Saksamaa (Saksa Demokraatlik Vabariik)

Kommunistlik diktatuur Ida-Saksamaal (1949-1990)

1949. aastal loodud Saksamaa Demokraatlik Vabariik pidi Nõukogude Liidu arvates kujunema sotsialistliku süsteemi visiitkaardiks. Natsliku Saksamaa purustamise järel Nõukogude okupatsioonitsoonis tekkinud riik tugines algusest peale ulatuslikule vägivallale. Juba Punaarmee sissetung Saksamaale tõi kaasa ulatusliku vägivalla tsiviilelanikkonna hulgas, tapmised, vägistamised, röövimised.

Järgnes poliitiline terror, mis ei suundunud aga sedavõrd natside vaid kristlike-demokraatide, sotsiaaldemokraatide ja teiste demokraatlike erakondade esindajate vastu. Kümned tuhanded arreteeriti ning paigutati endistesse natside koonduslaagritesse, kus vangide suremus polnud väiksem natside omast. Poliitilise vastupanu mahasurumine viis sotsialistliku süsteemi kehtestamiseni, mille areng hakkas Lääne-Saksamaale aga peagi alla jääma.

See viis 1953. aastal ülestõusuni, mis suudeti maha suruda vaid nõukogude tankide abil. Kokkupõrgetes hukkus 50 inimest, üle 10 000 arreteeriti. Suurenenud põgenemine läände viis 1961.aastal Berliini müüri rajamiseni. Täites SDV valitsuse korraldust tulistasid piirivalvurid piiriületuskatsel surnuks vähemalt 133 inimest. Järgnevatel aastatel langesid Ida-Saksamaal elavad inimesed efektiivse julgeolekuasutuse STASI terrori alla. Vastupanuliikumist jälitati halastamatult, üritades teisitimõtlemist juba eos maha suruda. STASI poolt loodud hirmuõhkkonnale vaatamata varises kommunistlik süsteem Ida-Saksamaal 1989. aastal mõne kuu jooksul kokku.

Ajalooline ülevaade

Kahe sõja vahelistel aastatel toimus Saksamaal vihane poliitiline võitlus. Eriti aktiivne oli see 1930ndate aastate alguses, kui Saksamaa Kommunistlik Partei (KPD, asutati kongressil, mis toimus 31.12.1918–01.01.1919) võitles võimu haaramiseks natside vastu, kes olid koondunud NSDAPsse.  Lõpuks võitsid viimased ja 30. jaanuaril 1933 määras Weimari Vabariigi president Paul von Hindenburg kantsleriks Adolf Hitleri. Natsid alustasid totalitaarse riigi ehitamist ning surusid jõhkralt maha opositsioonilised jõud, kaasaarvatud kommunistid.

Märtsis 1933 KPD keelustati ja need parteiliikmed, kes olid suutnud vältida paigutamist koonduslaagritesse, põgenesid välismaale, sageli Nõukogude Liitu. 1939. aastal allkirjastati Hitleri-Stalini pakt, mis jagas Euroopa kahe totalitaarse võimu vahel. Kohe varsti algas Teine maailmasõda. Juunis 1941 pööras Hitler oma sõjamasina Stalini Nõukogude Liidu vastu. Pärast mitmeid aastaid sõjalist edu pöördus õnn 1942–1943 aastal, kui Kolmas Reich oli sunnitud asuma kaitsele. Sel ajal moodustati Nõukogude Liidus Kremli algatusel Vaba Saksamaa Rahvuskomitee. Selle liikmed Wilhelm Pieck ja Walter Ulbricht, kes olid varem kuulunud kommunistlikkusse parteisse, ootasid Saksamaa lõplikku alistumist, et astuda taas poliitilisele areenile. Aprillis 1945, mõni päev enne Kolmanda Reichi kapitulatsiooni, viidi nad juba Berliini.

