Tšehhi (Tšehhoslovakkia)

Kommunistlik diktatuur Tšehhoslovakkias (1948-1989)

Kuigi Tšehhoslovakkia oli 1930.aastatel väheseid riike mandri-Euroopas, mis jäi truuks demokraatia põhimõtetele, langes ta 1938. aastal Müncheni sobingu ohvriks ning vallutati järgmisel aastal Saksamaa poolt. Koos Punaarmee saabumisega 1945.aastal saabusid Tšehhoslovakkiasse tšehhi kommunistid, kes loodud valitsuses järjest suurema mõju omandasid. 1948. aastal kõrvaldasid kommunistid viimased demokraadid valitsusest ning kehtestasid kommunistliku diktatuuri. Läbi viidi ulatuslik natsionaliseerimine, algasid teisitimõtlejate represseerimised ning näidisprotsessid. Kuigi Stalini surma järel olukord mõnevõrra normaliseerus, jäi vaba mõtteavaldus ometi allasurutuks. Teatav liberaliseerumine saabus 1960. aastatel, kulmineerudes „Praha kevadena” ehk katsena üles ehitada „inimnäoline sotsialism”. Selle protsessi lõpetas vägivaldselt Varssavi pakti vägede invasioon, mille ohvriks langes 53 tšehhi ja 19 slovakki. Maalt põgenes 70 000 inimest, hilisemate lahkujatega koos tõusis põgenike hulk 300 000-le. Kehtestatud repressiivne režiim püsis 1989. aastani, mil sametrevolutsiooni käigus kommunism kukutati.

Ajalooline ülevaade

Tšehhoslovakkia sündis 1918. aasta oktoobrikuus Austria-Ungari monarhia lagunemise järel. Uue riigi piirides lepiti rahumeelselt kokku Pariisi, Saint-Germaini ja Trianoni konverentsidel. Piiride pärast tekkisid väiksemad kokkupõrked Poolaga, kuid Ungariga löödi suuremaid lahinguid. Nende konfliktide lahendamise järel oli Tšehhoslovakkia pindala 140 446 km² ja rahvaarv 13 miljonit.

Tšehhoslovakkia oli parlamentaarse demokraatia ja tugeva presidendivõimuga vabariik. Kuni 1938. aastani püsis Tšehhoslovakkia poliitiline süsteem üllatavalt stabiilsena, eristudes nõnda oma Kesk- ja Ida-Euroopa naabritest. Peamine probleem oli riigi eri piirkondade erineva kiirusega areng. Tšehhi alad olid nii majanduslikult kui ka kultuuriliselt oluliselt tugevamad kui Slovakkia ja Taga-Karpaatia. 60% riigi kodanikest olid tšehhid ja slovakid, ning sakslased ja ungarlased moodustasid suuremad vähemusgrupid. Aegamööda hakkas slovakkide ja tšehhide vahel arenema vastasseis.

1920. aastal kerkis Tšehhoslovakkia Sotsiaaldemokraatlikus Parteis esile tugev marksistlik-leninlik fraktsioon. Järgnes partei lõhenemine ning sellest eraldunud fraktsioonist tekkis Tšehhoslovakkia Kommunistlik Partei (Komunistická Strana Československa, KSČ), mis eksisteeris kuni 1938. aastani legaalsena ning osales valimistel. Valimistulemused jäid vahemikku 10,2% (1929) ja 13,02% (1925, paremuselt teine tulemus parlamendivalimistel). Kommunistidel oli suurem toetus Tšehhi aladel, kuid partei populaarsust vähendas nende toetus sudeedisakslaste nõudmistele.

1928. aastal nõudis Komintern KSČ „bolševiseerimist”. Ilma suuremat vastuseisu kohtamata haaras seejärel juhtohjad parteis Klement Gottwaldi ümber koondunud rühmitus. Kommunistide radikaliseerumine tipnes 1934. aastal, mil president Tomáš Garrigue Masaryki tagasivalimisele seisti vastu loosungiga „Mitte Masaryk, vaid Lenin”. Gottwald põgenes arreteerimise hirmus Nõukogude Liitu. Ta naasis 1936. aasta veebruaris pärast seda, kui Komintern oli tulnud välja rahvarinnete strateegiaga.

