David Vseviov: 8. ja 9. mai – kuidas meenutada?

Teise maailmasõja lõppu Euroopas tähistatakse nii 8. kui ka 9. mail. Paraku tuleb tõdeda, et paljusid Teise maailmasõja ja Suure Isamaasõjaga seotud sündmusi tõlgendatakse Venemaal ja läänemaailmas väga erinevalt. Venemaal võib selle lähenemise kokku võtta üldistava sõnapaariga "sõja võit" ja läänes "sõja lõpp". Selleks, et midagi sellist ei korduks, võiks keskenduda võidu tähistamise asemel eeskätt inimeste sõjaaegsetele kannatustele ja üleelamistele, kirjutab ajaloolane David Vseviov.

Teine maailmasõda on 20. sajandi arvukatest traagilistest sündmustest kõige mastaapsem – selle tulemusena kaotas elu umbes 70 miljonit inimest, nende seas ligikaudu 40 miljonit tsiviilisikut. Ainuüksi need numbrit kinnitavad, et tegemist on koletusliku kuriteoga, millise sarnast peab olevikku ja tulevikku silmas pidades kõigi vahenditega vältima.

Peaaegu kogu maailma 1939. aasta 1. septembril haaranud ja mitmel mandril aastaid kestnud võitlust ja kannatusi tulvil ajajärgu lõppdaatumina on kokkuleppeliselt mainitud erinevaid kuupäevi: 1945. aasta 8. või 9. maid  (vastavalt kapituleerumine Berliinis ja Berliini kapitulatsioon Moskva aja järgi)  või 2. septembrit, mis tähistab Jaapani kapituleerimist.

On täiesti arusaadav, et nende daatumitega seoses meenutatakse kunagi aset leidnud sündmusi ja mälestatakse arvukaid hukkunuid. Kuid, mineviku sündmuste meenutamise puhul tekib üks vägagi oluline, nii öelda didaktiline küsimus: miks seda teha? Ehk, milline võiks olla minevikust pärit sõnum, mida tuleks kindlasti arvestada nii kaasaega, kui tulevikku silmas pidades.

Milline on selle sõnumi täpsem suunitlus, mis oma olemuselt kas kinnistab, või välistab vastandumise, aitab kunagistel vaenupooltel (ka endistel sõjaaegsetel liitlastel) ületada neid kümnendid tagasi eraldanud arusaamade rindejoone.

Paraku aga tuleb tõdeda, et paljud Teise maailmasõjaga üldisemalt ning suure isamaasõjaga konkreetsemalt seonduvaid sündmusi interpreteeritakse Venemaal ja lääne maailmas vägagi erinevalt. Venemaal on see lähenemine kokku võetav üldistava sõnapaariga "sõja võit" ja läänes sõnapaariga "sõja lõpp".

Suure Isamaasõja sündmuste käsitlemine võidu ja kangelaslikkuse võtmes viib paratamatult olnu heroilise kirjeldamiseni. See kinnistab klišeeliku arusaama maailmast, kus „meie ja nende vahel“ leiab aset permanentne võitlus ning toob kaasa ettemääratud rollijaotuse, milles mustvalgete kujunditena eksisteerivad ainult võitjad ja kaotajad.

Samastumine on inimloomusele omane ning võitjatega samastumisega pole üldiselt mingeid probleeme – sellises rollis pole ka tulevikku silmas pidades ennast raske ette kujutada, kuid, samas, kes siis ikka tahaks näha ennast pidevalt kaotaja rollis.

Kusjuures propagandistlikus variandis on tegemist jätkuvalt ainsa sõja vallandanud süüdlasega, kellele vastandub õilis nõukogude riik, kelle kunagistest relvakandjatest veteranide solvamine võib praegu päädida Venemaal isegi kriminaalkurjategijaks kuulutamisega.

Tuleb märkida, et lugu saavutatud võidust Suures Isamaasõjas polnud kaugeltki ainsaks vundamendiblokiks, millele toetus Nõukogude Liidu (Venemaa) sangarliku ajalookäsitluse hoone.

Nii olid suure sotsialistliku oktoobrirevolutsiooni toimumiskuupäevaga seonduvad pidustused aastaid 9. maiga seonduvatest üritustest suurejoonelisemad, paiknedes nõukogude pidustuste hierarhias vaieldamatult esikohal.

