Makedoonia geograafiline ala koosneb Vardari Makedooniast (tänapäeva Makedoonia) Egeuse Makedooniast (Põhja-Kreekas) ja Pirini Makedooniast (Edela-Bulgaarias). Kõik need alad olid mitmete riikide vaheliseks tüliõunaks, mida igaüks omale nõutas, näiteks Bulgaaria (kes pidas makedoonlasi bulgaarlasteks), Serbia (kelle jaoks need alad olid nende keskaegse riigi peamiseks keskuseks) ja Kreeka (kes ei tahtnud anda autonoomiat Egeuse Makedooniat asustavatele slaavlastele).

Kommunistide võit Teises maailmasõjas pidi aitama luua riigi, kus rahvad on võrdsed ja poliitiline monopol on kommunistide käes. Taolise poliitika üheks eesmärgiks oli toetada väiksemaid rahvaid, näiteks makedoonlasi. Samas väärib märkimist, et Esimese maailmasõja järel ei pidanud Jugoslaavia Kommunistlik Partei (KPJ) makedoonlasi üldse eraldi rahvaks, vaid hoopis bulgaarlasteks.

Jugoslaavia kompartei 1941. aasta aprillikuu konverentsil Zagrebis kuulutati Makedoonia Jugoslaavia koosseisus olevaks vabariigiks. Sellest tekkis tüli KPJ ja Bulgaaria Kommunistliku (töölis)partei vahel, sest Bulgaaria kommunistid pidasid neid alasid enda omaks ja keeldusid tunnistamast, et makedoonlased moodustavad bulgaarlastest eraldiseisva rahva. Makedoonia Tööpartei (RPM) Piirkondliku Komitee juhile Metodije Šatorovile sai saatuslikuks see, et ta küll soovis Makedoonias luua kommunistliku riigi, kuid keeldus tunnistamast KPJ ülimuslikkust keskvõimu organina. Seetõttu otsustas Komintern septembris 1941 liita Makedoonia Tööpartei Jugoslaavia Kommunistliku Parteiga, Šatorovi kõrvaldada ning Moskva survel sõlmida kokkuleppe Bulgaaria Kommunistliku (töölis)parteiga (BC(W)P). Partisanidest löögirühmade kokkupaneku ülesanne anti Svetozar Vukmanović-Tempole niipea, kui KPJ võttis jaanuaris 1942 Makedoonia partei oma kontrolli alla.

Makedoonia Tööpartei esindajad puudusid esimeselt AVNOJ istungilt, mis toimus 1942. aasta novembris Bihaćis. Seepärast tollel koosolekul Makedoonia küsimust ei arutatud. 1943. aastal reorganiseeriti Makedoonia üksused ja parteiorganisatsioon Vukmanović-Tempo algatusel ning allutati lõplikult Jugoslaavia Kommunistlikule Parteile. 1943. aasta suvel moodustati Makedoonia Vabastamise Antifašistlik Assamblee (ASNOM). 1943. aasta teises pooles kasvas partisaniüksuste arv, kuna osa Makedoonia territooriumist okupeerinud Itaalia väed hakkasid taganema. 1943. aasta sügisel pandi kokku ajutise partisanide valitsusena tegutsema hakanud Rahvusliku Vabastamise Tegevkomitee (ANOK).

2. augustil 1944 kuulutati Vardari Makedoonia territooriumil välja Makedoonia Rahvavabariik. See oli ainus lahendus, kuna Kreeka kommunistid olid slaavlastest koosnevad partisaniüksused kogu Egeuse Makedoonia alal ennetava meetmena laiali saatnud. Vaatamata Tito soovile ei õnnestunud kõiki kolme ala –  Vardari, Egeuse ja Pirini Makedooniat ühendada. Pärast Stalini ja Churchilli 1944. aasta augustikuist kokkulepet, mille kohaselt Kreeka läks Suurbritannia mõjusfääri, muutus ühendamine hoopis võimatuks.

Kasutades ära Makedoonia Bulgaaria-vastaseid meeleolusid, püüdis Tito muuta selle piirkonna Jugoslaavia osaks. Kuigi ka teisel AVNOJ koosolekul, mis toimus 29. novembril 1943 Jajces, ei viibinud Makedoonia delegatsiooni, võeti teema seal üles. Just seal mööndi esmakordselt, et makedoonia keel on olemas ning lubati seda kohelda võrdsena teiste Jugoslaavia rahvaste keelte hulgas. Ning edaspidi pidi Makedooniast saama vabariik.

Probleemiks oli aga Jugoslaavia Kommunistliku Partei nõrgenenud positsioon Makedoonias. Makedoonia Vabastamise Antifašistlik Assamblee kuulutati välja sümboolsel kuupäeval, 2. augustil 1944 (Eelijapäeval, 1903. aasta Ilindeni ülestõusu aastapäeval) St. Prohor Pčinjski kloostris. Assamblee nimetas Makedoonia riigiks, mille territoorium saab edaspidi loodava föderatsiooni osaks. Võeti vastu dekreet, mille kohaselt ASNOM sai nii täidesaatva kui ka seadusandliku võimu kõrgeimaks organiks Makedoonias. Makedoonia rahvale mõeldud manifestiga kuulutati Makedoonias esmakordselt välja vaba riik, kelle enesemääramisõigus on vennalikkuse põhimõttel seotud Jugoslaavia föderatsiooniga.

1944. aasta kevadel alustasid sakslased nn kevadofensiivi Makedoonias, kuid sama aasta novembriks sundisid partisanid nad lahkuma ning vallutasid ise terve Vardari Makedoonia. ASNOM moodustas esimese valitsuse 16. aprillil 1945 ning esimene valitsusjuht oli Lazar Koliševski.

Makedoonia Rahvavabariigi põhiseaduse võttis Rahvusassamblee vastu Skopjes 31. detsembril 1946. ASNOMi liikmete hulgas oli ka põhiseaduse vastaseid, kes ei olnud rahul Belgradile allumisega ja Pirini ja Egeuse alade Makedooniaga liitmise vähese rõhutamisega, kuigi Tito püüdis kõiki kolme ala ühendada. Üks Tito eesmärke oli saavutada Balkani poolsaarel tugev positsioon nn Balkani Föderatsiooni abil.

See aga ajas ta Staliniga tülli. 1947. aastal sõlmisid Jugoslaavia kommunistid Bulgaaria liidritega Sloveenias, Bledi linnas esialgse kokkuleppe. Kuna selles ei olnud Staliniga kokku lepitud, vähendas see nõukogude juhi usaldust Tito suhtes veelgi ning päädis lõpuks Jugoslaavia Kominformist väljaheitmisega 1948. aastal. Kommunistliku partisaniliikumise ebaedu Kreeka kodusõjas ei aidanud samuti kaasa Makedoonia alade ühendamisele. Tito küll toetas neid vaatamata Stalini vastuseisule, sest lootis nõnda oma mõju Balkani poolsaarel laiendada.

Pärast seda, kui Jugoslaavia Föderatiivne Rahvavabariik võttis 1953. aastal vastu põhiseaduse, kehtestas Makedoonia oma vabariigi põhiseaduse. Seejärel hakati riigivõimu asutusi ümber korraldama. Seadusandliku võimu kandjaks sai Makedoonia Rahvavabariigi Assamblee ja täidesaatev võim läks Täitevnõukogule. Esimene valitsus pandi kokku 3. veebruaril 1953 ja peaministriks sai Lazar Koliševski.

