Üldine

Karl Marxi õpetuse sünge tont

Toomas Hiio, ajaloolane, 21. May 2019

Miks Karl Marxi sünnipäeva tähistamine ei ole hea idee?

4. ja 5. mail 2018, tähistati Trieri linnas Saksamaal 200 aasta möödumist Karl Marxi (1818–1883) sünnist. Pidustusi austas oma kohalolekuga Euroopa Komisjoni president isiklikult. Hiina Rahvavabariik kinkis Trierile üleelusuuruse Marxi kuju. Trieri linn kuulutas välja Karl Marxi aasta. Avati minu näitust, peetakse poodiumdiskussioone ja konverentse. „Mitmetahuline kunsti-, kultuuri- ja teadusprogramm kutsub käsitlema Karl Marxi ja tema loomingut erinevatest vaatenurkadest,“ seisab linna kodulehel.[1]

Trieri linnal on õigus meenutada Karl Marxi 200. sünniaastapäeva ning see oma turismiedenduse vankri ette rakendada. Ka teiste totalitaarsete ideoloogiate alusepanijate ja elluviijate sünnilinnad kannavad jätkuvalt oma nimekate kaaskodanike taaka. Nad teevad seda erinevalt. Mõtleme Gorile Gruusias ja Linzile Austrias, Wuppertalile Saksamaal ja Predappiole Itaalias või Uljanovskile Venemaal ja Shaoshanile Hiinas.

Eestilgi oli 36 aastat oma Kingissepa, kus sündis eesti kommunistide märter Viktor Kingisepp. See linn on juba rohkem kui veerand sajandit jälle Kuressaare. Samal ajal Kuressaarega sai Chemnitz Karl-Marx-Stadtiks. Ka tema on nüüd juba tükk aega jälle Chemnitz. Mälestusüritust üheski neist linnadest Euroopa Komisjoni president vist ei austaks, kui, siis Shaoshanis tänavu detsembris, kui Mao Zedongi sünnist möödub 125 aastat. Maailmapoliitika ennekõike. Kuid 20. sajandi miljonite süütute inimohvrite mälestuse seisukohalt on tegu ühe asja erinevate avaldumisvormidega. Tallinnas ei tähistatud tänavu jaanuaris Alfred Rosenbergi 125. sünniaastapäeva. Ei peetud konverentse ega avatud näitusi. Tegelikult unustati lihtsalt ära ja nii ongi õige. Mis puutub Rosenberg üldse Marxi? Mõlemad olid ennekõike ideoloogid oma utoopiate küüsis. Rosenbergi viis ta utoopia tegelikkusse rakendamine lihtsalt võlla.

Ei saa salata: Marx müüb. Kuigi ta suri 19. sajandil, on ta üks mõjukamaid 20. sajandi riikide ja rahvaste saatusi mõjutanud mõtlejaid ja seda nii Euroopas kui ka Aasias, Aafrikas ja Ladina-Ameerikas. Iseasi on, kuivõrd austamist ja järgimist väärib Marxi ja tema sõbra Friedrich Engelsi ning teiste nende utoopiaist ajendatud mõtlejate ja poliitikute panus Euroopa ajalukku.

On tõsiasi, et marksistlikud poliitilised liikumised kehtestasid ainuvõimule pääsenuna proletariaadi diktatuuri ning need režiimid on süüdi kümnete miljonite süütute inimeste mõrvamises, tapmises ja hukkumises. Sageli ainult sellepärast, et marksistliku ideoloogia visioon maailma tulevikust nendele inimestele selles kohta ei näinud. Vaatamata marksistlikule kriitikale kapitalismi aadressil ja ennustustele kapitalistliku ühiskonnakorralduse peatsest kokkuvarisemisest ja asendumisest sotsialistliku ühiskonnaga ei ole seda möödunud sajandi jooksul kordagi juhtunud üheski arenenud majandusega riigis.

Jätame siin kõrvale II maailmasõja järgse revolutsiooniekspordi Punaarmee tääkide toel. Propaganda loodud näivus – „sotsialismi edukas ülesehitamine“ II maailmasõja järel –, mis fastsineeris miljoneid oma vanemate ühiskonda trotsivaid noori Euroopa ja Põhja-Ameerika riikides rääkimatagi antikolonialistlistlikest vabastusliikumistest Aasia, Aafrika ja Ladina-Ameerika arengumaades osutus lõpuks blufiks ja varises kokku. Oma nooruse Marxi, Engelsi, Lenini, Mao ja nende pisemate jüngrite dogmasid uurides veetnud Lääne noortest said enamasti ontlikud pürjelid, kellel noorusaegu meenutades meel endiselt helgeks läheb, nagu noorusrumalustega ikka on. Aasia, Aafrika ja Ladina-Ameerika nõnda kergesti ei pääsenud. Marksistid, leninistid ja teised kommunistlikud sissid haarasid paljudes riikides võimu ning asendasid ühe diktatuuri teisega. Mõni neist püsis päris kaua, tänu tähtsale geograafilisele asukohale ida-lääne vastasseisus ning selle vastasseisu vajadusest tingitud heldele idabloki toetusele.