Kasvav oht Saksamaa poolt veenis Tšehhoslovakkiat Nõukogude Liiduga lepingut sõlmima (1935). Peamine tingimus oli, et esimesena annab rünnaku puhul abi Prantsusmaa. 1938. aastal deklareeris Nõukogude Liit, et on valmis Saksamaa rünnaku korral sõjalist abi andma. Ühes Prantsusmaa ja Ühendkuningriigi poolt Müncheni konverentsil tehtud järeleandmistega aitasid Nõukogude Liidu lubadused kasvatada avalikkusse toetust sovettide ja kommunistide vastu.

Pärast Münchenit sündinud nn teine vabariik kestis vaid 1939. aasta märtsini, kui Slovakkia kuulutas välja iseseisvuse ja kõik Tšehhi alad muudeti Saksamaa võimu all olevaks Böömi- ja Määrimaa Protektoraadiks. KSČ keelustati, kuid Nõukogude ja Saksamaa liitlassuhted lükkasid kommunistide aktiivse vastupanutegevuse edasi kuni 1941. aasta keskpaigani. KSČ poliitilised juhid põgenesid Moskvasse, 1942. aastal reorganiseeriti partei riigisisene juhtimine. Järkjärgult kasvas kommunistide osalemine vastupanuliikumises; selle peamisteks vormideks olid põrandaalused väljaanded ja lendlehed ning luureandmete kogumine.

1940. aastal pandi kokku Tšehhoslovakkia eksiilvalitsus. Detsembris 1943 sõlmis president Eduard Beneš sõprusleppe Staliniga. Head suhted Moskvaga (mis saavutati peamiselt Taga-Karpaatia loovutamisega) võimaldasid eksiilvalitsusel koju tagasi pöörduda. 1945. aasta aprillis Košices moodustatud uude valitsusse kuulusid ka kommunistid.

 

Poliitika

Ajavahemikus 1945-1948 valitses Tšehhoslovakkias omamoodi piiratud demokraatia.  1946. aasta maikuus toimunud valmistel said kommunistid 40% häältest ja Gottwaldi juhtimisel moodustati koalitsioonivalitsus. Kommunistid haarasid enda kätte siseministeeriumi ning sokutasid järkjärgult oma agendid valitsusstruktuuridesse ja teistesse parteidesse.

1947. aasta sügisel alustati mitte-kommunistlike parteide liikmete vastu suunatud sihipärast provokatsioonikampaaniat. Mitmed teistest parteidest pärit ministrid astusid veebruaris 1948 tagasi, et oleks võimalik korraldada uued valimised. Vastusammuna korraldas KSČ massilisi streike ja meeleavaldusi, millest võtsid osa ka relvastatud rahvamiilitsa (Lidové milice) üksused. Samal ajal hakkasid nn tegevuskomiteed võtma oma kontrolli alla asutusi, ühiskondlikke organisatsioone ja teisi poliitilisi parteisid. Nüüd paljastasid end ka eespoolnimetatud kommunistidest agendid, kes aitasid kaasa paljude mitte-kommunistidest poliitikute vahistamisele. President Beneš andis kommunistide ähvardustele järele ja tunnistas Gottwaldi juhitud uut valitsust, mis oli täielikult KSČ kontrolli all.

Varsti pärast valimisi võeti vastu uus põhiseadus ja Gottwaldist sai president. Algasid hoogne sovetiseerimine ning massilised repressioonid. Likvideeriti hulk noorteorganisatsioone, teisi ühendati sundkorras, tagajärjeks Tšehhoslovakkia Noorsoo Ühingu loomine  (Československý svaz mládeže). Pärast 1970. aastat sai organisatsioon nimeks Sotsialistlik Noorsooühing (Socialistický svaz mládeže). Sarnased protsessid toimusid ka teistel elualadel. Kogu maal kontrollis elukorraldust riiklik julgeolek (Státní bezpečnost, StB).

1960. aastal võeti vastu uus põhiseadus ning riigi nimeks sai Tšehhoslovakkia Sotsialistlik Vabariik (Československá socialistická republika, ČSSR). Muudeti ka riigivappi, uuel vapil oli lõvil krooni asemel peas punatäht. Põhiseadusega anti kommunistlikule parteile riigis juhtroll.

Pärast seda, kui Gottwald 1953. aastal suri, sai parteijuhiks ja 1957. aastal ka presidendiks Antonín Novotný. Rahva protestide tõttu tehti riigi majanduspoliitikas mõningaid muudatusi. Kuid destaliniseerimine ei alanud Tšehhoslovakkias 1956. aastal, vaid alles 1960ndate alguses ja sedagi piiratud ulatuses. Novotný populaarsus vähenes, üliõpilased muutusid üha iseseisvamaks, ning isegi kompartei sees, eriti selle slovaki fraktsioonis, oli märgata vastupanu ilminguid.