1960ndatel ja 1970ndatel aastatel toetasid makedoonlased Horvaatia ja Sloveenia püüdlusi suurema iseseisvuse saavutamiseks, osalt seetõttu, et Makedoonia rahvaarv moodustas kogu riigi omast vaid 5,6% ja nad kartsid Serbia domineerimist. Üks juhtivatest poliitikutest Krsto Crvenkovski toetas Zagrebi ja Ljubljana detsentraliseerimise püüdlusi, kuid Lazar Koliševski ja Kiro Gligorov olid avalikult selle vastu. 1971. aastal avaldas Crvenkovski seisukoha, et föderaalvõimul ei tohiks olla õigus kõrvaldada ametist nende vabariikide juhte, kes oma autonoomiat suurendavad.

1966. aastal juhtis Crvenkovski riiklikku komisjoni, mis uuris julgeolekuteenistuse kuritarvitusi Aleksandar Rankovići ajal. Koostatud dokument kinnitas võimu kuritarvitamist salateenistuse poolt; väidetavalt olevat riigi poliitilisi võtmefiguure, sh isegi Titot ennast salaja pealt kuulatud. Komisjon leidis ka, et tavainimeste jälitamine toimus kaugelt suuremas ulatuses kui vaja. Komisjoni aruande alusel Ranković vallandati ning Jugoslaavia poliitiline kliima hakkas tasapisi liberaliseeruma.

1967. aastal avaldas Crvenkovski oma kuulsa artikli, milles nõudis „võimu äravõtmist parteilt” ja kritiseeris parteilist nomenklatuuri. Need teemad võeti 1968. aasta novembris toimunud Makedoonia kommunistide plenaaristungil päevakorda. Sloveenias, Horvaatias ja Serbias oli parteiridades juba puhastus toimund, 1972. aastal läbiviidud puhastuse käigus pidid parteist lahkuma ka Makedoonia poliitikud Krsto Crvenkovski ja Slavko Milosavlevski.

1974. aasta põhiseadusega anti vabariikidele märkimisväärselt otsustusõigust juurde. Sellest peale tohtis neil olla oma õigussüsteem, tingimusel et see ei olnud föderaalsete seadustega vastuolus. Makedoonia põhiseadus sätestas, et Makedoonia Rahvavabariik kuulub Makedoonia rahvale, sh ka kõigile selle territooriumil elavatele albaanlastele ja türklastele.

Tito kritiseeris Kiro Gligorovit 1978. aastal ning ta kõrvaldati föderaaltasandi juhtivalt kohalt. Kui ta 1982. aastal toetas uusi turustrateegiaid, sunniti ta lahkuma ka partei keskkomiteest. Muidugi oli Makedoonia poliitikuid ka kõrgetel kohtadel Belgradis, näiteks Aleksandar Grličkov (oli aastaid föderaalvalitsuse liige 1980ndatel), Lazar Mojsov (välisminister) ja Lazar Koliševski. Kui 1990ndate aastate alguses puhkes kriis, olid nad kõik riigis kommunistliku korra säilitamise poolt.

1980ndatel toimuma hakanud suured muutused mõjutasid ka Makedooniat, mis oli ise samal ajal juba kokku kukkumise äärel. 1989. aastal muudeti põhiseadust, mille kohaselt Makedoonia oli „kogukond, mis koosnes Makedoonia töörahvast ja Makedoonias elavatest nendega võrdsetest teiste rahvaste esindajatest”. Esimesed vabad parlamendivalimised toimusid 11. novembril 1990. Võitjaks osutus Makedoonia Revolutsiooniline Organisatsioon-Makedoonia Rahvusliku Ühtsuse Partei (VMRO-DPMNE), kes sai 120 kohast 37. Makedoonia Kommunistide Liiga-Demokraatlike Muutuste Partei ja Albaania Demokraatliku Jõukuse Partei said kumbki 25 kohta.         

1991. aasta jaanuaris võttis Makedoonia Sotsialistliku Vabariigi Rahvusassamblee vastu suveräänsusdeklaratsiooni. Veel samal aastal toetasid Kiro Gligorov ja Alija Izetbegović ideed Jugoslaaviast kui „suveräänsete vabariikide liidust”, kuid Horvaatia ja Sloveenia lahkulöömine sundis neidki Belgradist eraldumist taotlema. Iseseisvus kuulutati välja pärast 8. septembril 1991 toimunud referendumit, mille käigus 95% hääletanutest toetas Jugoslaaviast lahkumist.

Albaanlased, kes moodustasid elanikkonnast 21%, boikoteerisid referendumit. 17. novembril 1991 teatas president Kiro Gligorov iseseisva riigi loomisest,  Makedoonia astus Jugoslaavia Sotsialistlikust Föderatiivsest Vabariigist välja ja võttis vastu uue põhiseaduse.

            1992. aastal jõudsid makedoonlased Belgradiga kokkuleppele Jugoslaavia vägede väljaviimise kohta ning nende oma poliitikud, ametnikud ja diplomaadid lahkusid föderaalasutustest.

Jugoslaavia idee ja poliitiline areng

Stevan Pavlovići väitel pärineb jugoslavismi idee 19. sajandi esimesest poolest. 1830. aastal saavutas Serbia Otomani impeeriumi sees suurema autonoomia ning püüeldes täieliku iseseisvuse poole, soovis ehitada üles tugevad riiklikud struktuurid.  Suurt huvi tunti Bosnia ja Hertsegoviina, Makedoonia, Põhja-Albaania ja eriti Montenegro alade vastu. Montenegrolased pidasid ennast keskaegse serbia kultuuri pärijaiks, rõhutades, et neid ei vallutanud kunagi türklased. 

19. sajandi esimeses pooles tekkis Horvaatias illürismi nimeline liikumine, mille otseseks eesmärgiks oli koondada kõik slaavlased Habsburgi monarhia alla.  1860ndatel aastatel hakati vaimulike Franjo Rački ja Josip Juraj Strossmayeri eestvedamisel rõhutama lõunaslaavlaste ühiseid juuri, ning seda vaatamata lõhele kristlikus kirikus.

1906. aastal võitis Horvaatia parlamendi (Sabori) valimised horvaatide ja serblaste koalitsioon. Serblased lubasid austada horvaatide ajaloolist õigust kõikide horvaatide maade ühendamisel, vastutasuks nõuti serblaste võrdväärse staatuse tunnustamist.  Esimese maailmasõja eelõhtul olid Horvaatial tihedad sidemed ning tugev koostöö- ja ühinemissoov Serbiaga.

1917. aastal, kui Esimene maailmasõja hakkas lõppema, allkirjastati Korfu deklaratsioon. Osaliselt oli selle põhjuseks Londonis tegutsenud Jugoslaavia komitee tegevus. Komiteed juhatas Splitis sündinud poliitik Ante Trumbić, kes esindas horvaatide ja serblaste koalitsiooni. Deklaratsiooniga avaldati serblaste soovi ühendada kõik serblaste ja horvaatide poolt asustatud lõunaslaavi alad, sest usuti, et ühtse riigina oleks neil Habsburgide monarhias Austria ja Ungariga samaväärne staatus.  Oktoobris 1918 loodi Zagrebis Sloveenide, Horvaatide ja Serblaste Rahvusnõukogu, kavatsusega luua lõunaslaavlaste riik. Pärast Austria-Ungari ja liitlaste vahelise vaherahu sõlmimist avaldasid Rahvusassamblee liikmed soovi ühineda Serbia ja Montenegroga. 1. detsembril 1918 tegid nad vastava ettepaneku Serbia kuningale Aleksandar Karađorđevićile, mille tagajärjel sündis Serblaste, Horvaatide ja Sloveenide Kuningriik.