Vahetult pärast kaotatud sõda jagati Saksamaa neljaks okupatsioonitsooniks (Ameerika, Briti, Prantsuse ja Nõukogude), samuti jagati neljaks sektoriks Berliin. Nõukogude okupatsioonitsooni kuulus viis Saksa liidumaad (Brandenburg, Mecklenburg, Saksimaa, Saksi-Anhalt ja Tüüring) ja seda valitses Nõukogude sõjaväeadministratsioon Saksamaal eesotsas marssal Georgi Žukoviga. Augustist 1945 kuulus kogu võim Saksamaal liitlaste kontrollkomisjonile. Suurriikide poliitika tugines nn neljale D-le: demilitariseerimine, demokratiseerimine, denatsifitseerimine ja detsentraliseerimine. Paraku tekkis Teise maailmasõja võitjate hulgas terve rida lahkarvamusi, mis lõpuks panid alguse mitukümmend aastat kestnud külmale sõjale. Üheks tüliõunaks oli erinev nägemus Saksamaa tulevikust.

Nõukogude Liit surus peale riigi ühendamist lootuses, et nõukogudele lojaalsed poliitikud võtavad valitsusohjad oma kätte. Teised suurriigid seevastu ei pooldanud sellist plaani ning alustasid eraldi riigi rajamist, mis koosnes nende kolmest okupatsioonitsoonist. Konflikt tipnes NSV Liidu poolt korraldatud Berliini blokaadiga, mille tulemusena linnaosad, mis kuulusid Prantsuse, Ameerika Ühendriikide ja Suurbritannia administratsiooni alla, lõigati ära ülejäänud maailmast. Blokaadi ajal (juuni 1948–aprill 1949) varustati kogu linna ainult õhusilla kaudu. Kokku tehti selle perioodi vältel 280 000 lendu.

Saksamaa jaotus muutus ametlikuks Saksa Föderatiivse Vabariigi loomisega septembris 1949. Uus riik koosnes Ameerika, Briti ja Prantsuse tsoonidest läänes. Vastuseks asutati Nõukogude okupatsioonitsoonis 7. oktoobril 1949 Saksa Demokraatlik Vabariik (SDV). Seega jagunes Saksamaa rohkem kui 40 aastaks kaheks erinevaks riigiks: demokraatlik riik kapitalistliku majandusega läänes ja tsentraalselt juhitud majandusega diktatuuririik idas.

Ida-Saksamaa kujunes järkjärgult suhteliselt suveräänseks riigiks. Kuigi 1949. aastal Nõukogude sõjaväeadministratsioon andis võimu üle SDV juhtkonnale, ei lõpetanud ta koheselt oma tegevust. Selle asemel jätkas ta Nõukogude kontrollkomisjonina, mida pärast 1953. aastat kutsuti Kõrgemaks komisjoniks. Nõukogude Liit leevendas samuti Ida-Saksamaa makstavaid reparatsioone ja kärpis SDVs asuvate Nõukogude vägede ülalpidamiseks nõutud makseid. Samal ajal integreerus SDV järjest rohkem nõukogude blokki. Ida-Saksa riik sõlmis bloki teiste liikmetega bilateraalsed lepingud ning liitus Vastastikuse Majandusabi Nõukoguga ning Varssavi paktiga vastavalt 1950. ja 1956. aastal.

SDV algusaastatel (1949–1961) domineeris nõukogude sotsiaalmajandusliku mudeli järgimine. See ei toimunud ilma konfliktide ja pingeteta. Märkimisväärseim tagasilöök toimus juunis 1953, kui paljudes Ida-Saksamaa linnades toimusid manifestatsioonid ja streigid. 1961. aastal püstitati Berliini müür, mis jagas linna kindlalt kahte ossa ja seega viis lõpule Saksamaa füüsilise jaotamise.

