Serbia (Jugoslaavia)

Kommunistlik diktatuur Serbias. Jugoslaavia Sotsialistlik Föderatiivne Vabariik (1945-1992)

Serbia riik asub Kagu-Euroopas Balkani poolsaarel ning on endise Jugoslaavia kunagine suurim ja tähtsaim vabariik. Pärast vabaduse kaotamist Osmani Impeeriumile õnnestus Serbial kõigest hoolimata säilitada oma religioon ja identiteet, taastada 19. sajandil riiklik iseseisvus ning saada Esimese maailmasõja järel Jugoslaavia nurgakiviks. Teise maailmasõja käigus okupeerisid Jugoslaaviat vaheldumisi Saksamaa, Itaalia ja Bulgaaria.

Riigis puhkes partisanisõda, kus rahvuslikud ja kommunistlikud partisanid võitlesid samaaegselt nii sissetungijate kui ka teineteise vastu. Pärast kommunistide võitu puhkes 1945. aastal riigis mittekommunistide suhtes massiline terror, mille käigus toimusid Bleiburgis ja Jazovkas sadade tuhandete ohvritega massimõrvad. 1946. aastal tabati ja hukati Serbia rahvuslikult meelestatud partisaniliikumise juhid - tšetnikud. Kommunistid saavutasid täieliku võimu ja riigis jätkus terror, nüüd enamasti arreteerimiste ja piinamis

te vormis. Ainuüksi 1948–1963  arreteeriti kommunistlikus Jugoslaavias vähemalt 55 633 inimest, kellest viiendik saadeti kurikuulsale Goli Otoki vaglasaarele. Vaatamata sellele, et Jugoslaavia oli teiste kommunistlike režiimidega võrreldes suhteliselt liberaalne, jätkus dissidentide arreteerimine Jugoslaavias kogu kommunistliku perioodi vältel.

Ajalooline ülevaade

Serbias ei toetatud nii tugevasti kommunistidest partisane nagu teistes okupeeritud  Jugoslaavia piirkondades. Seejuures tuleb nimetada partisanide poolt esimesena Lääne-Serbia vabastatud aladel 1941. aasta sügisel loodud nn Užice Vabariiki ja selle kiiret langust. Kõik katsed panna kommunistidest partisanid ja Jugoslaavia armee omavahel koostööd tegema nurjusid. Asi lõppes sellega, et pooled võitlesid üksteise vastu territooriumide üle võimu saavutamise nimel.

Serblaste-vastaste albaanlastega asustatud Kosovo ja Metohija alade liitmist Albaaniaga taotlesid isegi kommunistid, kuigi CKY pidas seda 1944. aastal ilmvõimatuks. 1943. aasta novembris toimunud AVNOJ kohtumisel oli Serbia ainus, kel polnud Vabastamise Antifašistlikku Nõukogu vormis ajutist valitsust. Kommunistlik kord kehtestati Serbias alles siis, kui Nõukogude väed asusid Balkani poolsaarel rünnakule ja 20. oktoobril 1944. aastal Tito üksuste abiga Belgradi vallutasid.

Ljubodrag Dimići andmetel toimusid Serbia Vabariigi Vabastamise Antifašistliku Assamblee asutamise koosolekud 9.-12. novembrini 1944 ning vastu võetud lõppdeklaratsiooni kohaselt ühineb Serbia Jugoslaavia föderatsiooniga vabatahtlikult. 11. novembril 1944 moodustatigi Serbia Vabastamise Antifašistlik Assamblee (ASNOS) ja sellest sai kõrgeima seadusandliku ja täidesaatva võimu organ. ASNOS oli vabariigi tähtsaim organisatsioon kuni 1947. aastani, kui võeti vastu Serbia põhiseadus. 14. novembril 1944 loodi Serbia Ühendatud Rahvavabastusrinne. Sellesse kuulus CKY, Jugoslaavia Vabariiklik Partei ning Talurahvapartei. 20. oktoobril 1944 asutati Vojvodina Rahvavabastusrinne ja 11. aprillil 1945 Kosovo ja Metohija Rahvavabastusrinne.

Serbia Kommunistlik Partei asutati mais 1945. Vojvodina inkorporeeriti autonoomse piirkonnana Serbia koosseisu, selle aluseks olid 1945. aasta aprillist kuni septembrini Vojvodina parlamendi ja Serbia Vabariigi parlamendi vahel saavutatud kokkulepped ja 1945. aasta augustis toimunud kolmanda AVNOJ koosoleku otsused.

Albaania vastupanu tõttu kehtis 1945. aasta veebruarist juunini erakorraline olukord. Kui kommunistid sisenesid Jugoslaaviasse, surusid nad igasuguse vastuhaku jõhkralt maha. Teist korda puhkesid protestid 1946. aasta detsembris. 7.-10. augustini 1945. aastal peetud kolmandal AVNOJ koosolekul vastu võetud otsustega viidi Serbia kui föderatiivse vabariigi väljakujundamine lõpule ning Kosovo, Metohija ja Vojvodina said Serbia autonoomseteks piirkondadeks.

Rahvaliikumise eksiilis asuvad poliitikud (sh Slobodan Jovanović, Jovan Banjanin ja Milan Gavrilović) koostasid memorandumi, mille esitasid 10. septembril 1945 Londonis peetud välisministrite konverentsile. Selles esitatud nõuet mõista üksmeelselt hukka Jugoslaavia Kommunistliku Partei poliitika, ei võetud arvesse. Memorandumis kirjeldati opositsiooni vastast vandenõud, hoiatati kodusõja puhkemise eest ning nõuti vabu valimisi.

11. novembril 1945. aastal toimunud Serbia Asutava Assamblee valimiste tulemused olid sarnased Jugoslaavia valimiste tulemustele. Jugoslaavias oli valimisaktiivsus 90% ja Rahvarinde toetajaid 88,5%; kusjuures 10,5% kõikidest häältest anti salajasel hääletusel. Serbias olid tulemused järgmised: 88,5% toetas Rahvarinnet, 11,5% kõikidest häältest anti salaja ja valimisaktiivsus oli 77,16%. Vojvodinas toetas Rahvarinnet 85,5% valijatest, 14,5% hääletas salaja ning valmistest võttis osa 92% kohalikust elanikkonnast. Kosovos ja Metohijas oli toetus Rahvarindele 97%, salajasel hääletusel osales 3% kõigist valijatest ning valima oli tulnud 97% rahvast. Rahvarinne oli taotluslikult marginaliseerinud opositsiooniparteid (Vabariiklik Partei, Sõltumatu Demokraatlik Partei ja Talurahvarinne).

Kommunistid ajasid lõhki Demokraatliku Partei ning seetõttu kaotas positsiooni Milan Grol, kes oli Tito ja rojalistidest eksiilvalitsuse kokkuleppel loodud ajutise koalitsioonivalitsuse liige. Groli püüti näidata kui tähtsusetut poliitikategelast. Rahvusradikaalide Parteid ja Talurahva Liitu ei lastud üldse valimistele.

17. jaanuaril 1947. võeti vastu Serbia Rahvavabariigi põhiseadus. Selle kohaselt said autonoomia Vojvodina ja Kosovo. Kummagi autonoomse piirkonna parlamendid võtsid 1948. aasta aprillis vastu statuudi, milles määratleti nende õigused ja kohustused.

Lisaks sellele, et Blagoje Nešković oli arst ja Hispaania kodusõja veteran, oli ta ka Serbia Kommunistliku Partei juht ja esimese Serbia valitsuse juht aastatel 1945-1952, seejärel kõrvaldati ta Stalini toetamise eest. Ta tõmbus poliitikast tagasi ning hakkas teadlasena tööle Belgradi Meditsiiniülikoolis.

Jugoslaavia pealinnana sai Belgradist tähtis linn, kus loomulikult asusid valitsusasutused. Linna kiire kasv oli märkimisväärne ning selle parimaks näiteks on 1940ndate aastate lõpul alanud Uus-Belgradi linnaosa ehitamine. Serblased domineerisid föderaalasutustes, diplomaatilistes ringkondades ja eriti Jugoslaavia Rahvaarmees.

Stevan Pavlovitsch märgib, et kogu Serbia problemaatika on ülimalt keerukas. Titol oli meeles, et Serbias hakati kommunistidele kõvasti vastu ning seepärast öeldi ka sageli, et  Belgradi „vallutasid läänest tulnud serblased”, kuna 1950ndatel aastatel olid vaid pooled kompartei liikmed serblased. Režiim toetus tugevasti Horvaatiast ning Bosniast ja Hertsegoviinast pärit serblastele, sest sealsed serblased oli palju varmamad Tito partisanidega liituma, kuna olid üle elanud Teise maailmasõja aegse fašistliku genotsiidi, mida praktiseeriti Iseseisvas Horvaatia Riigis.

Kui 1960ndatel aastatel puhkesid arutelud vabariikidele suurema autonoomia andmisest, olid Serbia kommunistid selle vastu. 11.-13. aprillini 1965. aastal peetud viiendal Serbia Kommunistide Liiga plenaaristungil seisid kommunistid vastu natsionalismile, seostades serblaste ja horvaatide soovi suurendada vabariikide autonoomiat selleks, et saavutada kiiremat majanduskasvu.