Serblaste, Horvaatide ja Sloveenide Kuningriik (mis 1929. aastal nimetati ümber Jugoslaavia Kuningriigiks) ei saanud rahvusvahelisel areenil eriti sooja vastuvõtu osaliseks. Erandiks oli Serbia, mida valitses Karađorđevići dünastia. Teise maailmasõja ajal kerkisid esile uued vastuolud eri etniliste rühmade vahel. Iseseisev Horvaatia Riik rakendas oma territooriumil serblaste suhtes genotsiidipoliitikat, kuna vastupanuliikumises osalesid peamiselt serblased. Kuigi Draža Mihajlovći juhitud tšetnikud väitsid end kaitsvat kogu Jugoslaaviat, võitlesid nad siiski pigem Serbia eest. Nagu tšetnikud soovisid ka partisanid Jugoslaavia taastamist, kuid nende motiivid erinesid kardinaalselt.

Alates 1921. aastast, mil Jugoslaavia Kommunistlik Partei (CPY) keelustati, sõltus tema tegevus täielikult NSV Liidust. Milan Gorkić (tuntud ka kui Josip Čižinski) sai kompartei juhiks 1932. aastal ning juba kaks aastat hiljem värbas ta parteisse Tito.

Tito oli Austria-Ungari armee sõdur, ta oli 1915-1920 sõjavangis ning hiljem elas vaba mehena NSV Liidus. Jugoslaaviasse naastes astus ta kommunistlikku parteisse, kuid 1928. aastal arreteeriti relvade ja propagandamaterjalide omamise eest ning pärast seda hoidus poliitikasse sekkumast. Ta oli kuus aastat vangis, kus hakkas uurima kommunismi. Varsti pärast vabanemist läks ta Moskvasse (1934-1936). Vene keele oskuse tõttu oli ta nõukogude riigi pealinnas üsna populaarne. Tito ja Gorkić said ülesandeks luua Rahvarinne ja leida vabatahtlikke Hispaaniasse saatmiseks. Kommunistliku informatsioonibüroo (Kominform) Rahvarinnet puudutavad uued suunised muutsid täielikult CPY poliitikat. Selle asemel, et teisi rahvaid rõhuva riigi lagunemise nimel tegutseda, hakkasid nad nüüd toetama kõiki rahvaid rahuldava föderatsiooni loomist. Tito ja Gorkići vahelisest võimuvõitlusest väljus lõpuks võitjana Tito, kes 1937. aasta lõpul naasis Jugoslaaviasse. Tito uuteks koostööpartneriteks said Milovan Đilas, Ivo Lola Ribar, Alexandar Ranković ja Edvard Kardelj.

Augustist 1938 kuni jaanuarini 1939 püüdis Tito saada Moskvalt heakskiitu oma poliitikale ja lõpuks tal see ka õnnestus. Jugoslaavias oli tema tegevus suunatud partei organisatsiooni tugevdamisele ja vastaste kõrvaldamisele.

Jugoslaavia okupeerimine algas aprillis 1941, kui Itaalia, Albaania, Bulgaaria ja Ungari okupeerisid Jugoslaavia ja jagasid riigi alad omavahel. Selle tagajärjel tekkis fašistlik Iseseisev Horvaatia Riik ja Serbias Saksamaa sõjaväe võimu all olev territoorium, mida juhtis Milan Nedić.

Kui 22. juunil 1941 puhkes sõda Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel, pidi Tito omal jõul toime tulema, panema aluse tulevasele valitsusele ja ootama võiduka Punaarmee saabumist Jugoslaaviasse. 1941. aasta sügisel pidas ta kõnelusi Draža Mihailovićiga, mis tulemusi ei andnud, sest Tito süüdistas tšetnikuid okupantidega koostöö tegemises. Selle asemel, et järgida NSV Liidu juhtnööre Rahvarinde loomiseks, asutas ta Rahvusliku Vabastuskomitee ning võitles tšetnikute vastu. Selleks loodi 1942. aastal Rahvusliku Ühtsuse Rinne, mis koondas kõiki antifašistlikke organisatsioone ja mida kontrollis CPY. Novembris 1942 loodi Bihaći linnas Jugoslaavia Vabastamise Antifašistlik Nõukogu (AVNOJ).

Teherani konverentsil lepiti kokku, et Jugoslaavia partisanidest moodustub legitiimne vastupanuliikumine Jugoslaavias. 29.-30. novembril 1943 pidas AVNOJ oma teise istungi Jajces, mille käigus kuulutati see kõrgeima seadusandliku võimu kandjaks ning valiti Jugoslaavia Vabastamise Rahvuskomitee, millest sai ajutine valitsus. Tito nimetati Jugoslaavia marssaliks. Tulevasest Jugoslaaviast pidi saama võrdsete rahvaste föderatsioon, mille poliitilise süsteemi kujundavad vabade rahvaste demokraatlikult valitud esindajad.

Tito 1944. aasta septembrikuise Moskva-visiidi ajal veensid sovetid teda sõlmima kokkulepet Jugoslaavia rojalistidest eksiilvalitsusega. 16. juunil 1944 jõudis Tito kokkuleppele Ivan Šubasićiga, keda kutsuti ka viimaseks baniks (asekuningas), ning kes kuulutas välja koalitsioonivalitsuse. 20. oktoobril 1944 marssisid nõukogude väed Belgradi ja 1. novembril leppisid Šubašić ja Tito kokku tulevase riigi toimimise põhimõtetes: taastatakse föderatsioon, poliitilise süsteemi üle otsustab rahvas referendumil, ametisse määratakse Regentnõukogu, mida kontrollib AVNOJ. Kuningas Peter II soostus leppega 1945. aasta jaanuaris. Uus valitsus tuli kokku märtsis 1945.

Uut riiki juhiti tsentraliseeritult. Parteil ja poliitbürool oli piiramatu võim. Loosung „vendlus ja ühtsus” viitab ühelt poolt rahvaste vastastikusele leppimisele ja teiselt poolt juhtrollis oleva kommunistliku partei ühtsusele. Algselt ei toimunud parteis jagunemist föderatsiooni koostisosade vahel, kuna kommunistid pidi säilitama ühtse terviku.

Kolmandal AVNOJ konverentsil, mis toimus 1945. aasta augustis Belgradis, muudeti selle nimi Demokraatliku Föderatiivse Jugoslaavia Ajutiseks Valitsuseks. Ratifitseeriti Jalta konverentsil kokkulepitu ja ÜRO Harta, lisaks loodi presiidium ja riigile vajalikud organind. Võeti vastu resolutsioon, millega anti Jugoslaaviale tagasi maad, mis olid olnud võõraste kontrolli all alates 1918. aastast (näiteks Istria, Zadar ja Kvarneri saared). Valimisõiguse said kõik täiskasvanud kodanikud, sh naised. Alla 18-aastased partisanid said samuti õiguse valida, mitte aga nende vastu võidelnud kollaborandid. Selle otsuse järel astusid tagasi kõik mittekommunistidest ministrid. Pärast taolisi arenguid boikoteerisid mittekommunistlikud parteid 1945. aasta novembrikuiseid valimisi. Kuid siiski oli võimalik hääletada salajasel hääletamisel („ćorava kutija”). Valimisaktiivsus oli 88% ja Rahvarinne sai üle 90% häältest.

11. novembril 1945 valitud Rahvusassamblee kuulutas juba oma esimesel istungil 29. novembril 1945 kuningavõimu kehtetuks. 31. jaanuaril 1946 võttis parlament ühehäälselt vastu uue põhiseaduse, mis oli koostatud nõukogude malli järgi. Nõnda kuulutatigi välja Jugoslaavia Föderatiivne Rahvavabariik. Rahvusassamblee presiidiumist sai kõrgeim riigivõimu organ. Tito nimetati peaministriks ja kaitseministriks.