1968. aasta alguses sai KSČ uueks juhiks Alexander Dubček, kes käivitas Praha kevade nime all tuntuks saanud reformid. Järkjärgult ühiskond liberaliseerus, loodi mittekommunistlikke organisatsioone. Vaatamata nende reformide tagasihoidlikkusele ei meeldinud need Moskvale sugugi. Praha kevade lõpetas Varssavi pakti riikide vägede sissetung 21. augustil 1968.

Järgnevatel kuudel pöörati kõik reformid tagasi. 1969. aastal algas nn normaliseerimine, mis tegelikkuses kujutas endast massilisi repressioone ja terrorit. Gustáv Husák sai parteijuhiks ja mõni aasta hiljem, 1975. aastal presidendiks. 1977. aastal tekkis üks olulisemaid opositsioonilisi organisatsioone, Harta 77. Tolleks ajaks oli aga olukord selline, et organisatsiooni tulek jättis enamuse ühiskonnast puutumata.

1980ndate aastate teisel poolel elavnes teisitimõtlejate tegevus. Opositsiooniliste organisatsioonide liikmeskond kasvas ning ka katoliiklased muutusid aktiivsemaks. Üha sagedamini korraldati meeleavaldusi. Novembris 1989 algas Tšehhoslovakkias sametrevolutsioon, mis päädis kommunistliku režiimi likvideerimisega. Husák astus tagasi ja opositsioonijuht Vaclav Havel kuulutati presidendiks. Juunis 1990 korraldati vabad valimised. 1. jaanuaril 1993 jagunes Tšehhoslovakkia rahumeelselt Tšehhi Vabariigiks ja Slovaki Vabariigiks.

Repressioonid

1945. aastal pani nõukogude julgeolek (NKVD, SMERSH) Tšehhoslovakkias toime massiliselt repressioone. Praegustelt Tšehhi aladelt saadeti NSV Liitu asumisele umbes 500 inimest, kellest suurem osa olid vene emigrandid. Slovakkia ja Taga-Karpaatia territooriumil olid terroriaktsioonid veelgi laialdasemad.

Ajavahemikus 1945-1948 õiendati arveid saksa okupatsiooni aegsete kollaborantidega. Umbes pooled süüdimõistetutest ja karistuse saanutest olid sakslased, 35% kas tšehhid või slovakid. Kahtlemata olid repressioonide põhjused selgelt poliitilised, kuid kuritarvituste ulatust ei ole tänapäeval võimalik kindlaks teha.

Kommunistidepoolne poliitiline tagakiusamine algas veel enne seda, kui nad täielikult võimu haarasid, kuid pärast 1948. aasta veebruari läksid repressioonid täie hooga käima. Repressioone toetasid seadusemuudatused, sh „rahvademokraatlikku vabariiki” kaitsev dekreet nr 231/1948. Aastaks 1960 arvatakse poliitilistel põhjustel karistuse saanud 150 000-160 000 inimest. Neist 248 hukati. Umbes 25 000 inimest hoiti Tšehhoslovakkia sunnitöölaagrites, mis tegutsesid vahemikus 1948-1954. Kokku suri vanglates ja laagrites umbes 4 500 inimest.

Osa poliitilise vange vabastati 1960., 1962. ja 1965. aastal toimunud amnestiate käigus.  Aastatel 1960-1968 ei olnud repressioonid enam nii laialdased ning karistati „vaid” 4 000-5 000 inimest. 1968. aastal vastu võetud rehabiliteerimise seadus tühistati pärast Varssavi pakti riikide vägede sissetungi.

Järgnes uus repressioonidelaine. Hukka sai 108 ja vigastada umbes 500 inimest. Näiteks ühe meeleavalduse „rahustamise” käigus sai viis tsiviilisikut surma. Kuni 1974. aastani kestnud „normaliseerimise” perioodil mõisteti riigis kohapeal süüdi umbes 3 000 inimest ja üle 100 000 riigist põgenenu tagaselja.

