised isikud olid enamjaolt teada, kuid samas oligi dissidentide tegevus suuresti avalik.

Endine KGB esimehe esimene asetäitja kindralpolkovnik Filipp Bobkov kirjeldab oma mälestustes[xiv] 1970. aastate teise poole olukorda Eestis kui “küpsevat konfliktsituatsiooni” ja „kodanliku natsionalismi vohamist“. Bobkovi vohamise juttu ei maksa üleliia tõsiselt võtta, kuid 1970. aastate lõpus sattus natsionalismi küsimus NSV Liidu äärealade suhtes siiski teravama tähelepanu alla.

Vihjeid natsionalismile said alguse 1977. aastal vastu võetud uuest NSV Liidu konstitutsioonist ning seoses sellega ka NLKP uutest perspektiivplaanidest, mis nägid ette tsentraliseerituse suurendamist, „nõukogude inimese” väljakujundamise lõpetamist (sh venestuse tõhustamist), liiduvabariikide osa suurendamist ühiskatlasse jms.

1977. aasta sügisel saabus Eestisse NLKP KK kontrollbrigaad. Komisjon esitas ENSV-s valitsenud olukorra kohta teravalt negatiivse õiendi ning NLKP KK otsuse projekti Eestis valitseva olukorra kohta.[xv] Dissidentide tegevust nendes dokumentides otseselt ei mainita, nad olid osa  “natsionalismi vohamisest”, kuid repressioonid nende suhtes olid tingitud pigem rahvusvahelise olukorra pingestumisest 1970. aastate lõpul.

Teated NSV Liidust tõestasid ilmselgelt, et allkiri Helsingi leppel inim- ja kodanikuõiguste teemal oligi sõnakõlks ja valmistas diplomaatilises suhtluses NSV Liidule piinlikkust. Kuigi üks lepete allkirjastamise eesmärk oli välistada sekkumine teiste riikide siseasjadesse, siis samal ajal tungisid Nõukogude väed Afganistani, mis oli samamoodi tõestus, et lepete täitmisse suhtutakse NSV Liidus loominguliselt.

NSV Liidu sisepoliitikas tähendas rahvusvaheliste suhete pingestumine ka seda, et mõistetavalt olid Helsingi grupid ja inimõiguste eest võitlejad esimesed, kes löögi alla sattusid. Aastatel 1980–1983 vahistati rohkem kui 500 Nõukogude kodanikku, kes olid seotud inimõiguste eest võitlemisega. Kõrvale ei jäänud ka Eesti dissidendid.

5.–8. jaanuaril 1981 toimus ENSV Ülemkohtu (ÜK) kohtuprotsess Mart Nikluse ja Jüri Kuke üle. Niklust süüdistati nõukogudevastase materjali levitamises ja valmistamises, “Ameerika Hääle” kuulamises jne. Ta kuulutati eriti ohtlikuks retsidivistiks ja määrati kümneks aastaks erirežiimiga vangilaagrisse. Kukele pandi süüks NSV Liitu laimavate ja valesid sisaldavate avalduste levitamist ning ta mõisteti kaheks aastaks üldrežiimiga laagrisse. Kukk alustas selle peale näljastreiki, mille tagajärjel ta 1981 Volgoda vanglas suri.[xvi]

16.–17. märtsil 1981 toimus kohtuprotsess Pärnu KEKi ehitusinseneri Veljo Kalepi üle. Sama kriminaalasjaga arreteeriti veel Viktor Niitsoo ja Tiit Madisson, kuid uurimisel ei suutnud KGB nende seotust tõestada ja kohtuprotsessid toimusid eraldi. Kalepit süüdistati emigreerumissoovis, “laimavate” kirjutiste kirjutamises ja levitamises, nõukogude võimu vastaste plakatite valmistamises ja ülespanekus oma töölauale jm. Kalep mõisteti ENSV ÜK otsusega neljaks aastaks range režiimiga vangilaagrisse.

