Anfilogi Fabritšnikov. Mälestusi Punaarmeest ja Saksa sõjaväest

Anfilogi Fabritšnikov (1907-1978) sündis vanausuliste perekonnas. Läbinud ajateenistuse Kuperjanovi pataljonis pidas ta mitmeid ameteid Tallinnas, kuhu pere oli kolinud 1920. aastate alguses. 1940. aastal okupeeris Nõukogude Liit tema kodumaa ja vaid aasta hiljem puhkes sõda Nõukogude Liidu ja Natsi-Saksamaa vahel.

Sõja-aastad kujunesid talle ja paljudele teistele kaasmaalastele keerulisteks, mil leiti end keset kahe totalitaarse suurvõimu vahelist konflikti. Läbi Fabritšnikovi 1960ndate algul kirja pandud mälestuste ja nende põhjal hiljuti valminud dokumentaalfilmile, mida on võimalik vaadata Eesti Mälu Instituudi suulise ajaloo portaalis "Kogu Me Lugu", saame parema ettekujutuse tema toonastest läbielamistest. Fabritšnikov oli sunnitud kodust lahkuma, teenima mõlema okupatsioonivõimu sõjaväes ning lõpuks viibima vangistuses Venemaal. Sarnase kannatustee pidid läbi käima ka paljud tema kaasmaalased.

Mobiliseerimine

Oli 1941. aasta 28. juuli. Kui tavaliselt oleks Antiflogi Fabritšnikov südasuvel palju meeldivamate asjadega hõivatud olnud, siis tol korral olid olud väga ärevad. Aasta varem oli Nõukogude Liit annekteerinud ja okupeerinud tema kodumaa Eesti ja üle 10 000 eestimaalase oli alles hiljuti Venemaale vangilaagritesse või Siberisse sundasumisele saadetud. Saksa armee oli alustanud pealetungi Nõukogude Liidu aladele ja viimane oli kandmas suuri kaotusi. Järgmiste nädalate jooksul läks kogu Eesti territoorium Natsi-Saksamaa võimu alla. Vene väed olid taganemas ja hävitasid kõik ressursid, mida neil polnud võimalik NSV Liitu evakueerida. Tuhanded eesti mehed, teiste seas ka Antiflogi Fabritšnikov, olid sunnitud astuma Punaarmeesse.

Saanud mobilisatsioonikäsu, läks Fabritšnikov kogunemispunkti Tallinna Hipodroomile. Kaasa tuli võtta viie päeva toiduvaru. Sinna kogunesid ka mobiliseeritute lähedased ja tuttavad. “Istuti gruppides, vahetati mõtteid ja kurvastati saatuse üle."

Pärast lageda taeva all veedetud ööd, asuti järgmise päeva pärastlõunal Ülemiste jaama poole marsikorras astuma. Kohale jõudes aeti mehed ülerahvastatud vagunitesse. Kui rong õhtul liikuma hakkas, vaatasid mobiliseeritud kurbusega pealt, kuidas nende lähedased neile hüvastijätuks lehvitasid ja järele hüüdsid, kuni lõpuks silmapiiri taha kadusid. Pärast seda jäi vagunis tükiks ajaks väga vaikseks.

Fabritšnikov meenutas, et rongi liikudes Narva poole kuni Vene piirini hüppas sõidu ajal osa mobiliseerituid maha ja põgenes metsadesse. Teised tundsid suurt kurbust, et pidid kodumaaga hüvasti jätma. Meeleolu tõstmiseks ostsid nad vahepeatuse ajal viina ja varsti olid kõik lõbusas tujus. Vagun täitus naeru ja lauluga, ehkki kellelgi ei olnud aimugi, kuhu tee neid edasi viib.

Alles siis, kui jõuti Arhangelski oblastisse Kotlase linna, sai selgeks, et ollakse suundumas põhja poole. Järgmistel kuudel pidi Fabritšnikov teenima kaugel Nõukogude Liidu tagalas erinevates tööüksustes, ebainimlikes tingimustes orjatööd tehes. Ühest töökohast teise liikumiseks tuli sageli jalgsi kõndida sadu kilomeetreid. Paljud Fabritšnikov kaaslased ei pidanud sellele vastu ja surid kurnatuse tõttu.

