1924-1940: Ukraina Kommunistliku Partei Moldaavia Regionaalne Komitee (Moldaavia ANSV)

1921-1940: Rumeenia Kommunistliku Partei (otsetõlkes: Kommunistlik Partei Rumeeniast) Bessaraabia sektsioon

1940-1952: Moldaavia Kommunistlik (bolševike) Partei

1952-1990: Moldaavia Kommunistlik Partei

Moldaavia Kommunistlik (bolševike) Partei (MK(b)P), mis asutati 1940. aastal, oli varem Moldaavia ANSVs tegutsenud partei järeltulija. Moldaavia ANSV kuulus sõdadevahelisel ajal nime poolest Ukrainale (1924-1940). Kommunistliku Partei Rumeeniast (tegemist on täpse tõlkega rumeenia keelest „din România“) Bessaraabia sektsioon saadeti 1940. aastal laiali ning selle liikmed võeti pärast põhjalikku taustakontrolli NLK(b)P ridadesse, mille koosseisu kuulus MK(b)P. Bessaraabia põrandaaluse sektsiooni roll sõdadevahelise aja Rumeenias tekitas alates 1940. aastast kuni Nõukogude Liidu kokkuvarisemiseni vaidlusi. Alles 1989. aasta juunikuus tunnistas Moldaavia Kommunistliku Partei Keskkomitee ametikult nende parteilaste kollektiivseid õigusi, kes olid kuulunud Rumeenia Kommunistliku Partei põrandaalusesse Bessaraabia sektsiooni [i].

Rumeenia Kommunistliku Partei põrandaaluses Bessaraabia sektsioonis oli 1940. aastal umbes 400 liiget ning kogu Rumeenia komparteis kokku ligikaudu tuhat liiget (riigi rahvaarv oli tollal 3,2 miljonit) [ii]. Väikest liikmete arvu on seletatud mitmeti, ühe vähese populaarsuse põhjusena on toodud näiteks partei tegevust Kominterni liikmena seoses 1924. aasta aprillis toimunud sündmustega.

Väideti, et partei oli allutatud võõrvõimule, mis oli endale haaranud ühe riigi territooriumidest (Bessaraabia). Ning Moskva seadis Kominterni kurikuulsa 21 tingimuse alusel kahtluse alla isegi Rumeenia kui riigi olemasolu [iii]. Siiski oli sõdadevahelisel ajal Rumeenia Kommunistlikul Parteil erinevate katusorganisatsioonide kaudu üle kümne tuhande poolehoidja, nagu selgub ühest Bukaresti Ülikooli teadlaste värskest uuringust [iv].

1940. aasta jaanuarikuu seisuga kuulus poolemiljonilise elanikkonnaga Moldaavia ANSV kommunistliku partei ridadesse 6 875 liiget [v]. 2. augustil 1940 kuulutas NSV Liidu Ülemnõukogu välja uue liiduvabariigi, Moldaavia NSV loomise. Vastupidiselt sellele, mida ajalehes Pravda oli juulikuu alguses teatatud, oli uue vabariigi territoorium väiksem. Selle moodustas vaid kaks kolmandikku Bessaraabiast ja umbes pool Moldaavia ANSV aladest (vasak kallas, tänane Transnistria ehk lahkulöönud Transnistria Moldaavia Vabariik).

1941. aasta veebruariks oli Moldaavia NSV komparteis umbes 9 000 liiget, kes jagunesid kahte peamisse kategooriasse: 4 223 alalist liiget, s t Moldaavia NSV kohalikku elanikku, pärit enamasti endisest Moldaavia ANSVst, ning 4 771 ajutist liiget, kes olid saadetud teistest vabariikidest. Vabariikliku ja maakondliku tasandi kõrgeid ametikohti nii parteis kui ka valitsusorganeis täitsid venelased, ukrainlased, juudid ja endisest Moldaavia ANSVst pärit moldovlased. Aastatel 1940-1941 ei määratud neile kohtadele ühtki bessaraablast [vi].

Kui Punaarmee 1944. aasta juunis Moldaavia NSV põhjaosa okupeeris/vabastas, oli seal registreeritud 1 099 kommunisti. 1947. aastaks oli nende arv kasvanud 17 207 liikmeni. Ajavahemikul 1944-1949 võeti parteisse 4 412 Moldaavia NSV kohalikku elanikku, kellest vaid 1 213 (27%) olid etnilised moldovlased/rumeenlased. Kuid pole teada, kui paljud neist olid pärit Bessaraabiast.

1956. aastal oli Moldaavia Kommunistlikus Parteis umbes 40 000 liiget, neist 20% etnilised moldovlased/rumeenlased. Samal ajal olid moldovlased alaesindatud ka kõrgetel ametikohtadel. Näiteks 2 405 parteisekretärist olid vaid 619 (26%) kohalikust rahvusest [vii].

30 aastat hiljem, 1986. aastal oli kohalikus parteiorganisatsioonis 189 400 liiget ning moldovlaste/rumeenlaste osakaal 48%. Kuid kompartei nomenklatuuri hulgas olid nad endiselt alaesindatud, erandiks olid vaid maapiirkonnad. Perestroika, glasnosti ning legitiimsuse alaste teemade üha suurema teadvustamise tingimustes oli järgmiseks aastaks moldovlaste/rumeenlaste osakaal Moldaavia Kommunistlikus Parteis juba ligikaudu 54%. Kohaliku rahvuse osakaal riigivalitsemise organites oli 1965. aastal 42,5%, ning 1984. aastal 49% [viii].

Ajavahemikus 1940-1991 oli Moldaavia komparteil kokku kümme esimest sekretäri, kelle keskmine ametiaeg oli viis aastat. Esimene parteijuht oli Pjotr Borodin (august 1940 - september 1942). Varem oli ta olnud Moldaavia ANSV parteipealik. Borodinile järgnes Nikita Salogor, samuti Moldaavia ANSV parteinomenklatuuri hulgast. Tema ametiaeg kestis neli aastat septembrist 1942 kuni juulini 1946. 1946. aasta suvel määras Moskva Poliitbüroo esimese sekretärina ametisse Nicolae Covali, kes oli samuti pärit vasakkaldalt. Coval juhtis komparteid kuni 1950. aastani, mil esmakordselt sai parteijuhiks isik, kes polnud Moldaavia NSVga seotud ei rahvuse ega sünnikoha järgi. See oli Leonid Brežnev. Brežnev oli ametis aastatel 1950 kuni 1952; temale järgnesid Dumitru Gladchi (1952-1954) ja Zinovie Serdiuk (1954-1961). Viimane oli Nikita Hruštšovi lähedane sõber (vt lähemalt: Ruslan Șevcenco, Viața politică în RSS Moldovenească, 1944-1961. Chișinău: Pontos, 2007).

1961. aastal taastus traditsioon määrata esimese sekretäri kohale etnilisi moldovlasi/rumeenlasi. Selle koha sai Ivan Bodiul, kes oli enne täitnud Moldaavia Kommunistliku Partei teise sekretäri kohuseid. Bodiul oli moldovlane küll ainult passi järgi, sest ta oli tegelikult sündinud Nikolajevi oblastis Ukrainas ja ei rääkinud peaaegu üldse rumeenia keelt (mida nõukogude dogmade kohaselt nimetati moldova keeleks). Head suhted Brežneviga aitasid tal selles ametis püsida peaaegu kaks aastakümmet, kuni 1980. aastani. Viimased Moldaavia Kommunistliku Partei esimehed olid Simion Grossu (detsember 1980-november 1989), Petru Lucinschi (november 1989-veebruar 1991) ja Grigore Eremei (veebruar 1991-august 1991).

Seega olid kümnest esimesest sekretärist seitse moldovlased/rumeenlased, üks venelane (Borodin), üks ukrainlane (Serdiuk) ja üks Ukraina venelane – Brežnev, kes muutis 1952. aastal oma rahvuse ukrainlasest venelaseks. Ainult kolm kümnest olid sündinud Bessaraabias ning olid etnilised moldovlased/rumeenlased: Grossu, Lucinschi ja Eremei.

Esimene Bessaraabiast pärit moldovlane/rumeenlane, kellest sai Moldaavia Kommunistliku Partei Keskkomitee büroo liige, oli 1961. aastal Dumitru Cornovan. 1966. aastal sai esmakordselt Moldaavia NSV ministriks samasuguse taustaga Vasile Rusu. Enne teda jagati ministriportfelle vaid endistele Moldaavia ANSV kõrgematele parteitegelastele või mujalt NSV Liidust tulnutele. Nii parteis kui ka valitsusorganites eelistati ametikohtadele määrata Transnistriast/vasakkaldalt pärit isikuid, kelle rahvustunne ei olnud nii kõrgelt arenenud.