1946. aasta põhiseaduse alusel koosnes föderatsioon kuuest vabariigist ja kahest autonoomsest piirkonnast. Määratleti ka võimude otsustamisprotsessid, kuid kohtuvõimu seadusandlikust võimust ei lahutatud. Parlamendi kõrgeim organ oli presiidium, mis koosnes föderatiivvalitsuse ministritest ja vabariikide peaministritest. Keskne põhiseaduslik organ oli Ministrite Nõukogu.

Juba mõne kuu pärast algas poliitiliste oponentide süstemaatiline tagakiusamine, ning ei piirdutud vaid kollaborantidega, vaid ka partisaniliikumises osalenutega ning kõigiga, kes olid kuidagi uue režiimi vastu. Märtsis 1946 peeti kinni Draža Mihailović; kolme kuu pärast toimus „näidispoomine” – kohus, mis ta süüdi mõistis. Kohtu alla anti ja mõisteti partisanidega koostöö eest süüdi ka Horvaatia Talupoegade Partei väljapaistev liige August Košutić. Samuti esitati süüdistus Talurahvapartei juhtivale liikmele Dragoljub Jovanovićile ning kollaboratsionismi süüdistusega anti kohtu alla kardinal Aloysius Stepinac.

28. juunil 1948 visati Jugoslaavia Kominformist välja. Stalin püüdis idablokki konsolideerida ning kuulutas Jugoslaavia sisevaenlaseks. Kuigi Jugoslaavia Kommunistlik Partei oli 1948. aasta juulikuus toimunud viiendal plenaaristungil Nõukogule Liidule truudust vandunud, alustati sama aasta lõpupoole nõukogudevastaste propagandakampaaniatega.

Teisel CPY plenaaristungil, mis toimus 28.-30. jaanuaril 1949 tehti ettepanek tugevdada riigi kontrolli Kominformi vastases võitluses. Leiti, et partei peab tõhusamalt võimu teostama, mis kujutas endast praktiliselt täielikku monopoli, vaatamata sellele, et kohalikke parteirakukesi kutsuti üles initsiatiivi näitama.

Paradoksaalsel kombel saavutasid Jugoslaavia kommunistid võimu suurima tsentraliseerituse aastatel 1948-1953: kogu riiki juhiti ülimalt tsentraliseeritult, viidi läbi karme poliitilisi repressioone ja seda vaatamata lubadusele mitte pöörduda tagasi kahe maailmasõja vahelisel ajal kasutusel olnud võtete juurde. Teisalt aga osutas edasiste kümnendite tsentraliseerimine omaenese võimu ja poliitilise süsteemi legitimeerimisele, sest oli see ju loodud nii Jugoslaavia Kuningriigi kui ka stalinismi vastu võitlemiseks. „Marxi õpetuse ülelugemine” oli võtmetähtsusega, kuna selle kaudu jõuti 1950ndatel aastatel tööliste enesejuhtimise kuulutamiseni ning nõukogude „bürokraatlike perverssustele” vastandumiseni. Teoorias tähendas taoline tõlgendus tõelist kommunismi, kus tööliste abil juhitakse vabrikuid. Selleks, et võimuorganite tegevust veelgi legitimeerida nimetati Jugoslaavia Kommunistlik Partei 1952. aastal ümber ja sellest sai Jugoslaavia Kommunistide Liiga (LCY) – see oli selge viide 1848. aasta Kommunistlikule Liigale.

1953. aastal saadeti presiidium laiali ja asendati kolmekümneliikmelise Föderatiivse Täitevnõukoguga (SIV), mida juhtis president. Föderatsiooni kuuluvatel vabariikidel oma presidente ei olnud, see tiitel omistati vaid kogu föderatsiooni juhile. Josip Broz Tito oli nii riigi president, SIVi juht kui ka Jugoslaavia Kommunistide Liiga peasekretär.

1958. aastal Ljubljanas (viimast korda toimus kongress väljaspool Belgradi) võeti Jugoslaavia Kommunistide Liiga seitsmendal kongressil vastu uus partei programm. Selles rõhutati enesejuhtimise tähtsust ning hakati lubama kriitikat riigi poliitika suhtes – seda ei peetud enam tabuteemaks.

1963. aastal võeti vastu uus põhiseadus, nimega „Enesejuhtimise harta” ja Jugoslaavia Föderatiivne Rahvavabariik nimetati ümber Jugoslaavia Sotsialistlikuks Föderatiivseks Vabariigiks.

1960ndatel aastatel hakkasid ülemvõimu saavutama föderalismi pooldajad ning tsentraliseerimise eest võitlejad jäid vähemusse. Esmakordselt arutati erineval majanduslikul järjel olevate vabariikide ühetaolisest kohtlemisest tulenevaid ohte Jugoslaavia Kommunistide Liiga 8. kongressil 1964. aastal.

Jugoslaavia Kommunistide Liiga reorganiseeriti 1966. aastal: täitevnõukogu liikmete arvu vähendati üheteistkümneni ning sellele anti nii täidesaatva kui ka haldusorgani volitused. Riigi poliitikat hakkas kujundama vastloodud Jugoslaavia Kommunistide Liiga Keskkomitee Presiidium.

1960ndatel aastatel ei olnud kompartei liikmeid eriti palju; seda peeti ühiskondliku ja poliitilise stabiilsuse märgiks. Samas käisid ikkagi arutelud selle üle, kuidas jagada otsustusõigust ja pädevusi vabariikide ja föderatsiooni tasandi vahel. 1966. aastal toimunud Jugoslaavia Kommunistide Liiga Keskkomitee plenaaristungil kaotas usalduse ja visati parteist välja Aleksandar Ranković, mees, kes oli ise varem juhtinud parteisse värbamist ning riigi jõustruktuure.

Sellele järgnes märkimisväärne ühiskondliku ja poliitilise elu liberaliseerimine. Vabariikides tõstsid üha julgemalt häält põhjalike reformide toetajad: nii toimus see Sloveenias, Horvaatias (eriti horvaatia kevade liikumine), Serbias (serbia liberalism) ja Makedoonias. Seetõttu tehti 1960ndate lõpul ja 1970ndate alguses põhiseaduses mitmeid muudatusi, mis suurendasid vabariikide õigusi täitevvõimu rakendamisel. Kuna föderaaltasandi võimu domineerimisele hakkasid vastu vabariikide õiguste pooldajad, siis otsustas Jugoslaavia liider 1972. aastal korraldada puhastuse ja kõrvaldada võimult reformimeelsed poliitikud. Tema eesmärgiks oli säilitada nii partei kui ka riigi ühtsus.

1974. aastal vastu võetud põhiseaduses olid tagatised riigi järjepidevuse säilitamiseks juhuks, kui Josip Broz Tito ükskord sureb. Uue põhiseaduse kohaselt koosnes Jugoslaavia Presiidium kaheksast liikmest – üks igast vabariigist või piirkonnast. Tito kuulutati põhiseadusega eluaegseks presidendiks. Föderaaltasandi pädevused hõlmasid välispoliitikat, majandust ja riigikaitset. Järjekordne tõend süsteemi allakäigust oli 1976. aastal vastuvõetud ühistöö seaduse (The Law on Associated Labour) alusel algatatud reformi läbikukkumine, mille eesmärgiks oli reformida tööliste enesejuhtimise süsteemi, tekitades nõnda illusiooni ühiskondlikust subjektiivsusest.