23. ja 24. aprillil 1981 toimunud ENSV ÜK kohtuprotsessil mõisteti kaheks aastaks range režiimiga vangilaagrisse Kultuurimälestiste Riikliku Projekteerimise Instituudi (KRPI) vanemtehnik Viktor Niitsoo. Teda süüdistati Tartu Noortemaja “Sõprus” kohvikus nõukogude ühiskonda laimavate väljamõeldiste levitamises, raadiojaama “Vabadus” ja Rootsi raadio eestikeelsete saadete lindistamises, mitmete nõukogudevastaste artiklite omamises ja levitamises. Tegelikku põhjust, st “Lisanduste…” toimetamist tõestada ei suudetud.[xvii]

14. ja 15. mail 1981 toimus ENSV ÜK protsess Pärnu ERV ehitus-remonditöölise Tiit Madissoni üle ja ta mõisteti neljaks aastaks range režiimiga vangilaagrisse. Madissoni süüdistati mitme avaliku pöördumise kirjutamises ja levitamises.

Uued repressioonid algasid 1983. aastal. 5. märtsil arreteeriti Tartus KRPI vanemtehnik Lagle Parek, Tallinna Tuletõrjeühingu korstnapühkija Heiki Ahonen ja Tartu Tuletõrjeühingu pottsepp Arvo Pesti ning 13. märtsil ka Enn Tarto. 13.–16. detsembril 1983 toimunud ENSV ÜK istungil süüdistati Parekit, Pestit ja Ahoneni ühenduses olemises nõukogudevastaste emigrantlike organisatsioonidega, laimavate artiklite kirjutamises ja levitamises (“Lisandusi”), Poola “Solidaarsust” ülistava kirja kirjutamises.

Parekit karistati kuueaastase vabadusekaotusega range režiimiga vangilaagris. Pestile ja Ahonenile mõisteti viis aastat vangistust range režiimiga vangilaagris. 18.–19. aprillil 1984 toimus ENSV ÜK kohtuprotsess Enn Tarto üle. Tema suhtes tehti üldistus nõukogudevastase propaganda eest aastatel 1962–1983 ja leiti, et mees pole midagi eelnevast õppinud. Tarto tunnistatigi „eriti ohtlikuks retsidivistiks” ja mõisteti 10 aastaks erirežiimiga vangilaagrisse.[xviii]

Enne perestroikat algatati veel mitmeid kriminaalasju teisitimõtlejate vastu. Eraldi võiks nimetada kahte, mis algatati Eesti NSV kriminaalkoodeksi §68 alusel (nõukogudevastane propaganda ja agitatsioon) ehk paragrahv, mis leidis tavaliselt rakendust kõige tõrksamate puhul.

14. mail 1984 arreteeriti Jan Kõrb, kelle peamine „süü“ oli “salajase” informatsiooni ja nõukogudevastaste materjalide levitamine ja vahendamine Läände (täpsemalt Jüri Linale). KGB tegi küll hoiatuse, kuid Kõrb jätkas oma tegevust. Järgnes arreteerimine ning 19. märtsil 1985 mõistis ENSV ÜK Kõrbi neljaks aastaks range režiimiga vangilaagrisse.

Jüri Lina oli aktiivne ja populaarne alternatiivkultuuri propageerija. 1979. aastal lahkus ta fiktiivse abieluga Soome ning hiljem siirdus Rootsi. 1983. aastal ilmusid temalt raamatud „Öised päevad“ ja „Nõukogude Liit ähvardab Rootsit“, mis sisaldasid NSV Liidu mõistes ka sõjalist informatsiooni, mille oli vahendanud Jan Kõrb. KGB otsustas siiski Kõrbi ja Lina spionaažis mitte süüdistada, vaid piirduti nõukogudevastase tegevusega. Lina, kes viibis välismaal, kuulutati tagaotsitavaks. Tema kriminaalasi lõpetati 20. veebruaril 1991. Kõrb vabanes 1987. aastal ning emigreerus Saksamaale.[xix]

20. märtsil 1985 algatati kriminaalasi endise kirikuõpetaja Harri Mõtsniku vastu, keda süüdistati nõukogudevastaste materjalide omamises ja levitamises. Arreteeriti ta peale sidemete sisseseadmist „Lisandusi...“ väljaandva seltskonnaga ning välismaiste religioossete väljaannetega.