Fabritšnikov pidi töötama kolhoosis ja ehitama lennuvälja, langetama metsa ja tegema muid töid. Meestele pandi normid peale, kuid enamasti käisid need üle jõu. Kui norme ei suudetud täita, oli tavapärane, et ülemused andsid mõista, et enne õhtule ei saa, kui ettenähtud töö on lõpetatud.

Kurnav töö karmis kliimas mõjus meeste tervisele laastavalt. Fabritšnikov meenutab, et "kõik mehed jäid kõhnemaks ja nõrgemaks". Ühel päeval, kui nad töölt tulid, kukkusid kõik kokku. "Mehed nutsid lumes nagu väikesed lapsed ja palusid üksteiselt abi. Keegi neist ei suutnud püsti tõusta, et puhkepaika minna." Nende politruk, südametu inimene, vaatas lihtsalt pealt ja ei teinud midagi.

Mehi hukkus pidevalt. Oli olukordi, kus keegi rühmast läks hommikul kaaslast äratama, kuid leidis ta surnuna. Kellel veel hing sees oli, pidi päevast päeva töötama puhkepausideta karmides tingimustes, kus temperatuur võis langeda koguni 30 miinuskraadini. “Me ei saanud enam aru, kes me oleme – kas Punaarmee sõdurid või sunnitöölised,” meenutas Fabritšnikov.

Punaarmees

Tööpataljoni ebainimlikes tingimustes tuli hakkama saada kuni 1942. aasta veebruarini, mil alles jäänud meestele pakuti võimalust võidelda Punaarmee ridades, et aidata peatada fašistlike vägede edasitungi. Selleks, et tapvast orjatööst pääseda, võttis Fabritšnikovi rühm kõhklemata selle pakkumise vastu.

Sel teekonnal, mis viis neid Tšebarkuli lähedale, Kasahstani piiri äärde, kogesid nad lõpuks mõnevõrra inimväärsemat kohtlemist, ja neile anti piisavalt süüa. Läbi lumetormi vaevaliselt kõndides jõudsid nad Vorošilov'i nimelisse sõjaväelaagrisse, kus elati suurtes maasse kaevatud muldpõrandaga onnides, millest igaühte mahutati ligi 400 inimest.

Siiski nende varustus oli vilets ja Punaarmee mundrid ei olnud piisavalt soojad, et kaitsta mehi ülikülmade temperatuuride eest. Samuti levis laagris düsenteeria. Fabritšnikovil õnnestus seal ellu jääda üksnes tänu oma kaaslaste abile, sest juhtumisi oli nende seas ka arst. Neid mehi, kes paraku hukkusid ei saadetud viimsele teekonnale väärikusega, vaid nad maeti ilma igasuguse matusetalituseta.

Sõjaväelaagris valitses range distsipliin. Sõdurid alustasid puupüssidega laskmistehnika õppimist. Hiljem õpetati ka vintpüssi käsitsema. 1942. aasta septembris anti vägedele käsk end valmis panna. Laager tuli maha jätta ja tuli asuda rindejoone suunas teele. 2. novembriks jõuti Seližarovo jaama, Kalini oblastis. Jätkati teed rinde suunas. Kuna kord oli selline, et rivis liiguti edasi öösel ja päeval puhati, siis paljud sõdurid hukkusid teekonnal väsimusest ja nõrkusest. Juhtus ka seda, et nii mõnigi relvavend end maha lasi, sest ei suutnud enam raskusi taluda.

Kuid Fabritšnikov teadis, et nad liiguvad pidevalt kodumaale lähemale. Ta palvetas Jumala poole, kandis taskus endaga kaasas ikooni Kristuse tunnistajast Nikolaist, mis andis talle jõudu vastu pidada. Siiski pidi ellujäämiseks olema ka leidlik. Mehed mõtlesid välja nutika viisi, kuidas kurnavat öist kõndimist vältida. Õhtul jäid nad meelega oma pataljonist maha, et öösel puhata ja kõndisid järgmisel päeval siis uuesti teistele järele.