1966. aasta juulis peetud Jugoslaavia Kommunistide Liiga neljandal plenaaristungil sunniti välisminister Aleksandar Ranković lahkuma, kuigi teda oli peetud Tito võimalikuks järglaseks. Teda süüdistati riigi repressiivorganitega seotud võimu kuritarvitamises. Selle tagajärjeks oli ka poolte Serbia julgeolekutöötajate vallandamine. Serbia Kommunistide Liiga kuues plenaaristung toimus 1966. aasta septembris. Serbia poliitikutest juhtfiguurid, näiteks Latinka Perović ja Jovan Veselinov kritiseerisid Rankovići tegevust, kasutades kommunistlikku retoorikat ning süüdistades teda „natsionalismis, tsentrismis ja riigi ülemvõimu tähtsustamises”.  

Üks selline näide oli seotud julgeolekuteenistuse poolsete albaanlaste vastaste kuritarvitustega Kosovos. Kosovo esindajad nõudsid üha valjemalt autonoomsetele piirkondadele samu õigusi nagu oli vabariikidel. Kui 1967. aastal selline ettepanek tehti, hiilisid Tito ja Kardelj otsese vastuse andmisest kõrvale. 1968. aasta maikuus toimunud Serbia Kommunistide Liiga Keskkomitee koosolekul avaldas kirjanik ja Serbia valitsusringkondade tegelane Dobrica Ćosić vastuseisu Kosovole suurema autonoomia andmisele. Ta süüdisas Kosovo kommuniste rahvuslikus egoismis ja kirjeldas serblaste rasket olukorda Kosovos. Serbia kompartei seda avaldust ei toetanud ning Ćosić visati keskkomiteest välja. Päev enne Kosovo rahvuspüha, 27. novembril 1968 toimus Kosovos protestimeeleavaldus vabariigi staatuse vastu. Kosovlaste rahuolematus oli seotud väga viletsa majandusliku olukorraga, aga ka sellega, et nad pidasid Albaaniat oma rahvusega riigiks, mitte aga mingi suurema rahva osaks. Varsti nähti tänavatel tanke. 1969. kõrvaldati Kosovo Autonoomse Piirkonna nimest sõna „Metohija”, kuna see tähendas „maad, mis on antud kirikule” ajal, mil see oli keskaegse Serbia riigi keskus.

1968. aasta detsembris tehtud põhiseaduse muudatustega (VII-XIX) said autonoomsed piirkonnad iseseisvust juurde, kuna neid nimetati nüüd Jugoslaavia föderatsiooni osadeks.

1970ndatel aastatel kasvasid albaanlaste natsionalismi ja serblaste Kosovost väljarändamisega seotud probleemid. Marina Blagojević kirjutab, et kahel esimesel kümnendil pärast Teist maailmasõda represseerisid kommunistid albaanlastest elanikkonda, kuid pärast Rankovići kõrvaldamist 1966. aastal hakkasid albaanlased Kosovo asutustes üha enam domineerima. Blagojevići hinnangul lahkus 1960ndatel ja 1970ndatel aastatel Kosovost ligikaudu 100 000 serblast ja montenegrolast.

1960ndate aastate Jugoslaavia liberaalsed arengud väljendusid Serbia poliitikas nn serbia liberalismina. Vastukaaluks Sloveenia ja Horvaatia vastu esitatud egoismisüüdistustele hakati nõudma riigi kaasajastamist ja detsentraliseerimist. Poliitikud Latinka Perović, Serbia Kommunistide Liiga sekretär aastatel 1968-1972, Marko Nikezić, Serbia Kommunistide Liiga Keskkomitee president aastatel 1968-1972 ja välisminister Mirko Tepavac leidsid, et Serbial on piisavalt majanduslikke ressursse, et saavutada märkimisväärne areng. Nad tegid ettepaneku luua lääne äriühingute ja organisatsioonide eeskujul suurettevõtteid ja ühinguid ka Serbias.

Ka ei pidanud nende arvates riik sekkuma majandustegevusse, mis tuleks jätta ekspertide pärusmaaks. Nad uskusid, et majanduse taoline korraldus aitab kaasa moderniseerimisele, aga ka ühiskondliku ja poliitilise alu demokratiseerumisele ning väldib autoritaarset juhtimist. Juunis 1970 toimunud Serbia Kommunistide Liiga teisel konverentsil väitis Marko Nikezić, et  Serbial polnud kunagi kavas luua tsentraliseeritud süsteemi ning et vabariigil peaksid olema teiste vabariikidega võrdsed õigused ja kohustused föderatsiooni ees.  

Septembris 1970 ütles ta, et Serbia Kommunistide Liiga ei ole „Jugoslaavia valvur”. Kahtlemata oli ta teadlik eri rahvaste ja vabariikide huvide konfliktidest. Reformidega soovisid Serbia liberaalid vabaneda „Horvaatia natsionalistide” surve alt. Nad ei toetanud Horvaatia reformiettepanekuid ega olnud nendele ka aktiivselt vastu, uskudes, et nii juuritakse riigi poliitikast liberalism välja. Ka omaenese vabariigis oli neil oponente, näiteks Jugoslaavia Kommunistide Liiga Presiidiumi liige Petar Stambolić, Serbia Assamblee esimees Dragoslav Marković ja Tito siseringi kuuluvad väga mõjukad poliitikud Stevan Doronjski ja Miloš Minić. 9. oktoobril 1972 kohtus Tito Serbia juhtivate poliitikutega nii vabariigi kui ka föderaaltasandilt. Esialgu kõnelused katkesid, kuna parteilased avaldasid tugevat toetust Nikezićile. Michał Zacharias märgib, et oli ennekuulmatu, et mõni ametnik, isegi kui ta on horvaat, võiks Tito autoriteedi kahtluse alla seada. 12. oktoobril 1972 tehti nad kõik ametist lahti. Puhastuse käigus kaotas koha üle 6 000 ametiisiku.

1974. aastal vastu võetud uus põhiseadus tekitas jälle tormi seoses autonoomsete piirkondadega. Stevan Pavlovitsch märkis, et tekkinud oli paradoksaalne olukord, kus Belgradis vastu võetud seadusi tohtisid autonoomsed piirkonnad vetostada, kuid Serbial polnud õigust sama teha Pristinas või Novi Sadis kehtestatud seadustega.

1975. aasta jaanuaris esitas Serbia Kommunistide Liiga Presiidium konstitutsioonikohtule hagi põhiseaduse ümbervaatamiseks, väites, et Serbia „ei ole teostanud oma ajaloolist õigust olla rahvusriik Jugoslaavia föderatsiooni koosseisus”. 1977. aastal pandi kokku nn sinine raamat, mis osutas partei probleemidele seoses vabariigi ja selle autonoomsete piirkondade vaheliste poliitiliste, majanduslike suhete ning otsustusprotsessidega. Tito oli kõnelustel vahendajaks, kuid ta ei võtnud vaidlust eriti tõsiselt.

Kui Tito 1980. aastal suri, ilmnes tema järglaste võimetus tõelisi muudatusi läbi viia ja riik langes stagnatsiooni. 1980ndate aastate keskel hakkasid Serbia kommunistid tegema koostööd haritlastega, kes küll olid end kommunismist distantseerinud, kuid järgisid demokraatlikke ja rahvuslikke ideaale. Arutleti inimõiguste ja üksikisiku õiguste üle ja seoti see teema Serbia staatusega Jugoslaavias, sest serblased oli ainus rahvas Jugoslaavias, kelle vabariigi piirid ei langenud kokku etniliste piiridega. Kosovo kriis puhkes taas 1980ndate aastate alguses, kui albaanlased nõudsid Kosovole vabariigi staatust.

Esimene märk suurematest muutustest oli Miloševići võimuletulek 1987. aastal, mil temast sai Serbia Kommunistide Liiga esimene sekretär. Ta rõhus natsionalismile ja püüdis taastada tsentraliseeritud riiki. Selleks vajas ta Presiidiumi toetust ja selle sai ta lõpuks Montenegros. 1990. aastaks, kui toimus Jugoslaavia Kommunistide Liiga 14. istung, oli tal Presiidiumis juba enamus. Opositsioonile anti lõplik hoop sloveenide ja horvaatide lahkumisega istungilt. Milošević laskis korrigeerida piire, mööndes nõnda varasemat ebaõiglust ning kaotas Vojvodina ja Kosovo autonoomia 1989. aastal. 28. septembril 1990 võttis Serbia Sotsialistliku Vabariigi Assamblee vastu vabariigi uue põhiseaduse. Kuigi valimised olid vabaks lastud, võitis 1991. aastal valimised Miloševići postkommunistlik Serbia Sotsialistlik Partei. Aastatel 1991-1992 lahkusid föderatsioonist ülejäänud vabariigid, puhkes kodusõda ning Jugoslaaviasse jäidki vaid Serbia ja Montenegro.

Poliitika

Jugoslaavia idee ja poliitiline areng

Stevan Pavlovići väitel pärineb jugoslavismi idee 19. sajandi esimesest poolest. 1830. aastal saavutas Serbia Otomani impeeriumi sees suurema autonoomia ning püüeldes täieliku iseseisvuse poole, soovis ehitada üles tugevad riiklikud struktuurid.  Suurt huvi tunti Bosnia ja Hertsegoviina, Makedoonia, Põhja-Albaania ja eriti Montenegro alade vastu. Montenegrolased pidasid ennast keskaegse serbia kultuuri pärijaiks, rõhutades, et neid ei vallutanud kunagi türklased. 