Pärast Tito surma 4. mail 1980. aastal läks võim presiidiumile, kuid see ei olnud suuteline läbi viima vajalikke muutusi vabariikide laiaulatuslikes pädevustes. Üha rohkem räägiti lahkulöömisest, eriti Kosovo albaanlaste seas. Tito-taolise karismaatilise juhi puudumisel hakkasid vabariigid keskenduma oma huvidele, mitte föderaalriigi omadele. Arvestades Jugoslaavia keerukat riiklikku struktuuri, olid eri piirkondade huvid sageli üksteisega vastuolus.

1990. aastal toimunud Jugoslaavia Kommunistide Liiga (LCY) 14. kongressil lükati Serbia võimude ettepanekud tagasi, Sloveenia ja Horvaatia delegaadid lahkusid kongressilt sootuks, ning Bosnia ja Hertsegoviina ning Makedoonia ei olnud nõus ettepanekuga naasta tsentraliseeritud juhtimise juurde. Sedamööda, kuidas olukord maailmas muutus ja vabanemistuuled hakkasid puhuma Kesk- ja Ida-Euroopas, ei vaadelnud ka maailma suurriigid Jugoslaaviat enam ühtse riigina. 1991-1992 lagunes kogu riik, vabariigid saavutasid iseseisvuse, kuid sellega kaasnes kodusõda Horvaatias ning Bosnias ja Hertsegoviinas.

Esmalt hakati jõhkralt represseerima Jugoslaavia XV armeekorpuse sõdureid, kes osalesid 1944. aasta lõpul toimunud ülestõusus. Nad anti kohtu alla, kuna keeldusid minemast Sremi rindele Serbia kirdeosas. Selle asemel tahtsid sõdurid hoopis võidelda Thessaloníki ja Egeuse Makedoonia liitmise eest. 10. jaanuaril 1945 mõisteti Stefanov Siljanovski süüdi diversiooniakti ja püüete eest moodustada „Suur-Makedoonia”.

1945. aastal võeti vastu Makedoonia rahvusliku au kaitse seadus. Seaduse alusel võis anda kodanikke kohtu alla kollaboratsiooni ja Bulgaaria-meelsuse eest ja Makedoonia staatuse vaidlustamise eest Jugoslaavia osana. Viimati mainitud alusel mõisteti süüdi Metodij Andonov-Čento, kes oli vastu võimude otsusele liituda föderatsiooniga ilma lahkulöömise õiguseta. Samuti kritiseeris ta vabariigi võime vähese tähelepanu osutamise eest Makedoonia kultuurile. Ta vahistati 14. juulil 1946 ja mõisteti 11 aastaks vangi. Enne sõda oli ta olnud tsentristliku opositsiooni esindaja ning kolme Makedoonia piirkonna liitmise toetaja. 1943. aastal oli ta  Makedoonia Vabastamise Antifašistliku Assamblee (ASNOM) algatuskomitee juht ning Makedoonia Partisanide Kindralstaabi liige. Hinnanguliselt sai „Suur-Makedoonia” loomise nimel tegutsemise eest karistada 92 inimest.

Teine repressioonide laine pandi toime konflikti ajal NSV Liiduga. Arvatakse, et aastatel 1948 ja 1949 karistati Makedoonias 883 inimest (osa sai vanglakaristuse, osa heideti komparteist välja). Represseeriti ka Bane Andreevit, kes oli üks Makedoonia Kommunistliku Partei juhtidest. Enamik karistusi määrati aga neile, kes polnud rahul Makedoonia staatusega föderatsioonis. Sel alusel mõisteti süüdi näiteks Zagrebi üliõpilane Lazar Sokolov, kes tegutses aktiivselt Makedoonia klubis Vardar ning vabariigi justiitsminister Pavel Šatev.

1970ndatel aastatel oli antikommunistliku liikumise peamine esindaja Dragan Bogdanovski. Bogdanovski lõi Makedoonia Vabastamise ja Ühendamise Liikumise (DOOM). Julgeolekuteenistus (UDBA) röövis ta 1976. aastal Pariisis ja järgmised 13 aastat veetis ta vanglas. Pärast vabanemist hakkas ta eksiilis välja andma ajakirja Makedonskata nacija.  Ta oli ka üks VMRO-DPMNE algatajaid 1990ndatel aastatel.

Ühendatud ja iseseisva Makedoonia toetajaid represseeriti ka 1963. aastal, kui Ohridis anti kohtu alla põrandaaluse organisatsiooni VMRO liikmed ning 1964. aastal, mil mõisteti süüdi illegaalse Sõltumatu Makedoonia Organisatsiooni liikmed Kičevost.

Makedoonia majanduse jaoks olulise sammuna võeti 3. augustil 1945 vastu seadus, millega keelati sõjaeelsetel kolonistidel Makedooniasse ja Kosovosse naasta. Tegemist oli peamiselt Serbiast tulnutega, kes koloniseerisid Serbia kunagise keskaegse riigi keskseid alasid Makedooniat ja Kosovot, et Belgrad saaks nende üle täieliku kontrolli. Olgu märgitud, et Teise maailmasõja ajal partisanivägedes võidelnute kohta seadus ei kehtinud.

23. augustil 1945 võeti vastu põllumajandusreformi seadus, mille kohaselt ei tohtinud keegi omada rohkem kui 25 hektarit maad. Irena Stawowy-Kawka andmetel toetas reform Makedoonia vähearenenud ja killustatud põllumajandust, sest vaid ühel protsendil talupidajatest oli maad rohkem kui 25 hektarit.

1945. aasta rekvireerimised asendati peatselt põllumajandussaaduste sundandamiga. Seda põhjustasid tüüpilised sõjajärgsed raskused ning ka maapiirkondade suur saastatus. 1953. aastal loobuti sundandami nõudmisest. Makedoonia puhul ei tohi unustada ka majandite vähest mehhaniseeritust, põllumeeste puuduvaid teadmisi põlluharimise kultuurist ning tohutuid sööti jäetud alasid.

Dennison Russinowi andmetel lubati 1946. aastal vastu võetud esimese viisaastakuplaaniga eraldada enim ressursse vähemarenenud vabariikide, sh Makedoonia industrialiseerimise tarbeks. Kuna tööstust hakati eelisarendama, langes põllumajanduse osakaal riigi toodangus: 1947. aastal oli see 58%, kuid 1949. aastal ainult 37%.

Viisaastakuplaan suurendas oluliselt Makedoonia potentsiaali. Ehitati 38 uut tootmisrajatist, millest edaspidi said suured vabrikud. Tootmissektori osa Makedoonia SKTst oli 1947. aastal 15%. 1945. aastal oli Makedoonia majandus üsna nõrgalt arenenud, arvestades seda, et riigis oli tollal vaid 140 vabrikut ja 163 tootmisettevõtet.

Aastatel 1952-1964 oli tootmise kasvumäär aastas täiesti viisakas 13%, seda tänu industrialiseerimisele ja suurte vabrikute ehitamisele ning väiketootmise järkjärgulisele lõpetamisele. Makedoonia tootmissektori puuduseks oli madal tootlikkus kõrge investeeringute määra juures ning koolitatud töötajate vähesus. 1953. aastal loobuti kollektiviseerimisest ja natsionaliseerimisest.

Perioodi 1957-1961 plaan nägi ette märkimisväärset rahalist toetust vähemarenenud piirkondadele, sh Makedooniale. 1965. aasta veebruarikuus loodi föderaaltasandil vähemaerenenud piirkondade toetamise fond, millest pidid abi saama Montenegro, Makedoonia ning Bosnia ja Hertsegoviina.

Kui 1960ndatel aastatel puhkesid vaidlused vabariikides investeeringute reeglite ja meetodite üle, kartsid makedoonlased, et serblased hakkavad poliitikas domineerima, kuid samas teadsid nad, et vaid tsentraliseeritud süsteemist tõuseb neile tõelist majanduslikku kasu ja neil on võimalus saada eelisjärjekorras investeeringuid ja rahalist toetust.