Järgmist perioodi (1961–1971) iseloomustab stabiliseerumine ja moderniseerimine, mis avaldus elatustaseme pidevas tõusus. Võimumonopol püsis Saksamaa Sotsialistliku Ühtsuspartei (SED) kätes. 1971. aastal asendas Walter Ulbrichti SEDi juhi kohal Erich Honecker. Honeckeri valitsusajal (1971-1989) läbiviidud poliitika ei erinenud oluliselt tema eelkäija omast. Sellegipoolest võitles SDV kasvavate sotsiaalraskustega ja kasvava ühiskondliku rahulolematusega, mis avaldusid poliitilise ja ühiskondliku opositsiooni pidevas kasvus. Kuigi Honecker oli vastu Gorbatšovi algatatud muudatustele, ei vältinud see süsteemi lõplikku kokku kukkumist. 1989. aasta oktoobris-novembris toimunud massidemonstratsioonid ja Berliini müüri langemine (7.–8. november) viis SDV lagunemisele 3. oktoobril 1990 ja kahe Saksamaa taasühinemisele.

Poliitika

Juunis 1945, kui hakati lubama „antifašistlike” ühenduste loomist, asutas rühm Moskvast tulnud emigrante, keda juhtisid Wilhelm Pieck ja Walter Ulbricht, teistkordselt Saksamaa Kommunistliku Partei (KPD). See toimus koos kommunistidega, kes olid ellu jäänud Kolmanda Reichi vanglates ja laagrites. KPD etteotsa asus Wilhelm Pieck, sõjaeelne kommunist ja Riigipäeva liige. Partei kasvas kiiresti ja juba aprillis 1946 oli seal 500 000 liiget. Varsti pärast seda asutati Saksamaa Sotsiaaldemokraatlik Partei, mille esimeheks oli Otto Grotewohl, Kristlik Demokraatlik Liit (CDU) ja Saksamaa Liberaaldemokraatlik Partei (LDPD). Need parteid moodustasid Antifašistliku Demokraatliku Bloki, milles domineerivat osa mängisid kommunistid.

Kiiresti ning mitte ilma Nõukogude Liidu surveta ühinesid kommunistlik ja sotsiaaldemokraatlik partei ning 21. aprillil 1946 asutati nende baasil Saksamaa Sotsialistlik Ühtsuspartei (SED). Uue partei kaasesimeesteks said Wilhelm Pieck ja Otto Grotewohl. Selleks ajaks oli parteil 1,2 miljonit liiget ja pidevalt astus nende ridadesse uusi liikmeid. Järkjärguliselt hakkasid kommunistid parteis domineerima sotsialistide üle. See saavutati laialdase „puhastusega” kümnendi vahetusel, mille tulemusena heideti välja sadu tuhandeid liikmeid. 1950. aastal võttis SED juhtimise üle Walter Ulbricht. Tal oli ka palju teisi tähtsaid ametikohti, sealhulgas ase-peaminister. Alates aastast 1960 oli ta SDV Riiginõukogu esimees.

Kiire denatsifikatsiooni tulemusena Ida-Saksamaal saadeti kohtu alla 12 807 natsi. Kogu aktsioon viidi aga läbi kaootiliselt ja pinnapealselt. Paljud endised NSDAP ja teiste natsionaalsotsialistlike organisatsioonide liikmed kohanesid uue riigikorraga ja pärast lojaalsusdeklaratsiooni allkirjastamist hakkasid tööle riigiaparaadis. Mitte põhjuseta ei kutsutud SED „väikeste natside suureks sõbraks”. Aastatel 1950–1951 oli komparteis umbes 175 000 endist natsi, moodustades liikmeskonnast 8-10%.