19. sajandi esimeses pooles tekkis Horvaatias illürismi nimeline liikumine, mille otseseks eesmärgiks oli koondada kõik slaavlased Habsburgi monarhia alla.  1860ndatel aastatel hakati vaimulike Franjo Rački ja Josip Juraj Strossmayeri eestvedamisel rõhutama lõunaslaavlaste ühiseid juuri, ning seda vaatamata lõhele kristlikus kirikus.

1906. aastal võitis Horvaatia parlamendi (Sabori) valimised horvaatide ja serblaste koalitsioon. Serblased lubasid austada horvaatide ajaloolist õigust kõikide horvaatide maade ühendamisel, vastutasuks nõuti serblaste võrdväärse staatuse tunnustamist.  Esimese maailmasõja eelõhtul olid Horvaatial tihedad sidemed ning tugev koostöö- ja ühinemissoov Serbiaga.

1917. aastal, kui Esimene maailmasõja hakkas lõppema, allkirjastati Korfu deklaratsioon. Osaliselt oli selle põhjuseks Londonis tegutsenud Jugoslaavia komitee tegevus. Komiteed juhatas Splitis sündinud poliitik Ante Trumbić, kes esindas horvaatide ja serblaste koalitsiooni. Deklaratsiooniga avaldati serblaste soovi ühendada kõik serblaste ja horvaatide poolt asustatud lõunaslaavi alad, sest usuti, et ühtse riigina oleks neil Habsburgide monarhias Austria ja Ungariga samaväärne staatus.  Oktoobris 1918 loodi Zagrebis Sloveenide, Horvaatide ja Serblaste Rahvusnõukogu, kavatsusega luua lõunaslaavlaste riik. Pärast Austria-Ungari ja liitlaste vahelise vaherahu sõlmimist avaldasid Rahvusassamblee liikmed soovi ühineda Serbia ja Montenegroga. 1. detsembril 1918 tegid nad vastava ettepaneku Serbia kuningale Aleksandar Karađorđevićile, mille tagajärjel sündis Serblaste, Horvaatide ja Sloveenide Kuningriik.

Serblaste, Horvaatide ja Sloveenide Kuningriik (mis 1929. aastal nimetati ümber Jugoslaavia Kuningriigiks) ei saanud rahvusvahelisel areenil eriti sooja vastuvõtu osaliseks. Erandiks oli Serbia, mida valitses Karađorđevići dünastia. Teise maailmasõja ajal kerkisid esile uued vastuolud eri etniliste rühmade vahel. Iseseisev Horvaatia Riik rakendas oma territooriumil serblaste suhtes genotsiidipoliitikat, kuna vastupanuliikumises osalesid peamiselt serblased. Kuigi Draža Mihajlovći juhitud tšetnikud väitsid end kaitsvat kogu Jugoslaaviat, võitlesid nad siiski pigem Serbia eest. Nagu tšetnikud soovisid ka partisanid Jugoslaavia taastamist, kuid nende motiivid erinesid kardinaalselt.

Alates 1921. aastast, mil Jugoslaavia Kommunistlik Partei (CPY) keelustati, sõltus tema tegevus täielikult NSV Liidust. Milan Gorkić (tuntud ka kui Josip Čižinski) sai kompartei juhiks 1932. aastal ning juba kaks aastat hiljem värbas ta parteisse Tito.

Tito oli Austria-Ungari armee sõdur, ta oli 1915-1920 sõjavangis ning hiljem elas vaba mehena NSV Liidus. Jugoslaaviasse naastes astus ta kommunistlikku parteisse, kuid 1928. aastal arreteeriti relvade ja propagandamaterjalide omamise eest ning pärast seda hoidus poliitikasse sekkumast. Ta oli kuus aastat vangis, kus hakkas uurima kommunismi. Varsti pärast vabanemist läks ta Moskvasse (1934-1936). Vene keele oskuse tõttu oli ta nõukogude riigi pealinnas üsna populaarne. Tito ja Gorkić said ülesandeks luua Rahvarinne ja leida vabatahtlikke Hispaaniasse saatmiseks. Kommunistliku informatsioonibüroo (Kominform) Rahvarinnet puudutavad uued suunised muutsid täielikult CPY poliitikat. Selle asemel, et teisi rahvaid rõhuva riigi lagunemise nimel tegutseda, hakkasid nad nüüd toetama kõiki rahvaid rahuldava föderatsiooni loomist. Tito ja Gorkići vahelisest võimuvõitlusest väljus lõpuks võitjana Tito, kes 1937. aasta lõpul naasis Jugoslaaviasse. Tito uuteks koostööpartneriteks said Milovan Đilas, Ivo Lola Ribar, Alexandar Ranković ja Edvard Kardelj.

Augustist 1938 kuni jaanuarini 1939 püüdis Tito saada Moskvalt heakskiitu oma poliitikale ja lõpuks tal see ka õnnestus. Jugoslaavias oli tema tegevus suunatud partei organisatsiooni tugevdamisele ja vastaste kõrvaldamisele.

Jugoslaavia okupeerimine algas aprillis 1941, kui Itaalia, Albaania, Bulgaaria ja Ungari okupeerisid Jugoslaavia ja jagasid riigi alad omavahel. Selle tagajärjel tekkis fašistlik Iseseisev Horvaatia Riik ja Serbias Saksamaa sõjaväe võimu all olev territoorium, mida juhtis Milan Nedić.

Kui 22. juunil 1941 puhkes sõda Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel, pidi Tito omal jõul toime tulema, panema aluse tulevasele valitsusele ja ootama võiduka Punaarmee saabumist Jugoslaaviasse. 1941. aasta sügisel pidas ta kõnelusi Draža Mihailovićiga, mis tulemusi ei andnud, sest Tito süüdistas tšetnikuid okupantidega koostöö tegemises. Selle asemel, et järgida NSV Liidu juhtnööre Rahvarinde loomiseks, asutas ta Rahvusliku Vabastuskomitee ning võitles tšetnikute vastu. Selleks loodi 1942. aastal Rahvusliku Ühtsuse Rinne, mis koondas kõiki antifašistlikke organisatsioone ja mida kontrollis CPY. Novembris 1942 loodi Bihaći linnas Jugoslaavia Vabastamise Antifašistlik Nõukogu (AVNOJ).

Teherani konverentsil lepiti kokku, et Jugoslaavia partisanidest moodustub legitiimne vastupanuliikumine Jugoslaavias. 29.-30. novembril 1943 pidas AVNOJ oma teise istungi Jajces, mille käigus kuulutati see kõrgeima seadusandliku võimu kandjaks ning valiti Jugoslaavia Vabastamise Rahvuskomitee, millest sai ajutine valitsus. Tito nimetati Jugoslaavia marssaliks. Tulevasest Jugoslaaviast pidi saama võrdsete rahvaste föderatsioon, mille poliitilise süsteemi kujundavad vabade rahvaste demokraatlikult valitud esindajad.

Tito 1944. aasta septembrikuise Moskva-visiidi ajal veensid sovetid teda sõlmima kokkulepet Jugoslaavia rojalistidest eksiilvalitsusega. 16. juunil 1944 jõudis Tito kokkuleppele Ivan Šubasićiga, keda kutsuti ka viimaseks baniks (asekuningas), ning kes kuulutas välja koalitsioonivalitsuse. 20. oktoobril 1944 marssisid nõukogude väed Belgradi ja 1. novembril leppisid Šubašić ja Tito kokku tulevase riigi toimimise põhimõtetes: taastatakse föderatsioon, poliitilise süsteemi üle otsustab rahvas referendumil, ametisse määratakse Regentnõukogu, mida kontrollib AVNOJ. Kuningas Peter II soostus leppega 1945. aasta jaanuaris. Uus valitsus tuli kokku märtsis 1945.

Uut riiki juhiti tsentraliseeritult. Parteil ja poliitbürool oli piiramatu võim. Loosung „vendlus ja ühtsus” viitab ühelt poolt rahvaste vastastikusele leppimisele ja teiselt poolt juhtrollis oleva kommunistliku partei ühtsusele. Algselt ei toimunud parteis jagunemist föderatsiooni koostisosade vahel, kuna kommunistid pidi säilitama ühtse terviku.

Kolmandal AVNOJ konverentsil, mis toimus 1945. aasta augustis Belgradis, muudeti selle nimi Demokraatliku Föderatiivse Jugoslaavia Ajutiseks Valitsuseks. Ratifitseeriti Jalta konverentsil kokkulepitu ja ÜRO Harta, lisaks loodi presiidium ja riigile vajalikud organind. Võeti vastu resolutsioon, millega anti Jugoslaaviale tagasi maad, mis olid olnud võõraste kontrolli all alates 1918. aastast (näiteks Istria, Zadar ja Kvarneri saared). Valimisõiguse said kõik täiskasvanud kodanikud, sh naised. Alla 18-aastased partisanid said samuti õiguse valida, mitte aga nende vastu võidelnud kollaborandid. Selle otsuse järel astusid tagasi kõik mittekommunistidest ministrid. Pärast taolisi arenguid boikoteerisid mittekommunistlikud parteid 1945. aasta novembrikuiseid valimisi. Kuid siiski oli võimalik hääletada salajasel hääletamisel („ćorava kutija”). Valimisaktiivsus oli 88% ja Rahvarinne sai üle 90% häältest.

