14. juunil 1941. aasta küüditatuid leinates

14. juuni on leinapäev, mil langetame pea kõigi oma kaasmaalaste mälestuseks, kes kaotasid oma elu kommunistliku terrorirežiimi ohvritena.

1940. aasta suvi oli Eestile olnud traagiline, riiklik iseolemine oli likvideeritud ning kommunistide juhitav võimumasin võttis maa oma haardesse. Esimesed arreteerimised olid toimunud juba enne Eesti vormilist liitmist NSV Liiduga. See algas varjatult. Esmalt kadusid siin elanud vene valgekaartlased, nende järel hakati ükshaaval noppima Eesti Vabariigi riigitegelasi, politseiametnikke ja sõjaväelasi.

1941. aasta kevadeks ulatus arreteeritute arv juba ligi kahe ja poole tuhandeni, kuid nähtavad repressioonid ei olnud veel omandanud kõikehõlmavat haaret. Samal ajal valmistus okupatsioonivõim juba kuid oma esimeseks jõudemonstratsiooniks, et ühe hoobiga likvideerida alistatud rahva juhtivad jõud. Siiski levis info inimeste kadumise kohta ning hirmuõhkkond hakkas maad võtma.

NSV Liidu salapolitsei – riikliku julgeoleku – töötajad kogusid «kompromiteerivaid materjale» ja valmistusid esimeseks massiliseks küüditamiseks. Vahetu otsus operatsiooni üheaegseks läbiviimiseks Eestis, Lätis ja Leedus vormistati ÜK(b)P KK ja NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu ühismäärusena 14. mail 1941. Täpselt kuu hiljem ehk 14. juunil algas operatsioon, mille käigus planeeriti kolme päeva jooksul Eestist küüditada erinevate arvestuste kohaselt umbes 11 000 kuni 14 500 inimest.

Küüditamise vahetuks korraldamiseks moodustati Eestis vabariiklik operatiivstaap, kuhu kuulusid: riikliku julgeoleku rahvakomissar Boriss Kumm, siseasjade rahvakomissar Andrei Murro, riikliku julgeoleku rahvakomissari asetäitja Aleksei Škurin, riikliku julgeoleku rahvakomissari asetäitja Venjamin Gulst (maakondlike «troikade» juhtimise alal) ja riikliku julgeoleku rahvakomissariaadi 2. osakonna ülem Rudolf James. Operatsiooni kohapealseks juhtimiseks moodustati omakorda 12 maakondlikku «troikat».

Kinnipeetud perepead kuulusid reeglina arreteerimisele ja vangilaagrisse saatmisele, ülejäänud pereliikmed asumisele saatmisele. Suurem osa arreteerituid suunati Starobelskisse või Babõninosse, väiksem osa viidi Kirovi oblasti vangilaagritesse. Hiljem, kui Starobelski ja Babõnino vangilaagrid ähvardasid sakslaste kätte langeda, evakueeriti vangid edasi Sverdlovski oblastisse.

Enamik naisi ja lapsi saadeti Novosibirski (hilisema Tomski) ja Kirovi oblasti kolhoosidesse-sovhoosidesse ja metsavarumispunktidesse. Alanud sõda muutis nii arreteeritute kui ka asumisele saadetute saatuse veelgi karmimaks. Need, keda ei mõistetud karistuseks surma, langesid tuhandetena nälja, haiguste ja ülejõukäiva töö ohvriks.

Kuriteo toime pannud okupatsioonivõim ning tema õigusjärglased püüavad tänaseni varjata nende tegude detaile. Juba üle 30 aasta on Eesti ajaloolased püüdnud välja selgitada nii selle massioperatsiooni kui ka teiste poliitiliste repressioonide ohvreid. Aastate vältel on erinevad uurijad välja pakkunud oma arve, mis jäävad reeglina 10 000–11 000 piiresse.

NSV Liidu riikliku julgeoleku rahvakomissari Vsevolod Merkulovi aruande kohaselt võeti massioperatsiooni käigus Eestis kinni 9146 inimest, neist arreteeriti ja saadeti vangistusse või hukati 3173 ning 5973 saadeti asumisele. Seega on meie uurijate tulemused suurusjärguna kooskõlas toimepanijate endi avalikuks tulnud andmetega ning küsimuse võiks suures plaanis lahendatuks lugeda.