Pärast idabloki kokkuvarisemist järgnesid kaos, humanitaarkatastroof ja nurjunud riigi staatus. Mõnel rahval läks paremini, kuid marksistlikku ideoloogiat nemad selle eest tänada ei saa.

Miks Eestis ja küllap mujalgi häälekas pahameel puhkes, kui teatavaks sai, et Euroopa Komisjoni president austab oma isikliku kohalolekuga Trieris Karl Marxi mälestust?

Utoopilistest ja kõlavatest ideedest on vähe, rahvas tahab näha tulemust, teab iga poliitik. Vabadus oli ainult näiline ja elujärg ei paranenud erinevalt nendest riikidest ja rahvastest, kelle ühiskonnakorraldusele marksistlik ideoloogia peatset kadu kuulutas.

Peagi soikus revolutsiooniline hoog. Järgnesid tapatalgud, maailmasõda, ülesehitus, kommunismilubadus, stagnatsioon ja allakäik. Kommunismi asendas arenenud sotsialism ja veel rohkem loosungeid. Kui see oli sotsialism, siis ükski sotsialist selles küll elada ei tahtnud. Kommunistid kommunismikogemust ära oodata ei jõudnudki.

Erinevalt tänastest Lääne-Euroopa keskealistest ja nende vanematest, kes mäletavad ainult maailmaparandavat ideoloogiat, aga pole näinud selle rakendamist, on nende Eesti ja Ida-Euroopa eakaaslaste kogemus täielikum. Siin mäletatakse ideoloogiat ja loosungeid, mis ajaproovile vastu ei pidanud, palju paremini, sest neid sisestati meisse igal haridusastmel alates lasteaiast kuni doktoriõppeni.

Mäletame, sest need loosungid, suurte valgete tähtedega ja alati punasel taustal, ehtisid me kesklinnade hooneid ja kohustuslikke meeleavaldusi (millelt puudumise eest pidid kooliõpilased aru andma) nii 7. novembri lörtsises kui ka 1. mai veel tärkamata kevade halluses, kõrvuti Marxi, Engelsi ja Lenini ning sõltuvalt ideoloogia kohanemisvajadusest veel hulga juba surnud või veel elavate teooria ja praktika klassikute piltidega. Mäletame, sest nende loosungite ja piltidega, Marx nende seas, seostus meie jaoks sund ja aina süvenev totrus, mille vähesteks leevendusteks olid järjest vaimukamad anekdoodid suurte juhtide ja nende ainuõige õpetuse paikapidamatuse ainetel. Aga ka manduva kapitalismi tooted, mille kvaliteedini plaanimajandus kunagi ei küündinud, ja ehk mitte nii kvaliteetne Lääne massikultuur, mis raudsest eesriidest läbi pressis ja selle lõpuks päris katki rebis.

Euroopa on ehitatud vabadusele, õigusele ja õiglusele ning üks tähtsamaid vabadusi on südametunnistuse vabadus. Me aktsepteerime hulga eurooplaste õigust ja vabadust uskuda Marxi õpetusse. Kuid Euroopa Komisjoni president on kõigi eurooplaste komisjoni president ja tema peab arvesse võtma ka nende miljonite kaaskodanike arvamust, kelle jaoks elu Marxi portreede all tähendas ligi poole sajandi pikkust pimedust ning vabaduse, väärikuse ja heaolu puudumist.

„Marxi ideedest õppisid inimesed vabadust, võrdsust ja sõltumatust,“[2] ütles Euroopa Komisjoni president uudisteagentuuri Xinhua andmetel Marxi mälestust austades. Eesti ajalooline kogemus kinnitab, et selles Euroopa osas, kus võimule pääses marksistlik ideoloogia, õpiti Marxi ideedest hoopis teistsuguseid asju. Eesti ei unusta, et me omariiklus, me vabadus ja me iseseisvus hoopis likvideeriti Marxi ideedest õpituna. Samamoodi ei unusta seda ka paljud teised Euroopa riigid ja rahvad.

Artikkel ilmus ajalehes The Baltic Times

[1] http://www.trier.de/kultur-freizeit/karl-marx/karl-marx-jahr-2018/

[2] http://www.xinhuanet.com/english/2018-05/05/c_137156858.htm