Näiteks Ion Guțu oli esimene Bessaraabias sündinud moldovlane/rumeenlane, kes määrati 1989. aastal Moldaavia Kommunistliku Partei teiseks sekretäriks, kelle ülesandeks oli partei kaadripoliitika. Sama kehtis valitsusorganitesse tippjuhtide määramisel. Tudor Botnaru oli esimene Bessaraabias sündinud moldovlane/rumeenlane, kes sai vabariikliku KGB ülemaks (1990-1991), Ion Costaș esimeseks siseministriks (1989-1992) ja Mircea Druc esimeseks valitsusjuhiks (1989-1990) [ix].

Moldaavia kompartei esimeste sekretäride hoolikas valimine ning ühiskonna üldine vähene rahvusliku identiteedi tunne võrreldes teiste liiduvabariikidega, ei lasknud esile kerkida rahvuslikult meelestatud partei juhtkonda. Seetõttu ei olnud seal rahvuslikuks kommunismiks nimetatud nähtust nagu Baltimaades või Kaukaasia vabariikides peaaegu kogu nõukogude perioodi jooksul. Teine olukorda keerukamaks muutev asjaolu oli seotud sellega, et Nõukogude Moldaavia oli ainus nõukogude vabariik, mida samuti kommunistlik naaberriik pidas maaks, mis on selle põlisasukatelt ära võetud. Seetõttu oli Moldaavia NSV Moskva range ideoloogilise kontrolli all ja sealt juhiti ka kaadripoliitikat.

Aastatel 1988-1990 oli Nõukogude Moldaavia koos Baltimaade ja Gruusiaga Moskva-vastaste protestide esirinnas [x]. Moldova Rahvarinne oli peamine opositsiooniline jõud, mis mobiliseeris rahvast nõukogude võimu vastu astuma. See loodi 1989. aasta mais ja koondas mitmeid valitsusväliseid organisatsioone, näiteks Alexe Mateevici nimeline kirjandus- ja muusikaklubi (asutatud 1988 aasta jaanuaris) ja Demokraatlik Liikumine Perestroika Toetuseks (asutatud 1988. aasta juunis).

Pea iganädalased protestid algasid 1989. aasta märtsis ning kestsid sama aasta novembri alguseni. Peamised ühiskonda riigi vastu protestima sundinud teemad olid Molotovi-Ribbentropi pakti ja 1940. aasta juunikuus toimunud Bessaraabia ja Põhja-Bukoviina okupeerimise, 1941., 1949. ja 1951. aastate massiküüditamiste ning 1946.-1947. aasta näljahäda hukkamõistmine, aga ka etniliste moldovlaste/rumeenlaste diskrimineerimine linnades. Nende meeleavaldustega kaotas nõukogude režiim rahva silmis legitiimsuse ning need viisid iseseisvuse väljakuulutamiseni 27. augustil 1991. Iseseisvusdeklaratsiooniga mõisteti hukka nõukogude okupatsioon ning selle režiimi kuriteod.

Nõukogude Moldaavia Kommunistlik Partei ei lõhenenud Moskva- ja iseseisvusmeelseks nagu toimus Eestis ja Lätis. Tehti küll katset muuta kompartei sotsiaaldemokraatlikuks parteiks järgides eurokommunismi põhimõtteid (Anton Grăjdieru juhitud Demokraatlik Platvorm), kuid see ebaõnnestus. 23. augustil 1991. aastal kuulutas Moldova Vabariigi Parlament kompartei ebaseaduslikuks, kuna see oli toetanud paar päeva varem Moskvas toimunud riigipöördekatset, millega taheti kõrvaldada Gorbatšov [xi]. 1993. aastal registreeriti Moldova Vabariigi Kommunistide Partei. Juriidiliselt erines see küll Moldaavia NSV Kommunistlikust Parteist, kui tegelikkuses oli selle otsene järglane.

Transnistria konflikt, majanduslangus, 1998. aasta Vene finantskriis ja üldine ühtsuse puudumine rahvusliku identiteedi osas kogu ühiskonnas olid põhjused, mis aitasid Kommunistide Parteil saavutada 2001. aasta parlamendivalimistel absoluutse häälteenamuse ning 2005. aastal suhtelise häälteenamuse.

Kuigi Kommunistide Parteil oli peaaegu üheksa aastat riigis ainuvõim, ei õnnestunud sel ümber kujundada rahvusliku identiteedi poliitikat ega Euroopa-suunitlust, millele pandi alus 1989. aasta nõukogudevastastel meeleavaldustel. Need põhimõtted on kätketud nii 1989. aasta 27. augusti Suure Rahvusassamblee deklaratsiooni (mida toetas üle 100 000 Chișinău kesklinna kogunenud meeleavaldaja) kui ka 1991. aasta 27. augusti iseseisvusdeklaratsiooni. Lõppude lõpuks osutus rahvas riigist erksamaks ja tugevamaks.

Tänapäeva Moldova Vabariigi (aastatel 1940-1991 – Moldaavia Nõukogude Sotsialistlik Vabariik) territoorium hõlmab umbes 4 000 km2 Dnestri jõe vasakul kaldal. Sovetiseerimine algas esimesena just sellel alal, täpsemalt juba 1917. aastal.  1924. aastast alates kuulusid vasakkalda alad Moldaavia ANSV-le, mis omakorda oli Nõukogude Ukraina koosseisus.

Vene kodusõja ajal kannatasid nii punaste kui ka valgete terrori all paljud eri elualade inimesed, sh need, kes elasid tulevase Moldaavia ANSV territooriumil. Seniste uuringute andmetel oli aastatel 1917-1921 punase terrori ohvreid vähemalt 3 000-4 000. Eriti sattusid löögi alla kohalikud talupojad, keda represseeriti vilja rekvireerimise kampaaniate ajal, aga ka selle eest, et nad mässasid nii bolševike kui ka valgete vastu [i]. Aastatel 1921-1929, kui kehtis uus majanduspoliitika ehk NEP, oli riiklikku terrorit vähem.

Eesmärgiga saavutada täielik kollektiviseerimine ja kiire industrialiseerimine, võttis Stalin taas kasutusele kodusõjaaegsed represseerimise meetodid ning rakendas neid veelgi suuremas ulatuses (1929-1933) [ii]. Umbes 12 000 Moldaavia ANSV talupoega tembeldati kulakuteks ja muudeks sotsiaalselt vaenulikeks elementideks ning saadeti asumisele Venemaa tundratesse ja taigadesse. Selle perioodi nõukogude režiimi ohvriteks tuleb lugeda ka kõik need, kes kaotasid elu suure näljahäda (mida Ukrainas tuntakse „holodomori” nime all) ajal aastatel 1932-1933. Moldaavia ANSVs suri otseselt Stalini poliitika ja talupoegadelt vilja rekvireerimise tagajärjel nälga umbes 40 000 inimest [iii].

Aastatel 1937-1938 väldanud suure terrori ohvreid oli Moldaavia ANSVs ligikaudu 9 000, kellest pooltele määrati surmanuhtlus. Isegi Moldaavia ANSV NKVD ei pääsenud repressioonidest, mida hakati peatselt kutsuma „puhastajate puhastamise” kampaaniaks. 1938. aasta novembri keskel kuulutati taolised suuroperatsioonid ametlikult lõppenuks [iv].

Nagu eespool mainitud, sai Bessaraabia sõdadevahelisel ajal tollase Rumeenia riigi osaks. Kuid punane Venemaa ei tunnustanud 1918. aastal sõlmitud liitu, õigustades end sellega, et Rumeenia väed olid 1918. aasta jaanuaris Nõukogude väed Bessaraabias purustanud. Tegelikult tunnistasid Nõukogude diplomaadid mitteametlikult oma Rumeenia kolleegidele, et Moskval oli Bessaraabiat vaja puhvertsooniks Odessa kaitsel ning ühtlasi tagamaks juurdepääsu strateegiliselt olulisele Doonau deltale.

Kui 1939. aastal Nõukogude Liit kauples Natsi-Saksamaaga Ida-Euroopa mõjusfääride jagamise üle, nõudsid nad endale muuhulgas ka Bessaraabiat. Võrreldes Balti riikide järkjärgulise allutamisega, annekteeriti Bessaraabia ja Põhja-Bukoviina 28. juunil 1940 Punaarmee otsese sõjalise invasiooni käigus.

Nõukogude okupatsiooni esimese aasta jooksul sattus NKVD poolt orkestreeritud repressioonide alla mitmeid ühiskonnagruppe. Enim kannatasid Bessaraabia parlamendi Sfatul Țării endised liikmed, kes olid 1918. aastal hääletanud Rumeeniaga sõlmitava liidu poolt, aga ka tsaariaegsed ametnikud, endised Duuma liikmed ja valgekaartlased. Kohalik NKVD taotles Berialt avalikku kohtupidamist nende „kurjategijate” üle, kuid mingil põhjusel see ei teostunud. Selle asemel saadeti nad 1940. aasta hilissügisel Siberisse asumisele, kus suurem osa neist järgnevatel aastatel suri haiguste, nälja ja kõrge ea tõttu [v].