Ka nn puhastust kasutati represseerimise vahendina – riigi vaenlasteks peetavad isikud lasti töölt lahti. Ametlikel andmetel puudutas taoline puhastus pärast 1948. aastat 28 000 inimest, kuid ajaloolaste arvestuste kohaselt on see arv pigem veerand miljonit. Järgmine, umbes 50 000 inimest puudutanud puhastuse laine algas 1958. aastal. Samasugused massilised vallandamised kaasnesid „normaliseerimisega” (100 000-150 000 inimest). Kui palju inimesi aga ei saanud poliitilistel põhjustel õppida või töötada seal, kus soovisid, on siiani teadmata.

Tšehhoslovakkia ja Austria ning Lääne-Saksamaa piire pidi kulges „raudne eesriie”. Kuni 1960ndate aastate keskpaigani kaitses piiri elektritara. Kuni 1989. aastani said piiriületuskatsel surma vähemalt 276 inimest – nad lasti maha või said elektrilöögi.

Isegi režiimi lõpuaastatel toimus poliitilisi kohtuprotsesse. Ohvriteks olid opositsiooni aktivistid (näiteks Harta 77 liikmed) ja kirikuga seotud põrandaaluse liikumise tegelased. Veel 1989. aastal mõisteti nõnda süüdi 52 isikut.

Aastatel 1948-1989 sai poliitilistel põhjustel karistada umbes 265 000 inimest, neist  200 000 Tšehhi aladel. See arv ei hõlma kriminaalsüüdistusega kohtu alla antuid, kes said sellele vaatamata karistuse poliitilistel põhjustel. 110 000 kõigist karistuse saanutest mõisteti süüdi tagaselja, kuna olid riigist põgenenud. Siiani ei ole teada, kui paljusid inimesi sellistel põhjustel trahviti.

Majandus

1945. aastal natsionaliseeriti sakslaste, ungarlaste ja teiste „reeturite” vara, pangad, kaevandused, suured tehased ja toiduainetetööstuse ettevõtted. 1948. aastal järgnes uus natsionaliseerimiste laine. Kuigi alguses oli see suunatud vaid üle 50 töötajaga ettevõtetele, võttis riik järgnevatel aastatel üle ka väiksemad firmad. Samal ajal likvideeriti süstemaatiliselt ka erakaubanduse ja käsitööettevõtteid. Viimased väikefirmad kaotati 1960ndate aastate alguses. Praha kevade aegsete reformidega oli kavas väikeses mahus eraettevõtlust (kaubandus, käsitöö) jälle lubama hakata.

1950ndate aastate alguses kehtestati plaanimajandus, hakati arendama rasketööstust, tehti algust sotsialistliku võistlusega ja ilmusid teisedki nõukoguliku majandusmudeli elemendid. 1953. aastal viis kommunistlik valitsus läbi rahareformi, mille käigus inimesed kaotasid enamiku oma säästudest. Samal ajal tõusid aga peamiste tarbekaupade hinnad. Rahvas reageeris streikimisega ning Plzeňis toimus massimeeleavaldus. Moskva survel liikus KSČ juhtkond „uuele kursile”, mille eesmärgiks oli rahva elujärje parandamine.

Põllumajanduse kollektiviseerimine algas 1949. aastal. Talumeeste vastupanu murti massirepressioonidega (trahvid ja vangistus, laste väljaheitmine ülikoolidest, vara konfiskeerimine ja mõne tuhande perekonna ümberasustamine). 1953. aasta kriisi ajal lahkus umbes 20% liikmetest kolhoosidest. 1954. aastal oli üle 60% maast ikka veel eraomandis. Intensiivne kollektiviseerimine jätkus 1957. aastal.  Aastaks 1960 oli üle 68,5% maast kolhooside ja 19% sovhooside käes. Protsess jätkus ka järgnevatel aastatel. 1975. aastal vastu võetud seadusega lubati kolhoosidel kasutada väheste tolleks hetkeks allesjäänud eraomanike maid.

1960ndate aastate alguseks majanduskasv peatus; 1963. aastal tunnistas riik ametlikult, et nii riigi tulud kui ka toodang olid landguses. Praha kevade üheks põhjuseks oligi soov leida võimalusi majanduse reformimiseks. 1968. aastal alustati ulatuslike reformidega, et suurendada tööviljakust ja tõsta Tšehhoslovakkia majanduse konkurentsivõimet. Muuhulgas otsustati anda ettevõtetele suurem iseseisvus ja töölistele organiseerumisvabadus. Plaan oli ergutada ettevõtete vahel turumajanduslikku konkurentsi, jäädes seejuures sotsialistlikesse raamidesse. Kuid kõik need plaanid jäid teostamata, kui Varssavi pakti riikide väed tungisid Tšehhoslovakkiasse.