Ajavahemikus 1965-1971 viidi ellu ulatuslikud majandusreformid. Tollal pöörati ka suuremat tähelepanu Makedoonia kultuurile ja tööviljakusele. Kuid Makedoonia majanduslik mahajäämus oli nii suur, et seda oli väga raske järje peale aidata. Tasuta kätte tulnud investeeringud, kulutused ja rahvusvaheline kaubandus aeglustas Makedoonia oma majanduse kasvu ning ujutas turu üle rikkamate vabariikide kaupadega, mistõttu kohalikel tootjatel oli raske nendega konkureerida.     

Aastatel 1972-1979 püüdis Jugoslaavia üle saada oma majanduslikust mahajäämusest. Tehti suuri investeeringuid tööstusettevõtetesse, ehitati terase- ja klaasitehaseid ja -kombinaate. Makedoonia aastane keskmine majanduskasv oli sellel perioodil 8%.

Jugoslaavia kui riigi eksisteerimise viimasel kümnendil käis Makedoonia majandus järsult alla. Vabariigil olid kaelas suured võlad, tootmine stagneerus, lisandusid inflatsioon ja tööpuudus. Olukorra muutis veelgi hullemaks tehnoloogiline mahajäämus.

Sõjajärgsel ajal varustas Makedoonia teisi vabariike odava toorainega. Kõikidest Jugoslaavia maavaradest ammutati järgmisi Makedooniast: tsink (41% kogu Jugoslaavia varust), tina (14%), hõbe (10%) ja vask (18%). Tööstussektori osakaal SKTst oli 1947. aastal 15%, 1990. aastal 54%. Põllumajandussektori osakaal aga oli samal perioodil vastavalt 58% ja 17%. Kuna 1953. aastal loobuti kollektiviseerimisest ja eraomand taastati, oli 1990. aasta andmetel 80% maast ja 85% loomakasvatusest eraomanikest põllumeeste käes.

Ajaloolane Hugh Poulton selgitab, kuidas Makedoonia muudeti makedoonlastele atraktiivseks rahvusliku identiteediloome abil, mis vastandus bulgaarlastele ja serblaste assimilatsioonikatsete tõrjumisele kahe sõja vahelisel ajal ja tänu suhteliselt liberaalsele poliitilisele režiimile.

Probleem seisnes selles, et bulgaarlased ja kreeklased keeldusid makedoonlasi rahvusena tunnustamast. Olukord muutus pisut paremaks pärast 1953. aastat, kui Sofia võimud teatasid, et Bulgaaria rahvaloendusel pidas 63,7% Pirini Makedoonia elanikest end makedoonlasteks. Kuid pärast 1958. aastat keelduti taas makedoonlasi oma keelega eraldi rahvuseks pidamast. Olukord jäi muutumatuks kuni 1990. aastani. Ka kreeklased ei pidanud makedoonlasi eraldi etniliseks grupiks ning kuni diktatuuri kukutamiseni 1974. aastal püüdsid kreeklased Egeuse Makedoonia slaavlastest elanikkonda assimileerida.

Hariduse ja kultuuriga seoses ei tohiks unustada, et partisanide tegevus okupeeritud aladel hõlmas ka võitlust kirjaoskamatusega. Lisaks kommunistlikule propagandale oli partisanide eesmärk propageerida Makedoonia kultuuri, vastandades seda Bulgaaria ja Serbia kultuurile. Praegune Makedoonia hümn on üks partisanide laul („Täna tõuseb Makedoonia taevasse uus vabaduse päike”).

Rahvuslikku teadvust mõjutas tohutult makedoonia keele kodifitseerimine Bitoli-Veleši dialekti baasil; see toimus samal ajal kui Prohor Pčinjski kloostris kuulutati 1946. aastal välja  autokefaalne Makedoonia Õigeusu Kirik (vaatamata Serbia vaimulike vastuseisule). 4.-6. oktoobrini 1959. aastal toimunud Ohridi sinodil loodi Makedoonia Õigeusu Kirik, mille eesotsas oli Ohridi peapiiskop ja Makedoonia metropoliit Toplički Dositej. 17. juulil 1967. aastal toimunud Ohridi sinodil kuulutati kirik ametlikult autokefaalseks. Ida õigeusukiriku juhid tegid tihedat koostööd kommunistlike võimudega. 

Rahvustunnet tugevdas ka Makedoonia Teaduste ja Kunstide Akadeemia asutamine 1967. aastal.

Teise maailmasõja lõpul oli Jugoslaavia Rahvavabastusarmees (NOVJ) 800 000 sõjaväelast. Armee ülemjuhataja oli Josip Broz Tito. 1941-1945 oli armees iga tasandi üksustel kaks ülemat: komissar (politruk) ja komandör. 1945. aastal toimunud ümberkorralduste käigus vähendati koosseisu poole võrra ja armee nimetati ümber Jugoslaavia Rahvaarmeeks (YPA). See oli üks peamisi Jugoslaavia režiimi legitimeerimise allikaid.

Josip Broz Tito oli armee ülemjuhataja 1941-1980. Perioodil 1941-1945 oli ta Rahvavabastamise Partisaniüksuste Kindralstaabi ülem. Sellest sai hiljem Jugoslaavia Rahvavabastusarmee Peastaap. 1943. aastal toimunud AVNOJ teisel istungil valiti Tito Jugoslaavia Vabastamise Rahvuskomitee nimelise ajutise täitevorgani presidendiks.

See tagas talle NOVJ ülemjuhataja koha. 1946. aasta põhiseadusega anti parlamendile voli valida ülemjuhataja, kuid arvestades Tito egiidi all tegutseva poliitbüroo kõikvõimsust, ei olnud kahtlust, keda valida. 1953. aasta põhiseadusega sätestati, et vabariigi president on automaatselt ka vägede ülemjuhataja. Ka järgnevates põhiseadustes olid samasugused sätted, ainult selle vahega, et 1970ndatel vastuvõetud põhiseadustes oli võim antud Jugoslaavia Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi Presiidiumile, mida samuti juhatas Tito.

Pärast 1953. aastat toetasid Presiidiumi föderatsiooni kaitsesekretärid (alates 1971. aastast kaitseministrid): Ivan Gošnjak (1953-1967), Nikola Ljubičić (1967-1982), Branko Mamula (1982-1988) ja Veljko Kadijević (1988-1992). Nad andsid aru parlamendile, föderatiivtasandi võimudele (SIV) ja ülemjuhatajale. 1940ndate lõpu ja 1950ndate alguse konflikt idabloki riikidega tõi kaasa riigieelarve kaitsekulutuste tohutu kasvu: 1952. aastal kulutati riigieelarvest kaitsele 22-24%. Varsti hakkasid kulutused siiski vähenema ning 1956. aastal moodustasid kaitsekulud riigieelarvest 10,8%.

Pärast seda, kui 1950ndate aastate keskel suhted Belgrad ja Moskva vahel lahenesid, muutus sõjaline doktriin ning uueks sihiks sai riigi kaitsmine NATO eest. Järgmine suunamuutus toimus pärast seda, kui viis Varssavi pakti riiki tungisid 1968. aasta augustikuus Tšehhoslovakkiasse. Sõjalisest rünnakust Tšehhoslovakkia vastu lähtus territoriaalkaitse algatus, mille kohaselt vabariigid ise pidid organiseerima kaitset välismaiste agressorite invasiooni puhul.