Repressioonid Bessaraabias ja Põhja-Bukoviinas tipnesid 1941. aasta juuni keskel, mil Siberisse ja Kasahstani saadeti välja kokku 32 000 inimest. Erinevalt sõjajärgsetest asumisele saatmistest lahutati sel korral mehed naistest ja lastest. Mehed saadeti Gulagidesse, mis sarnanesid Šalamovi mälestustes kirjeldatud Kolõma vangilaagritega. Ülejäänud pereliikmed saadeti asumisele spetsiaalselt selleks määratud paikadesse, kus tingimused ei olnud küll nõnda karmid kui vangilaagrites, kuid siiski tõid paljudele kannatusi [vi].

1940-1941 toimusid ka mahalaskmised. Chişinău KGB arhiivides on toimikud 136 mahalastu kohta. Mõned neist olid sõdadevahelise perioodi Rumeenia poliitilise politsei (Siguranța) agendid ja operatiivtöötajad, aga ka Nõukogude Liitu luuramiseks saadetud spioonid. Kolmanda rühma moodustasid Nõukogude Liidust Rumeeniasse põgenenud inimesed, kes ebaseaduslikult ületasid Dnestri jõe selleks, et pääseda 1930. aastate kollektiviseerimise, 1929.-1933. aastate näljahäda või 1937.-1938. aastate suure terrori eest [vii].

22. juunil 1941 ühines Rumeenia Natsi-Saksamaaga, et alustada operatsiooni Barbarossa Nõukogude Liidu vastu. Kuid erinevalt Soomest ei peatunud Rumeenia siis, kui oli tagasi saanud oma hiljuti kaotatud alad, vaid osales sõjategevuses Krimmis, Kubanis ja isegi Stalingradis. Hitler mängis edukalt üksteise vastu välja Rumeenia diktaatori Ion Antonescu ja Ungari diktaatori admiral Horty, lubades kogu Transilvaania sellele riigile, kes panustab rohkem bolševismi vastasesse ristiretke [viii].

Rumeenia järgis ka Saksamaa antisemiitlikku poliitikat, viies Bessaraabias läbi täielikku etnilist puhastust ja tappes sõja esimestel nädalatel ühes Saksa Einsatzgruppe D-ga tuhandeid juute. Ellujäänud saadeti välja hiljuti loodud haldusüksusse Transnistriasse. Selle piiriks oli läänes Dnestri jõgi, idas Bugi jõgi, ja ka Odessa oli selle osa. Piirkond läks Rumeenia tsiviiladministratsiooni alla. Väidetavalt sai Transnistrias hukka ligikaudu 300 000-400 000 Bessaraabia ja kohalikku juuti. See teeb Rumeenia holokausti üheks ohvriterikkamaks terves Euroopas [ix].

Nõukogude kord taastati Bessaraabias 1944. aastal ning uue hoo ja otsustavusega algasid sovetiseerimise osana repressioonid ning võitlus nende vastu, kes olid teinud koostööd rumeenlaste ja sakslastega. Inimesi hakati peaaegu kohe nii üksi kui ka gruppidena asumisele saatma ning see kestis kuni Stalini surmani 1953. aastal. Massiküüditamised toimusid 1949. ja 1951. aastal.

Kõige massilisem küüditamine toimus 1949. aasta juulikuus ja see puudutas ainuüksi Bessaraabia aladel 34 000 inimese elu [x]. Veel tuhat inimest saadeti asumisele Transnistria vasakkaldalt – tegemist oli peamiselt Bessaraabia talupoegadega, kes olid sinna asunud aastatel 1941-1944 Rumeenia võimuperioodil [xi]. 1949. aasta massiküüditamise põhisihiks olid nn kulakud, keda arvati olevat vastu sotsialistliku ühiskonnakorra taastamisele, mida hakati kohe massilise kollektiviseerimise vormis ellu viima.

1951. aasta aprillis toimus järgmine massiküüditamise laine, seekord küll väiksem ja suunatud konkreetse usurühmituse – Jehoova tunnistajate – vastu. Küüditati 2 480 inimest. Arvati, et Jehoova tunnistajad suhtuvad kommunistlikku ideoloogiasse eriti vaenulikult ja väideti, et nad on välismaa võimude mõju all, sest nende peakorter asus Brooklynis, New Yorgis. Ka teiste usurühmituste liikmeid sunniti jõuga ümber asuma aladelt, mis olid saadud Molotovi-Ribbetropi pakti alusel. Usklike asumisele saatmisel olid soovitule vastupidised tagajärjed. Näiteks Jehoova tunnistajad levitasid nõnda oma usku ka teistes Nõukogude Liidu piirkondades, kus neid varem ei tuntudki [xii].

Unustada ei tohi neidki inimesi, kes hukkusid Nõukogude Moldaavias 1946.-1947. aasta näljahädas stalinismi lõpuaja ohvritena. Nälg valitses kõikjal Nõukogude Liidus, sh Venemaal ja Ukrainas, kuid just Moldaavia NSV kannatas eriti rängalt, sest nälga suri vähemalt 123 000 inimest ehk umbes 5% kogu rahvastikust. Absoluutarvudes hukkus nälja tõttu kõige rohkem inimesi Venemaal (vähemalt pool miljonit ehk 0,6% rahvastikust) ja Ukrainas (300 000, mis moodustas kogu rahvaarvust ühe protsendi) [xiii]. Näljahäda põhjusi oli mitmeid, näiteks ränk põud koos sõja mõjudega, kuid ohvrite suurt arvu põhjustas Stalini 1946. aasta alguses kehtestatud poliitika asuda kiiresti ülesehitustööle. Seetõttu suunati enamus ressursse töötuse ja sõjamajanduse teenistusse.

Moldaavia NSVs läksid põhilised vahendid 1946.-1947. aastal viinamarjaistanduste laiendamisse, sest see oli vabariigis esimese sõjajärgse viisaastaku plaani peamisi prioriteete. Pärast 1953. aastat lõppesid massilised repressioonid nii Nõukogude Moldaavias kui ka teistes liiduvabariikides. Stalini järeltulija Nikita Hruštšov mõistis oma eelkäija riikliku terrori hukka 1956. aasta veebruaris toimunud NLKP 20. kongressil. Isikukultuse täieliku ja igakülgse hukkamõistmiseni aga ei jõutud.

Hruštšovi „salajases ettekandes” ei viidatud sõnagagi kollektiviseerimise ja Nõukogude riigi poolt aastatel 1932-1933 põhjustatud näljahäda ohvritele, keda oli kokku vähemalt 5,5 miljonit. Suure terrori ohvritena mainiti vaid partei ja relvajõudude liikmeid (kes moodustasid hukka saanud 680 000 inimesest väiksema osa) [xiv]. 1960. aastaks oli umbes 80% väljasaadetutest (keda oli 1953. aasta 1. jaanuari seisuga 95 000) koju naasnud [xv]. Kuid tagasipöördujatel ei õnnestunud kunagi taastada oma varasemat sotsiaalset, majanduslikku ega poliitilist staatust. Sageli oli neil keelatud asuda elama oma endisesse elukohta.

Kuigi Stalini tegevus mõisteti hukka, jätkas nõukogude režiim represseerimise poliitikat ka pärast 1953. aastat; see toimus väiksemas ulatuses ning peenemate meetoditega. Represseeriti üksikisikuid või väiksemaid gruppe, kuid poliitiliste kuritegude määratlus jäi sisuliselt ikkagi stalinistlikuks. Nõukogude Moldaavias said 1953. aasta märtsikuule järgnenud perioodi esimesteks represseerimise ohvriteks need, kes olid avalikult või ka salaja väljendanud oma rõõmu Stalini surma üle [xvi].

Uus repressioonide laine algas pärast Ungari ülestõusu mahasurumist 1956. aasta novembris. Ühe allika järgi vahistati ja saadeti kuni 1980. aastate keskpaigani Gulagi laagritesse, vangi või kolooniasse veel mitusada inimest [xvii]. Stalini-järgse ajastu teiseks spetsiifiliseks represseerimise viisiks oli dissidentide ja muude ebasoovitavate isikute sulgemine psühhiaatriahaiglatesse. Nõukogude Moldaavias olid selle kategooria nimekaimad esindajad Ivan Sevastianov (venelane, tööline, 1958), Gheorghe Muruziuc (moldovlane/rumeenlane, tööline, 1966) ja Gheorghe David (moldovlane/rumeenlane, insener, 1986).

Moldaavia NSVs pärast 1953. aastat nõukogude korra vastu protesteerinud isikuid võib mõtteliselt jagada kahte kategooriasse: teisitimõtlejad nagu Zaharia Doncev, Lilia Neagu, Asea Andruh, Gheorghe Muruziuc ja dissidendid, näiteks Mihai Moroșanu, Nicolae Dragoș oma rühmitusega, Gheorghe David; Alexandru Usatiuc, Gheorghe Ghimpu ja nende rühmitus. Kui teisitimõtlejate riigivastane tegevus oli suhteliselt spontaanse iseloomuga, siis dissidentide protestid olid rohkem läbimõeldud ja järjekindlamad. Oluline on märkida, et neid, kes kutsusid pärast 1953. aastat üles liitma Bessaraabiat Rumeeniaga, võidi karistada niisama karmilt kui Stalini ajal. Näiteks 1970. aastate algul tegutsenud Rahvuslik-patriootlik Rinne: selle juhid saadeti seitsmeks aastaks Gulagi vangilaagritesse, viieks aastaks asumisele (Alexandru Usatiuc) ja kuueks aastaks paranduslike tööde kolooniasse (Gheorghe Ghimpu) [xviii].