Kommunistide võim kindlustati 1950. aastal ühekojalise parlamendi (Volkskammer) valimistel. Et juhtpositsioonil oleva SED oponendid olid välja visatud ka CDUst ja LDPDst, olid mõlemad erakonnad täielikult allutatud Saksamaa Sotsialistlikule Ühtsusparteile. Veelgi enam, valmisteks oli esitatud vaid üks ühtne Rahvarinde kandidaatide nimekiri, sest eeldati, et kohad parlamendis jaotatakse valimiste järgselt vastavalt eelnevalt planeeritud süsteemile, mis garanteerib kommunistide enamuse. Järgmistel valmistel kasutati sama süsteemi. Ametlikel andmetel sai Rahvarinne 99,7% häältest. SED võttis üle juhtpositsioonid riigis ja hakkas kontrollima kõiki elualasid. Ametlikult kinnitati seda 1968. aasta konstitutsioonis, mis määras juhtiva positsiooni riigis täielikult SEDle.

1971. aastal asendas Walter Ulbrichti parteijuhi kohal Erich Honecker, kes püsis sellel kohal kuni oktoobrini 1989. Nende aastate jooksul kasvas parteiliikmete arv: 1971. aastal oli see 1,9 miljonit ja 1986. aastaks oli tõusnud 2,3 miljonini. Egon Krenz oli viimane SED esimees, kelle juhtimise all ka partei likvideerus detsembris 1989.

Repressioonid

1950. aastal asutati Riikliku Julgeoleku Ministeerium (üldkasutatava nimega Stasi), millele allusid luure ja poliitiline politsei. Algusperioodil oli Stasi tegevuses juhtiv roll nõunikel Nõukogude Liidust. Nende osatähtsus vähenes 1958. aastal. Sellest ajast põhinesid suhted Ida-Saksa ja nõukogude salapolitsei vahel pigem koostööl kui subordinatsioonil. Ministeeriumi esimene juht oli Wilhelm Zaisser, kes koheselt sai ka SED Keskkomitee Poliitbüroo liikmeks. Kõige kauem püsis Stasi eesotsas Erich Mielke (1957–1989), kes 1976. aastal sai SED KK Poliitbüroo liikmeks nagu omal ajal tema eelkäija Zaisser. Stasi allus parteile ning eelkõige partei esimesele sekretärile. Mielke oli tihedas koostöös Ulbrichti ja hiljem Honeckeriga.

Stasi peamisteks ülesanneteks olid kontroll elanikkonna üle ja vastuluure. Organisatsiooni struktuur tegi aja jooksul läbi mitmeid muutusi. Tähtsaimad suunad olid luure, vastuluure, majanduse ja transpordi kontroll, võitlus vastupanuliikumisega, riigiasutuste ja poliitika kontrollimine, võitlus poliitiliste oponentidega ning sisekontroll Rahvapolitseis (Volkspolizei) ja Rahvaarmees (Nationale Volksarmee). Lisaks eksisteerisid eriüksused, mis olid spetsialiseerunud läbiotsimistele, pealtkuulamisele, varjatud jälgimisele, uurimisele ning riigitegelaste julgeolekule. Lisaks Berliini peakorterile, oli Stasil 1952. aastal neliteist, ja aastal 1989 viisteist piirkondlikku allüksust.

Isikkoosseis kasvas kiiresti: 1952. aastal 1 100 töötajat; 1952. aastal üle 10 000, 1955 – ligi 15 000 ja peaaegu 30 000 inimest 1965. aastal. Kasv jätkus: 1975. aastal oli Stasis umbes 60 000 ja 1989. aastal 91 015 töötajat. Seega oli organisatsiooni eksisteerimise viimasel aastal üks Stasi ametnik 180 SDV kodaniku kohta. Üheski teises sotsialistlikus riigis ei olnud võrreldavat arvude suhet, mis annab põhjuse oletada, et Ida-Saksa elanikkonda jälgiti kõikidest nõukogude bloki maadest kõige rohkem. Täieliku pildi ühiskonnast saab siis, kui võtta arvesse ka Stasi salajased kaastöölised, keda oli 174 000 aastaks 1989. See tähendab, et igast kümnest SDV kodanikust üks tegi koostööd julgeolekuorganitega.