Üks „normaliseerimise” perioodi iseärasusi oli vaikimisi kokkulepe partei juhtkonna ja Tšehhoslovakkia rahva enamuse vahel: vastutasuks KSČ poliitikale allumisele parandatakse rahva elatustaset ja tarbekaupade kättesaadavust. Alates 1980ndate aastate keskpaigast ČSSRi majandus küll stagneerus, kuid elatustase jäi võrreldes teiste idabloki maadega erakordselt kõrgeks.

Ühiskond ja kultuur

Tšehhoslovakkia etniline koosseis muutus nii holokausti (Tšehhi aladel tapeti umbes 80 000 juuti) kui ka sõjajärgse sund- ja vabatahtliku ümberasustamise tagajärjel. Tšehhi aladel jäid enim löögi alla sakslased, kellest umbes 2,5 miljonit sattusid Nõukogude ja Ameerika okupatsioonitsoonidesse Saksamaal.

Võimuletuleku järel hakkasid kommunistid ka ühiskonda ümber kujundama. Sajad tuhanded kaotasid töö ja vara. 1955. aastaks töötas 90% inimestest riigiasutustes või riigiettevõtetes. 1953. aasta rahareform hävitas inimeste säästud, isiklik vara läks riigile, muutes kõik ühtlaselt vaesemaks. Kollektiviseerimise eest liiguti küladest linnadesse ja tööliste arv kasvas. Kui 1950. aastal oli põllumajanduses hõivatuid 24,6%, siis 1961. aastaks oli neid järel 16,1%. Samal perioodil kasvas aga tööliste arv järgmiselt: 1950: 42,1%; 1961: 53.3%. Sama tendents jätkus kuni 1970ndate aastateni.

Sõjajärgsetel aastatel suunati ka kultuuri arengut spetsiifilises suunas. 1948. aastast pidi kultuuris valitsema sotsialistlik realism ja teaduses marksism. Puhastuste käigus jäeti paljud ilma võimalusest luua kunstiteoseid või teha teadustööd, teised paigutati madalamatele ametikohtadele. Osa sellise kohtlemise osaliseks saanutest lahkus kodumaalt. Kultuur oli täielikult riigi ja tema tsensorite kontrolli all. 1952. aastal loodi nõukogude malli ja juhiste järgi Tšehhoslovakkia Teaduste Akadeemia. Aasta hiljem toimus haridusreform, mille käigus tekkisid kaheksa- ja 11-klassilised koolid. 1960. aastal kehtestati üheksa-aastane ja 1984. aastal kümne-aastane koolikohustus. Koolihariduse abil sai kõige paremini kommunistlikku kasvatustööd teha, sest just klassiruumis vormiti tulevasi nõukoguliku riigi kodanikke.

1950ndate ja 1960ndate aastate sotsiaalsed mullistused tõid kaasa kultuurielu järkjärgulise elavnemise Tšehhoslovakkias. Paljud väljapaistavd kultuuritegelased, eriti kirjanikud (L. Vaculik, B. Hrabal, M. Kundera, V. Havel) muutusid sõnakamaks. Kirjanike tegevus oli ka üks Praha kevade tekke algpõhjusi. Kinematograafiasse ilmusid uued tuuled (M. Forman, J. Menzel).

Kuid „normaliseerimise” saabudes allutati kultuurielu taas partei kontrollile. Osa kunstitegelasi emigreerus ja sõltumatu kultuur peitus põranda alla; see hõlmas salaja kirjastamist, inimeste kodudes toimuvaid kontserte ja teadusseminare. Paljud inimesed asusid võimude suhtes opositsiooni, sh 1984. aasta Nobeli kirjandusauhinna laureaat Jaroslav Seifert. Samal ajal osales aga üle 7 000 tuntud ja vähemtuntud kultuuritegelase Harta 77 vastases propagandakampaanias. Massikultuur, popmuusika ja eriti teleseriaalid moodustasid olulise osa Praha kevade mahasurumisele järgnenud „normaliseerimisest”.