Kindral Gošnjaki taktikaline plaan nägi territoriaalkaitseks ette partisaniüksuste loomise. 1968. aasta lõpul algas vabariikides rahva kaitsejõudude loomine ning föderaalse parlamendi poolt 11. veebruaril 1969 vastu võetud üldrahvaliku kaitse seadusega sai alguse kogu maa militariseerimine. Relvajõud kujundati ümber nõnda, et iga vabariigi pealinn pidi korraldama oma relvajõudude juhtimise, sest territoriaalkaitse eest vastutas iga vabariigi juhtkond.

Jugoslaavia Rahvaarmees domineerisid Serbia ja Montenegro sõjaväelased. 1953. aastal moodustasid armee kõrgematest ohvitseridest 53% serblased (kuigi kogu rahvastiku hulgas oli nende osakaal vaid 41,7%), 10,8% montenegrolased (osakaal rahvastikus 2,8%) ja 20,3% horvaadid (osakaal rahvastikus 23,5%).

Proportsioonid olid täiesti paigast ära Bosnias ja Hertsegoviinas, kus serblased domineerisid ülekaalukalt partei-, armee- ja julgeolekustruktuurides, põhjuseks üks paljudest Teise maailmasõja ajal lahendamata jäänud siseriiklikest konfliktidest. Taoline ebaproportsionaalne jagunemine ilmnes enim 1980ndatel aastatel, mil serblased ja montenegrolased moodustasid peaaegu 70% kõigist kõrgematest sõjaväelastest.

1974. aasta põhiseadus rõhutas YPA olulist rolli riigi ühtsuse kaitsmisel. Territoriaalkaitse jõududele suurema autonoomia andmine ja sellega kaasnev killustumine ei meeldinud kõrgematele sõjaväelastele.

Horvaatiast pärit serblane Branko Mamula sai 1980ndatel aastatel kaitseministriks ning püüdis hiljem territoriaalarmeed YPAle allutada, et relvajõude tsentraliseerida ning rohkem relvastusse investeerida. Ta saavutas oma eesmärgi 1987. aastal vastu võetud seadusega, mis võttis vabariikidelt territoriaalkaitse korraldamise pädevuse ning allutas selle YPA Kindralstaabile.

1990. aastal Horvaatias ja Sloveenias vastu võetud põhiseaduse parandustega anti kontroll territoriaalkaitse üle tagasi vabariikidele, põhjustades nõnda konflikti YPAga. Sloveenias ei tekkinud seoses sellega erilisi probleeme, kuna rahvastik koosnes põhiliselt sloveenidest. Kuid Horvaatias hõlmas territoriaalkaitse nii serblasi kui ka horvaate, kes teenisid külg külje kõrval.

Vabariigid kuulutasid end järjest iseseisvaks ning alates 1991. aasta oktoobrist jäi YPA Serbia võimude alluvusse. Serbial ja tema autonoomsetel piirkondadel (vaatamata autonoomia kaotamisele 1989. aastal) ning Montenegrol olid endiselt esindajad Presiidiumis. Aprillis 1992 sai YPA ametikult Jugoslaavia armeeks, kus teenisid vaid serblased ja montenegrolased.

Riigi lagunemise märke nähes toetasid YPA kindralid Veljko Kadijević ja Branko Mamula tugevasti Jugoslaavia säilitamist ühtse riigina.

Niipea kui Horvaatia vastu 1991. aasta kevadel ja suvel peetud sõjas langesid esimesed Makedoonia armee sõdurid, nõudsid makedoonlased, et nad võiksid teenida ainult oma vabariigi relvajõududes. Föderaalvalitsus keeldus. Kuid sellest polnud mingit kasu, sest Makedoonia katkestas kõik sidemed Jugoslaavia sõjaväega, kui kuulutas end 1991. aasta septembris iseseisvaks ja võttis 1991. aasta novembris vastu esimese põhiseaduse. 1992. aasta veebruaris võeti Skopjes vastu sõjaväeteenistust reguleerivad seadused ning samal kuul sõlmiti kokkulepe, mille alusel YPA tõmbas oma väed vabariigist välja.

Kui puhkes sõda Sloveenias ja Horvaatias, otsustas Bosnia ja Hertsegoviina Kommunistide Liiga Presiidiumi president Alija Izetbegović septembris 1991 lõpetada uute sõdurite YPA teenistusse kutsumise. Veel novembris 1991 väitis Izetbegović, et Horvaatias käimasolev sõda ei ole seotud Bosniaga. Samas aga baseerusid Bosnias üksused, mis viisid Horvaatias läbi sõjalisi operatsioone.

Detsembris 1991 nõudis Slobodan Milošević YPA üksuste üleviimist Bosniasse ja Hertsegoviinasse. Selle tulemusena koondusid väed järkjärgult Serbia tugipunktidesse. Juunis 1992 nõudis Izetbegović, et YPA lahkuks Bosniast. YPA staatuse üle Bosnias ja Hertsegoviinas pidasid Skopjes kõnelusi föderaalriigi presiidiumi liige Branko Kostić, Bosnia ja Hertsegoviina presiidiumi liige Izetbegović ja kaitseministri kohusetäitja Blagoje Adzić. Esialgu lükati kõnelused edasi, kuid hiljem ühines nendega YPA, kes asus serblaste poolele.

 

Kirjandus:

Andjelić, N., Bosnia-Herzegovina. The end of a Legacy, London 2003.

Andrijašević Ž, Istorija Crne Gore, Beograd 2015.

Banac I., Sa Staljinom protiv Tita, Zagreb 1990.

Bilić J., ’71. Koja je to godina, Zagreb 1990.

Bougarel X., Bosnian Muslims and the Yugoslav Idea, Djokić D. (ed.), Yugoslavism. Histories of a Failed Idea 1918-1992, Madison 2003.

Cipek T., The Croats and Yugoslavism, Djokić D.(ed.), Yugoslavism. Histories of a Failed Idea 1918-1992, Madison 2003.

Clissold S., Djilas. The Progess of a Revolutionary, Hounslow, Middlesex 1983.

Cvetković S., „Kradljivci tuđih leđa“. Obračun sa anarholiberalističkim grupama u SFRJ posle 1968., „Istorija 20. veka”, br. 3/2011.

Cvetković S., Politička represija u Srbiji i Jugoslaviji 1944-1985, „Istorija 20 veka”, br. 2/2008.

Čuvalo A., The Croatian National Movement 1966-1972, New York 1990.

Ćosić- Vukić A., Časopis Javnost 1980, Beorad 2011.

Dabčević-Kučar S., Hrvatski snovi i stvarnost, Zagreb 2002.

Dimić L., Istorija srpske državnosti, Srbi u Jugoslaviji, knjiga III, Novi Sad 2001.

Dimić L., Srbi i Jugoslavija, Beograd 1997.

Djurdjev G., Wojwodina i jej dążenia do autonomii, [w:] Przemiany w świadomości i kulturze duchowej narodów Jugosławii po 1991 roku, Kraków 1999

Dorivojević I., Slika jednog društva. Životne prilike na srpskom selu 1945–1955, „Istorija 20. veka”, 2/2011.

Dobrivojević I., Život u socijalizmu. Prilog proučavanju životnog standarda građana u FNRJ 1945–1955, „Istorija 20. veka”, 1/2009.  

Dragović-Soso J., „Spasioci nacije”. Intelektualna opozicija Srbije i oživljavanje nacionalizma, Beograd 2004.

Erić Z., 50 umetnika iz zbirki Muzeja Savremene Umetnosti- jugoslovenska umetnost od 1951 do 1989 (Catalogue of the exhibition in the Museum of the Conteporary Art in Belgrade Yugoslav Art from 1951 to 1989, X-XII  2014 Belgrade), see: https://www.academia.edu/36275619/Jugoslovenska_umetnost_od_1951._do_1989._Yugoslav_Art_from_1951_to_1989

Gibianskii L., Federative Projects of the Balkan Communists and the USSR Policy during Second World War and the Beginning of the Cold War, Pavlović V., The Balkans in the Cold War. Balkan Federations, Cominform, Yugoslav-Soviet Conflict, Belgrade 2011

Goldstein I., Povijest Hrvatske, Zagreb 2008.

