Aserbaidžaan

Kommunistlik diktatuur Aserbaidžaanis. Nõukogude okupatsioon (1920-1991)

Aserbaidžaani on kujundanud lugematud sissetungid, migratsioonid, kultuurilised ja poliitilised mõjud. Pärast peaaegu kahte sajandit Vene ülemvõimu all, teravnesid 1917. aastal vastuolud Aserbaidžaani rahvuslaste ja Petrogradis võimule tulnud enamlaste vahel. Mais 1918 kuulutasid rahvuslased Aserbaidžaani iseseisvaks, kuid aprillis 1920 hõivas riigi Punaarmee.

71 aastat NSV Liitu kuulunud Aserbaidžaani Nõukogude Sotsialistlik Vabariik oli kogu oma eksistentsi vältel range keskvõimu kontrolli all – eriti J. Stalini (1926-53) ja Aserbaidžaani Kommunistliku Partei juhi M. A. Bagirovi ajal, mil Aserbaidžaan kannatas sundkollektiviseerimise ja stalinistlike puhastuste all. Linnastumise ja industrialiseerimise varjupoolena jätkusid 1940. aastatel laiaulatuslikumad repressioonid. Paralleelselt küüditamistega Balti riikides, Lääne-Ukrainas ja Moldovas, toimusid NSV Liidu piiride „puhastused“ ja ümberasustamised Kaukaasias.

1949. aasta vältel deporteeriti Aserbaidžaanist, Georgiast ja Armeeniast kokku üle 100 000 inimese Kazakhstani ja Siberisse. 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses sekkus NSV Liit veriselt Aserbaidžaani sisepoliitikasse ja surus 1990. aasta jaanuaris maha Bakuu rahvusliku iseseisvuslaste meeleavalduse, mille käigus hukkus 133 tsiviilisikut.

Siiani nõrga demokraatia ja autoritaarsete kalduvustega riik pole ka vaatamata oma külluslikele maavaradele suutnud end kommunistlikust pärandist täielikult distantseerida.