Palju aastaid domineerisid võimueliidis sõjaeelsed kommunistid-aktivistid. Alles 1987. aastal said parteijuhiks Miloš Jakeš, kes oli parteisse astunud juba 1945. aastal. Noorte parteiaktivistide osa hakkas tasapisi siiski alt ülespoole kasvama. Arvestamata 1950ndatel aastatel toimunud puhastust ja mõne kommunisti, näiteks tollase partei peasekretäri Rudolf Slanski „näidispoomist”, heitis alles Praha kevad mõningast valgust tugevatele erimeelsustele kompartei ridades. „Normaliseerimise” ajal heideti reformide toetamise eest parteist välja üle 300 000 kommunisti, sh paljud piirkondlikud juhid (44%) ja kesktasandi juhid (sh A. Dubček).

Militarism

Tšehhoslovakkia relvajõudude ümberkujundamine tugines Teise maailmasõja ajal NSV Liidus ja Läänes formeeritud üksustele. Esialgne ambitsioon oli saavutada sõjaväelaste arvuks 210 000, kuid sellest loobuti 1947. aastal. Juba sellel perioodil hakkasid kommunistid tugevdama oma mõju sõjaväes, luues eri tasanditel parteirakukesi, kes kontrollisid ka väljaõpet. Selle tegevuse tagajärjel oli KSČ toetus 1946. aasta maikuistel valmistel sõjaväelaste hulgas palju suurem kui elanikkonna hulgas tervikuna.

Aastatel 1946-1947 võitlesid sõjaväe üksused kõrvuti julgeolekujõududega Ukraina ülestõusuarmee vastu. See oli nende sõjajärgse aja viimane tõeline lahingutegevus.

1948. aasta riigipöörde ajal jäid relvajõud neutraalseks, aidates nii kommunistidel võimu haarata. Kuid vaid paar päeva pärast kommunistide võitu alustati armees puhastust, mis puudutas lõpuks rohkem kui pooli Tšehhoslovakkia ohvitseridest. Neid asendasid kiirelt aukõrgendust saanud „õige” klassikuuluvusega kaadrid. Osa errusaadetud ohvitsere sattus repressioonide ohvriks, nende üle mõisteti kohut ja mõned hukati, nagu näiteks kindral Heliodor Píka 1949. aastal.

Sõjavägi kasvas kiiresti 1950. aastal ja 1953. aastaks oli isikkoosseisus juba 240 000 sõjaväelast, mida relvakonflikti puhul pidi mobilisatsiooniga kolmekordistatama 760 000 meheni. Samal ajal võeti armees kasutusele nõukogude relvastus, mida toodeti Tšehhoslovakkias erinevate litsentsilepingute alusel. 1954. aastal nimetati sõjavägi Tšehhoslovakkia Rahvaarmeeks (Československá lidová armáda, ČSLA). Sellal olid umbes 60% elukutselistest sõjaväelastest KSČ liikmed. Väljaõpe allutati armee poliitilisele peavalitsusele.

Aastatel 1950-1954 saadeti „poliitiliselt kahtlased” ajateenijad tööpataljonidesse (Pomocné technické prapory). Nende üksuste sõdurid pidid töötama kaevandustes ja ehitustel. Kokku represseeriti nii 60 000 ajateenijat.

1955. aastal sai ČSLA Varssavi pakti liikmeks. Seoses sellega muutus ta ründearmeeks, kelle käsutuses olid ka tuumarelvad. Tšehhoslovakkiasse olid paigutatud tuumalõhkepead alates 1966. aastast.  Tšehhoslovakkia oli Korea sõja järel loodud Neutraalsete Riikide Järelevalvekomisjoni liige. Alates 1961. aastast pidid sõjaväelased vanduma truudust  „töörahvale, keda juhib Tšehhoslovakkia Kommunistlik Partei”.

1968. aasta augustikuus, kui Varssavi pakti riikide väed riiki tungisid, kästi sõjaväelastel kasarmutesse jääda. Augustis 1969 kasutati armeed meeleavalduste mahasurumiseks. Järgnenud „normaliseerimise” perioodil puhastati ka amree tippjuhtkond.

Armeel oli Tšehhoslovakkia ühiskondlikus elus tähtis roll. Sõjaväge kasutati propagandakampaaniates, majanduse toetamiseks ja noorte poliitiliseks kujundamiseks. Igal aastal läks kuni 15% riigieelarvest sõjaväele. Terve hulk ühiskondlikke organisatsioone oli loodud selleks, et elanikke sõjaks ette valmistada. Tugevaim paramilitaarne organisatsioon oli rahvamiilits (Lidové milice), millel oli 1989. aastal  85 000 vabatahtlikku liiget.