Aastatel 1950–1989 tehti Stasis kokku umbes 90 000 eeluurimist, mis enamikel juhtudel viis kahtlusaluse vangistamiseni. Peab siiski märkime, et enamik neist eeluurimistest toimus 50ndatel (umbes 3 200 aastas). Aja möödudes muutusid karistused vähem karmiks – kui 1950. aastatel saadeti inimesed tavaliselt pikkadeks aastateks vangi, siis 1980. rakendati selliseid karistusi suhteliselt harva. Esialgsete arvestuste järgi mõisteti aastatel 1945–1989 poliitilistel põhjustel süüdi 170 000-280 000 inimest.

1945–1950 oli veel üheks represseerimise vormiks saatmine Nõukogude Liidu poolt juhitavatesse sunnitöölaagritesse. Sellist karistust kohaldati peamiselt tõeliste või oletatavate natside, kuid ka poliitiliste oponentide puhul. Alguses oli erilaagreid kümme, hiljem kolm. Sageli olid laagrid endiste natslikke koonduslaagritega samades paikades, näiteks Buchenwald. Kõige tagasihoidlikemate arvestuste kohaselt hoiti neis laagrites kuni nende sulgemiseni 1950. aastal umbes 122 000 vangi. Umbes kolmandik neist suri vangistuses. Režiimi ohvrite hulka kuuluvad ka need 327 inimest, kes hukkusid seadusevastasel piiriületamise katsel, et pääseda Lääne-Saksamaale.

 

Majandus

1945. aastal võttis Nõukogude Liit suure osa Ida-Saksa tööstusest oma kontrolli alla. Toodangut kasutati peamiselt reparatsioonide maksmiseks NSVL-le. SDV sai kontrolli oma tööstusettevõtete üle tagasi 1953.a. Neljakümnendate lõpu-aastatel alustasid võimud natsionaliseerimisprogrammiga, mille käigus muudeti paljud eraomanduses olnud tehased riigiettevõteteks. 50ndate keskel koosnes riigisektor 5 700 ettevõttest, kus töötas 2,2 miljonit inimest. Erasektor siiski jätkas eksisteerimist, peamiselt kaubanduses ja teeninduses – 13 000 ettevõttes sai tööd 500 000 inimest. See olukord kestis 1972. aastani, mil riik võttis üle enamiku eraettevõtlusest.

Nõukogude sõjaväevõimud konfiskeerisid maavaldused, mille suurus ületas 100 ha, samuti maaomandid, mis olid kuulunud sõjakurjategijatele või endistele NSDAP liikmetele. Ka võeti üle riigifarmid. Tulemuseks oli, et 35% põllumajandusmaast tükeldati ja jagati vaesematele talupoegadele ja Poolale antud territooriumilt saabunutele. Seega jaotus enamik põllumaast väikeste talude vahel. 1951. aastal likvideeriti sundkollektiviseerimise käigus ka need ja loodi riiklikud põllumajandustoodangu kooperatiivid. Kui 1961. aastal kuulutati kollektiviseerimine võidukalt lõppenuks, siis endastmõistetavalt ei mainitud talupidajate vastuhakke ega nende emigreerumist Lääne-Saksamaale.

Nagu teisteski kommunistliku režiimiga riikides, toetus SDV majandus plaanimajandusele ja normitäitmisele. Esimene viisaastaku (1951–1955) plaani peamiseks eesmärgiks oli intensiivistada rasketööstust, mis siiski mingil moel ei parandanud Ida-Saksamaa elanikkonna olukorda. Rahulolematus võimudega pöördus avalikuks mässuks juunis 1953 kui valitsus otsustas töölistelt nõuda sama palga eest rohkem tööd. Juuni ülestõus levis rohkem kui 250 linna ja sundis SED juhtkonda revideerima oma majanduspoliitikat nii, et ka elanikkonna materiaalseid vajadusi arvestataks. Parandati varustatust ja kaotati toiduainete kaardisüsteem.