Nõukogude korra üks põhieesmärke oli leida alternatiivne mudel majanduse moderniseerimisele, mis oleks klassikalisest lääne omast kestlikum ja edumeelsem. Mudel nägi ette eraomanduse, turusuhete ning tööliste ja talupoegade ekspluateerimise kaotamise (kuigi tegelikkuses ei vastanud ükski neist tõele) [i]. Nõukogude moodsa majandusmudeli eripäraks oli ka rasketööstuse eelisarendamine teiste tööstuse liikide arvelt ning (varude) kogumise eelistamine tarbimisele [ii].

Nõukogude režiimi ajal muudeti põllumajandus ja maamajandus sisemaiseks kolooniaks, mida ekspluateeriti industrialiseerimise nimel [iii]. Külasid kasutati kapitali saamiseks, müües välismaale vilja, et soetada kaasaegset tehnikat. Selliselt tegutsedes põhjustas Stalin kogu elanikkonnale meeletuid kannatusi. Aastatel 1932-1933 suri nälga vähemalt 5,5 miljonit nõukogude kodanikku [iv] ja aastatel 1946-1947 veel miljon [v].

1940. aastal oli Bessaraabia provintsi majandus kõige mahajäänum ja vähem industrialiseeritud kogu Rumeenias. Tööstussektor moodustas vaid 3% kogu majandusest. Sellise olukorra tekkepõhjused olid nii pikaajalised, näiteks tsaariaja pärand, kui ka lühiajalised, nagu piirialade ebakindlus kahe ilmasõja vahelisel ajal, sh sagedased nõukogude poole provokatsioonid Dnestri jõel.

Taoline olukord takistas sisuliselt kapitali sissevoolu Bessaraabia majandusse. Esimesel nõukogude okupatsiooni aastal (1940-1941) natsionaliseeriti Bessaraabia tööstus-, transpordi- ja kaubandusettevõtted ning pangad. Kollektiviseerimist ei peetud poliitiliseks prioriteediks, mistõttu see edenes aeglaselt (1941. aasta juunikuu seisuga oli kollektiviseeritud vaid 4% talumajapidamistest) [vi]. Kui 1944. aastal Nõukogude Liit Bessaraabia teljeriikidelt uuesti tagasi võttis, venis kollektiviseerimine endiselt, vaatamata sellele, et pidi olema maapiirkondade sovetiseerimise põhivahend. Tegelikult toimus kollektiviseerimine aeglaselt kõigil neil aladel, mille Nõukogude Liit oli Molotovi-Ribbentropi paktiga endale haaranud.

Sageli on väidetud, et sõjajärgse näljahäda põhjuseks Nõukogude Moldaavias oli soov sundida talupoegi kolhoosidesse astuma, kuid see väide ei ole päris täpne. Chișinău ja Moskva arhiivide materjalide kohaselt oli asi siiski teisiti: näljahäda eel (1946. aasta sügisel) oli Bessaraabia aladel kollektiviseerimise määr 3% ning aasta pärast vaid 7%. Kuid neis lõunapoolsetes piirkondades, mis näljahädas enim kannatasid, kasvas kollektiviseerimise määr tõesti 70-90%. Sellegipoolest puudub üleriigiliselt vaadeldes näljahäda ja kollektiviseerimise vahel otsene seos.

Kollektiviseerimine jõudis 1949. aasta lõpus 80% tasemele pärast seda kui 1949. aasta juulikuus oli 35 000 inimest Siberisse ja Kasahstani küüditatud [vii]. Sama praktikat asustada osa elanikkonnast ümber karmi kliimaga piirkondadesse kasutati ka kolmes Balti vabariigis, Lääne-Ukrainas ja Lääne-Valgevenes [viii].

1952. aastal jõuti lõpuks otsusele, millises suunas arendada Moldaavia NSV majandust. Prioriteediks seati toiduainetetööstus, milleks järgnevatel aastatel pidi eraldatama üks miljard rubla. Lisaks jätkati ka pärast 1953. aastat Stalini algatatud majanduse moderniseerimise põhimõtteid järgides märkimisväärsete investeeringute tegemist rasketööstusse.

1969. aastaks oli Moldaavia NSV majanduses pea võrdselt esindatud nii tööstus- kui ka põllumajandussektor. Tööstus andis siiski rohkem kui poole SKTst. Peaaegu kogu nõukogude perioodi vältel tehti põllumajandusse umbes 40% kõigist kapitalimahutustest, kuid selle tootlikkus jäi tööstussektorile ikkagi alla. Samas edenes Moldaavia NSV tööstus sõjajärgsetel kümnenditel kõigist liiduvabariikidest kõige kiiremini.

Kuid sellegipoolest jäi Moldaavia NSV majandusarengu näitaja poolest maha teistest NSV Liidu Euroopa-osa vabariikidest nii 1965. aastal [ix] kui ka 1980. aastate lõpus. Osaliselt võiks seda selgitada asjaoluga, et kuigi Moldaavia üldised kapitalimahutused tööstusse olid suuremad kui teistes liiduvabariikides, jäi see näitaja ühe elaniku kohta üleliidulisest keskmisest allapoole.

Majanduse ja tööstuse arengus valitsesid aga tohutud piirkondlikud erinevused. Aastatel 1950-1989 said vasakkalda alad pidevalt 30-40% vabariigi tööstusse tehtavatest investeeringutest vaatamata sellele, et moodustasid vaid ühe kümnendiku kogu Moldaavia territooriumist. Põhjuseks oli asjaolu, et Moldaavia NSV juhtivad partei- ja riigitegelased pärinesid vasakkalda aladelt. Samuti veeti Bessaraabia aladelt toorainet, peamiselt põllumajandussaadusi, vasakkalda piirkondadesse. Sellel oli negatiivne mõju 1991. aasta järgsele majanduse arengule, sest vasakkalda alad ei ole de facto iseseisva Moldova riigi osa, vaid sellest lahku löönud ja saavad sõjalist, rahalist ja ideoloogilist tuge Moskvast [x]. 

Võrreldes Balti vabariikidega oli Moldaavia NSVs oluliselt rohkem üleliidulise alluvusega tööstusettevõtteid (25%, keskmiselt oli niisuguseid ettevõtteid umbes 10%). Sellepärast oli Moldaavia NSV majandus suunatud üleliiduliste ministeeriumide ja institutsioonide vajaduste rahuldamisele ning kohalik elanikkond kannatas seetõttu, eriti oli puudus tarbekaupadest.

Moldaavia NSV majanduse struktuur osutab ka sellele, et kohalikud parteitegelased teenisid kuulekalt Moskva huve. Isegi Ivan Bodiul, kes oli Moldaavia Kommunistliku Partei Keskkomitee esimene sekretär aastatel 1961-1980 ja sai Brežneviga hästi läbi, ei suutnud kohalike huvide eest Moskvas seista [xi].

Nõukogude korraga püüti luua mitte vaid kaasaegset majandust, vaid ka uut ühiskonda ja uut inimest, nn homo sovieticus’t [i] kes järgib kõrgemaid moraalinorme. Kommunismiehitaja moraalikoodeks, mis oli 1961. aastal vastu võetud NLKP kolmanda programmi osa [ii], kirjeldas kuidas uus inimene peab otsustavalt võitlema mineviku jäänukite ja kodanliku ühiskonna vastu tervikuna.

Uue, paljurahvuselise nõukogude ühiskonna ülesehitamine eeldas muuhulgas võitlust natsionalismiga. Natsionalismi peeti kitsarinnalisuseks ning see tuli täielikult välja juurida. Selle asemel soosis kompartei internatsionalismi, rahvaste sõprust, avatust ja parima ülevõtmist enamarenenud rahvustelt ja rahvastelt. Tulemuseks loodeti saavutada nõukogude rahva „sulatusahi”, mis on paljukultuuriline ning rahvusteülene kogukond [iii]. Tegelikkuses oli selle poliitika aluseks vene keele ja kultuuri kui teistest parema ja ülimusliku keele ja kultuuri propageerimine [iv].

Rahvad, kelle rahvuslik identiteet oli juba enne bolševismi ja nõukogude korra tulekut olnud tugevamalt arenenud, suutsid enam-vähem edukalt vastu seista oma keele, kultuuri ja kommete täielikule hävitamisele. Nende hulka kuulusid eestlased, lätlased ja leedulased, grusiinid, armeenlased, osaliselt ka aserid ja ukrainlased. Kuid moldovlased ja valgevenelased ei omanud sellist tugevat kaasaegset rahvuslikku identiteeti ning seetõttu oli nõukogude rahvuspoliitika mõju nendele ka tugevam.

