Hispaania

Kommunistlik terror Hispaanias

Kominterni ja Nõukogude NKVD salajase, kuid jõulise sekkumise tagajärjel sai Hispaaniast kolmeks aastaks (1936–1939) revolutsiooni laboratoorium, kus ühtegi katset ei põlatud liiga julmaks ega ebainimlikuks.

Toetades küll sõnades mittesekkumise poliitikat, püüdis Moskva Hispaania kodusõda salaja kommunistliku riigipöördeni juhtida. Selleks imbus kohaliku kommunistliku partei (PCE) ridadesse tuhandeid karastunud piiritaguseid „nõustajaid“, kes käivitasid operatiivselt kõikide „fašistlike“ grupeeringute ja „sisevaenlaste“ (sotsiaaldemokraadid, anarhosündikalistid, trotskistid, mässumeelsed kommunistid) likvideerimise.

Kasutades argumendina relvade ainutarnija positsiooni, saavutasid kommunistid vabaduse luua riigis ulatuslik repressioonide masinavärk. Piinamised muutusid süstemaatiliseks, massihukkamistest sai igapäevane nähtus. Enne Franco võitu kodusõjas kaotasid oma elu tuhanded inimesed. Siiski oleks vale süüdistada toimunud metsikustes ainult Kominterni ja Stalini NKVD käsilasi. Üks kohaliku kommunistliku partei PCE juht, Dolores Ibarrui, rõhutas oma sõnavõtus revolutsiooniliikumise kompromissitust: „On parem tappa sada süütut inimest kui lasta minna ühel süüdlasel.“

Veel tänapäeval kujutab kommunism Hispaania poliitilisel maastikul märkimisväärset jõudu. 1977. aastal legaliseeritud PCE on ajapikku omaks võtnud demokraatlikuma ülesehituse ning partei marksistlik-leninlikust minevikust distantseerunud.