Goulding D. J., Jugoslavensko filmsko iskustvo 1945-2001. Oslobođeni film, Zagreb 2004.

Golubović V., S Marxom protiv Staljina. Jugoslovenska filozofska kritika staljinizma 1950-1960, Zagreb 1983.

Grunewald O., Rosenblum-Cale K., Human Rights in Yugoslavia, New York 1986.

Haug H. K., Creating a Socialist Yugoslavia. Tito, Communist Leadership and the National Question, New York 2012.

Janjatović P., Ilustrovana Yu-Rosk Enciklopedija 1960-1997, Beograd 1997.

Jelavich B., Historia Bałkanów wiek XX, t.2, Kraków 2005.

Jović D, Yugoslavism and Yugoslav Communism: From Tito to Kardelj, Djokić D. (ed.), Yugoslavism. Histories of a Failed Idea 1918–1992, Madison 2003.

Klasić H., Jugoslavija i svijet 1968., Zagreb 2012.

Kołakowski L., Główne nurty marksizmu, Warszawa 2009.

Kovačev S., Matijaščić Z., Petrović J., Vojnoindustrijski kompleks SFRJ, „Polemos” br. 17, Zagreb 2006.

Kullaa R. E., Origins of the Tito–Stalin Split Within the Wider Set of Yugoslav-Soviet Relations (1941–1948), Pavlović V., The Balkans in the Cold War. Balkan Federations, Cominform, Yugoslav-Soviet Conflict, Belgrade 2011.

Lampe J. R., Yugoslavia. Twice there was a Country, Cambridge 2007.

Małczak L., Croatica. Literatura i kultura chorwacka w Polsce w latach 1944-1989, Katowice 2013.

Marijan D., Slom Titove armije. JNA  raspad Jugoslavije 1987.-1992, Zagreb 2008.

Marković P., Radnički štrajkovi u socijalističkom i tranzicionom društvu Jugoslavije i Srbije, „Tokovi Istorije” br. 1/2014.

Marković P., Trajnost i promena. Društvena istorija socijalističke i postsocijalističke svakodnevnice u Jugoslaviji i Srbiji, Beograd 2007.

Maticka M., Agrarna reforma i kolonizacija u Hrvatskoj 1945.–1948., Zagreb 1990.

Mihaljević J., Komunizam i čovjek. Odnos vlasti i pojedinca u Hrvatskoj od 1958. do 1972. godine, Zagreb 2016.

Miloradović G., „Hegemonisti” i „revolucionari” odnos KPJ/SKJ prema kulturnoj eliti u Jugoslaviji tokom 40-ih i 50-ih godina 20. veka, „Istorija 20. veka”, br. 2/2008.

Miloradović G., Staljinovi pokloni – Tematika jugoslavenskog igranog filma 1945.–1955., „Istorija 20. veka” br. 1/2002.

Milošević S., The Role of the Yugoslav Popular Front in Implementing Communist-Style Measures in Yugoslav Rural Areas (1945–1953), Tokovi Istorije br.  3/2018.

Mirković T., Naoružavanje i razvoj, Beorad 2007.

Nikolić K., Mač revolucije. Ozna u Jugoslaviji 1944-1946, Beograd 2013.

Nikolić K., Jedna izgubljena istorija- Srbija u  20. veku, Beograd 2017.

Pavlović V., Stalinism without Stalin. The Soviet Origins of Tito’s Yugoslavia 1937–1948, Pavlović V., The Balkans in the Cold War. Balkan Federations, Cominform, Yugoslav-Soviet Conflict, Belgrade 2011.

Pavlovitch S.K., Historia Bałkanów 1804-1945, Warszawa 2009.

Pavlovitch S.K., Serbia, Montenegro and Yugoslavia, Djokić D. (ed.), Yugoslavism. Histories of a Failed Idea 1918–1992, Madison 2003.

Petnanović B., Istorija Jugoslavije  1918-1988. Treća knjiga: Socijalistička Jugoslavija 1945-1988, Beograd 1988.

Petsinis V., The Serbs and Vojvodina. Ethnic Identity within Multiethnic Region (Doctoral dissertation submitted in September 2004 at the University of Birmingham).

Pirjevec J., Tito i drugovi, Zagreb 2012.

Ponoš T., Na rubu revolucije. Studenti ‘71, Zagreb 2007.

Poulton H., Macedonians and Albanians as Yugoslavs, Djokić D. (ed.), Yugoslavism. Histories of a Failed Idea 1918–1992, Madison 2003.

Radelić Z., Hrvatska u Jugoslaviji 1918-1991, Zagreb 2006.

Radelić Z., Ozna/Udba: popisi neprijatelja i njihova kategorizacija (1940-ih i 1950-ih), „Časopis za suvremenu povijest”, br. 1/2017.

Rakonjac A., Obnova starih i uspostavljanje novih trgovinskih odnosa (1946-1947)- Jugoslavija, SSSR i strane „narodne demokratije”, „Tokovi istorije” 1/2018.

Rakonjac A., Počeci privrednog planiranja u Jugoslaviji 1946. godine- ideje, organizacija i institucionalizacija, „Tokovi istorije” 2/2016.

Russinow D., The Yugoslav Experiment 1948-74, Berkley and Los Angeles 1977.

Schuman M.A., Nations in Transition. Bosnia and Herzegovina, New York 2004.

Słownik dysydentów. Czołowe postacie ruchów opozycyjnych w krajach komunistycznych w latach 1956-1989, Tom. 1, Warszawa 2007.

Sokulski M., Mihajla Mihajlova droga od badacza literatury rosyjskiej do dysydenta (1964–1966), J. Szumski, Ł. Kamiński (ed.),  Letnia Szkoła Historii Najnowszej IPN, Warszawa 2016

Sokulski M., Previšić M., W opozycji do Moskwy. Jugosłowiańska „droga do socjalizmu” w latach 1948–1956, [w:] "Pamięć i Sprawiedliwość”, nr 2 (28), Warszawa 2016,

Spehnjak K., Cipek T., Disidenti, opozicija i otpor – Hrvatska i Jugoslavija 1945–1990, „Časopis za suvremenu povijest”  br. 2/2007.

Stawowy-Kawka I., Historia Macedonii, Wrocław 2010.

Popov N. (ed.), The Road to War in Serbia. Trauma and Catharsis, Budapest 2000.

Tomić Đ. , Atanacković P., Društvo u pokretu. Novi društveni pokreti u Jugoslaviji od 1968. do danas, Novi Sad 2009.

Tripalo M., Hrvatsko proljeće, Zagreb 2001.

Velikonja M., Slovenia's Yugoslav Century, D.Djokić (ed.), Djokić D. (ed.), Yugoslavism. Histories of a Failed Idea 1918–1992, Madison 2003.

Wróblewska-Trochimiuk E., Widmo krąży po Europie. Korczulańska Szkoła Letnia,  „Slavia Meridionalis” nr 17/2017.

Żurek P., Słowenia pod rządami Tity (1945-1980). W cieniu Jugosławii, Warszawa 2017.

 

Intervjuud:

Danijel Ivin- historian, former dissident

Petar Janjatović- journalist, musician critique

Gordan Jovanović- social activist, former dissident

Dagomir Olujić-journalist, former dissident

Predrag Ristić- architect, former dissident