Siiski ei kaotanud moldovlased oma keelt. Vastupidi, sellest sai igapäevase suhtluse vahend mitte ainult rahvale, vaid ka riigiaparaadile pärast 1989. aastat, ning seda isegi laialdasemalt kui ukraina keel Ukrainas.

Miroslav Hrochi klassifikatsiooni järgi [v] olid moldovlased 1917. aastaks jõudnud rahvusliku liikumise B-faasi, kus tekib rahvuslik eliit. 1930. aastate lõpuks hakkasid Bessaraabia moldovlased jõudma C-faasi, milleks on rahvuslik massiliikumine; seda soodustas kahe ilmasõja vahel Rumeenias kehtinud kohustusliku alghariduse nõue. Selles faasis hakati ühes riigis elavaid kõiki inimesi nimetama ühe ühise rahvuse nimega, kõnelema ühte keelt ja jagama ühist, osaliselt mütoloogilist, osaliselt tegelikku minevikku: selleks olid rumeenia rahvas, keel ja minevik.

Bessaraabia okupeerimine ja annekteerimine 1940. ja 1944. aastal Nõukogude Liidu poolt tegi kaasaegse rahvuse kujunemise protsessile järsu lõpu. Selleks kasutati mitmesuguseid meetodeid, näiteks rahvusliku eliidi marginaliseerimine, mistõttu suur osa neist likvideeriti füüsiliselt mahalaskmiste, küüditamiste ja näljahäda käigus. Kavas oli ellu viia nn kultuurirevolutsioon, mis oleks endise eliidi asemele kasvatanud uue haritlaste põlvkonna, kes oleks massidesse süstinud uut nõukogulikku rahvustunnet. Sisuliselt sooviti keskaegse Moldova piirkondlik ja riiklik identiteet ülendada rahvusliku identiteedi seisusesse [vi]. See oleks teatud määral sarnanenud Austria või Makedoonia identiteedi loomisele pärast Teist maailmasõda või varasemal perioodil Karjala ja Soome identiteetide vastandamisele [vii].

Kuid tänu geograafilisele lähedusele ning võimatusele täielikult keelata kultuurivahetus ja inimestevahelised kontaktid Rumeeniaga (mis oli pärast Teist maailmasõda samuti kehtestanud riigis kommunistliku režiimi), õnnestus uut, nõukogulikku moldaavia rahvast, mis oleks keeleliselt ja etniliselt erinenud rumeenia rahvast, kujundada vaid osaliselt ning 1980. aastate lõpuks oli see protsess täielikult peatunud.

Aastad 1988 ja 1989 tõestasid, et pöördumatuna tundunud protsessi oli siiski võimalik muuta. See oli moldovlaste uus rahvusliku ärkamise aeg, mis sai võimalikuks tänu perestroikale, sest vähendas KGB ja kompartei mõju. Abiks oli ka tsensuuri osaline kaotamine, ning hakati rääkima sellistest tundlikest teemadest, nagu Molotovi-Ribbentropi pakt, stalinismi perioodi küüditamised, näljahäda ja suur terror Moldaavia ANSVs.

Augustis 1991 vastu võetud iseseisvusdeklaratsioon kätkes endas paljusid 1980. aastate lõpus tekkinud rahvusliku identiteediga seotud ideid, näiteks ühine ajalugu Rumeeniaga, rumeenia keel ja uus mälupoliitika. Mõisteti hukka Moldaavia NSVs aetud nõukogude rahvuspoliitika, Molotovi-Ribbentropi pakt ja selle tagajärjed, 1940. ja 1944. aasta nõukogude okupatsioonid ning sellele järgnenud röövkolonialism.

Kirjanik Ion Druță on üks neist, kes aitas Moldaavia NSVs säilitada rahvuslikku mälu vaatamata nõukogude propagandale. Tema 1960. aastate romaanid, eriti „Meie headuse koorem” käsitlesid esmakordselt Teise maailmasõja järgset näljahäda Nõukogude Moldaavias ning kritiseerisid kaudselt nõukogude võimu võimetust mõista talupoegade mõtteviisi.

Siiski oli nende teoste sõnum omas ajas väga tugev ning aitas kujundada uue põlvkonna haritlasi. Esialgu keelati Moldaavia NSVs Ion Druță romaanide avaldamine ning need ilmusid 1960. aastate lõpul hoopis Moskvas. See näitab, et mõnikord oli keskuses kontroll nõrgem kui liiduvabariikides.

Ion Druță romaanid ergutasid rahvuslikku haritlaskonda oma mõtteid avameelsemalt väljendama. Hruštšovi sula ajal ja 1960. aastatel esile kerkinud haritlased inspireerisid ja vedasid eest 1980. aastate lõpu ja 1990. aastate alguse rahvuslikku taassündi (Mihai Cimpoi, Vasile Vasilache, Vladimir Beșleagă, Vasile Romanciuc, Aureliu Busuioc, Dumitru Matcovschi, Grigore Vieru, Leonida Lari, Gheorghe Malarciuc ja paljud teised) [viii].

Vastandina poliitilisele nomenklatuurile eksisteeris rahvuskommunism Moldaavia NSVs kultuurisfääris. Siin olid kõige suurema mõjuga luuletajad Emilian Bucov, Andrei Lupan ja George Meniuc. Kuna nad olid olnud sõdadevahelisel perioodil noored kommunistid Rumeeniale kuulunud Bessaraabias, said nad oma positsiooni kasutades teha palju kaasaegse rumeenia keele sõnavara säilitamiseks, rumeenia kirjanike rehabiliteerimiseks ja nende teoste taasavaldamiseks (kuigi slaavi tähestikus) 1950. aastate lõpul Chișinăus.

Nõukogude ajal propageeriti ametlikult kakskeelsust kui paljurahvuselise nõukogude ühiskonna loomise peamist vahendit. Tegelikkuses õppisid peaaegu kõik teiste rahvuste esindajad vene keelt, aga venelased ja teised vene keelt kõnelevad vähemused vastasid harva samaga. Eriti iseloomulik oli see just Moldaavia taolistes liiduvabariikides.

Rumeenia keelel oli vaid sümboolne roll linnades, koolides ja ülikoolides. Teatrites valitses vene keel. Näiteks Moldova Rahvusteater kandis Puškini nime (vaatamata sellele hindasid kohalikud haritlased tema töid kõrgelt).

1960. aastatel kerkis esile uus rahvuslikult meelestatud näitlejate ja lavastajate põlvkond, kes olid õppinud parimates Moskva teatrikoolides. Koju naastes asutasid nad teatri nimega Luceafărul. See on suure rumeenia poeedi Mihai Eminescu tuntuima luuletuse pealkiri. Teatris asusid tööle paljud kuulsad näitlejad: Ion Ungureanu, Sandri Ion Șcurea, Dumitru Caraciobanu, Eugenia Todorașcu, Vera Grigoriev, Nina Doni, Nina Vodă, Dumitru Fusu, V. Constantinov, Victor Ciutac, Iulian Pâslariuc jt.

Külades, kus moldovlased olid enamuses, toimus õppetöö koolides eranditult rumeenia keeles. Moldova keelt eristas rumeenia keelest slaavi tähestik ja tendents eelistada arhaisme neologismidele. Vaatamata pidevatele keelealaste plaanide tegemisele, ei ilmunud Nõukogude Liidus kunagi rumeenia-moldova sõnaraamatut, sest siis oleks olnud selge, et moldova keelt eraldi keelena, isegi mitte dialektina, ei ole olemas. Kui Moskva keeleteadlased avaldasid oma töid romaani keelte kohta, siis vaid harva mainiti neis rumeenia keelest eraldisesivana ka moldova keelt [ix]. Moldaavia NSV juhtkond protesteeris edutult sellise solvava suhtumise vastu, nagu ei oleks moldova keel omaette keel [x]. Nõukogude sotsiaal- ja humanitaaralade teadlased ei olnud siiski täielikult kompartei kontrolli all.

Külades, kus elanike hulgas oli vähemusrahvaid, näiteks bulgaarlasi, gagauuse või ukrainlasi, oli õppetöö venekeelne. See aitas neil rahvastel küll laiemas plaanis paremini Nõukogude Liidus integreeruda, kuid tekitas suhtlemisraskusi vabariigis kohapeal. Ka kolm aastakümmet pärast Nõukogude Liidu lagunemist annab tollane keelepoliitika Moldovas endiselt tunda.

Muusika valdkonnas saavutas 1960. aastate lõpus suure kuulsuse üle kogu NSV Liidu moldova popansambel Noroc. Neid nimetati lausa nõukogude biitliteks. 1970. aastal Odessas toimund kontserdi järel saadeti ansambel laiali, sest nad olid esitanud mitmeid keelatud lääne laule, mida peeti ideoloogiliselt kahjulikeks. Üleliidulistel lauluvõistlustel ja kontsertidel esitasid moldova lauljad, näiteks Sofia Rotaru, Ion Suruceanu, Mihai Dolgan, Ștefan Petrache, Nadezhda Cepraga jt, oma repertuaari nii rumeenia kui ka vene keeles. Moldova tuntuim helilooja oli Eugen Doga, kes lõi muusika enam kui sajale nõukogude filmile, sh 1978. aastal Cannes'i filmifestivalil näidatud filmile „Mu hell ja õrn metsloom” („Мой ласковый и нежный зверь”). Kogu NSV Liidus ja välismaalgi olid tuntud Nõukogude Moldaavia balletiartistid Maria Bieșu ja Mihai Munteanu.