Majanduse jaoks oli siiski pidevalt kasvavaks probleemiks tööealise  elanikkonna emigreerumine Lääne-Saksamaale ning madal sündimus. Aastatel 1948–1961 emigreerus umbes 3 miljonit inimest. See oli ka üheks põhjuseks, miks otsustati sulgeda piir ja ehitada Berliini müür.

1963. aastal võeti vastu uus majandusstrateegia, mis lubas teatud detsentraliseerimist ja piiratud iseotsustamist ettevõtetele (võimalus planeerida oma üldkulusid, hindu ja kasumeid). Võrreldes teiste nõukogude bloki maadega parandas see majanduse olukorda. Samal ajal hakkas riik tagama mitmeid kulukaid sotsiaalseid hüvesid,  hakati mõtlema paremate elamistingimuste loomisele ning alustati põhitoiduainete ja üüri subsideerimist. See suund tugevnes, kui Honecker sai võimule. Samas loobus aga uus juht varasemast majanduspoliitikast ja suurendas taas riigi kontrolli majanduse üle.

Need kulutused sotsiaalsfääris tõid kaasa majandusraskusi, sest ühe rahastamisallikana kasutati välislaenusid. Järgmiseks probleemiks oli SDV-sse imporditavate toorainete (peamiselt nafta) hindade tõus 1970ndatel. Selle tulemuseks oli negatiivne väliskaubandusbilanss ja tohutud võlad. Kõik see koos tsentraalselt juhitud majandusega viis SDV majandusliku allakäiguni 1980ndatel. Krahhi vältimiseks kasutati erinevaid meetmeid kaasaarvatud poliitvangide „eksport” Lääne-Saksamaale. Aastatel 1964–1989 „ostis” Lääne-Saksa valitsus rohkem kui 33 000 poliitvangi makstes nende eest SDVle astronoomilise summa – peaaegu 3,5 miljardit DM. Sellegipoolest ei suutnud Ida-Saksa võimud lahendada kuhjuvaid probleeme ja vältida maa majanduslikku langust.

 

Ühiskond ja kultuur

Sõja lõppedes võttis Nõukogude Liit koheselt ette samme kultuurielu taastamiseks.  Lühikese aja jooksul organiseeriti rohkelt teatrietendusi ja kontserte üle kogu maa. Kavatsus oli luua mulje normaalsuse tagasitulekust pärast aastaid kestnud sõjakoledusi. Selleks prooviti kaasata (eelistatavalt vasakpoolsete vaadetega) tuntud saksa näitlejaid ja artiste, kellele esialgu anti suhteliselt lai loominguvabadus. Nõukogude võimukandjate eesmärgiks oli kasutada neid viigilehena, et varjata uue totalitaarse süsteemi repressiivset iseloomu. Olukord muutus 1948. aastal, kui seni suhteliselt sageli toimunud ülesastumised keelati ja ainsaks lubatud kunstisuunaks sai sotsialistlik realism.

Samal ajal toimusid märkimisväärsed ümberkorraldused hariduses. Koolides ja ülikoolides hakati erilist tähelepanu pöörama ideoloogilistele distsipliinidele. Prooviti suurendada töölisklassi või talupoegade hulgast pärit õpilaste arvu. Asutati erilised ettevalmistuskursused, et sellised noored oleksid võimelised astuma ülikooli. Eriti edukad olid 1950ndate esimesed aastad, mil töölisnoorte osa õppurite hulgas tõusis 53%-ni. Õpetajaid ja ülikooli õppejõude survestati, et nad astuksid SED liikmeks ja näitaksid niiviisi üles lojaalsust.