11. novembril 1945 valitud Rahvusassamblee kuulutas juba oma esimesel istungil 29. novembril 1945 kuningavõimu kehtetuks. 31. jaanuaril 1946 võttis parlament ühehäälselt vastu uue põhiseaduse, mis oli koostatud nõukogude malli järgi. Nõnda kuulutatigi välja Jugoslaavia Föderatiivne Rahvavabariik. Rahvusassamblee presiidiumist sai kõrgeim riigivõimu organ. Tito nimetati peaministriks ja kaitseministriks.

1946. aasta põhiseaduse alusel koosnes föderatsioon kuuest vabariigist ja kahest autonoomsest piirkonnast. Määratleti ka võimude otsustamisprotsessid, kuid kohtuvõimu seadusandlikust võimust ei lahutatud. Parlamendi kõrgeim organ oli presiidium, mis koosnes föderatiivvalitsuse ministritest ja vabariikide peaministritest. Keskne põhiseaduslik organ oli Ministrite Nõukogu.

Juba mõne kuu pärast algas poliitiliste oponentide süstemaatiline tagakiusamine, ning ei piirdutud vaid kollaborantidega, vaid ka partisaniliikumises osalenutega ning kõigiga, kes olid kuidagi uue režiimi vastu. Märtsis 1946 peeti kinni Draža Mihailović; kolme kuu pärast toimus „näidispoomine” – kohus, mis ta süüdi mõistis. Kohtu alla anti ja mõisteti partisanidega koostöö eest süüdi ka Horvaatia Talupoegade Partei väljapaistev liige August Košutić. Samuti esitati süüdistus Talurahvapartei juhtivale liikmele Dragoljub Jovanovićile ning kollaboratsionismi süüdistusega anti kohtu alla kardinal Aloysius Stepinac.

28. juunil 1948 visati Jugoslaavia Kominformist välja. Stalin püüdis idablokki konsolideerida ning kuulutas Jugoslaavia sisevaenlaseks. Kuigi Jugoslaavia Kommunistlik Partei oli 1948. aasta juulikuus toimunud viiendal plenaaristungil Nõukogule Liidule truudust vandunud, alustati sama aasta lõpupoole nõukogudevastaste propagandakampaaniatega.

Teisel CPY plenaaristungil, mis toimus 28.-30. jaanuaril 1949 tehti ettepanek tugevdada riigi kontrolli Kominformi vastases võitluses. Leiti, et partei peab tõhusamalt võimu teostama, mis kujutas endast praktiliselt täielikku monopoli, vaatamata sellele, et kohalikke parteirakukesi kutsuti üles initsiatiivi näitama.

Paradoksaalsel kombel saavutasid Jugoslaavia kommunistid võimu suurima tsentraliseerituse aastatel 1948-1953: kogu riiki juhiti ülimalt tsentraliseeritult, viidi läbi karme poliitilisi repressioone ja seda vaatamata lubadusele mitte pöörduda tagasi kahe maailmasõja vahelisel ajal kasutusel olnud võtete juurde. Teisalt aga osutas edasiste kümnendite tsentraliseerimine omaenese võimu ja poliitilise süsteemi legitimeerimisele, sest oli see ju loodud nii Jugoslaavia Kuningriigi kui ka stalinismi vastu võitlemiseks. „Marxi õpetuse ülelugemine” oli võtmetähtsusega, kuna selle kaudu jõuti 1950ndatel aastatel tööliste enesejuhtimise kuulutamiseni ning nõukogude „bürokraatlike perverssustele” vastandumiseni. Teoorias tähendas taoline tõlgendus tõelist kommunismi, kus tööliste abil juhitakse vabrikuid. Selleks, et võimuorganite tegevust veelgi legitimeerida nimetati Jugoslaavia Kommunistlik Partei 1952. aastal ümber ja sellest sai Jugoslaavia Kommunistide Liiga (LCY) – see oli selge viide 1848. aasta Kommunistlikule Liigale.

1953. aastal saadeti presiidium laiali ja asendati kolmekümneliikmelise Föderatiivse Täitevnõukoguga (SIV), mida juhtis president. Föderatsiooni kuuluvatel vabariikidel oma presidente ei olnud, see tiitel omistati vaid kogu föderatsiooni juhile. Josip Broz Tito oli nii riigi president, SIVi juht kui ka Jugoslaavia Kommunistide Liiga peasekretär.

1958. aastal Ljubljanas (viimast korda toimus kongress väljaspool Belgradi) võeti Jugoslaavia Kommunistide Liiga seitsmendal kongressil vastu uus partei programm. Selles rõhutati enesejuhtimise tähtsust ning hakati lubama kriitikat riigi poliitika suhtes – seda ei peetud enam tabuteemaks.

1963. aastal võeti vastu uus põhiseadus, nimega „Enesejuhtimise harta” ja Jugoslaavia Föderatiivne Rahvavabariik nimetati ümber Jugoslaavia Sotsialistlikuks Föderatiivseks Vabariigiks.

1960ndatel aastatel hakkasid ülemvõimu saavutama föderalismi pooldajad ning tsentraliseerimise eest võitlejad jäid vähemusse. Esmakordselt arutati erineval majanduslikul järjel olevate vabariikide ühetaolisest kohtlemisest tulenevaid ohte Jugoslaavia Kommunistide Liiga 8. kongressil 1964. aastal.

Jugoslaavia Kommunistide Liiga reorganiseeriti 1966. aastal: täitevnõukogu liikmete arvu vähendati üheteistkümneni ning sellele anti nii täidesaatva kui ka haldusorgani volitused. Riigi poliitikat hakkas kujundama vastloodud Jugoslaavia Kommunistide Liiga Keskkomitee Presiidium.

1960ndatel aastatel ei olnud kompartei liikmeid eriti palju; seda peeti ühiskondliku ja poliitilise stabiilsuse märgiks. Samas käisid ikkagi arutelud selle üle, kuidas jagada otsustusõigust ja pädevusi vabariikide ja föderatsiooni tasandi vahel. 1966. aastal toimunud Jugoslaavia Kommunistide Liiga Keskkomitee plenaaristungil kaotas usalduse ja visati parteist välja Aleksandar Ranković, mees, kes oli ise varem juhtinud parteisse värbamist ning riigi jõustruktuure.

Sellele järgnes märkimisväärne ühiskondliku ja poliitilise elu liberaliseerimine. Vabariikides tõstsid üha julgemalt häält põhjalike reformide toetajad: nii toimus see Sloveenias, Horvaatias (eriti horvaatia kevade liikumine), Serbias (serbia liberalism) ja Makedoonias. Seetõttu tehti 1960ndate lõpul ja 1970ndate alguses põhiseaduses mitmeid muudatusi, mis suurendasid vabariikide õigusi täitevvõimu rakendamisel. Kuna föderaaltasandi võimu domineerimisele hakkasid vastu vabariikide õiguste pooldajad, siis otsustas Jugoslaavia liider 1972. aastal korraldada puhastuse ja kõrvaldada võimult reformimeelsed poliitikud. Tema eesmärgiks oli säilitada nii partei kui ka riigi ühtsus.

1974. aastal vastu võetud põhiseaduses olid tagatised riigi järjepidevuse säilitamiseks juhuks, kui Josip Broz Tito ükskord sureb. Uue põhiseaduse kohaselt koosnes Jugoslaavia Presiidium kaheksast liikmest – üks igast vabariigist või piirkonnast. Tito kuulutati põhiseadusega eluaegseks presidendiks. Föderaaltasandi pädevused hõlmasid välispoliitikat, majandust ja riigikaitset. Järjekordne tõend süsteemi allakäigust oli 1976. aastal vastuvõetud ühistöö seaduse (The Law on Associated Labour) alusel algatatud reformi läbikukkumine, mille eesmärgiks oli reformida tööliste enesejuhtimise süsteemi, tekitades nõnda illusiooni ühiskondlikust subjektiivsusest.

Pärast Tito surma 4. mail 1980. aastal läks võim presiidiumile, kuid see ei olnud suuteline läbi viima vajalikke muutusi vabariikide laiaulatuslikes pädevustes. Üha rohkem räägiti lahkulöömisest, eriti Kosovo albaanlaste seas. Tito-taolise karismaatilise juhi puudumisel hakkasid vabariigid keskenduma oma huvidele, mitte föderaalriigi omadele. Arvestades Jugoslaavia keerukat riiklikku struktuuri, olid eri piirkondade huvid sageli üksteisega vastuolus.

1990. aastal toimunud Jugoslaavia Kommunistide Liiga (LCY) 14. kongressil lükati Serbia võimude ettepanekud tagasi, Sloveenia ja Horvaatia delegaadid lahkusid kongressilt sootuks, ning Bosnia ja Hertsegoviina ning Makedoonia ei olnud nõus ettepanekuga naasta tsentraliseeritud juhtimise juurde. Sedamööda, kuidas olukord maailmas muutus ja vabanemistuuled hakkasid puhuma Kesk- ja Ida-Euroopas, ei vaadelnud ka maailma suurriigid Jugoslaaviat enam ühtse riigina. 1991-1992 lagunes kogu riik, vabariigid saavutasid iseseisvuse, kuid sellega kaasnes kodusõda Horvaatias ning Bosnias ja Hertsegoviinas.