3. aprillil 1985 Mõtsnik arreteeriti. Eeluurimisel võttis ta süü omaks ning kahetses pattu. 5. oktoobril 1985 mõistis ENSV ÜK ta kolmeks aastaks parandusliku töö kolooniasse. Kinnipidamiskohta teda siiski ei saadetud ning 27. märtsil 1986 andis ENSV ÜN Presiidium talle armu. Peale vabanemist emigreerus Mõtsnik Rootsi.[xx]

Eriti ohtlikud kurjategijad, sh suurem osa poliitvangidest saadeti peale süüdimõistmist erilaagritesse. 1950.–1970. aastatel asusid need Mordva ANSV-s ning kuulusid Dubravlagi süsteemi. 1970. aastatel avati erilaagrid Permi oblastis (Tšussovoi rajoon) ning järk-järgult likvideeriti Mordva ANSV laagrid. Sinna jäi vaid naistelaager, mis likvideeriti 1988. aastal.

Permi oblastis oli kolme tüüpi erikinnipidamiskohti: kolm range režiimiga parandusliku töö kolooniat – esmakordse eriti ohtliku kuriteo sooritanule (määrati kohe range režiim); üks erirežiimiga parandusliku töö koloonia – nendele, kes olid eriti ohtliku kuriteo sooritanud vähemalt teistkordselt;  eri-vanglakorpus Tšistopoli vanglas, kuhu saadeti vanglarežiimile määratud eriti ohtlikud riiklikud kurjategijad.

Küllalt levinud kinnipidamisvorm erilaagri kõrval oli NSV Liidus veel paigutamine eripsühhiaatriahaiglasse, kuid juhtivate ja aktiivsemate Eesti dissidentide puhul seda karistamisvõimalust ei kasutatud.

Kolmas vorm teisitimõtlejate tagakiusamiseks oli „profülaktiseerimine”. See seisnes enamjaolt vestlustes julgeoleku ja prokuratuuri tegelastega. Välja kutsuti ka sõpru, tuttavaid ja pereliikmeid. Seisnes see eelkõige ähvardamises ja hirmutamises. Väga tihti lõppes see protseduur profülaktiseeritava värbamisega[xxi] n-ö salajaseks kaastöötajaks ehk “koputajaks”.

Üldjuhul iseloomustas KGB taktikat Eestis siiski küllalt väike repressioonide hulk, kuid selle eest ulatuslik preventiivne tegevus. Mustadesse nimekirjadesse kantud inimestele ei võimaldatud kvalifikatsioonile vastavat tööd. Tavaliselt jäid vaid ebaprestiižikad: koristaja, kojamees, katlakütja, sanitar, öövaht, metsavaht jne. Välistatud olid välismaareisid, autoostuload, uus korter, rääkimata loomingu avaldamisest.

See avaldas mõju ka eesti haritlaskonnale. Üldiselt püüdis KGB vältida avalike repressioone, kuna maailmas tunti liiga palju huvi inimõiguste vastu. Teated läbiotsimistest ja arreteerimistest jõudsid üllatavalt kähku Lääne ajakirjanduse veergudele ja kahjustasid liiga palju NSV Liidu mainet. Ebamugavust tekitasid juhtumid, kui KGB ise oli sunnitud rikkuma seadusi. Seda pidasid silmas ka vastupanuliikumises osalejad, kes jälgisid, et nad seadustega vastuollu ei satuks. Vangi pandi vaid KGB mõistes kõige tõrksamad.

Peeter Kaasik (1974) on Eesti Mälu Instituudi ja Eesti Sõjamuuseumi teadur, kelle peamine uurimisvaldkond on 20. sajandi Eesti sõjaajalugu.
 

Viited

[I] Меэлис Сауэаук, Пеэтер Каазик, „Политические репрессии в Эстонии,” О преступлениях коммунистических режимов : учебный материал / составители Меэлис Марипуу и Маре Оя (Tallinn: Eesti Mälu Instituut, 2009), 88-89, 90.

[II] Vt lähemalt „ERR ja EDL Memorandum Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassambleele 24. oktoobrist 1972,” Dissidentlik liikumine Eestis aastatel 1972-1987 : Dokumentide kogumik / koostanud Arvo Pesti. Sari: Ad fontes, 17 (Tallinn : Rahvusarhiiv, 2009), 47–49.  

[III] Protsessi materjalid on osaliselt publitseeritud, vt lähemalt Dissidentlik liikumine Eestis aastatel 1972-1987, 117–199.