1956. aastal leidis aset lühike sulaperiood pärast seda, kui mõned kunstiinimesed hakkasid kritiseerima kultuuripoliitikat. Sellegipoolest haaras 1956–1957 aastavahetusel ohjad taas SED ning hakkas taastama ideoloogilist distsipliini teaduses ja kunstis. Selle tulemusena langesid kriitikud repressioonide ohvriks ja 1959. aastal arendati välja uus kultuurisuund. See uus kurss keskendus kultuuri- ja töölismaailma lähedusele. Sotsialistlik realism kunstisuunana, kuigi erinevates variatsioonides, sai kohustuslikuks kõikidele kultuuriinimestele kuni SDV lagunemiseni. Samal ajal isoleeriti Ida-Saksamaa igasugusest välismaisest kunstist ja teadusest, kaasaarvatud sellest, mis toimus teistes sotsialistlikes riikides. Eriti vastuoluline oli see, et mõned raamatud ja filmid, mille SDV tsensorid tagasi lükkasid, said võimaluse ilmuda Nõukogude Liidus.

Ida-Saksa teadlased said sageli kasutada oma akadeemilist vabadust vaid nõnda, et viitasid ideedele, mida oli juba kirjeldatud nõukogude teaduslikus kirjanduses. Sel ajal oli käibel rahvanali SDV uue vapi kohta, millel olevat kolm tšillipiprakauna, mis osutasid sellele, et  tegemist oli kõige väiksema, kõige punasema ja kõige kibedama riigiga. Selles oli ka terake tõtt.

Tegelikult ei järginud mitte kõik kunstiinimesed pimedalt partei poolt määratud kurssi. Üks kuulsamaid režiimi kriitikuid oli poeet ja laulja Wolf Biermann. 1965. aastal keelati tal avalikud esinemised ja novembris 1976 läksid võimud veelgi kaugemale, võttes talt ära kodakondsuse. Olgugi, et see vallandas loomeinimeste hulgas vihase protestilaine, jäid võimukandjad enesele kindlaks ning rakendasid uusi repressioone ka Biermanni pooldajate vastu. Osa intelligentsist kaotas siis lõplikult kõik oma illusioonid SDV suhtes ja otsustas lahkuda riigist.

Vajalik on märkida, et ka sporti kasutati propagandistlikel eesmärkidel. Erilist tähelepanu pöörati edu saavutamisele olümpiamängudel, sest see tõstis Ida-Saksa rahvusvahelist prestiiži ning suurendas valitseva võimu autoriteeti kodumaal. Et võita nii palju medaleid kui võimalik, anti sportlastele keelatud aineid. Kuigi tulemuseks olid paljud kuldmedalid, ilmnes tõsiseid kõrvaltoimeid. Pärast 1990. aastat maksti 167 sportlasele terviskahjustuste eest kahjutasu.

 

Militarism

Alguses ei olnud kummalgi Saksa riigil oma relvajõude. Võitjariigid olid võtnud suuna Saksamaa totaalsele demilitariseerimisele. Sellegipoolest loodi Idatsoonis paramilitaarne politseijõud, mida alates 1952. aastast kutsuti KVP (Kasernierte Volkspolizei). Nendest võrsus NVA (Nationale Volksarmee), mis lõplikult moodustati  jaanuaris 1956 ja peaaegu koheselt inkorporeeriti Varssavi pakti struktuuridesse. Saksa relvajõudude loomine Elbe mõlemal kaldal oli vastuseks muutunud rahvusvahelisele olukorrale. Maailm oli jõudnud külma sõja ajajärku, kus mõlemad superriigid otsisid kasutust Saksa liitlaste sõjalisele võimekusele.

„Asutage vaikselt rahvaarmee. Patsifismi aeg on ümber”, kirjutas oma märkmetes Wilhelm Pieck  pärast kohtumist Staliniga. Armee kasvas kiiresti ja 1960. aastal oli seal 140 000 sõdurit. Ida-Saksa sõjaväge tugevdas 1962. aastal kehtestatud ajateenistuskohustus. Kokku pidi Ida Saksa armees teenima 2,5 miljonit SDV kodanikku. Kõik neist pidid läbima ka ideoloogilise väljaõppe, mis oli mõeldud „sotsialistliku isiksuse” kasvatamiseks.