Repressioonid

1944. aasta oktoobrikuus kehtestati Vojvodinas sõjaväeline valitsus ning 14. novembril 1944 saabus kohtupäev kõikidele sakslastele ja ungarlastele, keda süüdistati kollaboratsioonis. Kuni 1945. aasta keskpaigani vahistati Vojvodinas üle 14 000 inimese, kellest vähemalt 10 500 hukati mahalaskmise läbi.

Moše Pijade andmetel võeti Serbias aastatel 1945-1953 kinni 171 000 inimest. Srđan Cvetković väidab, et nad moodustasid poole kõikidest Jugoslaavia kinnipeetutest. Cvetkovići arvestuste kohaselt oli enamik Serbia terroriohvritest sakslased (35 000), ungarlased (6 000-7 000) ja serblased (70 000-80 000).

1960ndatel ilmnesid Serbias võimuvastased meeleolud. Majandusreformi peeti üldiselt läbikukkunuks, ülikoolis olid viletsad töötingimused, õppimistingimused veelgi hullemad (ülerahvastatud ühiselamud ja loenguruumid) – kõik see tekitas kasvavat pahameelt nii lektorite kui ka tudengite seas.

Üliõpilaste protestide eeskujuks olid sarnased aktsioonid välismaal, esmajoones Poolas. Jugoslaavia meeleavaldajad olid solidaarsed Poola tudengitega ja avaldasid toetust töölt vabastatud Leszek Kołakowskile ja Zygmunt Baumanile. Esimene protestilaine kestis 2. kuni 9. juunini 1968. Kasutati radikaalseid vasakpoolseid loosungeid ning valitsust süüdistati selles, et tõelise sotsialismi ehitamise asemel on lastud väikesearvulisel vähemusel enamik rikkusest enda kätte haarata. Protestide eestvedajaks oli Vlada Mijanović. Kuigi protestid lõppesid nädala pärast ja Tito kiitis tudengite nõudmised heaks, kasvas sellest õhustikust välja Jugoslaavia opositsioon.

1975. aastal sunniti oma töökohtadest lahkuma Praxise koolkonnaga seotud Belgradi ülikooli professorid Zagorka Golubović-Pešić, Trivo Inđić, Mihajlo Marković, Dragoljub Mićunović, Nebojša Popov, Svetozar Stojanović, Ljubomir Tadić ja Miladin Životić. Neile pandi süüks „Jugoslaavia sotsialismiga vastuolus olevat tegevust”. Uue seaduse kohaselt tuli neil anda oma tegudele moraalne ja poliitiline hinnang. Nad said oma kohtadele Belgradi Ülikooli Ühiskonnateaduste Instituudi Filosoofia ja Ühiskonnateooria Keskuses tagasi alles 1981. aasta juunis.

1974. aastal vahistati Mihajlo Mihajlov lääne ajakirjanduses avaldatud artiklite eest. Tema oli Milovan Đilasi järel tähtsuselt teine dissident Jugoslaavias. Kuna 1977. aastal toimus Belgradis OSCE tippkohtumine, lasti Mihajlov vabaks, tingimusel et ta emigreerub Ameerikasse.  Seal pidas ta paljudes ülikoolides loenguid, töötas raadiojaamas Vaba Euroopa ning avaldas ajakirja CADDY (Jugoslaavia Demokraatlike Dissidentide Abistamise Komitee - Commitee for Aid Democratic Dissidents in Yugoslavia).

Pärast professorite ametist vabastamist alustas tegevust nn vabaülikool. Korraldati loenguid, millele alati järgnes arutelu. Teemad hõlmasid poliitikat, ajalugu, kunsti. Loengutega jätkati kuni 1984. aastani, mil kaheksa inimest vahistati, kellest üks mõrvati segastel asjaoludel ja kuus anti kohtu alla.

1980. aasta juunikuus esitas 36 kõige tuntumat dissidenti Jugoslaavia Sotsialistliku Föderatiivse Vabariigi Presiidiumile petitsiooni poliitvangidele amnestia andmiseks. Nad apelleerisid seadusepügalale, mis võimaldas esitada põhiseaduse muutmise ettepanekuid. Järgmiseks esitasid nad ettepaneku kurikuulsa § 133 tühistamiseks. See käsitles „vaenulikku propagandat” ning oli sageli olnud süüdistuste õiguslikuks aluseks. Dissident Gordan Jovanović meenutab seda ettevõtmist, kui tohutut edulugu, sest enam ei antud kedagi § 133 alusel kohtu alla.

1970ndate aastate teises pooles kujunes Belgradis välja terve petitsioonide liikumine, mida juhtis tuntud advokaat Srđa Popovic, kes oli palju kordi dissidente kaitsnud. Petitsioonid puudutasid näiteks taotlust kaotada passide konfiskeerimine karistusena, poliitvangide kaitset ja tsensuuri.

1979. aastal tehti katse asutada sõltumatu ajakiri Časovnik; selle asutajateks ja toimetajateks olid Ignjatović, Selić ja Đilas. Kuid esimest numbrit oli jõutud trükkida vaid mõnisada eksemplari, kui kõik konfiskeeriti.

Kuulsaim petitsioon pärineb 16. detsembrist 1981, selle koostasid trotskistidest juhtivad opositsionäärid Dragomir Olujić ja Pavluško Imširović. Paari päevaga olid tuhanded petitsioonile oma allkirja andnud. Paar päeva hiljem koostati uus petitsioon, millega protesteeriti Poola valitsuse tegevuse vastu ja millele kirjutas alla 20 Belgradi olulisimat dissidenti. Eesmärgiks oli kaasata kogenud poliitik Milovan Đilas uuesti opositsiooni tegevusse, kuna ta oli poliitikast kõrvale hoidnud sestsaadik, kui 1970ndatel aastatel vanglast vabanes.

Vabaülikooli tegevus lõpetati 20. aprillil 1984, kui mitukümmend inimest vahistati. Enamik vabastati nelja päeva pärast, kuid kuus anti kohtu alla. Nädal pärast vabastamist, 30. aprillil 1984, leiti üks osalenutest, Radomir Radović, surnuna.

 

Majandus

Üks olulisemaid sovetiseerimise piirkondi oli Vojvodina Serbia põhjaosas. Kuigi see ala oli oma viljaka maa tõttu tuntud kui Jugoslaavia viljaait, oli kuni kolmandik põllumaad sõja järel sööti jäänud. Selleks, et maad uuesti harida ning sõja järel ähvardavat näljahäda ära hoida, sundisid kommunistid vangilaagrites olevaid sakslasi ja ungarlasi põllutöödele ning 1945. aasta juulikuuks oli üles haritud 2,2 miljonit hektarit ehk 95% kogu põllumaast.

Augustis 1945 vastu võetud põllumajandusreformi ja koloniseerimise seadus puudutas otseselt Vojvodinat. Sinna asustati ümber Jugoslaavia vaesemate piirkondade, Montenegro, Lika ja Korduni elanikke. Kuni 80% piirkonna rahvastikust olid serblased, kuid palju oli ka horvaate. Uusasukatele anti harimiseks 400 000 hektarit maad. Ümberasustatud moodustasid kohalikest kuni 13% ning nii suurenes serblaste osakaal märgatavalt. Maad anti partisanidele tasuks lahingutes osalemise eest, kuid see aitas kommunistidel läbi viia ka sovetiseerimist põllumajanduse kollektiviseerimise abil. Maatükid anti rohkem kui 36 000 perekonnale, kokku 216 000 inimesele.

Branko Petranović andmetel vahistati 1947. aasta maikuus üle 2 000 Vojvodina elaniku, kellest rohkem kui 720 mõisteti süüdi ja saadeti vangi selle eest, et nad ei suutnud riigile anda kohustuslikku toiduandamit. Ainuüksi Serbias vahistati vastuseisu eest kollektiviseerimisele 10 000 inimest ja üle 1 220 neist mõisteti süüdi.

1960ndatel aastatel hakkasid serblased valjuhäälselt vastu reformide ja majandusliku autonoomia püüdlustele, süüdistades Sloveeniat ja Horvaatiat egoismis. Keskvalitsuse toetust nõudvad investeeringud läksid 1961-1965 viisaastakuplaani kohaselt peamiselt Serbiale, ja sellega ei olnud sloveenid ja horvaadid rahul. Sel perioodil ehitati Doonau jõele Raudvärava hüdroelektrijaam ja Vojvodinasse Doonau-Tisza-Doonau kanal. Suurimad vastuolud olid seotud Belgradi-Bari vahelise raudtee ehitamisega. Küsimuse alla seati selle kasumilikkus ning projekti eestvedajaid süüdistati serblaste soosimises, sest raudtee ühendas vaid nendega asustatud piirkondi.