[IV] Vt „Eesti demokraatide kiri USA Kongressile, Euroopa julgeoleku-ja koostöökonverentsi otsuste rakendamist valvavale kongressikomiteele, Amnesty Internationalle ja ÜRO inimõiguste komisjonile 21. oktoobrist 1976,” Dissidentlik liikumine Eestis aastatel 1972-1987, 56–59.

[V] Joshua Rubenstein, Soviet dissidents : their struggle for human rights (Boston: Beacon Press, 1985), 228.

[VI]  Vt. „Eesti-Läti-Leedu Rahvusliikumiste Peakomitee asutamise akt 20. augustist 1977,” Dissidentlik liikumine Eestis aastatel 1972-1987, 72-73.

[VII] Viktor Niitsoo, “Avalik vastupanuliikumine Eestis aastail 1977–1984,” Akadeemia, nr. 9 (1992): 1917–1933; Dissidentlik liikumine Eestis aastatel 1972-1987, 34.

[VIII]  „45 Eesti, Läti ja Leedu kodaniku märgukiri (Balti apell) 23. augustist 1979,”  Hirvepark 1987 : 20 aastat kodanikualgatusest, mis muutis Eesti lähiajalugu / peatoimetaja Tõnu Tannberg (Tallinn : Kultuuriselts Hirvepark, 2007), 204–207.

[IX]  Vt „Grupi Eesti kodanike avaldus NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumile 8. novembrist 1979” (avaldati protesti Tatjana Velikanova, Gleb Jakunini ja Antanas Terleckase arreteerimise vastu; alla oli kirjutanud M. Niklus, E. Udam, E. Tarto, E. Ratas, P. Silla, V. Reinart, V. Niitsoo, L. Parek); „Protest akadeemik A. Sahharovi tagakiusamise puhul NSV Liidu ÜN Presiidiumile, NSV Liidu TA Presiidiumile, Amnesty Internationalile  3. veebruarist 1980” (all olid kirjutanud 15 Eesti elanikku: H. Agonen, B. Gasparov, K. Inno, U. Inno, J. Kukk, V. Niitsoo, J. Niklus, M. Niklus, I. Paperno, L. Parek, E. Ratas, P. Silla, E. Tarto, Erna Tarto, E. Udam)  jne. Vt Dissidentlik liikumine Eestis aastatel 1972-1987, 79-113.

[X] “Eestlaste, lätlaste ja leedulaste kollektiivne avalik kiri NSV Liidu Ülemnõukogu esimehele, ÜRO peasekretärile, Afganistani rahvale 17. jaanuarist 1980” (Alla oli kirjutanud 19 inimest, sh M. Niklus, E. Tarto, J. Kukk, E. Udam, E. Ratas), Dissidentlik liikumine Eestis aastatel 1972-1987, 80-91

[XI] “Eestlaste, lätlaste ja leedulaste kollektiivne avaldus Rahvusvahelisele Olümpiakomiteele 28. jaanuarist 1980,” Dissidentlik liikumine Eestis aastatel 1972-1987, 82.

[XII]  Vt lähemalt RA, ERAF f. 9608, Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus ja Eesti Poliitvangide Hooldustoimkond. Vt ka „Ajaleheväljalõiked seoses Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni 50. aastapäevaga ja dissidentide kohta NSV Liidus,” 27.08.1967-10.09.1982, RA, ERA.1608.2, 365; „Ajaleheväljalõiked Eesti teadustöötajate memorandumi kohta A. Sahharov'i memorandumi täienduseks jm. dissidentidega seotud teemadel,” 18.12.1968-28.02.1970, 17.06.1990, RA, ERA.1608.2.432;  „Teadmiseks saadud kirju dissidentidelt mitmesugustele organisatsioonidele, ajaleheväljalõiked ja pressiteated nende kohta,” 10.1974, 05.10.1975-05.11.1979, RA, ERA 1608.2.435; „Teadmiseks saadud kirju dissidentidelt mitmesugustele organisatsioonidele, ajaleheväljalõikeid ja pressiteateid nende kohta,” 02.03.1980-23.02.1990, RA, ERA.1608.2.442.

