Lahkuma sunnitud: 1944. aasta suur põgenemine läände
1944. aasta sügisel põgenes Punaarmee okupatsioonivägede sissetungi tõttu Baltikumist suur hulk inimesi läände. Põgenemise peapõhjuseks oli hirm pealetungiva Punaarmee jõhkruse ees ja kartus, et punaterror kordub. Lahkuti lootuses, et sõja lõppedes on võimalik taas koju naasta, kuid enamik põgenikest ei tulnud enam tagasi. 2020. aasta septembris möödub suurest põgenemisest 76 aastat.
1940. aastal okupeeris ja annekteeris Nõukogude Liit Balti riigid. Esimene okupatsiooniaasta tõi endaga kaasa laialdased repressioonid, mis tipnesid 1941. aasta 14. juunil Nõukogude võimu poolt toime pandud kuritegelike küüditamistega. Nende käigus viidi Baltikumist sunniviisiliselt erinevatesse Nõukogude Liidu kaugetesse piirkondadesse ligikaudu 45 000 inimest.
Peagi asendus aga Nõukogude okupatsioon Saksa okupatsiooniga, mis kestis 1941. aastast kuni 1944. aasta sügiseni, kui Punaarmee oli Saksa väed löönud taanduma. Vähemal määral oli põgenikke läände lahkunud kogu Teise maailmasõja vältel, kuid massiliseks muutus see alles siis, kui pealetungiva Punaarmee eest pages Baltikumist ühtekokku ligi 300 000 inimest.
Kodumaalt lahkuti hirmust tagasipöörduva Nõukogude võimu ees, sest mälestus eelmisel okupatsiooniaastal (1940-1941) toimepandud terrorist oli veel värskelt meeles. Nagu hilisemad sündmused seda näitasid, siis oleksid paljud põgenikest langenud taas kommunistlike repressioonide ohvriks. 1944. aastal lahutas vägivaldne võõrvõim Baltikumi rahvad muust maailmast aastakümneteks. 1949. aasta märtsis küüditati 20 722 eestlast, 43 230 lätlast ja 33 500 leedulast Nõukogude Liidu idaosadesse.
Eesti rannikuäärsetelt aladelt põgeneti peamiselt üle mere, esmalt Soome ja sealt edasi Rootsi. Soome ei olnud võimalik pikemalt jääda, sest seal riskeeriti Nõukogude Liidule väljaandmisega. Mandri-Eestist lahkuti peamiselt Saksamaale. Hinnanguliselt on arvatud, et kodumaalt oli sunnitud lahkuma u 80 000 inimest. Saksamaa okupeeritud aladele jõudis kokku ligi 40 000 eestlast ja Rootsi umbes 27 000. Põgenike lugudest tuleb välja, et lahkuti lootuses peagi taas kodumaale naasta. Paljud inimesed uskusid optimistlikult, et lahkutakse ajutiselt ja lääneriigid ei jäta Eestit Nõukogude Liidu meelevalda.
Ivi Erendi (toona 10-aastane) meenutab Eestist Rootsi põgenemist: “Minu isa oli leppinud kokku enda hea sõbraga, kellel oli kaks sumplaeva (väikelaev kala vedamiseks), et ta meid enne rinde lagunemist ära viiks. 21. septembri hilisõhtul väljusime Nõvalt (Eesti läänepoolne rannikupiirkond). Merelt nägime, et taamal Tallinn põleb. Paadis olnud 36 inimest istusid kõik pardal. Merel oli väga suur torm ja me jäime kõik merehaigeks. Nii istusime seal esimese öö, järgmise päeva ja veel ühe öö. Rootsi jõudsime 23. septembril."
Paljud jõudsid sihtkohta pärale, kuid suur hulk inimesi langes ka tormise Läänemere ohvriks. Seda, kui suur hulk inimesi jäi kokku merel kadunuks, on raske öelda. Hinnanguliselt on arvatud, et eestlaste seast hukkus teel olles hukkus 6-9%. Läänemere ületamiseks kasutati väga erinevaid aluseid elegantsetest jahtidest sõudepaatideni.