Esimese kahekümne sõjajärgse aasta jooksul tähistati Nõukogude Liidus paraadiga Võidu päeva vaid korra, 1945. aasta 24. juunil. Ning töövabaks päevaks oli 9. mai ainult paaril sõjajärgsel aastal. 1947. aasta 23. detsembri ülemnõukogu presiidiumi otsusega muudeti 9. mai taas tavaliseks tööpäevaks ning selle asemel töövabaks päevaks 1. jaanuar.

Miks Stalin loobus "võidu ülistamisest", on omaette teema, kuid ilmselt ei jäänud ta saavutatud võidu "tulemustega" rahule. Nüüd on ajaloolaste kasutuses piisaval hulgal erinevaid dokumente, mis kinnitavad, et valitsemisaja viimastel aastatel ning kasutades mugava ettekäändena puhkenud Korea sõda, kavatses Stalin realiseerida nõukogude juhtide vana, permanentse revolutsiooni unistuse ning vallutada kogu maailma.

Selleks oligi vaja, visata Korea poolsaarel bensiini lõkkesse ja süüdata kolmas maailmasõda. Nõukogude diktaatoril polnud mingit kahtlust, et see sõda lõpeb kapitalistliku maailma hävinguga. Ärgitades kommunistliku Hiina juhti Mao Zedongi konflikti sekkuma, kirjeldas Stalin Ameerika Ühendriike papist tiigrina, kellest jagu saamiseks on kätte jõudnud igati soodne moment.

Järgmine Võidu paraad toimus alles Leonid Brežnevi ajal, 1965. aastal, kui 9. maist sai jälle töövaba päev. Sellest ajast alates muutus võidu tähistamine aina grandioossemaks ürituseks, mille üheks osaks kujunes alates 2012. aastast "Surematu polgu" nime kandev liikumine, mis oma olemuselt ei meenuta kuidagi hukkunute mälestamisüritust.

Milline siis võiks olla Teise maailma sõja ning selle raamides toimunud suure isamaasõja olevikku ja tulevikku suunatud sõnum. Sõnum, mis ületaks lõhe "meie ja nende" vahel. Kas selleks saab olla vaid "võidule", kui peamisele õppetunnile-märgile panustamine?

Minu arvates mitte, sest mineviku õudust tekitavatest kogemustest lähtudes peaks peamine õppetund seisnema pigem selles, et midagi analoogilist ei korduks kunagi. Seega tuleks vähem ülistada saavutatud võitu ja keskenduda rohkem küsimustele, kuidas sai midagi sellist juhtuda.

Kuidas oli võimalik nii lühikese ajaga unustada Esimese maailmasõja ohvrid ja tormata uude verevalamisse? Kuidas juhtus nii, et kaks diktaatorit, Hitler ja Stalin leidsid ühise keele ning said otsustada mitmete riikide ja rahvaste saatuse üle? Miks demokraatlik maailm jättis õigel ajal ohtudele reageerimata? Ja nii edasi.

Asetades mälestusürituste keskpunkti tulevikku suunatud soovi, et midagi sellist ei korduks, võikski keskenduda pigem sõjaaegsetele kannatustele ja üleelamistele, mis said inimestele osaks alates kaevikutes tule alla sattumisest kuni pommitamise ajal keldritesse varjumiseni. Siis selgubki, et sõltumata kantud vormist ja emakeelest on need kirjeldused üksüheselt kokkulangevad.

Ning see võikski meid, tulevikku silmas pidades, ühendada. Ühendada selle nimel, et sõjaõudused ei korduks, mõistes, et sõda ei tähenda kaugeltki ainult võitu ja tagantjärele selle auks korraldatud paraade. Niikaua aga, kui käsitleda 9. maid vaid võitu tähistava suure pidupäevana, keerates samas pidustustele aina vinti juurde, pole muutuseks arusaamades kahjuks erilist lootust.

Kuigi juba ammu oleks aeg õppida kas või kunagistelt vaenupooltelt, näiteks Prantsusmaalt ja Saksamaalt, kuidas tähistada ja millist õppetundi ammutada, meenutades mitte ainult Esimese, vaid ka Teise maailmasõja lõppu märgistavat kuupäeva.