Kinematograafia tuntuim nimi oli Emil Loteanu, filmide „Mustlaslaager läheb taevasse” (1975, „Табор уходит в небо”) ja „Rändmuusikud” („Lăutarii”) režissöör. Viimatimainitu sai 1971. aasta San Sebastiáni rahvusvahelisel filmifestivalil auhinnaks Hõbedase Merekarbi. Eugen Doga oli mõlema filmi muusika autor ning lõi muusika ka paljudele teistele Loteanu filmidele [xi].

Pärast teljeriikide lüüasaamist 1945. aastal jäi maailma vaid kaks üliriiki, Nõukogude Liit ja Ameerika Ühendriigid. Võitlus ülemvõimu saavutamise nimel algas juba 1917. aastal ja oli pikk ning tormiline. Bolševikud tundsid end kapitalistlike riikide poolt ümberpiiratuna ning seepärast hakkasid üles ehitama tugevat sõjaväge, et end kaitsta nii välis- kui ka sisevaenlase eest.

Tugevat armeed oli vaja ka selleks, et Nõukogude Liit saaks levitada maailmarevolutsiooni, mis on pehmem väljendus nõukogude ekspansionistlike plaanide kohta. Vene kodusõda oli kõrgematel parteilastel eredalt meeles mitte ainult kahe maailmasõja vahelisel ajal, vaid ka külma sõja perioodil. Teises maailmasõjas alanud Saksamaa invasiooni järel oli Punaarmee pidanud loovutama peaaegu kõik oma territooriumid Euroopas.

Bessaraabias algas evakueerimine 1941. aasta juuli lõpus, kui sai teatavaks, et 300 000 nõukogude sõdurit oli täielikult taganema löödud. Evakueeritavate hulgas olid kõrgemad sõjaväelased ja parteitegelased, aga ka tavakodanikud, sh juudid, kelle sakslased oleksid kindlasse surma saatnud. Samas mobiliseeris Rumeenia umbes 30 000 bessaraablast oma väkke. Seda suhteliselt väikest panust põhjendati ametlikult asjaoluga, et bessaraablased olid juba küllalt kannatanud nõukogude repressioonide ja massiküüditamiste tõttu.

On ka teisi seletusi, näiteks et Antonescu režiim ei usaldanud bessaraablasi, eriti pärast 1942. aasta lõpust 1943. aasta alguseni väldanud Stalingradi lahingut; või et ta proovis neid nõukogude poole kättemaksu eest kaitsta. Aga ka nõukogude kindralid ei usaldanud bessaraablasi oma sõjaväes ning saatsid nad Stalingradis eesliinile alles viimasel hetkel, kui olukord oli juba väga hull.

Olles jäänud kahe tule – Rumeenia ja Nõukogude Liidu vahele – oli bessaraablastel väga keeruline ühe või teise riigi suhtes lojaalsust kujundada [i]. Siiski mobiliseeriti 1944. aastal vähemalt 240 000 bessaraablast Punaarmeesse, nende hulgas ka Bessaraabia päritolu ja varem Rumeenia sõjaväes teeninud mehed. Ligikaudu 30 000 neist hukkus Rumeenia, Ungari, Tšehhoslovakkia, Poola ja Saksamaa pinnal toimunud lahingutes.

Neile, kes teenisid Punaarmees ja riskisid oma eluga nõukogude kodumaa nimel, pidi antama amnestia selle eest, et nad olid varem teinud koostööd vaenlase sõjajõududega. Üldiselt peeti sellest lubadusest kinni, kuid ainult nende puhul, kes olid eesliinil üles näidatud vapruse eest Nõukogude Liidu autasu saanud. Kui aga kohalikel ametnikel oli tarvis täita küüditamise kvooti, siis pandi nimekirjadesse sagedasti ka auväärseid Teise maailmasõja veterane [ii].

Külma sõja ajal oli Nõukogude Moldaavia ühes Ukraina, Valgevene ja Baltimaadega tähtis piiriala. Vabariik oli ülimalt militariseeritud ning Chișinău oli esimese kategooria kinnine linn, mis tähendas, et sinna ei lubatud teatud välismaalasi ja ka teistest liiduvabariikidest tulnud isikuid. 1950. aastate keskpaigast kuni 1980. aastate keskpaigani oli vabariiki paigutatud sõjaväelastel, miilitsavägedel, KGB-l ja kohalikul juhtkonnal pidev valmisolek seista vastu väidetavale lääne invasioonile, mis pidi lähtuma Türgis asuvatest NATO baasidest. Selle rünnaku vastu tehtavaid ettevalmistusi ja õppusi viidi läbi Groza (äike) nimelise salajase operatsiooni raames.

1962. aasta Kuuba raketikriisi ajal oli plaan Chișinău evakueerida. Selle kohaselt pidi kõik partei- ja riigiorganid, sh valitsus, keskkomitee, KGB, aga ka ülikoolid, koolid ja isegi kultuuriasutused viidama pealinnast põhjapoole. Arvati, et tuumasõja puhkemisel ründaksid ameeriklased tuumarakettidega ka Chișinău linna [iii]. Seda kinnitavad ka hiljuti avalikuks tehtud LKA dokumendid.

Moldaavia NSVsse paigutatud sõjaväeosadel olid erilised privileegid. Näiteks olid nende elamistingimused paremad kui mujal. 10% kõikidest Chișinău, Benderi, Tiraspoli, Bălți, Ungheni ja Cahuli uutest korteritest eraldati nõukogude sõjaväelastele.

Nõukogude Moldaaviasse ehitati sõjaväe tarbeks mitmeid strateegilise tähtsusega maanteid. Üks neist oli 1958. aastal alustatud Chișinău-Leușeni maantee, mis lõpetati 1968. aastal, kui Nõukogude-Rumeenia suhted halvenesid pärast Ceaușescu kriitikat seoses Nõukogude Liidu eestvedamisel toimunud invasiooniga Tšehhoslovakkiasse. Veel ehitati Bălți-Chișinău ja Chișinău-Tarutino maanteed (viimane jäi lõpetamata). Need teed olid projekteeritud nõnda, et neid saaks kasutada sõjalennukite stardi- ja maandumisradadena. Chișinăus asus Varssavi Lepingu Organisatsiooni Kagu-Euroopa sõjajõudude peakorter. Pealinnas asusid ka mitmed olulised sõjatehased, sh Mezon.

Moldaavia NSV kuulus sõjaväelise juhtimise mõttes Odessa Sõjaväeringkonna alla. Peamised Moldaavia NSVs asuvad üksused kuulusid Nõukogude 14. armee alla, mis loodi 1956. aastal. Selle staap asus Chișinăus kuni 1980. aastate lõpuni, mil see viidi üle vasakkaldal asuvasse Tiraspoli. 14. armee üksused olid paigutatud mitmetesse linnadesse, nagu Bălți, Bender, Ungheni ja Florești.

Peamine sõjaväelennuväli, mis teenindas MIG-tüüpi lennukeid, asus endises juudi elanikkonnaga linnas Mărculeștis vabariigi põhjaosas. Nõukogude 14. armeel eesotsas selle komandöri kindral Lebediga oli otsustav roll tunnustamata Transnistria Moldaavia Vabariigi loomisel.

Endised nõukogude üksused, mis paiknesid riigist lahkulöönud aladel muudeti 1995. aastal ametlikult Venemaa relvajõudude operatiivüksuseks Moldovas. Nii rahvusvahelise õiguse kui ka Moldova põhiseaduse kohaselt on Dnestri jõe vasakul kaldal dislotseeruvad vene relvajõud okupatsiooniarmee. 1999. aastal Istanbulis toimunud OSCE kohtumisel lubas Venemaa President Boris Jeltsin vene väed Moldovast välja tuua, kuid seda ei ole siiani toimunud.

Ajalooline sissejuhatus:

[i] Põhjalikum käsitlus: Șerban Papacostea, Stephen the Great: Prince of Moldavia, 1457-1504 (Bucharest: Editura Enciclopedică, 1996). Värskem ülevaade samal teemal: Jonathan Eagles, Stephen the Great and Balkan Nationalism: Moldova and Eastern European History (London: I.B. Tauris. 2014).

[ii] Dimitrie Cantemir oli ka õpetlane. Temast sai Berliini Akadeemia liige ning ta avaldas palju raamatuid. Üks neist oli „Descriptio Moldaviae” (1716), mis avaldati ka saksa keeles 1770. aastal. Esimene rumeeniakeelne versioon ilmus 1825. aastal.