Ida-Saksamaa strateegiline asendi tõttu panid võimukandjad peamist rõhku kaitsevõimele. Seetõttu nõuti, et sõjaline mõtlemine oleks iga kodaniku igapäevaelu osa. 1950ndate aastate algusest peale organiseeriti koolides laskeharjutusi, väliõppe mänge, riviharjutusi ja teisi üritusi, et sõjaväkke astumine oleks populaarne. 1978. aastal teatas Honecker: „Ei ole ühtegi ühiskondliku elu valdkonda, mis ei oleks tihedalt seotud riigikaitsega!” Need ei olnud ainult sõnad. Sel ajal juurutati keskkoolides sõjaline algõpetus, kus anti nii teoreetilist kui ka praktilist väljaõpet. Tüdrukud pidid läbi tegema tsiviilkaitse kursuse. Lisaks olid sõjalised aspektid esindatud ka teistes õppeainetes – õpikutes olid lood Rahvaarmee vapratest sõduritest, laulutundides lauldi sõdurilaule ja joonistustunnis joonistati tanke ja suurtükke.

Riigikaitse õppimine algas juba lasteaias. Õppeplaan nägi ette järgmist: „Lapsed täiendavad sügavuti oma teadmisi relvajõududest. Nad koguvad vastavaid pilte ja räägivad neist oma õpetajatega; kui võimalik loovad nad sõbralikke kontakte relvajõudude esindajatega”. Televisioonis, raadios samuti ka laste- ja noorsooraamatutes käsitleti sageli sõjaväega seotud teemasid. Veelgi enam – 1952. aastal loodi tööstusettevõtetes „töölisklassi võitlusgrupid”. Kuid mitte ainult töölised ei pidanud osalema kaitsetegevuses ja propagandaüritustes. Kontoritöötajad ja teadlasedki olid sunnitud osa võtma sõjalistest või tsiviilkaitse õppustest. 

 

Kirjandus:

A Handbook of The Communist Security Apparatus in East Central Europe 1944-1989, eds. Kamiński Łukasz, Persak Krzysztof, Warsaw 2005

Cziomer Erhard, Historia Niemiec Współczesnych 1945-2005, Warsaw 2006

Gieseke Jens, Stasi. Historia 1945-1990, Cracow 2010

Jaskułowski Tytus, Władza i opozycja w NRD 1949-1988. Próba zarysu, Wrocław 2007

Krasuski Jerzy, Historia Niemiec, Wrocław 2008

Lexikon der DDR-Sozialismus : das Staats- und Gesellschaftssystem der Deutschen Demokratischen Republik, eds. Rainer Eppelmannand orhers, Paderborn 1996

Mählert Ulrich, Krótka historia NRD, Wrocław 2007

Matkowska Ewa, Propaganda w NRD. Media i literatura, Wrocław 2012

Matkowska Ewa, System. Obywatel NRD pod nadzorem tajnych służb, Cracow 2003

Schroeder Klaus, Der SED-Staat. Partei, Staat und Gesselschaft 1949-1990, Munch 2000

Słownik dysydentów. Czołowe postacie ruchów opozycyjnych w krajach komunistycznych w latach 1956-1989, t. 1-2, Warsaw 2007

Śliwińska Katarzyna, Socrealizm w PRL i NRD, Poznań 2006

The Communist Parties of Eastern Europe, ed. Fisher-Galat Stephen, New York, 1979

Tomaszewski Jan, Europa Środkowo-Wschodnia 1944-1968. Powstanie, ewolucja i kryzys realnego socjalizmu, Warsaw 1992

Wojtaszyn Dariusz, Nie tylko sport…, Wrocław 2008

Wolle Stefan, Wspaniały świat dyktatury. Codzienność i władza w NRD 1971-1989, Warsaw 2003