 [XIII]  Väljaanne trükiti õhukesele maisipaberile, millest tehti fotokoopiad. Ilmus 19 kogumikku, kuni aastani 1984, kui arreteerimised, läbiotsimised ja tagakiusamised tegevuse lõpetasid. 1984-1986 avaldati „Lisanduste“ kordustrükk eraldi kolmeköitelise raamatuseeriana Rootsis. 1988. aastal lisandus veel neljas köide. Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis, 1. kd, kogud 1-7 : 1978-1980 (Stockholm : Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus, 1984); Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis, 2. kd, kogud 8-13 : 1980-1981 (Stockholm : Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus, 1984); Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis, 3. kd, kogud 14-19 : 1982-1984  (Stockholm : Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus, 1986); Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis, 4. kd, kogud 20-25 : 1985-1987  (Stockholm : Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus, 1988); Vt ka „Materjalid (elulood, nimekirjad, kirjad) ENSV poliitvangide ja dissidentide ning nende tegevuse kohta. Kokkuvõtted Eesti vastupanuliikumise põrandaaluse kroonika XV, XIV ja XVII kogust,” 1986, RA, ERA.4932.1.59.

[XIV] Vt Филипп Бобков, КГБ и власть (Москва : Ветеран МП, 1995).

[XV] Mati Graf, Kalevipoja kojutulek : 1978. aasta poliitilisest pööripäevast 1988. aasta suveräänsusdeklaratsiooni (Tallinn : Argo, 2008), 27, 30, 32, 52; Peeter Ernits, „Ärajäänud Pärtliöö”, Maaleht, 22. september 2005. 

[XVI] Protsessiga seotud publitseeritud dokumente vt lähemalt Dissidentlik liikumine Eestis aastatel 1972-1987, 220-299, vt ka Mart Niklus, Jüri Kukk : kaks kes ei alistunud (Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskuse väljaanne. Stockholm, 1983), 136-144, 155-156.

[XVII]  Niitsoo protsessi kohta vt lähemalt Dissidentlik liikumine Eestis aastatel 1972-1987, 300-326.

[XVIII] Lähemalt vt Ahoneni, Pareki ja Pesti ning Tarto protsesside kohta Dissidentlik liikumine Eestis aastatel 1972-1987, 371-536.

[XIX]  Lina ja Kõrbi kriminaalasja kohta vt lähemalt Dissidentlik liikumine Eestis aastatel 1972-1987, 537-608.

[XX]  Mõtsniku protsessi kohta vt Dissidentlik liikumine Eestis aastatel 1972-1987, 608-652.

[XXI]  Vt lähemalt Viktor Niitsoo, Vastupanu 1955-1985 (Tartu : Tartu Ülikooli Kirjastus, 1997), 140–151; Dissidentlik liikumine Eestis aastatel 1972-1987, 25–28, 36–42. Vt dissidentluse ja protsesside kohta ka Tiit Madisson, Vastasseis : mälestusi ning olupilte ikestatud Eestist, Gulagi laagrist ja Kolõmalt (Tallinn : UMARA, 1996); Harri Mõtsnik, Kurjategijale ei naeratata : vangi mälestused (Stockholm, 1991); Mees, keda ei murtud : raamat Erik Udamist : vabadusvõitleja : 1938-1990 / koostanud Jaan Isotamm, Jüri Pertmann ja Enn Tarto (Tartu : Ilmamaa, 2001); Sergei Soldatov, Eesti saatuse keerdsõlmes : tunnistusi elust, võitlusest ja tegevusest (Ajaloo ja Filosoofia Uurimiskeskus "Katharsis" Tallinn ; Stockholm ; Frankfurt/Main : West-Ost Renaissance, 2000); Arvo Pesti, Olavi Pesti, Kirjad vennale : 15.04.1983 - 29.09.1986 (Tartu : Ilmamaa, 2011). Lagle Parek, Mina ei tea, kust ma rõõmu võtan. mälestused (Tallinn : Kunst, 2010); Jüri Lina, Öised päevad : olumärkmeid Eestist, Nõukogude Liidust ja mujaltki (Stokholm : Faag, 1983); Sergei Soldatov, Eesti saatuse keerdsõlmes : tunnistusi elust, võitlusest ja tegevusest (Ajaloo ja Filosoofia Uurimiskeskus "Katharsis" Tallinn ; Stockholm ; Frankfurt/Main : West-Ost Renaissance, 2000), Kalju Mätiku, „Kuidas ma tegin sundekskursiooni Serbski-nimelisse Kohtupsühhiaatria Instituuti”, http://kultuur.elu.ee/ke492_sebski.htm