1970ndate katsed Serbia majanduse moderniseerimiseks luhtusid koos nn serbia liberalismi elluviimise katsetega. Vananenud tehnoloogia, eelmise kümnendiga võrreldes kolmekordistunud riigivõlg ning halvad investeerimisotsused (näiteks Smederevo terasetööstuse rajamine) ei võimaldanud saavutada majandusele seatud kasvueesmärke. Serblastes tekitas meelepaha nende vabariigi mahajäämus võrreldes Sloveenia või Horvaatiaga. Mõned Serbia majandusteadlased väitsid, et rikkamad vabariigid saavutasid oma paremuse tänu Serbia odavale toorainele ning muul viisil ekspluateerimisele.

Teisalt aga oli Belgrad ju Jugoslaavia finantsmajanduslik keskus ning seetõttu oli Serbia majandus Zagrebi ja Ljubljana meelehärmiks eelisseisundis. Ebaõnnestus plaan likvideerida Serbia osaks oleva Kosovo autonoomse piirkonna mahajäämust. Ajaloolase Ljubodrag Dimići meelest oli see eriti hämmastav seetõttu, et 58% vähemarenenud piirkondade toetamise fondi summadest kasutati selle piirkonna investeeringuteks.          

Aastatel 1948-1960 oli Serbia majanduskasv 5,8%, 1960ndatel 6,1% ja 1970ndatel 5,9%. 1980ndatel toimus langus 0,3%. 1990. aastal oli Serbia SKT elaniku kohta 2 500 USA dollarit.

Ühiskond ja kultuur

Agitpropi ajastul kujunes välja ideoloogiline raamistik ning kunstis valitsevaks doktriiniks sai sotsialistlik realism. Seda viljeles näiteks maalikunstnik Petar Lubarda, kes siiralt ülistas võimude pingutusi riigi ülesehitamisel. Tema töödes on kujutatud raudteede ja sildade ehitamist, samuti töölisnoorte ettevõtmisi. Viimane oli tema maalide läbiv teema 1940ndate aastate teisel poolel.

Püüdes lahti ütelda sõjaeelsest tegelikkusest nimetasid kommunistid 1947. aastal Serbia Kuningliku Teaduste Akadeemia ümber Serbia Teaduste ja Kunstide Akadeemiaks. Kõik pikaajalised akadeemikud lahkusid protesti märgiks.

Haridusele hakati üha suuremat tähelepanu pöörama ning üliõpilaste arv kasvas märgatavalt. 1948. aastal õppisid pooled Jugoslaavia tudengid (24 000) Belgradis.

Detsembris 1949 toimunud Jugoslaavia Kommunistliku Partei Keskkomitee kolmandal plenaaristungil teatati plaanist loobuda kultuuri riiklikust kontrollist. Predrag Marković osutab ühele muudatusele, mis järgnes: 1950. aastal korraldati Belgradi Rahvusmuuseumi kogudes olevate prantsuse maalide näitus, kus olid väljas ka varem dekadentlikeks nimetatud Pablo Picasso ja Vincent Van Goghi tööd.

Tõeline läbimurre oli aga Petar Luburda maalide näitus 1951. aastal. Luburda oli oma töödes täielikult loobunud sotsrealismi esteetikast ning kasutas uusi kunstilisi väljendusvorme. Kunstiajaloolane Miodrag Protić väidab, et just kunstnikud ja kunstikriitikud olid need, kes põhjustasid eemaldumise sotsialistlikust realismist.

Kunstnike rühmitus Mediala on ilmselt üks huvitavamaid nähtusi Serbia kunstis. See tekkis 1950ndate aastate Belgradis. Mediala liikmed ei lükanud kõrvale vanu kunstivoolusid, vaid võtsid teadlikult eeskuju renessanssist, aga ka Salvador Dali sürrealismist, ühendades neid omaenese uute väljendusvormide otsingutega. Rühmituse liikmete hulka kuulusid Leonid Šejka, Olja Ivanjsicki (1920ndatel aastatel saabunud vene immigrantide järeltulijad), Miro Glavurtić ja Marija Čudina.

1950ndate aastate alguse kirjanduses hakati loobuma partisaniliikumise idealiseeritud ja sotsrealistlikust kajastamisest. Näiteks Oskar Davičo ja Dobrica Ćosić („Päikene on kaugel eemal” – „Far Away is the Sun”), kes kirjeldasid oma teostes vastu tahtmist ajaloosündmuste keerisesse tõmmatud inimesi. Selle asemel, et sotsialistliku realismi traditsiooni kohaselt kujutada ühiskondlikke teemasid, oli rõhk üksikisikul ja tema siseelu probleemidel.

Serblaste jaoks oli tohutu tähtsusega Boriss Pasternaki „Doktor Živago” tõlge, mis ilmus vaid paar kuud pärast originaali avaldamist. Ühelt poolt näitas see nõukogude mudeli kõrvalejätmist, kuid teisalt kasutati raamatu ilmumist propagandistlikel eesmärkidel seoses idablokis idanenud tüliga selleks, et Jugoslaaviat Moskvas 1957. aastal toimunud kommunistide tippkohtumisel hukka mõista. Nõndasamuti toimiti Karlo Štajneri raamatu „7 000 päeva Siberis” ja Aleksandr Solženitsõni raamatute puhul.

1960ndate aastate keskel kerkis olulise autorina esile Danilo Kiš, kelle triloogiat „Aed, tuhk”, jutukogu „Varane kurbus” ja romaani „Liivakell” peetakse Serbia kultuuri suursaavutusteks. Tema 1976. aastal ilmunud „Boriss Davidovitši hauakamber” oli väga populaarne, sest kirjeldas põhjalikult nõukogude kommunismi toimimist.

1967. aastal hakati Mira Trahjkovići ja Jovan Ćirilovi eestvedamisel korraldama  Belgradi Rahvusvahelist Teatrifestivali (BITEF), millest sai olulisemaid festivale Jugoslaavias ning kus etendati kõige avangardsemaid lavastusi.

Daniel Goulding väidab, et 1951. aastal lõdvenes seni range riiklik kontroll filmitööstuses. Siiski ilmusid esimesed tõeliselt head filmid alles 1960ndatel aastatel, kui esile kerkis nn musta laine ehk uue Jugoslaavia filmi koolkond. Liikumine võttis eeskuju nii tšehhoslovakkia kinost kui ka prantsuse uue laine filmidest.

Siin oli põhjuseks ehk ka asjaolu, et mõned filmitegijad õppisid Praha Filmikoolis (Goran Paskaljević) ja Pariisis (Aleksandar Petrović). Tuntud režissöörid olid ka Živojin Pavlović ja Želimir Žilnik. Nad kritiseerisid oma filmides rahvavabastussõja müüti ja kirjeldasid partisanide poolt tsiviilelanikkonna vastu toime pandud kuritegusid, samuti Jugoslaavias toimunud ühiskondlike muudatuste ja linnastumise negatiivseid tagajärgi, millega kaasnes paljude inimeste võõrandumine.

Sageli aga said propagandafilmid riigilt suuri toetusi. Parim näide on režissöör Velimir Bulajići „Lahing Neretva ääres”,  kus peaosi mängisid Sergei Bondartšuk ja Orson Welles ja plakati kujundas Pablo Picasso. Teine palju raha maksma läinud film oli „Sutjeska lahing”, mille režissöör oli Stipe Delić ja Titot mängis Richard Burton. Neis filmides kombineeriti kaasaegset filmikeelt Teise maailmasõja tähtsust rõhutavate propagandistlike loosungitega. Jugoslaavlastest kollaborante ei mainitud üldse, okupandid olid ikka ainult sakslased ja itaallased.

Jugoslaavias valitsenud suhteliselt suurest kultuurilisest väljendusvabadusest kõneldes märgivad nii Leszek Kołakowski kui ka Jasna Dragović-Soso, et oma stiili viljelemist ei takistatud seni, kuni kultuuritegelased ei asunud režiimi alustalade kallale. Hea näide on väljapaistev režissöör Lazar Stojanović, kes mõisteti kolmeks aastaks vanglasse oma filmi „Plastikust Jeesus” (1971) eest. Seda filmi ei näidatud Jugoslaavias enne 1990ndaid aastaid. Ta kasutas poliitikute autoritaarsete ambitsioonide kujutamiseks groteski ning tsensorid olid eriti häiritud sellest, et ta võrdles Jugoslaavia liidrit Josip Broz Titot Adolf Hitleriga.

Alates 1950ndatest aastatest muutus riigi ja tsensorite suhtumine džässi ja bluusi tolerantsemaks. 1980ndatel aastatel tõi uue laine muusika kaasa tõelise protestilaine võimude vastu. Serbia tolle aja tuntumad ansamblid olid Električni Orgazam, Disciplina Kičme ja Riblja Čorba.

1980ndatel hakkasid paljud haritlased aktiivsemalt sekkuma poliitikasse. Selle liikumise tuntuim esindaja oli Dobrica Ćosić, kes oli 1960ndatel aastatel protesteerinud „teiste vabariikide egoismi” vastu ja selle eest kaotanud oma koha Serbia kompartei juhtkonnas. Sestpeale pühendus ta oma kirjutistes üha rohkem rahva ajaloo kujutamisele. 1970ndate lõpul liitus ta dissidentidega. 1980ndatel aastatel sai temast tulihingeline natsionalist ja ta kaebas kõigi nende raskuste üle, mida serblased oli pidanud albaanlaste ja horvaatide tõttu läbi tegema. Üks tuntumaid serblastest haritlaste kõnesid oli memorandum, mis loeti ette 1986. aastal Serbia Teaduste ja Kunstide Akadeemias ja milles kritiseeriti serblaste olukorda Jugoslaavias.