Arvestades meie rahva väiksust on ometigi lootus ja soov jõuda võimalikult iga üksiku ohvrini ja anda ellu jäänud pereliikmetele teadmine hukkunute kohta. Alates Eesti kommunismiohvrite memoriaali rajamisest on Eesti Mälu Instituut (EMI) tegelenud algselt ühingu Memento Eesti Represseeritute Registri Büroo poolt kogutud andmete alusel ohvrite andmebaasi koostamisega ning selle täiendamisega. Tänapäevased võimalused andmete kogumiseks ning töötlemiseks annavad uusi võimalusi täpsemate tulemusteni jõudmiseks.

Suuremate andmehulkade võrdlemine võimaldab tuvastada ja andmebaasist kõrvaldada vigu, mis on aja jooksul lünkliku info tõttu erinevates andmekogudes tekkinud. Kuna paljude isikute kohta saadaolev info on endiselt ebapiisav, ei saa ka täna, 80 aastat pärast toimunut veel tööle joont alla tõmmata. Siiski saab EMI töö tulemusena öelda, et 1941. aasta juunis massioperatsiooni käigus kinnivõetute arv on ilmselt mõnevõrra väiksem kui uurijad seni välja pakkunud on.

EMI eesmärk on iga võimaliku represseeritu puhul välja selgitada tema täpsemad isikuandmed, et siduda ta muude rahvastikuandmetega. Selle töö käigus tulevad ilmsiks mitmed vead. Ühed tüüpilisemad vead on vigastest nimekujudest tingitud inimeste mitmekordne esinemine andmebaasis või isikute lugemine represseerituks kontrollimata andmete alusel, mis täiendava uurimise tulemusel kinnitust ei leia.

Senise andmete kontrollimise tulemusena on õnnestunud kinnitada 8460 isiku andmed, kes võeti kinni 14. juunil 1941 alanud massioperatsiooni käigus, sh 2978 arreteeritut ning 5486 asumisele saadetut. Kui arvestada juurde veel kuni 650 võimalikku isikut, keda on varem käsitletud juuniküüditamise ohvritena, kuid kelle andmeid ei ole seni õnnestunud siduda muude rahvastikuandmetega, jääb selle operatsiooni ohvrite arv maksimaalselt 9100 piiresse. See tulemus on ligilähedane NSV Liidu julgeolekuorganite endi aruandega.

Järgmise etapina on eesmärk võimalikult tõepäraselt välja selgitada küüditamisoperatsiooni ohvrite hilisem saatus. Üldjoontes on selge, et väga paljudel ei õnnestunud enam kunagi kodumaale jõuda. Seni on õnnestunud tuvastada 2382 arreteeritu mõrvamine või hukkumine kinnipidamiskohas. Asumisele saadetute saatus oli mõnevõrra kergem. Seni on selgelt tuvastatud 1458 inimese surm, kuid suremus oli väga suur ja paljude saatuse kohta puuduvad kahjuks dokumentaalsed tõendid. Esialgu jääb nende saatus teadmatuks.

14. juunil 1941 kogu Eestit raputanud terrorilaine jättis rahva hinge püsiva jälje ja avas valitseva režiimi tõelise olemuse. Sellisena on mõistetav, et justnimelt see kuupäev on valitud riiklikuks leinapäevaks kõigi meie kommunismiohvrite mälestamiseks. Kuigi on leinapäev, on sel puhul kindlasti kohane toetava sõnaga meeles pidada ka neid kaasmaalasi, kes langesid küll küüditamiste ja arreteerimiste ohvriks, kuid suutsid sellest eluga välja tulla ning on tänaseni meie hulgas.

2020. aasta sügise seisuga oli EMI andmeil Eestis veel umbes 400 inimest, kes on ise läbi elanud 1941. aasta küüditeekonna kodumaalt kinnipidamiskohta. Kõiki poliitilistel põhjustel represseerituid oli selleks ajaks meie hulgas veel ligi neli ja pool tuhat. Lisaks kodumaalt ära viidutele on meie hulgas ka ligikaudu 2100 inimest, kelle saatus oli sündida asumispaigas.

EMI kutsub jätkuvalt lähedasi üles kontrollima kommunismiohvrite memoriaali andmebaasis, nn e-memoriaalis, oma pereliikmete kohta käivat infot ning võtma vigade märkamise korral meiega ühendust, et üheskoos jõuda paremate tulemusteni.

14. juuni on leinapäev, mil langetame pea kõigi oma kaasmaalaste mälestuseks, kes kaotasid elu kommunistliku terrorirežiimi ohvritena.