Peale 500 km pikkust teekonda Seližarovost Veljike Lukini, mille läbimiseks kulus ligi 1,5 kuud, jõuti lõpuks rindele. Sinna saabumisel olid nende rõivad märjad, kehad külmast kanged ja kurnatud. Koheselt anti korraldus hakata kaevama kaevikuid. Selle töö muutis eriti raskeks asjaolu, et maapind oli külmunud.

Sakslased olid hiljuti vallutanud lähedal asuva Alekseikova küla ja ennast sinna sisse seadnud. Peagi tuli käsk alustada vasturünnakut. “Süda värises hirmust, et meie saatus otsustatakse,” kirjutas Fabritšnikov oma päevikus - ta oli koos kaaslastega jõudnud rindejoonele, asudes vaid 100 meetri kaugusel vaenlasest.

Mehed hakkasid lumes roomates sakslaste poole liikuma. Viimane tulistas miinipildujatest üle nende peade. Kuuldi läbilõikavat heli ja siis lendas miin. Eesliinile saabus vaikus.

“Eestlased, tulge meie poole üle!”

Äkki ilmus sakslaste poolel künkale mingi mees, kes hakkas karjuma eesti keeles, aga mitte puhtalt: “Eestlased, tulge meie poolele üle!” Ei möödunud minutitki, kui sõdureid valdas paanika. Kaaslased tormasid käed üleval üle lahinguvälja sakslaste poolele. Teised järgisid nende eeskuju. Fabritšnikov tegi leitnandile ettepaneku sobival hetkel sedasama teha. Viimane ei vastanud midagi, kuid nad olid ühel meelel ja järgnesid teistele.

Sakslased tervitasid Punaarmees võidelnud eestlasi soojalt, patsutasid õlale ja ütlesid: “Gut! Gut!”. Ülejooksikud võeti sõjavangi, kuid üldiselt koheldi neid hästi. Viidi rindelt eemale, anti hästi süüa – leiba, vorsti, putru ja kartuleid. Mõni kuu hiljem pandi kõik rongile ja paigutati Valgevenes Polotskis asuvasse vangilaagrisse. Lõpuks aga otsustati, et nad saadetakse tagasi Eestisse.

“Kõigi silmis oli nüüd suur rõõm! Sõidame ju oma koju, kodumaale!” kirjutas Fabritšnikov oma päevikus.

18. veebruaril 1943 jõuti Viljandisse, tagasitulnuid võeti vastu söögi ja joogiga. Mängis puhkpilliorkester, kõlas Eesti hümn. Järgnes sõjavangina elu Viljandis.

Ilm on märtsis päikesepaisteline ja soe. Päevitati terved päevad, tihti vaadati filme või mindi esinema tulnud ansambleid kuulama. Loomulikult olid sakslastel oma tagamõte eestlasi nii soodsalt kohelda. Viimastel aegadel oli kaalukauss sõjas hakanud langema venelaste kasuks ja sakslased soovisid eestlased enda leeri üle meelitada.

Mõni nädal hiljem tulid laagrisse Eesti Omavalitsuse juht Hjalmar Mäe ja Eesti kindralkomissar Karl Siegmund Litzmann. Nad püüdsid meestele peetud kõnes rõhuda patriotismitundele ja kutsuda neid üles võitlema venelaste vastu ning kodumaa kaitseks Saksa sõjaväe koosseisus. "No me siis nõustusime," meenutab Fabritšnikov. "Hundi eest jooksime hundi juurde."