Militarism

Teise maailmasõja lõpul oli Jugoslaavia Rahvavabastusarmees (NOVJ) 800 000 sõjaväelast. Armee ülemjuhataja oli Josip Broz Tito. 1941-1945 oli armees iga tasandi üksustel kaks ülemat: komissar (politruk) ja komandör. 1945. aastal toimunud ümberkorralduste käigus vähendati koosseisu poole võrra ja armee nimetati ümber Jugoslaavia Rahvaarmeeks (YPA). See oli üks peamisi Jugoslaavia režiimi legitimeerimise allikaid.

Josip Broz Tito oli armee ülemjuhataja 1941-1980. Perioodil 1941-1945 oli ta Rahvavabastamise Partisaniüksuste Kindralstaabi ülem. Sellest sai hiljem Jugoslaavia Rahvavabastusarmee Peastaap. 1943. aastal toimunud AVNOJ teisel istungil valiti Tito Jugoslaavia Vabastamise Rahvuskomitee nimelise ajutise täitevorgani presidendiks.

See tagas talle NOVJ ülemjuhataja koha. 1946. aasta põhiseadusega anti parlamendile voli valida ülemjuhataja, kuid arvestades Tito egiidi all tegutseva poliitbüroo kõikvõimsust, ei olnud kahtlust, keda valida. 1953. aasta põhiseadusega sätestati, et vabariigi president on automaatselt ka vägede ülemjuhataja. Ka järgnevates põhiseadustes olid samasugused sätted, ainult selle vahega, et 1970ndatel vastuvõetud põhiseadustes oli võim antud Jugoslaavia Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi Presiidiumile, mida samuti juhatas Tito.

Pärast 1953. aastat toetasid Presiidiumi föderatsiooni kaitsesekretärid (alates 1971. aastast kaitseministrid): Ivan Gošnjak (1953-1967), Nikola Ljubičić (1967-1982), Branko Mamula (1982-1988) ja Veljko Kadijević (1988-1992). Nad andsid aru parlamendile, föderatiivtasandi võimudele (SIV) ja ülemjuhatajale. 1940ndate lõpu ja 1950ndate alguse konflikt idabloki riikidega tõi kaasa riigieelarve kaitsekulutuste tohutu kasvu: 1952. aastal kulutati riigieelarvest kaitsele 22-24%. Varsti hakkasid kulutused siiski vähenema ning 1956. aastal moodustasid kaitsekulud riigieelarvest 10,8%.

Pärast seda, kui 1950ndate aastate keskel suhted Belgrad ja Moskva vahel lahenesid, muutus sõjaline doktriin ning uueks sihiks sai riigi kaitsmine NATO eest. Järgmine suunamuutus toimus pärast seda, kui viis Varssavi pakti riiki tungisid 1968. aasta augustikuus Tšehhoslovakkiasse. Sõjalisest rünnakust Tšehhoslovakkia vastu lähtus territoriaalkaitse algatus, mille kohaselt vabariigid ise pidid organiseerima kaitset välismaiste agressorite invasiooni puhul.

Kindral Gošnjaki taktikaline plaan nägi territoriaalkaitseks ette partisaniüksuste loomise. 1968. aasta lõpul algas vabariikides rahva kaitsejõudude loomine ning föderaalse parlamendi poolt 11. veebruaril 1969 vastu võetud üldrahvaliku kaitse seadusega sai alguse kogu maa militariseerimine. Relvajõud kujundati ümber nõnda, et iga vabariigi pealinn pidi korraldama oma relvajõudude juhtimise, sest territoriaalkaitse eest vastutas iga vabariigi juhtkond.

Jugoslaavia Rahvaarmees domineerisid Serbia ja Montenegro sõjaväelased. 1953. aastal moodustasid armee kõrgematest ohvitseridest 53% serblased (kuigi kogu rahvastiku hulgas oli nende osakaal vaid 41,7%), 10,8% montenegrolased (osakaal rahvastikus 2,8%) ja 20,3% horvaadid (osakaal rahvastikus 23,5%).

Proportsioonid olid täiesti paigast ära Bosnias ja Hertsegoviinas, kus serblased domineerisid ülekaalukalt partei-, armee- ja julgeolekustruktuurides, põhjuseks üks paljudest Teise maailmasõja ajal lahendamata jäänud siseriiklikest konfliktidest. Taoline ebaproportsionaalne jagunemine ilmnes enim 1980ndatel aastatel, mil serblased ja montenegrolased moodustasid peaaegu 70% kõigist kõrgematest sõjaväelastest.

1974. aasta põhiseadus rõhutas YPA olulist rolli riigi ühtsuse kaitsmisel. Territoriaalkaitse jõududele suurema autonoomia andmine ja sellega kaasnev killustumine ei meeldinud kõrgematele sõjaväelastele.

Horvaatiast pärit serblane Branko Mamula sai 1980ndatel aastatel kaitseministriks ning püüdis hiljem territoriaalarmeed YPAle allutada, et relvajõude tsentraliseerida ning rohkem relvastusse investeerida. Ta saavutas oma eesmärgi 1987. aastal vastu võetud seadusega, mis võttis vabariikidelt territoriaalkaitse korraldamise pädevuse ning allutas selle YPA Kindralstaabile.

1990. aastal Horvaatias ja Sloveenias vastu võetud põhiseaduse parandustega anti kontroll territoriaalkaitse üle tagasi vabariikidele, põhjustades nõnda konflikti YPAga. Sloveenias ei tekkinud seoses sellega erilisi probleeme, kuna rahvastik koosnes põhiliselt sloveenidest. Kuid Horvaatias hõlmas territoriaalkaitse nii serblasi kui ka horvaate, kes teenisid külg külje kõrval.

Vabariigid kuulutasid end järjest iseseisvaks ning alates 1991. aasta oktoobrist jäi YPA Serbia võimude alluvusse. Serbial ja tema autonoomsetel piirkondadel (vaatamata autonoomia kaotamisele 1989. aastal) ning Montenegrol olid endiselt esindajad Presiidiumis. Aprillis 1992 sai YPA ametikult Jugoslaavia armeeks, kus teenisid vaid serblased ja montenegrolased.

Riigi lagunemise märke nähes toetasid YPA kindralid Veljko Kadijević ja Branko Mamula tugevasti Jugoslaavia säilitamist ühtse riigina.


Niipea kui Horvaatia vastu 1991. aasta kevadel ja suvel peetud sõjas langesid esimesed Makedoonia armee sõdurid, nõudsid makedoonlased, et nad võiksid teenida ainult oma vabariigi relvajõududes. Föderaalvalitsus keeldus. Kuid sellest polnud mingit kasu, sest Makedoonia katkestas kõik sidemed Jugoslaavia sõjaväega, kui kuulutas end 1991. aasta septembris iseseisvaks ja võttis 1991. aasta novembris vastu esimese põhiseaduse. 1992. aasta veebruaris võeti Skopjes vastu sõjaväeteenistust reguleerivad seadused ning samal kuul sõlmiti kokkulepe, mille alusel YPA tõmbas oma väed vabariigist välja.

Kui puhkes sõda Sloveenias ja Horvaatias, otsustas Bosnia ja Hertsegoviina Kommunistide Liiga Presiidiumi president Alija Izetbegović septembris 1991 lõpetada uute sõdurite YPA teenistusse kutsumise. Veel novembris 1991 väitis Izetbegović, et Horvaatias käimasolev sõda ei ole seotud Bosniaga. Samas aga baseerusid Bosnias üksused, mis viisid Horvaatias läbi sõjalisi operatsioone.

Detsembris 1991 nõudis Slobodan Milošević YPA üksuste üleviimist Bosniasse ja Hertsegoviinasse. Selle tulemusena koondusid väed järkjärgult Serbia tugipunktidesse. Juunis 1992 nõudis Izetbegović, et YPA lahkuks Bosniast. YPA staatuse üle Bosnias ja Hertsegoviinas pidasid Skopjes kõnelusi föderaalriigi presiidiumi liige Branko Kostić, Bosnia ja Hertsegoviina presiidiumi liige Izetbegović ja kaitseministri kohusetäitja Blagoje Adzić. Esialgu lükati kõnelused edasi, kuid hiljem ühines nendega YPA, kes asus serblaste poolele.

 

Kirjandus:

Andjelić, N., Bosnia-Herzegovina. The end of a Legacy, London 2003.

Andrijašević Ž, Istorija Crne Gore, Beograd 2015.

Banac I., Sa Staljinom protiv Tita, Zagreb 1990.

Bilić J., ’71. Koja je to godina, Zagreb 1990.

Bougarel X., Bosnian Muslims and the Yugoslav Idea, Djokić D. (ed.), Yugoslavism. Histories of a Failed Idea 1918-1992, Madison 2003.

Cipek T., The Croats and Yugoslavism, Djokić D.(ed.), Yugoslavism. Histories of a Failed Idea 1918-1992, Madison 2003.

Clissold S., Djilas. The Progess of a Revolutionary, Hounslow, Middlesex 1983.

Cvetković S., „Kradljivci tuđih leđa“. Obračun sa anarholiberalističkim grupama u SFRJ posle 1968., „Istorija 20. veka”, br. 3/2011.