[iii] Vt Robert R. Denndorf, Als König Karl XII. von Schweden Gast der Rumänen war der Kalabalik von Bender (Hamburg: Norderstedt Books, 2017). Olemas on ka rumeeniakeelne versioon (Chiăinau: Lexicon Prim, 2019).

[iv] Vt Vlad Georgescu, Romanians: A History (London: Tauris, 1991).

[v] George F. Jewsbury, The Russian Annexation of Bessarabia. A Study in Imperial Expansion, 1774-1828 (Boulder, Co: East European Monographs, 1976).

[vi] Vt Andrei Cușco, Viktor Taki, Oleg Gromm, Bessarabia v sostave Rossiiskoj Imperii, 1812-1917 (Moscow: Novoe Literaturnoe Obozrenie: 2012).

[vii] Vt Andrei Cușco, A Contested Borderland. Competing Russian and Romanian Visions of Bessarabia in Late Nineteenth and Early Twentieth Century (Budapest: CEU Press, 2017), lk 193-210.

[viii] Vt Gheorghe Negru, Țarismul și mișcarea națională a românilor din Basarabia (Chișinău: Prut Internațional, 2000); Iurie Colesnic, Un dosar uitat al istoriei: pământenia basarabeană de la Dorpat – prima organizație națională (Chișinău: Museum, 2008); Andrei Cușco, “Russians, Romanians, or Neither? Mobilization of Ethnicity and „National Indifference” in early 20th Century Bessarabia”, Kritika. Explorations in Russian and Eurasian History, vol. 20, no. 1 (2019), lk 7-38. 

[ix] Glenn Torrey, Romania and World War I (Iași-Oxford-Portland: The Center for Romanian Civilization), 1999, lk 326.

[x] Ludmila Rotari, Mișcarea subversivă din Basarabia în anii 1918-1924 (București: Editura Enciclopedică, 2004), lk 237-262.

[xi] Vt Terry Martin, The Affirmative Action Empire. Nations and Nationalism in the Soviet Union, 1923-1938 (Ithaca and London: Cornell University Press, 2001), lk 274.

[xii] Vt Charles King, The Moldovans. Romania, Russia, and the Politics of Culture (Stanford: Hoover Institution Press, 1999).

[xiii] Istoria MSSR s drevneishikh vremen do nashikh dnej (Chișinău: Știința, 1984), lk 181.

[xiv] Ocherki istorii Kommunisticheskoy Partii Moldavii (Chișinău : Cartea Moldovenească, 1981), lk 17.

[xv] Ocherki istorii KPM, lk 21.

[xvi] Istoria MSSR, lk 237.

[xvii] Ocherki istorii KPM, lk 27.

[xviii] Istoria MSSR, lk 232.

[xix] Istoria MSSR, lk 240.

[xx] Torey, Romania, lk 326. Võrdluseks Balti riikidega vt hiljuti ilmunud väga originaalset käsitlust Esimese maailmasõja mõju kohta Leedule: Tomas Balkelis, War, Revolution, and Nation-Making in Lithuania, 1914-1923 (Oxford: Oxford University Press, 2018). 

[xxi] Vt Valeriu Popovschi, Biroul de organizare a Sfatului Țării. Republica Democratică Moldovenească (Brăila: Editura Academiei Române – Editura Istros, 2017); I. Levit, Moldavskaia respiblika, noiabr’ 1917-noiabr’ 1918 (Chișinău: Tipografia Centrală, 1999).

Poliitika:

[i] Anton Moraru, Istoria românilor. Basarabia și Transnistria, 1812-1993 (Chișinău: Tipografia Centrală, 1994), lk 322.

[ii] Vt Veaceslav Stăvilă, De la Basarabia românească la Basarabia sovietică (Chișinău: Tipografia Centrală, 2000).

[iii] Vt Vladimir Tismăneanu, Stalinism for All Seasons. A political History of Romanian Communism (Berkeley: University of California Press, 2003), lk 37-84.

[iv] Adrian Cioroianu, Comuniștii înainte de Comunism: Procese și condamnări ale ilegaliștilor din România (București: Editura Universității București, 2014).

[v] Moraru, Istoria românilor, lk 322.

[vi] Vt Igor Cașu“Instaurarea regimului sovietic în Basarabia, 1940-1941”, Revista de istorie a Moldovei, no. 3-4, 1999; The Archive of the Social-Political Organizations of the Republic of Moldova (AOSPRM, party archive), Fond 51, inv. 1, d. 25, lk 32-34.

[vii] Moraru, Istoria românilor, lk 410-411. Vt Ruslan Șevcenco, Viața politică în RSS Moldovenească (1944-1961) (Chișinău: Pontos 2007) ja Marius Tărîță, ed., Cadrele de partid și sovietice din RASSM și RSSM, 1924-1956. Culegere de Studii (Chișinău : Tehnica-Info), 2015.

[viii] Vt Veaceslav Stăvilă, “Evoluția componenței naționale a elitei politico-economice a RSSM”, Revista de Istorie a Moldovei, no. 4, 1996, lk 38-41.

[ix] Vt Igor Cașu, “Was the Soviet Union an Empire? A View from Chișinău”, in Dystopia. Journal of Totalitarian Ideologies and Regimes, vol. 1, 2012, lk 277-290.

[x] Hélène Carrère d'Encausse, La gloire des nations ou La fin de l'empire soviétique (Paris : Fayard, 1992).

[xi] Игорь Кашу, Игорь Шаров, составители, Республика Молдовы от Перестройки к независимости (1989-1991). Секретные документы из архивa ЦК КПМ (Chișinău: Cartdidact, 2011) 692 c. Terviktekst: https://usm-md.academia.edu/IgorCasu.

Repressioonid:

[i] Alexei Memei, Teroarea comunistă în RASSM (1924-1940) și RSSM (1944-1947) (Chișinău: Serebia, 2012), lk 59-67. Parim üldine allikas punase ja valge terrori kohta: Alter Litvin, Krasnyi i Belyi Terror v Rossii, 1918-1922 (Moscow: Iauza-Eksmo, 2004).

[ii] Vt V. Danilov, R. Manning, L. Viola, eds., Tragedia sovetskoj derevni. Kollektivizatsia i raskulachivanie. Dokumenty i materaily, vol. 1-5 (Moscow: ROSSPEN, 1999).

[iii] Chiril Stratievschi, Golod 1932-1933 gg. v Moldavskoj ASSR (Chișinău: CETINI, 2001); Igor Cașu, Dușmanul de clasă. Violență, represiuni politice și rezistență în R(A)SS Moldovenească, 1924-1956 (Chișinău: Cartier, 2014), lk 64.

[iv] Vt peatükki puhastajate puhastamise kohta Moldaavia ANSVs: Marc Junge, Lynne Viola, Jeff Rossman, eds., Chekisty na skam’e posudimykh. Snornik statej (Moscow: Probel-M, 2017), lk 596-630.

[v] Elena Postică, “Deputaţii Sfatului Ţării represaţi în anul 1940”, Cugetul, martie, 1998, lk 92-98.

[vi] Vt Valeriu Pasat, Trudnye stranitsy istorii Moldovy (1940-1950-e gody) (Moscow: Terra, 1994).

[vii] Cașu, Dușmanul de clasă, lk 133-136.

[viii] Florin Constantiniu, Trecerea Nistrului, 1941: o decizie controversată (București: Albatros, 1995).

[ix] Vt Vladimir Solonari, Purifying the Nation: Population Exchange and Ethnic Cleansing in Nazi-Allied Romania (Washington, DC: John Hopkins University Press, 2009); Diana Dumitru, The State, Antisemitism, and Collaboration in the Holocaust. The Borderlands of Romania and the Soviet Union (New York: Cambridge University Press, 2016); Traşcă, Ottmar, ed. „Chestiunea evreiască” în documente militare române, 1941-1944 (Iaşi: Institutul European & Bucureşti, Institutul „Elie Wiesel”, 2010).

[x] Vt Viorica Olaru-Cemîrtan, Deportările din Basarabia, 1940-1941, 1944-1956 (Chișinău: Pontos, 2014).

[xi] Serguei Digol, “Operatsia IUG v levoberezhnoj Moldavii: zabytyi fragment reabilitirovannoj pamyati”, Ab Imperio, no. 2, 2004, lk 269-296.

[xii] Vt Emily B Baran, Dissent on the Margins. How Soviet Jehovah’s Witnesses defied Communism and lived to Preach About it (New York: Oxford University Press, 2016) ja Nicolae Fuștei, Persecutarea organizației religioase Martorii lui Iehova. Operația Sever (1951), RSSM (Chișinău: Cuvântul-ABC, 2013).

[xiii] Ellman, Michael. „The 1947 Soviet famine and the entitlement approach to famines”, Cambridge Journal of Economics, vol. 24 (September 2000), lk 613.

[xiv] Vt Igor Cașu, Mark Sandle, “Discontent and Uncertainty in the Borderlands: Soviet Moldavia and the Secret Speech 1956–1957”, Europe-Asia Studies, 64:4, 2014, lk 613-644.