Koos Punaarmee jõudmisega Läti idapiirile 1944. aasta suvel põgenes suur osa lätlasi lääne suunas. Punaterrori hirmus lahkus palju väiksem hulk inimesi kaluripaatidega Rootsi. Enamik lasid end evakueerida Saksamaale, alguses Riia ja hiljem Kuramaa sadamate kaudu. Saksamaal suurenes sõjapõgenike arv sinna saadetud tööliste, vangide ja koonduslaagrite vangide, aga ka Saksamaale evakueeritud Läti sõdurite arvelt. On arvatud, et 1945. aasta alguseks oli sealsetes põgenikelaagrites umbes 170 000 lätlast.
Enamik lätlasi evakueeriti Saksamaale DP- ehk põgenikelaagritesse, mistõttu on seda sündmust nimetatud Läti ajalookirjutuses ka “DP-ajaks”. See tuleneb lühendist DP (displaced persons) ehk emigreeruma sunnitud, millega tähistati sõjajärgses Euroopas kodumaalt võõrsile põgenenud inimesi, kes ei saanud või tahtnud kodumaal valitseva olukorra tõttu sinna tagasi pöörduda. Paljude jaoks polnud olukord DP laagrites palju parem, sest oht tagasisaatmise eest oli endiselt olemas. Enamik sõjapõgenikke emigreerus sealt edasi Ameerikasse, Austraaliasse, Suurbritanniasse, Kanadasse ja Rootsi.
Balti riikide kodanikke koondus DP-laagritesse üle kogu Saksamaa. Algne plaan oli lahendada olukord repatrieerimisega ehk aidates inimestel kodumaale tagasi pöörduda. Ent peagi oli selge, et seda pole sõja käigus iseseisvuse kaotanud riikide puhul võimalik teha, kuna koju naasmine oleks tähendanud tagakiusamist, küüditamist või isegi surma.
Leedu geograafilisest asendist tulenevalt põgeneti maismaad pidi Saksa DP-laagritesse, kuhu jõuti eri viisidel: rongidel, autodel või isegi jala. Perioodi uurinud ajaloolaste erinevate hinnangute järgi võis põgenike arv ulatuda 60 000-70 000 inimeseni. Sõjajärgsetel aastatel emigreerus enamus leedulasi Ameerikasse (umbes 30 000 inimest) ja Kanadasse (peaaegu 20 000 inimest).
Raudse eesriide taha jäid põgenike sugulased ja tuttavad, kes jäid lähedastest lahutatuks aastakümneteks. Teise maailmasõja poliitilised tagajärjed lõppesid Balti rahvaste jaoks alles iseseisvuse taastamisega 1991. aastal.
Kasutatud kirjandus
Kaja Kumer-Haukanõmm, Teise maailmasõjaaegne eestlaste sundmigratsioon läände. Acta Historica Tallinnensia, 17 (1), 95−109.
Kristīne Beķere, Latvians Around the World (1945-1991). Collection of scholarly articles in 2 volumes, Latvia and Latvians, Volume II. Riga: Latvian Academy of Sciences, 2018, 751-787.
Tania Lestal, Remembering Estonia's WWII refugees. – September 19, 2020 September 18, 2020.
1944. a suur põgenemine läände, Estonica.org.
Ferdinand Kool, DP Kroonika: Eesti pagulased Saksamaal, 1944-1951. Lakewood, 1999.
Andres Kasekamp, Balti riikide ajalugu. Tallinn, 2011.
E-näitus "Suur põgenemine üle kahe mere" — Sõjamuuseum.
E-exhibition Refugees from the Baltic Countries in German Camps, 1944-1951. Estonian National Archives, the Latvian National Archives, the Martynas Mazvydas National Library of Lithuania.