Cvetković S., Politička represija u Srbiji i Jugoslaviji 1944-1985, „Istorija 20 veka”, br. 2/2008.

Čuvalo A., The Croatian National Movement 1966-1972, New York 1990.

Ćosić- Vukić A., Časopis Javnost 1980, Beorad 2011.

Dabčević-Kučar S., Hrvatski snovi i stvarnost, Zagreb 2002.

Dimić L., Istorija srpske državnosti, Srbi u Jugoslaviji, knjiga III, Novi Sad 2001.

Dimić L., Srbi i Jugoslavija, Beograd 1997.

Djurdjev G., Wojwodina i jej dążenia do autonomii, [w:] Przemiany w świadomości i kulturze duchowej narodów Jugosławii po 1991 roku, Kraków 1999

Dorivojević I., Slika jednog društva. Životne prilike na srpskom selu 1945–1955, „Istorija 20. veka”, 2/2011.

Dobrivojević I., Život u socijalizmu. Prilog proučavanju životnog standarda građana u FNRJ 1945–1955, „Istorija 20. veka”, 1/2009.  

Dragović-Soso J., „Spasioci nacije”. Intelektualna opozicija Srbije i oživljavanje nacionalizma, Beograd 2004.

Erić Z., 50 umetnika iz zbirki Muzeja Savremene Umetnosti- jugoslovenska umetnost od 1951 do 1989 (Catalogue of the exhibition in the Museum of the Conteporary Art in Belgrade Yugoslav Art from 1951 to 1989, X-XII  2014 Belgrade), see: https://www.academia.edu/36275619/Jugoslovenska_umetnost_od_1951._do_1989._Yugoslav_Art_from_1951_to_1989

Gibianskii L., Federative Projects of the Balkan Communists and the USSR Policy during Second World War and the Beginning of the Cold War, Pavlović V., The Balkans in the Cold War. Balkan Federations, Cominform, Yugoslav-Soviet Conflict, Belgrade 2011

Goldstein I., Povijest Hrvatske, Zagreb 2008.

Goulding D. J., Jugoslavensko filmsko iskustvo 1945-2001. Oslobođeni film, Zagreb 2004.

Golubović V., S Marxom protiv Staljina. Jugoslovenska filozofska kritika staljinizma 1950-1960, Zagreb 1983.

Grunewald O., Rosenblum-Cale K., Human Rights in Yugoslavia, New York 1986.

Haug H. K., Creating a Socialist Yugoslavia. Tito, Communist Leadership and the National Question, New York 2012.

Janjatović P., Ilustrovana Yu-Rosk Enciklopedija 1960-1997, Beograd 1997.

Jelavich B., Historia Bałkanów wiek XX, t.2, Kraków 2005.

Jović D, Yugoslavism and Yugoslav Communism: From Tito to Kardelj, Djokić D. (ed.), Yugoslavism. Histories of a Failed Idea 1918–1992, Madison 2003.

Klasić H., Jugoslavija i svijet 1968., Zagreb 2012.

Kołakowski L., Główne nurty marksizmu, Warszawa 2009.

Kovačev S., Matijaščić Z., Petrović J., Vojnoindustrijski kompleks SFRJ, „Polemos” br. 17, Zagreb 2006.

Kullaa R. E., Origins of the Tito–Stalin Split Within the Wider Set of Yugoslav-Soviet Relations (1941–1948), Pavlović V., The Balkans in the Cold War. Balkan Federations, Cominform, Yugoslav-Soviet Conflict, Belgrade 2011.

Lampe J. R., Yugoslavia. Twice there was a Country, Cambridge 2007.

Małczak L., Croatica. Literatura i kultura chorwacka w Polsce w latach 1944-1989, Katowice 2013.

Marijan D., Slom Titove armije. JNA  raspad Jugoslavije 1987.-1992, Zagreb 2008.

Marković P., Radnički štrajkovi u socijalističkom i tranzicionom društvu Jugoslavije i Srbije, „Tokovi Istorije” br. 1/2014.

Marković P., Trajnost i promena. Društvena istorija socijalističke i postsocijalističke svakodnevnice u Jugoslaviji i Srbiji, Beograd 2007.

Maticka M., Agrarna reforma i kolonizacija u Hrvatskoj 1945.–1948., Zagreb 1990.

Mihaljević J., Komunizam i čovjek. Odnos vlasti i pojedinca u Hrvatskoj od 1958. do 1972. godine, Zagreb 2016.

Miloradović G., „Hegemonisti” i „revolucionari” odnos KPJ/SKJ prema kulturnoj eliti u Jugoslaviji tokom 40-ih i 50-ih godina 20. veka, „Istorija 20. veka”, br. 2/2008.

Miloradović G., Staljinovi pokloni – Tematika jugoslavenskog igranog filma 1945.–1955., „Istorija 20. veka” br. 1/2002.

Milošević S., The Role of the Yugoslav Popular Front in Implementing Communist-Style Measures in Yugoslav Rural Areas (1945–1953), Tokovi Istorije br.  3/2018.

Mirković T., Naoružavanje i razvoj, Beorad 2007.

Nikolić K., Mač revolucije. Ozna u Jugoslaviji 1944-1946, Beograd 2013.

Nikolić K., Jedna izgubljena istorija- Srbija u  20. veku, Beograd 2017.

Pavlović V., Stalinism without Stalin. The Soviet Origins of Tito’s Yugoslavia 1937–1948, Pavlović V., The Balkans in the Cold War. Balkan Federations, Cominform, Yugoslav-Soviet Conflict, Belgrade 2011.

Pavlovitch S.K., Historia Bałkanów 1804-1945, Warszawa 2009.

Pavlovitch S.K., Serbia, Montenegro and Yugoslavia, Djokić D. (ed.), Yugoslavism. Histories of a Failed Idea 1918–1992, Madison 2003.

Petnanović B., Istorija Jugoslavije  1918-1988. Treća knjiga: Socijalistička Jugoslavija 1945-1988, Beograd 1988.

Petsinis V., The Serbs and Vojvodina. Ethnic Identity within Multiethnic Region (Doctoral dissertation submitted in September 2004 at the University of Birmingham).

Pirjevec J., Tito i drugovi, Zagreb 2012.

Ponoš T., Na rubu revolucije. Studenti ‘71, Zagreb 2007.

Poulton H., Macedonians and Albanians as Yugoslavs, Djokić D. (ed.), Yugoslavism. Histories of a Failed Idea 1918–1992, Madison 2003.

Radelić Z., Hrvatska u Jugoslaviji 1918-1991, Zagreb 2006.

Radelić Z., Ozna/Udba: popisi neprijatelja i njihova kategorizacija (1940-ih i 1950-ih), „Časopis za suvremenu povijest”, br. 1/2017.

Rakonjac A., Obnova starih i uspostavljanje novih trgovinskih odnosa (1946-1947)- Jugoslavija, SSSR i strane „narodne demokratije”, „Tokovi istorije” 1/2018.

Rakonjac A., Počeci privrednog planiranja u Jugoslaviji 1946. godine- ideje, organizacija i institucionalizacija, „Tokovi istorije” 2/2016.

Russinow D., The Yugoslav Experiment 1948-74, Berkley and Los Angeles 1977.

Schuman M.A., Nations in Transition. Bosnia and Herzegovina, New York 2004.

Słownik dysydentów. Czołowe postacie ruchów opozycyjnych w krajach komunistycznych w latach 1956-1989, Tom. 1, Warszawa 2007.

Sokulski M., Mihajla Mihajlova droga od badacza literatury rosyjskiej do dysydenta (1964–1966), J. Szumski, Ł. Kamiński (ed.),  Letnia Szkoła Historii Najnowszej IPN, Warszawa 2016

Sokulski M., Previšić M., W opozycji do Moskwy. Jugosłowiańska „droga do socjalizmu” w latach 1948–1956, [w:] "Pamięć i Sprawiedliwość”, nr 2 (28), Warszawa 2016,

Spehnjak K., Cipek T., Disidenti, opozicija i otpor – Hrvatska i Jugoslavija 1945–1990, „Časopis za suvremenu povijest”  br. 2/2007.

Stawowy-Kawka I., Historia Macedonii, Wrocław 2010.

Popov N. (ed.), The Road to War in Serbia. Trauma and Catharsis, Budapest 2000.

Tomić Đ. , Atanacković P., Društvo u pokretu. Novi društveni pokreti u Jugoslaviji od 1968. do danas, Novi Sad 2009.

Tripalo M., Hrvatsko proljeće, Zagreb 2001.

Velikonja M., Slovenia's Yugoslav Century, D.Djokić (ed.), Djokić D. (ed.), Yugoslavism. Histories of a Failed Idea 1918–1992, Madison 2003.

Wróblewska-Trochimiuk E., Widmo krąży po Europie. Korczulańska Szkoła Letnia,  „Slavia Meridionalis” nr 17/2017.

Żurek P., Słowenia pod rządami Tity (1945-1980). W cieniu Jugosławii, Warszawa 2017.

 

Intervjuud:

Danijel Ivin- historian, former dissident

Petar Janjatović- journalist, musician critique

Gordan Jovanović- social activist, former dissident

Dagomir Olujić-journalist, former dissident

Predrag Ristić- architect, former dissident