[xv] Pasat, Trudnye stranitsy, lk 746-747.

[xvi] Mihai Tașcă, “Zece ani pentru ochii lui Stalin”, Historia, 2, 2011, kättesaadav: https://www.historia.ro/sectiune/general/articol/zece-ani-in-gulag-pentru-ochii-lui-stalin (külastamise kuupäev 20. mai 2020).

[xvii] Vt Elena Postică, ed., Cartea Memoriei. Catalog al victimelor totalitarismului comunist (Chișinău: Știința, 1999-2005), vol. I-IV.

[xviii] Põhjalikum käsitlus: Igor Caşu, „Political Repressions in Moldavian SSR after 1956: towards a Typology based on MGB files”, Dystopia. Journal of Totalitarian Ideologies and Regimes, vol. I, no. 1-2, lk 89-127.

 

Majandus:

[i] Elena Osokina, Za fasadom stalinskogo izobilia (Moscow: ROSSPEN, 2008); James Heinzen, The Art of Bribe. Corruption under Stalin, 1943-1953 (New Haven and London: Yale University Press, 2016).

[ii] Alexander Erlich, The Soviet Industrial Debate, 1922-1928, Cambridge, Mass., Harvard University Press, 1960; Alex Nove, ed., Economic Rationality and Soviet Politics, New York: Praeger, 1964, lk 17-39. Värskemad käsitlused: Stephen Kotkin, “Modern Times: The Soviet Union and the Interwar Conjuncture,” Kritika: Explorations in Russian and Eurasian History, 2, no. 1 (2001): lk 111-164, ja Mark Edele, Stalinist Society, 1928-1953, Oxford: Oxford University Press, 2011, lk 193-212.

[iii] „Sisemaise kolonialismi” kontseptsiooni töötas välja Michael Hechter (1975) ja seda laiendas Venemaale ja Nõukogude Liidule Alexander Etkind, Internal Colonization: Russia’s Imperial Experience, Cambridge, UK: Polity, 2011.

[iv] Robert W. Davies, Stephen Wheatcroft, The Years of Hunger: Soviet Agriculture, 1931-1933 (New York: Palgrave Macmillan, 2003), lk 401.

[v] Michael Ellman, “The 1947 Soviet Famine and the Entitlement Approach to Famines,” Cambridge Journal of Economics 24 (2000): lk 613. Sõjajärgse näljahäda kohta vt põhjalikumalt: Veniamin Zima, Golod v SSSR, 1946-1947: Prichiny i posledvstviia (Moscow: Institut Rossiiskoj Istorii RAN, 1996) ja Nicholas Ganson, The Soviet Famine of 1946-47 in Global and Historical Perspective (New York: Palgrave Macmillan, 2009). Näljahädast Nõukogude Moldaavias: A. M. Ţăranu, I. I. Şişcanu, M. Gribincea et al., eds., Golod v Moldove, 1946-1947. Sbornik dokumentov, Chişinău, Ştiinţa, 1993 ja Igor Cașu, “Golod 1946-1947 gg. v Moldavskoj SSR: prichiny i posledstvia”, in З Архiвiв ВУЧК-ГПУ-НКВД-КГБ, 2 (43), 2014, lk 211-256.

[vi] Ion Șișcanu, Desțărănirea țărănească a Basarabiei (Chișinău: Adrian, 1994), lk 159.

[vii] Vt Коллективизация крестьянских хозяйств в правобережных районах Молдавской ССР. Документы и материалы, Кишинев, составители В. И. Царанов, С.Я. Афтенюк, К. Е. Олейник, М.К. Сытник, И. И. Терехина, Картя Молдовеняскэ, 1969.

[viii] Elena Zubkova, Pribaltika in Kreml’ (Moscow: ROSSPEN, 2008); Constantin Iordachi, Arnd Bauerkamper, eds. The Collectivization of Agriculture in Communist Eastern Europe. Comparison and Entanglements (Budapest: CEU Press, 2014).

[ix] Voprosy Ekonomiki, no. 4, 1970, lk 128.

[x] Vt Igor Cașu, “Modernizarea economică în Basarabia, 1944-1989: abordare comparativă”, in Revista de istorie a Moldovei, no. 3-4, 1998. Vt ka V. I. Țaranov, V. I. Po puti industrializatsii (Chişinău: Ştiinţa, 1975), ja Sergiu Chircă, Regional’nye problemy processa sozdanija material’no – tehnicheskoj bazy komunizma v SSSR (Chişinău: Cartea Moldovenească, 1979).

[xi] Vt Ivan I. Bodiul, Dorogoj zhizni. Vremea, sobytia, razdum’ja. Vospominania (Chișinău: Kușnir i CO, 2001).

Ühiskond ja kultuur:

[i] Alexander Zinoviev, Homo Sovieticus (London: Paladin Grafton Books, 1986); Octavian Țîcu, Homo Moldovanus Sovietic. Teorii și practice de construcție identitară în R(A) SSM, 1924-1989 (Chișinău : ARC, 2019).

[ii] Vt Deborah A. Field, Private Life and Communist Morality in Khrushchev’s Russia (New York: Peter Lang, 2007).

[iii] Ju. Bromley, Etnos i etnografia (Moscow: Nauka, 1973); Valery Tishkov, Ethnicity, Nationalism and Conflict in and after the Soviet Union (London: Sage, 1997).

[iv] Bilinsky, V. „The Concept of the Soviet People and its implications for Soviet Nationality Policy”, Annals of the Ukrainian Academy of Sciences in the United States, vol. 13, no. 37-38, 1978.

[v] Miroslav Hroch, National Preconditions of National Revival in Europe (Cambridge, UK: Cambridge University Press, 1985).

[vi] Vt Igor Cașu, „Politica națională” în Moldova Sovietică, 1944-1989 (Chișinău: Cartdidact, 2000); ja „Was the Soviet Union an Empire? A View from Chișinău”, Dystopia. Journal of Totalitarian Ideologies and Regimes, vol. 1, 2012, lk 277-290 (venekeelne versioon: Neprikosnovennyi Zapas, vol. 78, 4/2011, kättesaadav:http://magazines.russ.ru/nz/2011/4/ka13.html

[vii] Schrad, Mark Lawrence. “Rag doll nations and the politics of differentiation on arbitrary borders: Karelia and Moldova”, in Nationalities Papers, vol. 32, no.2, 2004, lk 457-496.

[viii] Vt Igor Cașu, ”The Quiet Revolution”: Revisiting the National Identity Issue in Soviet Moldavia at the height of Khrushchev’s Thaw (1956), Euxeinos, University of Saint Gallen, (Switzerland), no. 15-16, 2014, lk 77-91. Vt ka Petru Negură, Ni héros, ni traîtres. Les écrivains moldaves face au pouvoir soviétique sous Staline (Paris : L’Harmattan, 2009).

[ix] Vt Michael Bruchis, Nations, nationalities, peoples: a study of the nationalities policy of Communist Party in Soviet Moldavia (Boulder Co.: East European Monographs 1984); Dennis Deletant, “What self-determination mean for the Moldavians”, The Soviet Union and the challenge of the future, vol. 3, Ideology, culture and nationality (New York: Paragon House, 1987); Derbyshire, W.W. “Russification versus De-Russification: some Linguistic Thoughts”, Allworth, P. Ethnic Russia in the USSR. The Dilemma of Dominance (New York: Pergamon Press, 1980).

[x] Vt Klaus Heitmann, Limbă și politică în Republica Moldova (Chișinău: ARC, 1998).

[xi] Vt Anton Moraru, Istoria Românilor. Basarabia și Transnistria, 1812-1993 (Chișinău: Tipografia Centrală, 1994), lk 431-450; 490-523; Octavian Țîcu, O istorie ilustrată a românilor de la est de Prut, 1791-prezent (Chișinău: Litera, 2019); Mihai Ștefan Poiată, ROCK-ul, NOROC-ul și noi (Chișinău: ARC, 2013).

Militarism:

[i] Svetlana Suveică, “Loyalties in the Age of Extremes: Local Officials in Bessarabia during World War II (1939–1945)”, Jahrbücher für Geschichte Osteuropas, Volume 65, Number 4, jaanuar 2018, lk 560-596.

[ii] Vt näiteks Boris Vasilievi mälestusi, Stalin mi-a furat copilăria (Chişinău: Editura Baştina-Radog, 2010).

[iii] Teadaolevalt ei ole hetkel olemas trükiseid, mis käsitleksid Nõukogude sõjaväge Moldaavia NSVs. Käesolev osa põhineb Moldova Vabariigi ühiskondlik-poliitiliste organisatsioonide arhiivide ja Moldaavia Kommunistliku Partei Keskkomitee juures asunud Parteiajaloo Instituudi endise arhiivi (rumeenia keeles: Arhiva Organizațiilor Social-Politice din Republica Moldova, AOSPRM), ning Moldaavia NSV siseministeeriumi arhiivi (AMAIRM-MVD) ja Moldaavia NSV KGB (ASISRM-KGB) arhiivi trükis avaldamata dokumentidel.