Viimane vabanes koos kaaslastega vangilaagrist 6. aprillil 1943. aastal. Kohe hakkas Fabritšnikov nuputama, kuidas Saksa sõjaväest pääseda. Ta otsustas kogunemispunkti mitte minna, vaid kodus haiget mängida. Tema juurde tuli velsker ja palus ikkagi väeossa tulla. Fabritšnikov nõustus ja ta suunati laatsaretti, kus olid ees juba tema kaaslased. Seal tuli teda üle vaatama vanemarst, kellele ta kaebas seljavalu. Seejärel suunati ta röntgenisse. Möödus kolm päeva. Kontorist tuli tõlkijaneiu ja ütles: “Oled õnneseen! Oled teenistusest vabastatud.”

Fabritšnikov oli väga rõõmus. Mõne nädala möödudes pidi ta minema uuesti sõjaväekomissariaati, kuid läbivaatusel selgus jälle, et mees on teenistuseks kõlbmatu. Kaasa saadud paberid vabastasid ta igasugusest raskest füüsilisest tööst, mistõttu asus ta tööle kaarikujuhina Tallinnas. Seal elas ta märtsini 1944, mil aga algasid algasid pommirünnakud ning ta pidi koos perega maale minema.

Okupatsioon ja arreteerimine

Fabritšnikov oli näinud aastaid kestnud sõda mõlemalt poolt rinnet. Kuid olukord oli endiselt ebakindel. Kui 22. septembril tungis Punaarmee Tallinnasse, oli ta oma isaga kodus Tehnika tänaval. Mehed istusid vaikselt ja jõid veidi. “Järsku kuulsime tänavalt müra. Väljusin majast ja nägin tanke. Mul läks tuju ära, aga mitte väga, sest olin joonud,” meenutas ta päevikus.

Umbes kuu aega hiljem, 14. oktoobri hommikul kell 8 kuulis Fabritšnikov uksele koputust. Ta arvas, et seal on mõni tema joomakaaslane ja avas ukse. Ukse taga seisis hallis sinelis sõjaväelane, kes käskis tal kaasa tulla. Fabritšnikov teadis, et ta ei tule enam tagasi. See oli tema viimane tund vabaduses. Ta jättis oma emaga lõplikult hüvasti. Seda hetke ei unustanud ta enam kunagi.

Uurimine kestis ligi kuu. Selle lõppedes kirjutas ta kõigile talle külge poogitud süüdistustele alla. Kohus tunnistas Fabrtišnikovi süüdi artikli 58.1b järgi (kodumaa reetmine sõjaväelase poolt), karistuseks määrati 10 aastat vangilaagrit. Et oleks piisanud vaid perekondlikust seotusest, et ära saata ka tema perekond, oli ta hiljem sunnitud oma naisest lahutama.

6. detsembril aeti ta Balti jaamas kaubavagunisse, algas sõit Venemaale, mis kestis 3 ööpäeva. “Öösel hakkasime liikuma ja jätsin kodumaaga hüvasti. Teadsin, et meid viiakse Eestist ära. Rong sõitis kiiresti.” Teekond olid külm, neid koheldi nagu loomakarja.

Laagrisse jõudes tabas teda uus alandus. Valvurid võtsid temalt hõbedase risti ja keti. "Meil pole siin õigeusklikke," öeldi talle. Fabritšnikov sattus kambrisse koos bandiitidega, kes ähvardasid teda jõuga ja varastasid kõik tema ülejäänud asjad ära.

Elamistingimused ja toit laagris olid kehvad, kuid ta oli raskustes karastunud ja suutis seal vastu pidada. Ta vabanes vangist 1954. aasta augustis, ligi poolteist aastat pärast Stalini surma. Fabritšnikov läks tagasi oma pere juurde, kuid tema tervis oli rikutud ja ta ise polnud enam endine. 

Jesse Seeberg-Gordon on Austraalia uurija, kes on keskendunud Nõukogude perioodile. Ta lõpetas 2020. aastal Melbourne'i Ülikooli. Ta kirjutas oma lõputöö Austraalia 1974. aasta otsusest tunnustada Balti riikide anneksiooni, mis pälvis Brian Fitzpatricku auhinna (parima Austraalia ajaloo-alase uurimuse preemia). Ta töötab Eesti Mälu Instituudis.